Neljapäev, detsember 29, 2005

kaks tilka vett


freaky idea by D

mõtlevale inimesele

Muidugi, tasakaal peab olema. Pärast igati liigutavat intervjuud Oleviste kodututest, saunast ja mandariinidest keeras Kuku selle otsa Beautiful Southi küünilisevõitu pala 'Don't marry her (fuck me)'.

Loomulikult ei saa ju varasel hommikutunnil unustada neid inimesi, kel on kodu, telekas, higine tagumik, pesemist vajav auto, parki veetavad lapsed, särav köök ja vannituba ning inglilõhnaga sokid, aga kelle elu lõhnab sellegipoolest brie järele. Ergo, lõppkokkuvõttes oled sa see, keda sa paned.

Ega ma saa siiski siin kive loopida. Nädalavahetusel võrreldi mind, küllap õigustatult, Dr House'iga. Suhtumise, mitte diagnostikakenjaalsuse vallas. Varsti otsustan, kas see on kompliment või peaks solvuma. Hea ja kurja tundmise profülaktikaks vaatasin viimaste päevadega igaks juhuks mõniteist koduperenaiste osa. Eit.

J.V. tõi muuhulgas oranži silikoonist kinda. Esmalt tundus, et tegu on moodsa krobelise peopesaga ona-gadgetiga, paraku selgus, et see tupp on hoopis pajakinnas. Kannatab kuni 300 kraadi! Pilt tuli veits imelik aint, ei viitsind mässata.

Teisipäev, detsember 20, 2005

Leib, right

Hajameelselt eile riiulist Fazeri Jõulutera haarates mõtlesin tõsimeeli, et ostan leiba. Assa mait, mis ma siis täna omiku paki tagant leidsin: Nisujahu, joogivesi, puuviljasegu (viigimari, kuivatatud ploom, kuivatatud pirn, rosin, dattel, apelsinisukaad), rukkikroovjahu, suhkrustatud puuviljad (arbuus, apelsinikoor, glükoosisiirup, suhkur, säilitusaine kaaliumsorbaat, antioksüdandid E220 ja sidrunhape, toiduvärvid E129, E104 ja E133), linnasesiirup, rosin, kartulihelbed, ploomimoos (suhkur, kuivatatud ploom, paksendajad EI422 ja pektiin, happesuse regulaator, kaltsiumtsitraat, toiduvärv E150d), rukkitäisterajahu, pärm, keedusool (1,3%), nisukliid.

Kompott, ma ütlen. Aga kus vahukoor jäi?

Lisaks annavad nad mõista, et polüpropüleenpakendit võib koos puudega põletada. Ümbertöötlemiseks sobib ta küll kenasti jah, aga mina ei usu, et ise kodus tohib.

keskkonnaminutid

no ma ei saa kirjutada, mida tahaks. pärast öeldakse jälle, et mu mürgisus saastab keskkonda.

s küsis ka eile, kas vanasti olid aastalõpud siis tõesti suured rõõmuallikad. ma oletasin, et äkki sel ajal olid, kui arvati, et see ongi as good as it gets.

Kolmapäev, detsember 14, 2005

kumu

Sai kultuuritemplis mingi kunstikalendri esitlusel käidud ja teada saadud, et kolmas korrus on klassikale, neljas nõukaaegsele ja viies uuele kunstile või kuidas nad neid nimetasidki. Küsisin murelikult, kas viiendale peabki kogu järgmise saja aasta toodang ära mahtuma. Tibi andis mõista, et noh, uut maja oleks vaja...

Vaatab, mis sest välja tuleb, kui praegunegi sisustatud saab. Puhveti suutsime Sga lõpuks vähemalt lokeerida, avaneb paraku ka alles veebruaris kui kogu muusjom.

PS Õhtuti süüa ostes olen täheldanud, et kui ma poodides ei käiks, pääseks täiesti vist jõululauludest. Nagunii minust mõned aastad vanemat ent siiski üle kümne aasta mu melodramaatiliseks lemmikuks olnud Mudi pala "Lonely this christmas" ei mängita kusagil.

Teisipäev, detsember 13, 2005

põnevussurm

Loen oma miski ettekande tarvis ühe kursavenna lõputööd teleprogrammist, auditooriumist jne. Ise pean rääkima avalik-õigusliku ringhäälingu programmipoliitika toest kodanikuühiskonna põhimõtete levikule vms.

Sobivalt leidsin tööst vahva kirjamehe Walter Lippmani tsitaadi, aastast 1922: „Ilma standardiseerimiseta, ilma stereotüüpideta, ilma rutiinsete hinnanguteta, ilma peenetundelisust minetamata sureks toimetaja peagi põnevuse kätte.”

Ilmselt selle surma kartuses Parlamendi saade kinni pannaksegi.

Reede, detsember 09, 2005

boeuf

Ühelgi varasematest aastatest ei ole ma oma iga kord ligi 20filmilises Pöffi programmis nii palju pettumusi leidnud. Mingil aastal isegi mõtlesin, et vahet pole, mida valin - kõik need filmid on omamoodi head. Ei ole. Aga kummas on probleem - minus või pöffis?

Võibolla oli seni armsaim kogemus eile öösel, kui viimasel hetkel mingit saksa melodraamat vaatama minnes ja lõpus seekord isegi mitte väga õlgu kehitades (pretensioonitu koomiksipõhine film) minema sättides esireast režissöör püsti tõusis kl 2 öösel Kosmoses. Saalis oli haledalt vähe rahvast ja me Sga oleks selle belglasega ka parema meelega jooma läinud kui seal üle saali küsimusi karjunud.

