Tavaliselt leiavad ulmesitad päevad ikka nädala sees aset, täna juhtus see ootamatult pühapäevaga. Ainus highlight oli rahvaomakaitses mängitud JMKE "Munni monument", mida ma, kardan, polnud lauluna kuulnudki varem.
Õhtuks olid ka kõik võimatud asjad ja inimesed kodus, arvutis ning telekas mulle niimoodi näkku nikkunud, et mõtlesin vindi üle keerata ja läksin Viru keskusse. Ja nii haige, kui see ka ei ole, nautisin ma pühaba õhtal alarahvastatud poodides ringi jõlkumist.
Kaubamajas mängis REM, müüjatare oli vähe, tuled põlesid, üksik alakatepaar ameles, keegi ei vahi sind - oleks nagu muusikavideo staar, kes niiöelda nähtamatuna teistest mööda ja läbi kõnnib, oma sügavat muret kurtes. Filmistseeni meenutas tegelt eile ka hetk trennis, kus oli samamoodi väga vähe inimesi, kõik askeldasid vaikselt oma nurgas ja kõlaritest tuli täpselt õige volüümiga melanhoolne Wonderwall, vist Ryan Adamsi esituses.
Ma siiski täna ei kurtnud. Kui, siis urgitses kusagil vaid väike mure, et kui tekiks tahtmine kedagi tappa, polnud tööriistu kaasas. Kandsin igati sobivalt oma musta, pea kõik nööbid kaotanud parmujopet (teine lagunes pesus ära eile), selle all sarimõrvari pusa, mille punakasorantsi kapuutsi tõmbasin silmini ja lasin turvameestel kahtlustavalt enda järel kõmpida. Töötab alati.
Asi läks veel põnevamaks, kui Zarast mingid nahksed tenkarid ostsin ja need prügikoti sarnasesse musta plastikaati pakendati. Keerasin selle endale kaenla alla ja nägin veel kahtlasem välja. Kaalusin ka USA saatkonna eest läbi jalutamist aga külm oli ja ma tahan nende viisat kunagi saada. Pood siiski ammendas end mingil hetkel, aga tuju oli palju parem kohe. Mulle näkku ei nikuta.
PS Mõtlen ikka üsna sageli, millal õhtaleht mu blogi avastab ja vol 2e avaldab siinse best ohviga juba eluajal legendaarse riigiametniku järjekordsest tegelikust palgest. Äkki ma olen seda kahtlust siin ka juba avaldanud ja seepärast nad protestiks nüüd ei reageerigi. Või täidab Reet Roos veel piisavalt eetrit.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar