Kolmapäev, juuni 30, 2004

J�rgmine hommik.

Pagasit said kohalikud eile otsima hakata alles siis, kui viimane inimene terminalist lahkus. Kahte asja korraga lihtsalt ei suudeta teha. Aga mingi 1,5h p�rast oli kohver k�es! Siinkohal peaks r��kima suitsetamisest Kreekas. Ei oskagi mingi kujundiga n�htust iseloomustada, kui see absoluutselt K�IKJAL toimub. Lennujaamas kotte oodates pannakse kohe tobi ette, isegi check-in�i naisel oli �hes k�es sigarett ja teises k�rbsepiits. Autodes, kontorites, poodides... lihtsalt. V�ike �ppetund mulle ehk, et j�taks maha v�i nii. Aga G seletab, et nad joovad see-eest v�he ja elavad kaua... See sobikski nagu paremini.

�htul oli ka tore �ike, hetkega l�ks pimedaks, �hk l�ks puhtaks. 23 aeg alt k�la tavernist naastes turnisin natuke meie hosteli taga asuvatel valgustatud kaljudel. S��sed olid kodused ja efektiivsed, tuppa j�udes olin m��duka tihedusega asetsevate kupladega kaetud fotoka k�rval k�kitamisest. Maod vist magasid, keegi �tlema ei tulnd v�hemalt midagi. Tsikaadid samuti, kes muidu p�eva sisustavad ja kellele Veljo igal hetkel t�helepanu juhib. Lindudest olen juba rohkem �ppinud kui kogu senise elu jooksul.

A piirkond on huvitav, meie kaitseala keskus kuskil m�e otsas, all v�ike tore k�la, �kotsenter veits kaugemal asuvas linnas. Aknast paistab enamasti T�rgi ning paar sammu siia v sinnapoole l�peb s�jav�elaste sekkumisega. Paljudes kohtades ei tohi eriloata pilte ka teha, nt �geda j�e deltas, kuhu mingip�ev l�heme. Mitte, et dzhungel mind niiv�ga erutaks, kuna igast elukaid on siin isegi tavalises metsas maa all ja maa peal. Aga noh, eelmisel �htul enne kodust lahkumist harjutas mind juba m��da selga stepanud prussakas.

Seda vist ka ei �elnud, et k�ik k�lalistemaja toanimed on lindude piltidega, ei mingeid numbreid. Ma meie oma ei m�leta, midagi ladina ja kreeka keeles oli. V arvas, et hiireviu. Tal plahvatas kotis muidugi s��set�rjevahend, mis h�vitas �he kasseti, veidi riideid ja muuhulgas immutas veidi lindude v�lim��rajat, kus m�ned r��vlid n��d veits v�rvi muutsid ja ilmselt tohutute teaduslike valej�reldusteni viivad.

T�na peaks varsti oma grupi ehk �pilastega kohtuma, �rev. K�ik saab kreeka keeles olema, seda erutavam. Ma m�nest s�nast saan lugedes isegi aru v�i m�istan h��ldust v�hemalt kirillitsatundjana. Ja korraldajad seletavad, et �htuti tuleb pikalt juua. Homne p�ev saab eriti huvitav olema, ilmselt meenutavad t�navad biokatastroofi paar tundi, kuna k�ik vahivad jalgpalli ja ma ei taha m�eldagi, mis p�rast seda saab. Emma-kumma tulemuse puhul.
32 tundi magamata on �ks asi. Aga seda, kumma poolt ma vutis v�hem olen, Kreeka v�i T�ehhi, ei oska p�rast m�lematega suhtlemist enam k�ll �elda. V�hemalt kohtusin Thessaloniki lennujaamas Hollandi v�rvides noortekoondisega, mis kinnitas, keda pooldada tasub. Kuniks.

Igatahes. Tallinna lennuv�ljale j�udsin paar minutit enne check-in�i l�ppu. �Nibin-nabin� �tles tibi (pandav) umbes, kui ma moe p�rast k�sisin, ega ma hiljaks ei j��nud. Prahani l�ks p�ris h�sti, kui kange alkoholi puudumine (sain Urqueli, mis oli sitt), teenindav pardapersonal (mittepandav, keskealised mehed ja eatud naised) ja kardul-soust k�rvale j�tta. Kardul kujutas endast (vist) kuulideks keeratud putru, mis oli siis �li puudumisel mingisse kliistrisse friteerima visatud. Kahvel peale ei hakanud.

Prahas l�ks ka t�kk aega h�sti, kolasin tunde linnas, kaarti ei viitsind/raatsind osta ja seet�ttu tegin vist kogu kafkaasiale tiiru mitu korda peale. Igatahes j�udsin l�puks m�kkide-kenvelode-newyorkerite ehk metroo v�ljakule tagasi, sooritasin p�gusad sisseostud ja olin endale harjumatult 2h enne Ateena lennuki v�ljumist sissekontrollis. Aijaa, enne registreerisin veel, et bussipeatuses oli neli rotikam��jat, mis pakkusid keskmiselt seitset sorti absinti per putka. Piirdusin peenikse t�ehhi raha eest �he 25kroonise budweiseriga (kurss vist 2 nende krooni vs 1 meie).

Ja siis algas mahtra. K�rvalisele silmale t�iesti m�rkamatult, minule sh. Sujuvalt liigutas t�tarlaps (medium-pandav, kes saabus just enne �he kuti (pandav) asemele, mis oli juba ise halb enne) mind CSA akna juurde, kus �ks konkreetne (liiga konkreetne, et olla pandav) tibi seletas, et for commercial reasons on lend overbookitud ja mulle kohti nihhuijaa. Andis mingi paberi, mille hajameelselt tasku pistsin, kuna ma tundusin juba n�dalaid kusagil keskk�rva piirkonnas teadvat, et asi nagunii sarnase intsidendiga l�peb. Minuga koos oli aga Ateenast p�rit keskealisem (noorena kindlasti pandav) mees, kes hakkas resoluutselt seletama, et ta peab kodus rohtu v�tma, tal on s�dameprobleemid ja tema ei v�ta seda lipakat vastu. Variandist Thessalonikisse s�ita keeldus ta samuti. Minul oli pohui.

Sammusin siis m��dukate liigutustega peldiku poole, nagu oleks selja taga rekka lennukisse s�itnud aga ma pean ka tulem�llu eest p�genedes stiili s�ilitama. 45 min p�rast lubati anda uut infot. Ikkagi nagu katastroofi puhul, kus k�ik passivad ootesaalis nagu mustlaslaager ja nutavad ning nimekirju vaatavad. Aga ma suhtlesin oma Budi juures Tomiga, kes �petas, et tuleb n�uda, karjuda ja �iendada ja k�ik laabub. Vahepeal oli v��rt lett aga konkreetsusest t�hjenenud, kell oli ka k�mne ligi juba �htul. Taipasin siis vaadata taskusse pistetud paberit, mis pakkus, oh imet, lendvajaama puhvetist tervelt 105 kohaliku krooni eest v�rskendust. Selle eest sain �he 0,33se Heinekeni ja et ma j�rele j��nud 20 eest �htki nii odavat asja ei leidnud, sammusin juba palju reipamalt kohtumisele vastu.

Juba enne �lle l�ppemist kutsus tibi mind leti ��rde ja seletas, et l�hen siis l�bi Salooniki ja olen vaid tund aega hiljem soovitud Alexandroupolises. Mitmekordse kinnitamise j�rel peagu uskusin, et nii ka mu terminalide aplasse kurku kadunud Pagas (mitte segi ajada m�tlevast pirnipuust kirstuga (Pratchett XX saj), minu omast tuleb lihtsalt veel juttu).

Kreeka poole pardumist oodates tuvastasin �he tibi (eesti tibi) k�es kodumaise passi. Tegin juttu. Tema istund 6h lennujaamas, kuna ei teadnud, kus Praha kesklinn asub, aga muidu l�heb s�brannale k�lla. Lend oli nagu oli, stuuhard (veel v�hem pandavam keskealine mees, kui selline �ldse t�en�oline on) kohmas iseenesestm�istetavalt �oi-ei�, kui ma ta veepakkumise peale br�ndit k�sisin. Sain veini, mis oli sitt.

Thessalonikisse da pagaazh ei j�udki. Kell oli ��sel kaks kui lindi ��rest lahkusin, kuhu j�id �nnetult kolm omanikuta kotti omavahel h�mmaris vadistama, aga minu oma netu. Kohtusin siis j�lle s�damehaige Ateena mehega, kes oli oma �rksuse t�ttu �riklassi istuma saanud. Raisk. Ma kaalusin k�ll ka CSAga Prahas suheldes argumenti, et olen reisiajakirjanik, aga see tundus r�tmih�iretest veel haletsusv��rsem argument ja nii leppisin saatusega. Viga.

Igatahes v�ttis mingi naisterahvas (vist oli ikka naine, pandavust ei suuda mitte hinnata sel kellaajal) mult pagasi tundem�rgid, k�sis, kas ma ikka m�istan, et see on temast suur courtesy mind aidata ja lubas �ism�e teele helistada ning joonistada. Vahepeal saabus veel �ks noorem mees (m��ndustega pandav), kes �tles, et ASTA vms office avatakse kl 7 ja seal on inimene, kes oskab k�ike mu pagasi kohta �elda. Kutt tundus normaalne ja siis itsitasin, et mis seeria kristallkuul sel inimesel on, et ta ometi k�ike teab. Nalja see tont niiv�ga ei m�istnud ja seletas, et tegu on siiski niiiii paksu raamatuga. Kuigi oli aru saada, et ta ise ka sellesse taiesesse ei uskunud. Lahkusime s�pradena.