Samuti ei julge ma enam kõigile kriitikutele ja festivalide põhimõttelistele vaenlastele kinnitada, et "nii häid filme ei näe muidu ju Eestis". Tundub, et viimasel ajal näeb paremikku küll pärast kinolevis, internet on ju ka, ning võibolla polegi Pöffil enam niimoodi mõtet. Kuidagi ketserlik oli see moraal vist, andestust.

Kolmapäev, detsember 07, 2005

www.visitestonia.com

Nüüd on see siis käes - riik on astunud otsustavaid samme joodikutest ja lärmakatest turistide suunal. Mitte küll - jumal hoidku - nende ja kogu siinkulutatava raha vastu, aga hoopis keskmise vanuse alandamiseks. Meeldiv ju ikka tänavapildis kenast tibist joodikut vaadata kui koledaid britte või punsund põtru.

Kampaania eesmärk on "luua Eestist eristuv ja põnev kuvand 18–34-aastaste noorte seas." J arvas, et loodetavasti toob suurem hulk EL sataniste ja muid hämarate sektide liikemid oma raha siia nüüd, aga iseasi, kust kohe nii palju kitsi veristamiseks võtta. Samuti tõstatas ta küsimuse, miks mängule regamisel on üldse huvide sektsioonis variandid "arhitektuur", "loodus", "kunst".

Ma arvan, et äkki pakutakse siis ajaloolist mõisaterüüstamise rekonstruktsiooni ekstreemturismina. Täitsa paljud on päris heasse korda juba tehtud, üsna autentselt võiks välja kukkuda - tõrvikud, viglad, röökimine ja kohalike naiste vägistamine ja laste õgimine. Ja siis kui tuli räästas, on hea viin välja võtta, tule paistel mõelda, kui kuramuse kena see Eestimaa ikka on ja limuga Stereosse või Pegassi aftekale kimada.

Pööratagu tähelepanu (üle ei maksa pingutada, eriti mõtet otsides ja mingit pilti fikseerida üritades) ka klippidele, mis väidetavalt mingil kujul MTVsse jõudma peaks. K arutles, kas sovetskojet luristavad tibid on ikka täisealised. A keda see 18+ kotib, samas. Tahame ju eristuda. Incest is the best, seda nagunii. Väike Mailis võib kandle kotti tagasi toppida, EAS on meie väärtushinnangud juba ühele põlvkonnale puust ja punaseks teinud. Wicked!

Reede, detsember 02, 2005

ärge jätke oma kotte tähelepanuta

Nuputasin ikka jupp aega, miks aadress lovelyplanet.com tuntud reisijuhti ei ava. Siis adusin oma, võiks öelda, globaalset eksitust. Täitsa hirm tuli peale, kas Jumal tegi omal ajal samasuguse typo ja tuligi lonely seetõttu välja. N ja V ei ole küll kõrvuti a võiblat tal oli mingi varasem klaver.

No ei saanud juudapreestritest elamust eile. Oma viga, et kaasa ei oska röökida neid lugusid. Olin ka kaine nagu ziliuks, kuna ootamatu kogus perioodikat tuli täna trükki saata ja mitte magama jääda.

Ülemiste ummikus õnnestus paar lehekülge isegi läbi parandada, kuna kõige kiiremal hetkel on ikka ja alati kusagil Kose kandis mõni sõber tee ääres. Autoga, seekord. Igatahes olen õppinud põrandaid mööblina väärtustama, peaasi, et stepsel ligi on. Üleeile 2h rahvusraamatukogu fuajees kedagi oodates läppariga, tuul tõmbas koledalt; täna lennujaamas kuni hädaline oma pileteid ümber vahetas, kuhu tal kiire oligi tee äärest. Ma olen ikka logistikakeenjus, aga kutsutakse internetisõltlaseks. Kurat, keegi peab ju raha ka teenima...

Teisipäev, november 29, 2005

..muusikuil, mehhanikuile, müüjatele, kodutuile, tugevale rahvale ja vähemuse vahvale, kurbadele kujudele, rõõmsatele tujudele..

Huvitaval kombel oli minu tänane suurim elamus Eesti ajakirjanduses lühike lugu "Poed ei suuda päkapikusoove rahuldada". Ehk siis mure, et kuigi Coca-Cola päkapikukampaania pole veel poole pealegi jõudnud, napib lelusid ning paljud väljakuulutatud müügikohad ei saagi neid praegu pakkuda.

Teisi probleeme samas Eesti Päevalehe numbris:
- roolijoodikute tõttu hukkub üks inimene nädalas
- külad ja vanad talud hävivad linnavurlede tõttu
- gaasijuhe kui keskkonnaoht
- lapsed söövad rämpstoitu
- kodutud elavad külmades kuurides
- korteripõlengus hukkusid jälle inimesed
- iga neljas eestlane on allergik
- teleseriaalides ropendatakse liiga vara (ma sisu ei lugenud, loodetavasti muretseti tööinimeste pärast, kes tahaks, et hiljem ropendama hakataks ja nad millestki ilma ei jääks).

Hüva, enamik neist teemadest on ühiskondliku, kultuurilise või keskkondliku taustaga. Aga millal sai rumalatest tarbimisharjumustest avalik huvi? See, et päkafakingpikke netu on ühest küljest tõesti tarbijate õigus, aga miks selliseid asju on vaja lehe esimesel majandusküljel kajastada, tõmmata tähelepanu järjekordsetele hullustele? Alles see oli, kui ilmus probleemlugu, et Rimi übermarket ei suuda tagada piisavat kogust soodsat sitapaberit (või oli see pesupulber), mis reklaamides välja lubati. Katastroof.

