city of oaks

See muskulaarne tseesar, gentlemen, pole Claudius, Nero, Marcus Aurelius ega keegi neljas chap, vaid kogu rahva isa ja truu teener Georgio Washington. Ja mitte tänapäevast, kus jeesukestki Tom of Finlandi stiilis kujutakse, vaid Antonio Canovalt kusagil 1800. aastatest (eks siin ja eriti DCs on tegelt igal teisel sammul mulje justku jalutaks Ateenas v Roomas.) Pikk ja postimüügile tüüpiline lugu, milles oli vist süüdi president Jefferson. Originaal põles küll koos majaga varsti ära, aga alguses väga tigedad kohalikud ja lugematud turistid olid veidrust juba armastama hakanud ja vist järgmine Itaalia autor tegi koopia. Asub North-Carolina valitsuse vanas majas (kuberneri office tundus siiani seal olema), kus meile kohustuslik tuur tehti. Vabatahtliku vanaproua poolt ja vabatahtlikke on seal 30 ringis. Nii et mitte vaid kodanikualgatustel, vaid ka avalikul võimul on oma vabatahtlike panus siinmaal vajalik ja võimalik.

Asume üsna Atlandi ookeani lähedal idas, aga piisavalt all, nii et aktsent on võluvalt lõunaosariiklik kõigi nende vinguvalt venitatud vokaalidega. Sajad tammepuud, 18. sajandi puumajad ning väike turukvartal on sama südamlikud. Mida nad küll mitmekojalise osariigivalitsusega peale hakkavad, ma ei kujuta ette. Ühe senaatoritaadiga kohtusime ja hängisime saalides. Pidanuks eraldi fotoseeria tegema sellest, mis vidinaid saadikute laudadelt leida võib ja senati mustade nahktoolide seljale oli kuldselt tikitud omaniku nimi. Ei söandand küsida, kas need saab ametiaja lõppedes kaasa võtta. Mõned suursugused vaated veel neljast uuemast ja vanemast kojast.



Eile valutas mul päev otsa kõht ja tuju oli sitt, teised ei taht õnneks ka välja minna. Imekohas asume nagunii, Macy’s paistab aknast vaid, kesklinn vist kaugemal. Minu võttis juba keskpäevaks võhmale lennukis läbi töötatud üks siinsetest kroonikatest-justidest. A need jaburad seltskonnauudised (hetkel peamiselt Brad-Angiest, Brit-Kevist ja Cruise-Holmesist) on igal pool ja Post’i vabanduste rubriigist leidsin korra lõigu, kus seletati midagi Kevin Federline’i ema kohta, kellest kirjutades nad millegi olulisega eksinud olid. Newsweekistki leidsin Spearsi kohta tsitaadi. Hariv...

Teel lennujaamast linna leiti, et me tahame WalMarti minna. Mina ei taht, ostsin automaadist kohaliku Heraldi, paki suitsu, juustuburgeri ning istusin kõnniteel see tund aega, teised tulid igaüks mitme kotiga. No mida mul siit küll osta on + on poe läbikäimine ise paras aeroobne väljakutse. Tegelt oli terve linnake poode seal nagu kombeks, kõik sihukses jubedas stiilis, mis Eestis esineb nt Tondi Selveris. Ei taht isegi pilte teha sellest.

Hiltoni Embassy Suites, kuhu meid topiti, üllatas mitte ainult (ja mitte ainult positiivselt) lõunamaise arhitektuuri ja sisekujunduse kopeerimiskatsega, vaid tasuta baariga poole kuuest poole kaheksani. Üheksa korruse kõrguses lobbys elab paraku jõhkralt suur papagoi, kelle kraaksatamine mul mitu korda neerud lahti ehmatas. Korra vastasin talle ka vihaga, mis ajas lolli linnu veel rohkem elevile. Seal see jutuajamine lõppes ja nüüd hiilin väga kiiresti ja vaikselt temast mööda. Vedrutasin komplimentaarbaaris kõhu huvides kaks kiiret viina-pipra segu, tujugi paranes ja edasi testisime hotelli itaaliapärast restorani (mille meiega suhelnud kaks töötajat rääkis küll araabia keelt ja ühega ei leidnud üldse ühist viisi suhtlemiseks).

Vähemalt on meil Ahmediga kaks telekat oma hunnitus sviidis, mis mängivad küll enamasti CNNi mõlemale, wifi maksab $10/24h. Jube. A ärkas siiski viie aeg täna ja hakkas tööasju ajama skaibis, kuna ma olin öösel lõpuks segase autentimissüsteemi toimima saanud. Mina magasin, kuigi peaks ka lõpuks ühe tööpäeva tegema. Hommikusöök oli täpselt nagu õhtused kelnerid hoiatasid – kõik, mida arst sul süüa ei luba - kümned saiad-muffinid-donutsid-võid-juustud-munad-peekonid-pannkoogid-ketšupid-vahtrasiirupid. Paljudes USA hotellides ei ole hommikusöök üldse paketis või on sageli tüütu continental breakfast. Paduvihma sajab siin täna, kusagil lähedal on tornaadod, ehkki öösel ja päeval on stabiilselt 18-19 kraadi sooja. Džungel.

Täna näeme päris inimesi, osadel sh minul home hospitality õhtu, mis põhimõtteliselt tähendab, et kunagised aktivistid valivad grupist endale meeldivad välja ja kutsuvad oma koju. Me läheme filipiinlase Luie ja Ashokiga kolmekesi, ehk pererahvas pole šoksile allergiline, mul aint seda ongi kaasas Eestist + kaks Fred Jüssi pildiraamatukest, mida säästan tänupühahospidaliks veel.

Aijaa, viimasel õhtul DCs jäi pubis näppu Foggy Bottom & West Endi ajaleht, ei tea, kui sageli ilmub, aga ligi 60 lk, mida nö linnaosalehe kohta on päris paksult. Üks armas nupp oli seal kristlikust organisatsioonist, kelle seinu katavad Jenna Jamesoni ja teiste oluliste näitlejate postrid. Kühvel selles, et piirkonnas ei lubata naabruskonna nõudel rohkem kui kuuel omavahel mitteseotud inimestel koos elada, et lärmakaid tudengeid eemal hoida (kaks suurt ülikooli on samas kandis). Aga kui sul on kristlik organisatsioon, nagu nutikad kodanikud ära jagasid ja legaalselt asutasid, võib. Naabrid ongi nüüd väga pissitud ja küllap võtavad midagi ette. Meie DC hotelli vaiksel eramajade tänaval oli jälle nihuke reegel, et buss ei tohtind hotelli ette sõita naabrite nõudel (kuigi 8-18 mürisesid seal kogu aja teeehitajad), jalutasime siis ümber nurga iga kord. Palju Eestis naabrid omavahel suhtlevadki üldse, rääkimata sellistest algatustest või linnaosa tasemel millegi üheskoos otsustamisest? Mõned tõkkepuud on meil ühistöös ikka vist paigaldatud...