Hommikustest lendudest ma kl 7 igatahes seinalt Thessaloniki-Alexandroupolist ei leidnud, v�tsin kahe euro eest �he Fostersi ja kuna m��ja tundus poole kolme aeg omiku siiski �sna vormis endine saksa kergej�ustiklanna, leppisin t�nulikult ka pakutud tasuta soolap�hklitega. Tegin paar suitsu, kaotasin v�lgumihkli �ra, ostsin uue, leidsin vana �les, kaotasin uue suitsupaki �ra, proovisin internetti l�lituda ja �ritasin mingi poole nelja aeg korraks tukastada.

Et Olympic Airlines pidi kl 5 t��le hakkama (�tles mulle kolme aeg �ks nende lilla peaga t�di, kes edasistele k�simustele keeldus t��aja puudumise t�ttu vastamast), panin seks ajaks ka �ratuse. Magada muidugi ei saand, sest mingi h�dra tuli oma kolme lapsega k�igist t�hjadest terminalipinkidest hoolimata just minu k�rvale rahvusmeloodiaid harjutama ja ilmselt eilseid telesaateid anal��sima. Kotist pea all oli kael ka nagunii kange ja steppasin siis ol�mpialendurite letti k�sima, kas ikka kl 7 kindlasti l�heb see ja miks lendu seinal pole. Mingi sinisesse kondoomi volditud t�di (raske arvata, kui pandav, aga tal on ilmselt 4 last, kes teda kunagi armastasid) kinnitas, et looooomulikult ja mingu ma ruttu check-ini. Seisin natuke j�rjekorras, kui minu nime j�rsku k�laritest karjuti. S�numist aru ei saanud, hakkasin kuskile suunas k�ndima, kui sama kantossikuninganna vastu sammus ja �iendas, et tema mind kutsuski ja miks ma juba check-in�is pole. Ei hakanud seletama, et ma olin pea kogu j�rtsi just �ra seisnud. Suunas mu siis �riklassi letti, kus oli t��l sama lilla peaga moor, kes 3 tunni eest minuga r��kida ei tahtnud. V�hemalt oli tal n��d t��aeg. Ja v�hemalt tuli tal inglise keel enam-v�hem v�lja.

Pardakaardil puudus v�ravanumber, samuti lahkumisaeg. Siiski aga boarding time 5:15. Kell oli juba ligi 5:30 ja mitmes vales augus toppimise j�rel leidsin v�rava 2, kust just pool kuus lennuk (v�idetavalt mitte minu oma) minema pidanuks. Seal oli aga ka rahu ja vaikus ning 3 naist (kaks alaealist, kolmas nende ema. Pandavus j�tta). Jalutasin j�lle m��da pikka kalidori, kohtudes taaskord oma s�dames�braga Ateenast. Hakkas juba tunduma, et ta on mingi kohalik dzhinn. Vahetasime poole kuuesele kellaajale vaatamata ohtralt viisakusi, palusime peret tervitada, kirusime CSAd ja siis rullis must j�rsku m��da ei keegi muu kui sama kontratseptiivne emand, hakates kolme naist pardale laskma. Lennuk pidanuks 15 min �hus juba olema. Astusin ligi ja tegin nii muuseas juttu, et minu lennuk l�heb ju ikka kl 7. �No, now� vastas ta enne-ei-t�use-lauast-keegi-kui-kapsas-s��dud-on resoluutsusega ja ajaski mu lennukile.

Neljakesi siis selle kahepropellerilise kolakaga s�itsime. Ei, piloot oli ja mingi tibi ka (meik oli igatahes nii r�hutatult hommikune, et kui ta ka �htul pandav oli, siis hommik+meik polnud sellest midagi j�rele j�tnud). Sain plasttopsis kohvi (nii, et �he l�bipaistva plasttopsi sees on salfetka, siis teine tops ja selle sees... noh, kohvi oleks traditsiooni solvamine. Olnuks me laevas, nimetanuks ma seda pilsiveeks. Lennukis... ei kujuta ette. V�ibolla mingi k�tusemahutite alla imbunud kondensaat.

Aga p�ike t�usis. N�htavus oli null, ent kaardiga v�rreldes sain aru poolsaartest ja �hest �gedast m�ge kujutavast saarest, et oleme �igel teel. Teine Eestist tulnd kutt j�udis minuga enam-v�hem samal ajal Ateenast kohale ja ka m�stiline kreeklane Giorgios oli meil avastas (keskealine, aga tore). Ootasime pool-kolmveerand tundi ja tegime veel �he pagasikaotuse avalduse, vahepeal tegin hirmkallid telefonik�ned Estravelisse, kus alati s�bralik lennujaama Anneli mulle Praha numbrid otsis. Selgus, et neil oli ka kell 7 alles...

Igatahes paari tunni p�rast praegusest arvates (14:26) peaks mu Prahast leitud Pagas n��d siia j�udma. Katsun seni magada, 30 kraadises soojas ringitrampimine, l�putult linnuh��ltest r��kimine, roadkilled rebast n�hes kiire peatuse ja fotode tegemine (+ mingid ritsikad jms v�rk maantee ��res), aias esimese maoga kohtumine, puuduv �hk, puuduv tuul, puuduv p�ikesekreem, puuduv peakate ja absoluutselt puuduvad desodoreerivad ressursid on muude asjaolude algatatud initsiatiivi �nnelikult l�pule viinud. Uskumatult sitt on olla + ei m�ista siin majas keegi enam inglise keelt ka. V�hemalt tuli ��majas (�gedas looduskaitseala keskuses asuv v��rastemaja) vesi tagasi, kuigi pesuvahendid on kuskil Ateenas vist hetkel.