Muidugi on lapsed poes õnnetud, kui oma punaseid peletisi ei saa, kellega mängides ärajoodud suhkrut veidigi ehk hävitada. Aga lapsed on poes alati õnnetud, kuna nad ei saa kunagi nii palju kui tahavad ja poed müüvad ju liiga palju asju nagunii. Meil siin. Jumal tänatud, et need 30 000 last, kes kogu maailmas iga päev viletsusse surevad isegi ei tea, et nad pole ilma jäänud vaid toidust ja veest, vaid ka nunsadest cocapikkudest, mida saab "viie pudelikorgi või viie kuuspaki korgikujutisega kupongi eest" (vajalik taustainfo EPLi loo lõpus).

Veits liialdades olid mu arust ainsad põhjendatud poodidega seotud uudised pärast defka- ja valuutaaega ehk Marja poe lagi ja siis see äge pilt, kus inimesed üksteiselt telekaid vms omale rebisid. Näitas meie rahva haletsusväärsust teadlikult. Enam mitte.

Poodides jõhkrate tarbimiskampaaniate käigus pakutav ja mittepakutav on nüüd ametlikult ühiskondlik probleem ja avaliku huvi objekt ja seda kajastatakse rahulikult ajakirjanduslikel külgedel. Reporterid/toimetajad suhtuvad sellesse absoluutselt irooniavabalt. Kusagilt tuleb info, et näe, Coca-Cola, vana munn, on ühe veaga hakkama saanud. Ja istub noor reporter pikalt telefoni otsas, helistab Ülemistele, Jõhvi, Sinti ja Pärnu. Joob ühe kohvi ja helistab veel Paidesse, Räpinasse, Raplasse, Tartusse ja Pärnusse.

Selgub, et Pärnusse ta juba korra helistas ja seal pole jätkuvalt ühtegi lelu. See-eest on paberil ilus tabel sellest, mitu päkkarit Eesti poodides veel järel on. Vaikselt mõtleb ajakirjanik, et äkki järgmine kord saab ta toimetajalt suure kaardi seinale, kuhu siis vastavalt kuuldud saldole punaseid lipukesi torgata. Või siniseid, kui äkki Saku nokamütsidega tegu on.

Aga see lugu ei tööta Coca-Cola kahjuks, vaid ainult vastupidi. Ja nii on iga suurem sooduskampaania või tarbimismäng omale positiivse meediakajastuse mitte midagi ise tegemata kindlustanud. Ka siis, kui on tehtud mingi viga. Ideena on teema legitiimne. Mingi erilise põhjenduseta. Viiner Stockmannile hullude päevade algselt irooniavaba nime eest auhinnaks vähemalt, mis tähistab adekvaatselt kõiki sarnaseid.

Ja ma kardan, et see ei muutu. Paneb Carlsberg auhinnaks eralennuki - oo, nupuke. Paneb viinafirma maatüki Saaremaal - oo, ägedam auhind, uudis. Paneb Ekspress maja - jeerum, sellist asja pole ju enne olnud ja jälle nupp lehte.

Ja mis kõige hullem - lugejad janunevad sellise info ja kampaaniate järele rohkem kui Coca-Cola, Carlsbergi või Eesti Ekspressi enda.

PS Hakkas pealkirjalugu kummitama ikka? Mul kummitab ka. Elisa "...öelda, et sinust ma hoolin..." kummitab mul samamoodi ja paneb elu üle järele mõtlema, nagu oodatud. Elisa üle küll mitte. Toredad reklaamid ju ning reklaamidest kirjutavad lehed ka, on nad siis head või halvad või lihtsalt tekitavad kõmu. Sest see huvitab samuti inimesi. Aga ma täna rohkem ei viitsi ise siin möliseda.

Esmaspäev, november 28, 2005

eebenipuust torn

Ma ei ole üldse kindel, kas ka näitlejate kõne kuulmisel see Eebenipuust torn paremaks oleks muutunud. Vaevalt Draamateatri väike saal asja ära rikkus, kuna Lagedil olla sama sitt akustika olnud. Kui miski täna kostis, siis Roxanne kõrvalsaalist, kus Külmetava kunstniku portreed samamoodi talvistes tingimustes näidati.

Fowlesi ei päästnud ka see, et suure osa ajast näidati kahte alasti naist igast küljest ja lõpuks isegi Rohumaa paljast tagumikku. Okei, võibolla ei olnud nii halb etendus, näitlejad head jne, aga see ei ole ikka õige, kui teatrist tulles mitte mingit tunnet ei ole. Isegi pärast Potterit oli.

PS Justkui muuseas mainis T, et My Family Ben Harperit vaadates tulen talle alati mina meelde, vähemalt kunagi Beni eas. Kaalun veel tõsiselt, kas see on kompliment või mitte. Mõned kirjeldused netist, mis peret kõrvale jättes äkki klapiksidki:
- "Ben is the harassed centre of the Harper family"
- "...with a cynical outlook on life who spends most of his time moaning"
- "Ben Harper is a dentist who finds family life a frightening prospect."
- "The result was a simple domestic comedy that relied for its laughs upon character and sharp dialogue, rather than complex plotting..."

Settle in and soak up the dysfunction.

..oma kavva, eemalda oma kavast, lisa oma kavva, eemalda oma...

Kuidas ma ei ole aasta (et mitte öelda kahega) nii olulist asja ära õppinud, kas kontori peldiku tule lüliti asub sees- või väljaspool?? Võibolla on asi päev otsa seina taga toimunud puurimises ja kirsina selle tarretise otsas pikk kellamäng Visnevski katedraalis...

Muidu - raamat sai trükitud, meeltesegaduses uus fotokas ostetud, ajakiri ära lõpetatud, kahepäevane konverents üle elatud, neist üks töövarjuga veedetud (ühisele pohmakale vaatamata) ning teine, ostuvaba, vapralt Viru Keskuses ahvatlustele vaatamata õnnestunuks loetud, Potter ära vaadatud, PÖFFI kava kokku pandud, üks uus tuttav hangitud, paari unarusse jäänud sõbraga suheldud, paar sõpra omalt poolt ametlikult unustatud ja kahe nädala järel õnnestus isegi trenni jõuda. Mis saab elult veel tahta? Okei-okei, harmoonilist lähisuhet ja uut rula... Tööarvutisse tekkinud eestikeelne XP ja office olid küll natuke liiast. Aga ma ei kasuta seda nagunii õnneks.

Igatahes on nüüd igav. Egiptusse vist ka ei pääse, kuigi läheks kasvõi sinna. Nagunii tundub see mitmete tuttavate jaoks olema viimase aja levinuim alternatiiv niisama nädalavahetusel täisjoomisele. Eile käis korra täiesti haige mõte peast läbi, et peaks teadusse naasma...

Reede, november 18, 2005

tšapajev ja pustota

No vaatasin selle ära lõpuks teatris. Puhas budism oli raamatust jäänud ja kui ma ka naersin, siis üksi saalis. Veider kogemus. Kindlasti mitte lihtne. Eriti neile maalt tulnud teismelistele, kes millegipärast kogu aeg naersid. Tühjus indeed.

Esmaspäev, november 14, 2005

ai kui piinlik

Jumalauta. Oleks ainult rohkem selliseid "kuidas-mul-läheb" pressiteateid, saaks Kroonika ja Äripäev poe kinni panna. Seni tegi The Other Arnold aint niukseid. Ja Leoniid Lillemetsast ei maini Maritsha üldse sõnakestki.

Marica Lillemets jätkab edukalt konsultatsiooniäris

13:17, 14. november 2005

Majandusajakirjanikuna tuntust kogunud Marica Lillemets tegutseb kolmandat aastat edukalt konsultatsiooniäris. Lillemetsale kuuluv OÜ Funmark loodi 2003. aasta kevadel, ning selle peamisteks tegutsemisaladeks on meediakonsultatsioon ja –koolitus, kunsti- ja kinnisvaraturu monitooring ning analüüs. 2004. aastal lisandus valdkonnana kriisireguleerimine ja kriitilise infrastruktuuri analüüs.

M. Lillemets: “Huvitavaks kujunes koostöö rahvusvahelise firmaga Athena, mis hõlmas tsiviil-julgeoleku ja terrorismivastase võitluse valdkondi. Kohtumised Eesti Raudtee, Päästeameti, Siseministeeriumi ning mitmete teiste ametkondade esindajatega näitasid, et ka Eestis on julgeolekuriskid tõsised ning vajavad kiiret lahendamist”.

Athena kuulub MER Groupi koosseisu, mis on esindatud Brasiilias, Mehhikos, Iisraelis ja Hollandis. Rahvusvaheliselt tunnustatud firma osales ka Ateena Olümpiamängude turvasüsteemi loomisel ja rakendamisel.

Funmark on teinud meediakonsultatsiooni alal koostööd Euroopa Liidu projektidega, samuti kohalike omavalitsuste, EV Riigikogu, koolitusfirmade ja eraettevõtetega. Uue suunana on plaanis meediaproduktsioon.

2004. aasta käive jäi Funmargil alla miljoni krooni. “2005.aasta käive ja kasum jäävad oodatust väiksemaks, kuna pühendan suure osa ajast ühiskondlikule tööle Eesti Ajakirjanike Liidu (EAL) esimehena,” räägib Lillemets.

Lisainformatsioon:
Marica Lillemets
Juhatuse liige
Funmark OÜ
Tel. 6460208
marica@online.ee


PS Muidu veetsin tüübilise sinisussise nädalavahetuse traumapunktis ja haigemajas. Käbi suutis esimesel minutil ratta seljas kodutänaval käeluu pilbastada. Samas kui mul oleks tsiklistide asemel maletajatest sõbrad, ei teaks ma siiani väljendit "dislokatsioon" katkiste kontide paiknemise kohta. Samuti ei näeks luumurru jõuga paikarebimist ega tunneks Keskhaigla maja kõiki nurgataguseid ja muid vahvaid käike, et väljaspool külastusaega Kst järgijäänud kisselli sööma minna...

Kolmapäev, november 09, 2005

Brasiilia geid on seebi pärast pahased

Püha jeekim, BNSist pealkirja nähes mõtsin esimese hooga, et Brasiilias on välja arendatud seep, mis avalikus duširuumis enam pihust põrmandale ei lupsa. Eks automatiseeritud vedelseepide tulek oli omal ajal nagunii räige heterode vandenõu ju...

Tegelt oli asi mingi seriaali hullunud homoromansis:

Brasiilia geid kavatsevad boikoteerida telejaama Globo, kuna kanalil jooksvast ülimenukast seebiseriaalist "America" lõigati välja homosuudlust kujutav stseen. "Idee, mida Internetis arutatakse, on survestada Globo telejaama ja harida teda homokogukonna alal," selgitas Rio de Janeiro geiorganisatsiooni Vikerkaaregrupp direktor Marcio Caetano.