Pühapäev, juuni 27, 2004

Kaks korda n��d �hel p�eval Lohusalus k�idud, meritsi ja autoga. Energia on otsas, n�gu �ra p�lend j�lle, aga 400 fotot tehtud.

Suutsin end vaid kokku v�tta, et mureleid ostma minna. Turul sai k�ll kinnitust, et m��jad ei jaga klientide motivatsiooni v�himalgi m��ral. Minu tavalist baabat pold miskip�rast ja tema asemel vahutas seal �ks kuri lilla parukaga eit, kes lihtsalt s�imas k�iki ja vandus, et p�ev otsa pole kohvi ega peeru lasta saanud ja teie tahate siin nahui kurke osta.

�ks vanamutt m�lises mu k�rval talle vastu ja sai t�nut�heks eriti m�dand puuvilju. Mina sealt ei ostki, aga registreerisin veel m��jatari sotsiaalselt p�hjapaneva statemendi, nii palju kui ma vene keelest aru sain - "ma tean k�ll, et teil pole midagi osta vaja, vaid tulite v�lja jalutama lihtsalt aga miks te siia k�ll siis ronima peate." Vene muttide s�im on igatahes klassika.

Neljapäev, juuni 24, 2004

kohvise tassiga
aknal pakub huvi
kus kajakad nussivad
alles halli tuvi
piim t�mbas kokku
kakaseks sai noku

Esmaspäev, juuni 21, 2004

�he J�rva Teataja surmaaastap�eva kuulutuse all oli "Lesk Laine, Kalvi perega ja v�ike N�ssy". Ma miskip�rast kardan, et traagiliselt hukkunud Olevi lahkumises oli sellel koeral kandev roll, et ta eraldi �ra on mainitud. Kuidagi... od�sseuslik.

Pean emale s�damele panema, et nad surmakuulutustele ikka p�sisponsori ka otsiks, oleks veel �gedam. V�i siis, kasv�i, noh, "Surmakuulutused toob teieni ilmateade"...

Ei saa eilse ekspromt-s�nnip�eva kohta �htegi halba s�na �elda. Mina v�hemalt ja ma m�letan sellest �sna palju. 20 uut tuttavat. Aga Padari m�ng "v�idab see, kel k�tt p�ksist v�lja t�mmates k�ige rohkem karvu pihku j��b" oli... pisut... valus.

PS J�in hajameelselt lillekastmisvee �ra. Uuele katsele k��ki. Appi.

Laupäev, juuni 19, 2004

Aktuste keelustamine v�iks olla Res Publica j�rgmine initsiatiiv. T�navu piirdusin k�ll ainult �hega ja j�udsin �nneks eelviimase k�ne ajal alles kohale, ent v�sitav oli siiski. �hes k�nes susati ka RPle �ra ja Gaudeamuse ajal v�patasin m�lemal korral vivat et res publica juures. Haige. Aga l�petajad said �rip�eva tellimuse kupongi ning kaks purki Red Bulli.

J�tku�ritus �oti klubis oli sugulasterohke aga kitsal terrassil. Muru peale ei tohi seal astuda, deebetkaardiga maksta ei saa ja �leval linnam��ril toimus veel reede �htul mingi ennastunustav puurimine. Teadjad r��kisid, et sealt sajab ka t��riistu alla, kellestki kohvitajast oli kuvalda hiljuti meetri kaugusele alla sadanud. Tegime ka natuke sel teemal nalja, et �hkad taeva poole "oh oleks mul vaid praegu suru�huhaamer" ja siis sajabki �ks sulle l�bi katuse s�lle. Ei tea, kas selline jumala olemasolu t�estus on ikka tingimata vajalik.

T�na uimerdasin �le t�ki aja Naissaarel, lugesin k�ik lehed j�rjekordselt l�bi, mis viimastel p�evadel postkasti olid surutud. MiMist sain igatahes mitu uut peletist teada, kes k�ik kuidagi moemaailma m�jutanud on. A meenutas printsess Diana kommentaari Barbara Cartlandi kohta, mis k�las umbes nii, et Cartland n�eb v�lja, nagu oleks kaks varest Doveri valgetele kaljudele surnuks lennanud. Ma ei uskunud, et Diana seda �elda v�is, aga t�si ta on.

Ja unes n�gin, et mind kutsuti EPLi Lea Larinit asendama suveks....

PS M�gra �lu ei ole �ldse halb. Silt kah am�santne.
PPS Jalkakommentaaride irratsionaalsusele ei aita midagi ka kaks m�kra. Valus.