Telejaama omav O Globo Group kaitses otsust, märkides, et vaidlusalusest stseenist tehti neli erinevat võtet ja neist valiti lihtsalt parim. "America" käsikirja autor Gloria Perez oli enne viimase osa ekraaniletulekut kuulutanud, et sarjas lahti rullunud homoromanss lõpeb suudlusega. Et stseen aga välja lõigati, oli naise sõnul suur pettumus. Seebisarja lõpuosa meelitas Sao Paulos ja Rio de Janeiros telerite ette rekordarvu vaatajaid.

bicycle accident

Võpatasin üle õla telekat vaadates/kuulates kenasti ärkvele - Jüri Ratas ka kõneleb üsna Savisaare häälega, mõtetest rääkimata. Või milleks seda non-stop munitsipaalehituse juttu ka pidada. Jätkuvalt ei ole nad mitte vähimatki lubanud, mis kuidagigi minusugusele kodanikule või linnaelanikule korda läheks. Aga Salme kultra asemele ei taastata parki nagunii, seega ma lõpetan nüüd ootamise.

Aga nüüd ma teen seda ette ja taha, kordamööda. Ette ja taha. Küljed. Üks, kaks, kolm, ette, taha, saad mõnusa raskustunde kätte, paned mõnusalt puusa kaasa. Ette ja taha. Ära kunagi unusta selga sirutada ja naeratada. Seda kõike reipalt ja tantsuliselt. Ja teeme viimase korra ette. Üks kord veel. Taha. Ja küljele. Ilusat päeva sulle. Ja sportlikku olemist.

Vot nihuke meelas mono-ähkimine tuli pärast Ratast. CDlt ei läind musa käima ja ma arvan, et tegu oli Mambo-Raineriga. Vaadata ei julgenud.

Neljapäev, november 03, 2005

mis maa see on

Ei pääsend täna järgmise toreda naabri eest, kuskilt Leigeri nurgalt tuli meie keldripoodi käima. Mul käis köögikõrsik viimast juppi taustaseinast ümberlõikusele viimas ja kui Murkat õue lasin ja autost suitsupaki tõin, astus mingi kõikuv tont ligi, et ma ju "omakandipoiss". Ise elab raisk 30 kilsa linnast väljas, siin naise korter vms. Veidi aja pärast küsis, kas ma elan ka siin...

Igatahes arutas siis, et meil teisel korrusel on kellelgi ikka ilgelt ilus trepp, oli eile aknast näind ja niukse lihvimisele üksi läheb kolm päeva, ta ise ka väikestviisi lihvija. Ja viipas, et näe, see roheline maja oli Päevalehes ükspäev, ei tea, miks siin meie vastas kollane ei olnd. Ma ütsin, et sel ju plastaknad. Järgnes essee, kuidas inimesed oma aknad ära nikuvad ja temal on kõik kenasti puust. Mul tegi sees miski küll väikese jõnksu, kui ta väitis, et me rikume oma majas kindlasti muinsuskaitsenõudeid, aga see debatt jäi avamata. No ei riku kurat.

Kaks korda surusime kätt hüvastijätuks. Sinna vahele sain veel teada, et talle ei meeldi Ljusja mees. Ma ei hakanud targu täpsustama, kellega tegu, aga ega ma sellestki pääsenud. Selgus, et jutt käib minu maja poest ühe müüja Ljubovi mingi prillide ja nokatsiga nässist, kes pidi kaupluses "puki peal kogu aeg sitsima, kui sa hapukoort ostma lähed." Jätsin taas täpsustamata, mis tal selle hapukoorega ülde on või kuidas see Ljusja vastiku mehega seondub. Patsutas õlale veel mulle ja suutsin selle käigus väravast sisse lipsata.

Mis maailmavalu ja muud sitta küll inimeste hingele ei kogune puitasumites...

Mis meenutab nädala alguse kirjavahetust Ödega, mis saigi viimasest EPLi artiklist alguse, mispeale J pahandas, et mingid funktsionäärid ei peaks ikka mögisema, mis taimi ma oma õue Kalamajas istutan. Ette heideti küll Virginia kadaka sobimatust ja kuigi ma õnneks ei teagi, miuke see välja näeb, on meil sirelid ja viljapuud nagunii aint. Või tegelt... neljas kohas on aias iirised!

J kahtlustas loo moraalina, et puritaanidele ei meeldi kindlasti ka see, et suur osa Kalamajst 10 aastaga korda ja läikima lüüakse. Nagu ka mõne aja tagune vanalinna korda tegemine. Polevat ikka õige. Õige on paarisaja aasta vanune õlilampide sitt seintel, kariloomade sitt tänavatel ning pilkane pimedus öösel. Kuuskemaa kriiskas Ji mäletamise järgi juba kirikute ja linnamüüri valgustamise vastu nii, et Tallinna lahe kajakad munesid mitu aastat nahkmune.

Pühapäev, oktoober 30, 2005

vaene vanematega laps*

Vanemate juubel - completed. Hommikul ärgates oli minust ühel pool mingil ajaloolegi piinlikul põhjusel mu vend, teisel pool laua peal lõõgastus suhteliselt surnud kärbes. Hiljem oli köögis üks elav eksemplar (kärbes, mitte vend) veel seinal, isa lõi ajalehega, ma oleks võind sellele ka peale hingata ju... Sest nihukese tsirkuse üleelamiseks kulus ikka liitreid viina nagu eile Türil toimus. Saaremaa sai ka otsa mingihetk, lauakas oli järgmine option, aga tundus mõistlik lõpetada.

Igatahes. Katsusin seal muidu toredas Saara kofikus unustada kõik, mida ma tean toitlustamisest ja teenindamisest. Seda esiteks. Katsusin ka unustada, et mu vanemad on kunagi seksinud, vähemalt kaks korda, ametlikult. Kuigi olen kogu aeg arvanud, et mind leiti korviga ukse tagant, sest midagi ühist on raske leida nende inimestega...

Oodatult pidin taluma sissejuhatuseks seltskonna ees häbistamist, et ma naisega ei tulnud. Kohmasin, et mul lihtsalt pole hetkel tervet heteroseksuaalset suhet, keda kaasa võtta. Üks kõrval seisnud moori klassiõde, mu endine saksa õps, kooli huvijuht, hilisem õppalajuss ja muidu ka eluterve tädi tonksas mind, et seda võinuks veidi vaiksemalt öelda. Huvitav, mida ta teab...

Siis sain natuke aega oma muusikat mängida ja vennaga viina laduda. Siis panid vanakesed ohtralt kodumaist musooni, Orukas, Lehtlaan, Linna ja nii faking edasi. Jõime veel kiiremini vennaga. Lõpuks sain jälle oma muusikat esitleda, fotokast leitud piltide põhjal õpetasin oma emale mingit improvisatsiooni flamenko teemal, aga mäletan, et loobusin, kui ta üritas seelikut üle pea hakata loopima. Ainsa sugulasena (kuna teistega ollakse hetkel tülis vms) oli kohal mingi isa täditüra. Täditütar st. Kõhe psycho. Leebe daam, aga ta pilgus oli midagi...

Mingihetk läksime venna ja ta tibiga koju. Või noh, mis läksime, kuna ei mäleta eriti teekonda, ilmselt toetasime vennaga teineist, tibi näitas teed ja lõpuks olime kohal. Jää ja lumi oli nagunii igal pool. Libe. Hommikul astus veel fanama (laste jaoks 'noormamma' (sest ta oli noorem kui emapoolne), ema jaoks 'da ämmamoor') läbi ja rääkis kõik tõhusalt sodiks/kaineks. Randomiga tulid kõik mõeldavad ja mõeldamatud teemad lihtsalt korraga ja ükshaaval. Siis pagesime Talina tagasi. Jumalik ilm. Ei jäänd magamagi ega midagi roolis seekord.

Niuke lugu.

* pealkirja krediit sms-lohutajale p-karule.

PS pühapäevane liikluspilt tallinnas näitas üheselt, et normaalsed inimesed võtavad peaparanduseks peale ja roolis on aint naised ja vanainimesed. raske öelda, kumb grupp ohtlikum on. ootamatud on mõlemad. õnneks pääsesin, seekord.

Reede, oktoober 28, 2005

jeje

Ei olnd mina seda säravat keelemängu varem kuulnd: Eestis on Põllumajandusülikooli juures selline asutus nagu Eksperimentaalbioloogia Instituut. Kodulehekülg http://www.ebi.ee/, üldine e-maili aadress ebi@ebi.ee. Helistanud kolleegid Venemaalt ja tahtnud teada nende e-maili aadressi. Tublid bioloogid seepeale hüüdnud telefoni nii, nagu seda vene keel nõuab: "Jebi sobatska jebi totska jeje."

Kolmapäev, oktoober 26, 2005

tere talv

Ei, ma ei kirjuta lumest, kuna lehed nagunii homme täis iga-aastaseid kopipeiste, KUI ootamatult see esimene lumi ikka tänavu saabus.

Hoopis kultuuriline situatsioon juhtus. Lasin nimelt mingil vastusõitnud eidel vasakpöörde teha Sõles talle teed andes, kuna mu reas oli ees nagunii miski järgmise vasakpöörde ummik. Hetke pärast Selveri parklas tõmbas tagasõitnud milkupussy mulle punased vilkud peale. Sõitsin veits edasi parkimiskohta otsides, lõpuks jäin väikse hirmuga ent üsna pahaselt ikkagi seisma. Kuti tuju polnd mitte parem ja käratas pikema eelmänguta: "Juhiload on vä?"

Ma uurisin ilmselgelt rumalast küsimusest mööda minnes julgelt vastu: "Jäi nii hull mulje tõesti?". Ta tegi siis selgeks, et ma ei oleks tohtind oma eesõigusest loobuda, kuna tekitasin liiklusohtliku olukorra. Miskipärast sellisel toonil, nagu me oleks 20a abielus olnud. Niuke lugu siis, et viisakas ei tohi igatahes olla enam liikluses. Ega politseitöös.

Eeskirjades tuleks ka ametlikuks teha mu kunagise ülemuse sõidustiil, kes põhimõtteliselt ei teinud oma Sharaniga ühtegi vasakpööret ega möödasõitu ühissõidukitest. Oli see vast nüri taat, aga jõudis kuidagi ikka kuhu vaja. Korra olin ise ka ta kõrvalistmel, never ever again.

Laupäev, oktoober 22, 2005

ärme siis võõraks jää

"Vabandage, kas see on perekond Metsa telefoninumber?" küsiti mu kodusel telefonil praegu. Selgub, et inimesed actually räägivadki nii, mitte ei jäänud sellised kuuldemängud Meelejahutaja aegadesse.

See jäi vähemalt uskuma ja vabandas sama ilaselt. Ükspäev mind Keilasse mingit Ivecot puksiirima saata tahtnud mees ei lasknud ennast valeühendusest kuidagi häirida. "Ei noh, aga masin on ju vaja ikkagi ära tuua sealt," ütles ta peaaegu ahastava häälega.