Teisipäev, juuni 15, 2004

V�ituderikas p�ev. �rkasin tegusalt 9 paiku, EPL hakkas j�lle k�ima, lugesin n�ljaselt k�ik lood l�bi. Urrmast oli pisut kahju, aga da beast p��steti ju teadlikult valla, missiin haliseda enam. Minu hoolealune tegi oma nimekirjas aga teise tulemuse, nii et v�in rahul olla. Kui midagi tegemata j�i, siis ehk aint soovitus teises parteis kandideerida. Aga see pole ka enam minu asi.

Ja siis ma t��tasin. �ieti kolasin purjetamisroba netipoodides. Sittagi valmis ei j�udnud, kuni n�lg poole kuue aeg turule sundis. �ieti ostsin Kulleka h�permarketist purgi Saleda �hepajatoitu. Purke on r�ve pesta, aga nimi k�las koduselt och oli ka taljes. 25 krooni eest oleks pidand vist purgi enda ka �ra keetma, et isegi kesklinna p�evapraadide toitvusele j�rele j�uda pelgalt hinna-koguse suhtelt. Aga ��relinna asi.

S l�ks korterin�ristu koosolekule, mina �le kahe aasta elus uisutama, soomlasega. J�udsime kuskile Mustam�e p�raperse, siis l�ks olukord pisut uduseks. Pussypaviljonide vahel poliitikast k�nelemise k�rval osavalt slalomeerides (pidurdamist pole ma veel �ppinud) j�udsime peagu N�mme kaudu von R�ivase valdustesse tagasi. Vasem jalg on kaotanud k�ll valdava osa harjumusp�rastest funktsioonidest a mul on ju teine veel.

Ka S oli koosolekult pagenud, kuna selgus, et seal r��giti ainult vene keelt ja mingi eit oli juba nutma hakanud. Pean ikka ise neil k�ima hakkama. Observatsioone elust enesest on ka turule vaatamata liiga v�he.

Ja siis elu pein alles algas. K palus mingi artikli v�lja tr�kkida (mul on ju printer!), mida ma tekstimanjakina muidugi ka lugema hakkasin. Oli EPLile v�hemuste �igustest p�ris aruka loo kirjutanud, aga algselt soome keeles. S oli selle maakeelde kolme tunniga t�lkinud, siis �ks ajakirjanik toimetanud, siis relvade isand Raukas sellele omakorda arusaamatuid s�nu lisanud ja l�puks pidin Kga inglise keeles vaidlema, et asi l�puks t�esti eestikeelne oleks.

N��d lubasin endale �lle ja avastasin, et mu vana wifi kaart t��tab endisel l�pparil ja kolisin �lbelt k��ki. Siin saab suitsetada ja end vabalt s�gada. Jalgpallitulemust kuulen nagunii umbes sajakonna meetri raadiuses asuvatest korteritest.

PS Ja p�eva liits�naauhind l�heb �rip�eva pealkirjale: "Mittesoodusp�ritolut�endeid v�ljastatakse n��d ka kaubandus-t��stuskoja Saaremaa esinduses."

Avada ma seda ei julgenud, nagu ka artiklit pealkirjaga "K�ik maailma ideed otsa saanud." Elu on niigi keeruline.

Esmaspäev, juuni 14, 2004

Ei ole veel meelest l�inud ka sobiv taustamuusika reedesel p�eval J�geval �le tunni aja notari juures istudes... it�s just porn mum... eile �htul parteipeiedel tuli uuesti meelde. Sobis.

M�ni f��sik v�iks seletada, kuidas mul saab aknaraam kogu aeg piniseda, kui siin pole ronge, laevu ega lennukeid eriti l�hedal. Aga tuul on �rev, lapsed pudenevad robinal mingite asjade k�ljest, kuhu nad �ue peal roninud on. Kes t�na ilmateate meieni toob, pole raadiost kuulanudki, oleks kedagi t�nadagi spektaakli eest v�hemalt.

Ja miks ilmateade ise mingeid miksereid v�i katuseid vms asju meieni ei too v�i �htegi teist saadet v�i toodet ei toeta? Korralik ristturundus oleks ju: "Weckman katused toob teieni ilmateade!" v�i siis "Heimar Lenki toetab ilmateade!" Voila.

Ja eile j�in esimest korda Harju m�el! Lootsin, et politsei l�petab selle tervise- ja heakorra rikkumise, eriti koos Riigikogu liikmega. Aga mitte m�dar�igastki. Libistasime end paari tunni p�rast korralikult kokkupressitud purgihunnikuga m�est alla ja kobisime pettunult 8sse s��ma.

Pühapäev, juuni 13, 2004

On ju k�igil meil �ks t�nav, pink ja puu...

Vot kummitab raip, kuigi kustutasin enda omad k�ik �ra koos meiliarhiiviga. Aknast �htegi sobivat uut ei paista ka, m�nguv�ljakut on appgreititud, pingil istuvaid mutte mitte eriti. Taavi R�ivas pole vist sisse elanud veel korralikult, aga k�ll ta j�uab.