Neljapäev, oktoober 20, 2005

to my mother, my dog and clowns

Paul-Eerik Areenis Jaaku kommenteerides: "Aga õigupoolest - miks ma peaks ajalehe kaudu väljendama oma suhtumist kellessegi, kelle telefoninumbreid ma tean."

Imeline mõte. Kogu ajakirjandus oleks palju meeldivam nii kvali- kui kvantiteedilt kui kõik allikad nii suhtuks. Ja maakera tiirleks palju kiiremini.

Mul oleks endal üks lihalikum remark veel Rimi pannkoogimeistritele Harku Kumna küla firmast USIN-TR OÜ: silt kaanel võiks ometi aidata natukenegi lihtsamalt meeles pidada, et sink ja juust käivad ka sinna sisse! Ja milleks seisab nimes TR, tmv?

Võtsin nüüd äriregistri ette, et väikeettevõtjate haiglasest fantaasiavaesusest veelgi laiemat aimu saada. Oojaa, mitte vähesed ei leia, et nimega saab firma töökusemuljele kõvasti kaasa aidata. Väike valik: Usin Mesilane OÜ, Usin OÜ, Usinus OÜ, Tubli OÜ, Tubli Pesukaru OÜ, Tubli rahastaja OÜ, Tublila OÜ, Tragi OÜ, Tragikadi Trading OÜ, Usaldusinvesteeringud OÜ, Töökorras OÜ, Korras Kaalud OÜ, Hoolas Ehitaja OÜ, Hoolas OÜ, Tiptop Konsulendi OÜ jne. Ei viitsi rohkem sünonüüme mõelda.

Aga kuhu jäävad reaalsusele vastavad nimed, ah? Ai Bljää OÜ? Kõikonputsis OÜ? Hui znajet OÜ? Kelleleneidklienteikkavajaon OÜ? Nahui nada OÜ jne? Ilmestaks märksa tervemalt teenindussfääri, olen ise selles olles kogenud vähemalt.

Toibusin vist lõpuks sünnipäevanädala katsumustest, vähemalt kehalistest. Esmakordselt tähistas tõesti mingi etapi möödumist. Uusaastal ma end enam nii halvasti üllatada ei lase, sööge sitta vanarahvas.

Neljapäev, oktoober 13, 2005

perioodilised probleemid

Halloo, Eesti Ekspress. Ise saate ikka aru, et sellist lehte ei TOHI teha nagu tänane?! Võtsin postkastist teised, EEd polnud. Kuulsin reeturlikku kärukõrinat, kiikasin tänavale, kus üks kubujuss üritas vastasmaja pilust kogu seda kremplit sisse toppida. Jagas lehte (või kuidas EE ise seda monstrumit ka ei kutsu) aina väiksemateks osadeks, mis vaheldumisi maha kukkusid ta külmetavate sõrmede vahelt.

Sain teada, et ongi lausa eraldi kandja kogu sellele EE-koormale, mille ta õhtuks ehk ära peenestada suudab kastidesse. Kui veab. Vähemalt tuli pambu seest välja vene vanaeide asemel kena eesti tibi. Kes oli äraütlemata tänulik, et minu maja kaks eksemplari kätte sai anda, mitte ei pidanud seda jõhkrat vaseliinita penetratsiooni kordama. Karjatasin ka ise, kui need oma kätte sain ja õlg napilt liigesesse jäi.

Aga tema tööandja Express Postiga eile suhtlemisest ühe tellimuse osas ma parem ei räägigi. Nii haiget ettevõtet ei ole lihtsalt olemas, otsustasin. Teenindaja ei saa oma arvutis mitte millestki aru tehtud arvete, pakkumiste, otsekorralduste ja muude tellimuste vahel, minnes hetkega lukku ja jäädes üheselt vait toru otsas. Minu raha eest.

Esmaspäev, oktoober 10, 2005

sünnipäevakink?

Nägin unes, et mu ees oli kuskil poekassas Madonna. Värvimata ja jõhkra topeltlõuaga. Monströössne alahuul oli ka veel.

Kolmapäev, oktoober 05, 2005

jumalauta

ka see pole halb. get a honda.

noh, kindlasti on neid, kes ühte vähemalt näind ei ole...

Esmaspäev, oktoober 03, 2005

ilusat uue töönädala algust

EPL: Politsei tabas ületöötanud veoautojuhi Ja mis nad siis räägivad: “Dokumente kontrollides oli selgelt näha, et juht oli silmanähtavalt väsinud ega saanud seepärast ka suuremast osast jutust aru,”/.../.

Ma näen oma töös iga päev ja igal pool selliseid inimesi. Tõenäoliselt ei saa ka ise suuremast osast jutust aru, mida mulle tööl räägitakse. Aga miks politsei ei tule firmadesse, ametiasutustesse, kolmandasse sektorisse? No tööseadused ja lepingud määravad miskit ära a kesse seda kontrollib ja kus makstakse nüüd niiväga ületundide eest? Ahvide planeet, ma ütlen.

Pühapäev, oktoober 02, 2005

kaks takti ette

Avastasin, et tuleb ETVst jälle. Seegi on nagu mingi omamoodi reality jälle või sotsiaalse integratsiooni programm. Sest olgem ausad - palju sealseid võitjaid on kuulsaks saanud? Või just tänu sellele saatele? Kes on saanud, siis pigem saate kiuste ja ülejäänutega on lihtsalt nii, et koledad inimesed pääsevad mõneks nädalaks telesse aga karjääri ei tee oma välimuse tõttu kunagi, vähemalt mitte väljaspool laevu või kõrtse. Kurb. Ja paraku näeb kogu rahvas juba eelvoorus antud punktide põhjal, et abs see või teine laulda ei oska nagu mingi Shania-Meredithi soust täna või et on koledad nagu too tibla-Xena. Mis vahet on kahel taktil seega Baari, Miriami ja kõige muuga.