Potterit pidi reedel vaatama. 2,5h l�ks greifilennul. Nojah, las ta olla. KillBill2 tuleb kah varsti.

Ongi k�ik vist.

Teisipäev, juuni 08, 2004

Arnold saatis Bushile alles esmasp�eval kaastundeavalduse Ronnie pikema komandeeringu puhul. Huvitav, miks? Unustas? Ei saanud aru? Saatis alguses vanale Bushile kogemata? Igatahes on midagi s�mbolistlikku selles totaalses dementsuse trianglis. Et mitte �elda surnud ringis, mis on t�pselt nii tugev, kui selle viimane elav l�

Esmaspäev, juuni 07, 2004

Alustame reedest.

Varusin ometi kenasti aega, et mitte j�lle Tartusse kihutada. Aga linnapiiril, oh imet, kohtasin vilkureid ja mingit edevat kolonni. Das President of course. Lippas lipu syntarile ilmselt ja �ldse mitte tordi, kringli, korvi ja kepiga nagu Kivir�hk kirjeldas Minu Kroonis.

Otsustasin siis mitte v�ga originaalse triki kasuks ja v�tsin kortee�i sappa. K�ige ees s�itis punase vilkurika milku, siis Da Audi, siis must vilkuritega Subaru, siis mingi s�jav�epolitsei, siis must Vito, siis mingi m�ttetu merss ja l�pus vilkuriga Subaru j�lle. Ei olnd halb vaatepilt. K�ik autod t�mbasid teeserva kenasti ja mul on sellega eriti hea m�lestus kui talvel Tartust Talina s�itsin ja vastutulev kolonn mind konkreetselt purgaas teelt v�lja l�kkas. Igatahes - juba kaherealisel teel saime nii �le 150 kilsa tunni kohta torust.

Ega ma ei lootnud, et mind v�ga kaua seal peetakse, aga l�ks paremini kui arvasin. M�ned kohad olid k�ll k�hedad, kuskil tolmustel kurvidel, kui kolm �hmis rekkat teepervele ketsas ja saja meetri ulatuses tihe liivapilv �leval oli aga meie kuulsusrikas konvoi pealt sajaga sellest l�bi kimas. Ardus l�ks kitsaks, ma ei julgenud nii r�igelt ka eeskirju rikkuda nagu nemad ja t�mbasin mingi teise auto taha. Aga sain varsti kannule j�lle, ime k�ll. Oli ohtlikumaid ja v�hemohtlikumaid kohti, aga ellu j�id vist k�ik, isegi teeserva surutud masinad m�lemal pool teed. Annas panin julmalt nende j�rel, adrenaliin tahtis silman�gemise v�tta. Kadestasin h�rgi k�vasti.

K�kital siis kohtusin julgestuspolitseiga. Tegelt oli mingi crash seal ja need reguleerisid �hel suunal m�lemalt poolt tulevat liiklust ja mind siis maha t�mmatigi. Teavitati, et kiiruse�letamise eest 79. kilomeetril, eess�itvast Subarust m��detuna. Ja Annas keelatud alal m��das�idu eest. A muidugi s�itsin ma nende j�rel. Ohkasin vaneminspektor Laasile vaikselt, et rahvas ei hakka kunagi m�istma, miks mitteoperatiivautodel on vaja eeskirju rikkuda, aga tema kordas mulle �llalt, et tegu oli Vabariigi Presidendiga! Missa niuksega r��gid.

Vahepeal teatati raadiost, et Vabariigi Viies on kaheksak�mne teise kilomeetril. Minu kutt karjus omadele, et tehke Tallinna suund vabaks, balambalaa. Hetk hiljem tuiskaski keegi m��da, tundus, et Juhan. L�ks veel natuke ja minu kutt karjus uuesti, et miks kurat tee vaba ei ole, Vabariigi Viies (paatosega) on juba kaheksak�mne teisel kilomeetril. Ma kohmasin, et ta s�itis juba m��da. Kutt raadiosse: "V�i siis enam mitte". Kostis v�ike kr�bin ja keegi vastas loiult: "Midagi siin l�ks jah". Ja MINA olin oht riiklikule julgeolekule??

Edasi tuvastas milku, et mul pole kehtivaid rikkumisi, m�rkis t��kohana "ei t��ta" (nuuks) ja siis tulid v�ikamad k�simused - kas ma soovin kaitsja osalemist �lekuulamisel ja kas soovin asja arutamisest kohtus osa v�tta. Esimest ei tahtnud, teine tundus fun enough. Pidin ikkagi poole �heks Tartusse filosoofiaseminari j�udma, et arutada teemat "Miks k�ituda moraalselt?".

Sain siiski aint kiiruse eest (v�hem kui Taimla, rohkem kui Kraft), kuna muid rikkumisi ei mahtunud v��rteoprotokolli lihtsalt kirjutama. V�ike vedu. �lekuulamisprotokolli ei osanud oma seletuste alla ka muud kirjutada kui et "�letasin vastutustundetult kiirust ajakirjandusliku eksperimendi raames, saamaks teada, kui kiiresti on siis presidendil vaja s�ita. Usun, et ei seadnud kellegi elu rohkem ohtu kui eess�itnud kolonn. Kahetsen". Hetke p�rast �tles sepp, et asi l�heb L��ne prefektuuri Paide jaoskonda (leia mingigi �hisosa!) otsustamisele ja see pani mind pisut seletuste osas k�hklema - ikkagi endine kodukant ja mind v�ib menetleda m�ni mitte k�ige paremast s�brast klassivend. Aga tegu oli tehtud.

S�itsin rahulikult Tartusse, lugesin Piros veidi materjale, lahkusin pool tundi enne seminari l�ppu ja oh �llatust, v�tsin h��letamast peale oma just mulle kena suve soovinud �ppej�u poja. Aga oli l�bus kahetunnine jutuajamine. Nad l�ksid mingi s�psiga Nosferatu �htule Katariina kirikusse ja s�ps ise pidi j�rgmine p�ev Reversedi riideid minema esitlema a oli eelmisel ��l popid p�ksid kuskil mururoheliseks joonud. Soovitasin siis neile pesumaju.

Nii palju sellest. Trahvisumma tuleb alles kuu aja p�rast. N�dalavahetus oli kokkuv�ttes erakordselt m�ttetu. P�hap�eval sain pea kolmveerand tundi v�iksemas mereh�das k�lmas vees liguneda a t�na �nnestus siiski eurovalimistel �ra k�ia. Seal ei pidanud pead p��rama ega midagi.

Mis siis t�na veel juhtus... matuseb�rood l�id oma liidu. M�tlesid, et kui Pohlak riigilt pappi saab mingi muruplatsi eest, nahui nemadki siis liivahunniku otsas passivad? J�udu, matused on tegijad.

Columbine�i film oli pisut pikk a muidu ootatult jaburastav kogemus. Natuke liiga palju �eldi aint ette, mida ja kuidas ma m�istma pean. Midagi oli veel aga kirjutan hiljem, kui meelde tuleb.
Alustame reedest.

Varusin ometi kenasti aega, et mitte j�lle Tartusse kihutada. Aga linnapiiril, oh imet, kohtasin vilkureid ja mingit edevat kolonni. Das President of course. Lippas lipu syntarile ilmselt ja �ldse mitte tordi, kringli, korvi ja kepiga nagu Kivir�hk kirjeldas Minu Kroonis.

Otsustasin siis mitte v�ga originaalse triki kasuks ja v�tsin kortee�i sappa. K�ige ees s�itis punase vilkurika milku, siis Da Audi, siis must vilkuritega Subaru, siis mingi s�jav�epolitsei, siis must Vito, siis mingi m�ttetu merss ja l�pus vilkuriga Subaru j�lle. Ei olnd halb vaatepilt. K�ik autod t�mbasid teeserva kenasti ja mul on sellega eriti hea m�lestus kui talvel Tartust Talina s�itsin ja vastutulev kolonn mind konkreetselt purgaas teelt v�lja l�kkas. Igatahes - juba kaherealisel teel saime nii �le 150 kilsa tunni kohta torust.

Ega ma ei lootnud, et mind v�ga kaua seal peetakse, aga l�ks paremini kui arvasin. M�ned kohad olid k�ll k�hedad, kuskil tolmustel kurvidel, kui kolm �hmis rekkat teepervele ketsas ja saja meetri ulatuses tihe liivapilv �leval oli aga meie kuulsusrikas konvoi pealt sajaga sellest l�bi kimas. Ardus l�ks kitsaks, ma ei julgenud nii r�igelt ka eeskirju rikkuda nagu nemad ja t�mbasin mingi teise auto taha. Aga sain varsti kannule j�lle, ime k�ll. Oli ohtlikumaid ja v�hemohtlikumaid kohti, aga ellu j�id vist k�ik, isegi teeserva surutud masinad m�lemal pool teed. Annas panin julmalt nende j�rel, adrenaliin tahtis silman�gemise v�tta. Kadestasin h�rgi k�vasti.

K�kital siis kohtusin julgestuspolitseiga. Tegelt oli mingi crash seal ja need reguleerisid �hel suunal m�lemalt poolt tulevat liiklust ja mind siis maha t�mmatigi. Teavitati, et kiiruse�letamise eest 79. kilomeetril, eess�itvast Subarust m��detuna. Ja Annas keelatud alal m��das�idu eest. A muidugi s�itsin ma nende j�rel. Ohkasin vaneminspektor Laasile vaikselt, et rahvas ei hakka kunagi m�istma, miks mitteoperatiivautodel on vaja eeskirju rikkuda, aga tema kordas mulle �llalt, et tegu oli Vabariigi Presidendiga! Missa niuksega r��gid.

Tuvastas, et mul pole kehtivaid rikkumisi, m�rkis t��kohana "ei t��ta" (nuuks) ja siis tulid v�ikamad k�simused - kas ma soovin kaitsja osalemist �lekuulamisel ja kas soovin asja arutamisest kohtus osa v�tta. Esimest ei tahtnud, teine tundus fun enough. Pidin ikkagi poole �heks Tartusse filosoofiaseminari j�udma, et arutada teemat "Miks k�ituda moraalselt".

Sain siiski aint kiiruse eest (v�hem kui Taimla, rohkem kui Kraft), kuna muid rikkumisi ei mahtunud v��rteoprotokolli lihtsalt kirjutama. V�ike vedu. �lekuulamisprotokolli ei osanud oma seletuste alla ka muud kirjutada kui et "�letasin vastutustundetult kiirust ajakirjandusliku eksperimendi raames, saamaks teada, kui kiiresti on siis presidendil vaja s�ita. Usun, et ei seadnud kellegi elu rohkem ohtu kui eess�itnud kolonn. Kahetsen". Hetke p�rast �tles sepp, et asi l�heb L��ne prefektuuri Paide jaoskonda (leia mingigi �hisosa!) otsustamisele ja see pani mind pisut seletuste osas k�hklema - ikkagi endine kodukant ja mind v�ib menetleda m�ni mitte k�ige paremast s�brast klassivend. Aga tegu oli tehtud.

S�itsin rahulikult Tartusse, lugesin Piros veidi materjale, lahkusin pool tundi enne seminari l�ppu ja oh �llatust, v�tsin h��letamast peale oma just mulle kena suve soovinud �ppej�u poja. Aga oli l�bus kahetunnine jutuajamine. Nad l�ksid mingi s�psiga Nosferatu �htule Katariina kirikusse ja s�ps ise pidi j�rgmine p�ev Reversedi riideid minema esitlema a oli eelmisel ��l popid p�ksid kuskil mururoheliseks joonud. Soovitasin siis neile pesumaju.

Nii palju sellest. Trahvisumma tuleb alles kuu aja p�rast. N�dalavahetus oli erakordselt m�ttetu. P�hap�eval sain pea kolmveerand tundi v�iksemas mereh�das k�lmas vees liguneda a t�na �nnestus siiski eurovalimistel �ra k�ia. Seal ei pidanud pead p��rama ega midagi.

Mis siis t�na veel juhtus... matuseb�rood l�id oma liidu. M�tlesid, et kui Pohlak riigilt pappi saab mingi muruplatsi eest, nahui nemadki siis liivahunniku otsas passivad? J�udu, matused on tegijad.

Columbine�i film oli pisut pikk a muidu oodatult jaburastav kogemus. Natuke liiga palju �eldi aint ette, mida ja kuidas ma m�istma pean. Midagi oli veel aga kirjutan hiljem, kui meelde tuleb.

Neljapäev, juuni 03, 2004

V�hemalt on lossist eile�htuse seisuga kogu kola �ra toodud. V�luv ruuduline Evermeni vest (tshauuuu Umy) j�igi eelmisest suvest kaotsi, lootsin, et sahtlite alt tuleb kusagilt ikka v�lja. Hiilisin igatahes ��pimeduse varjus vaid kahe kotiga minema ja keegi ei esitanud t��tuid k�simusi, et mida sa vead v�i et mida n��d edasi teed. Argentina won�t cry for me anyway.

Sain t�na ka �le n�dala jooksul tekkinud vajadusest koju elu esimene printer osta. Mingi faili abil �nnestus hakata pdf-e printima ilma r�veda piraatdistillerita. N�dalap�evad Hansaraama �ppimist on �letanud mu perverssemadki unen�od numbrite seksikusest.

Merele pole j�udnud n�dal otsa vist, magamisega ka kehvasti. Kusse vaba aeg on, ah? Nagu n�ha, pole naljagi millestki saanud. Eks homme l�hen Viru Keskusse siis j�lle, pole midagi parata.

Siiski - K r��kis l�busa loo, kuidas �ks tuntud graafik oli Soomes �gedat installatsiooni n�inud. H�mni (see meil kahepeale, s�ja aeg, teate...) saatel t�usis videopildil t�ide vardasse... no mitte lipp igatahes... m�elge ise. K arvas, et v�iks laulupeol n�idata suurelt kaare alla. Meie oma parade, pride vms - miks mitte. Mingip�ev sai just kellegiga arutatud, millal inimene vana on - naisel siis, kui rinna alla asetatud pastakas enam maha ei kuku; mehel siis samamoodi, pastaka ja muude v�ljaulatuvate aga ebaloomulikult v�heliikuvate kehaosadega. Laulupidu just niukestest paljus koosnebki ju (tshauuuu Gustav).

N�e, midagi meenub veel. Jaapani bambusfl��di kontserdiks peab siiski eelnevalt valmistuma! Mina ei teadnust sest shakuhachist midagi ja j�udsin kohale purukainena. Kuulasin viisakalt, oli zen enough. Ja selgus, et kalleim nihuke pill, mida vanamuusik (tegelt noor mees) n�inud on, maksab �le miljoni meie rahas. Faking bambustoru! �ha zenim. P�genesin.