Kuulan parem samanimelist Dagö lugu... aga tean, kord lendame Marsile...

PS lõhkusin peegli. a hullemaks ometi ei saa minna enam.

keskenduge parkimismajadele, palun

Ma tahaks siinkohal ikkagi tänada Reformierakonda, kes lubab, et ma saan nende abil 15 minutiga autoga kesklinna. Dai poh - ma saan praegu viiega! Tsikliga läheb kolm. Okei, trammiga läks reedel 7 + paar minsa jalutamist.

Ja nii kaua ei tohi leiliruumi ust lahti hoida kui Isamaaliidu reklaamis, kurat võtaks. Ja mu oma vana mataõps on seal veel. Ovi kiinni, Isamaa ei oota!

Laupäev, oktoober 01, 2005

kogu hingest ja väest

Ö-d käisid loomaaias. Ahvidel oli kaamera olnd ja nad järeldasid, et tulekul on uus tõsielusari Puur. Kõhe.

Elusast elemendist veel. Eelmise pühapäeva traditsiooniline pohmakadokk oli meil Kunglas krabipüügist, Alaskal vms. Kestis igaviku ja natuke kahju hakkas neist, kuna meilgi vist peetakse neid kuskil restodes ja poodides akvaariumites, või kalu vähemasti, et oi kui nunnud, täitsa päris ja elus. Litakas pähe ja koju. A miks lehmi ja kanu Citymarketis kohapeal ei tapeta? Kas siis oleks ka kõik elus loomakesed nii armsad, ah?

Korter on veel tolmune ja kütteta aga tundub, et olen sisse kolinud, Käbi vist ka. Halleluuja.

Kõik muu on sama mõttetu, tänan küsimast. Kodanikuühiskonna road-show lõunaosariikides tekitas ka aint veel suurema masenduse (v.a tagasitulles tee ääres mu peale hääletanud imearmas poetess Kristiina Ehin oma märja koerakesega).

Lihtsalt, et Tallinnas jääb kuidagi tõepoolest vahel mõnele isegi mulje, et elu on elamist väärt. Kui just Reet Linna kaasalaulmisdraamat ei vaata, mida me just tegime igaks juhuks, et ikka reaalsusega kontaktis olla....

Neljapäev, september 22, 2005

integratsioon

Ekspress: Läti looduskaitsetöötajad korraldavad nüüd maarahvale karuga suhtlemise seminare, kuna karu pole lätlaste jaoks just tavaline loom.

Okei, eks tegu on ka lätlastega. Aga seminarid tartlastele trammidest?

TimeSystem korraldab samuti tõsimeeli seminare oma märkmike kasutajatele. Tasuta vähemalt.

propagandast

Ja miks Tiefi valitsuse langemise juures arutakse, kas on vabastamine või okupeerimine, aga Savisaare võimuletuleku päevade ümber ei tehta piuksugi? Mina tõmbaks lindiga lipud üles.

Ja siis, et kas autovabal päeval tsikliga võib sõita? Isegi politsei juhtis maja ees sellele tähelepanu, a mu kiivrit nähes jäi ise ka mõttesse. Hah.

Samuti on jama selle alkoholi asjaga, feat kiiged. P-karu pakkus eile mu eelmise posti peale, et raskel ajal aitab kiikudes südame pahaks ajamine ehk raha kokku hoida. Minu arust ajab iga asi jooma. Isegi kui halb on, ajab ju ikka jooma.

Ja hiljuti sai veel pereringis müügikeeldu arutatud. Ö leidis, et riik ei peaks mitte müüki piirama, vaid tegema niukse riigi, mis jooma ei ajaks. Et siis joodaks tähistamiseks, mitte unustamiseks ja seda oleks tema meelest palju vähem. Mulle tundus taas, et head asjad ajavad ju samamoodi jooma. Muudkui tähistadki siis iga päev, kui hästi kõik on. Samuti ei ole ma päris kindel, kas ma tahaks, et haigekassa või ohvriabi mulle harmoonilist lähisuhet korraldama hakkaks aint sp, et ma rahulikult magaks ja vähem jooks...

Teisipäev, september 20, 2005

kiikedest ja inimestest

Nii, järgmine kodanikuühiskonna hindamisseminar mul täna. Aina vähem saan aru, mis on külaelu edendajatel ikkagi nende kiigeplatsidega. Mul läheb paljalt mõttest kiikumisele juba süda pahaks. Rahvas peab seda aga mingiks küla arengu etaloniks. Jälk vigur.

Kolmapäev, september 14, 2005

Margaret Thatcher naked

No KUI väheseks ja labane saab üks pilt veel olla - Riigikogu istungitesaali kõrval asuva suitsuruumi tuhatoosis lebavad valged sigareti Parliament konid, punase huulepulga jälgedega. Vaarusin poolpimedana välja, kui Maarika 'Knopka' Tuus vudis must mööda, üsna sama värvi huultega. Vähemalt mitte nahkpükstes seekord. Mingi menopausi algust meenutav värin läbis mu peagu tervet peagu 28aastast keha. Minu, kes ma igas asjas seni seksi suutsin näha. Jumalauta. Vähemalt väike põhjus suitsetamine ise maha jätta.

Teisipäev, september 13, 2005

tõestus

jestas, ma olen hiiumaal. tehniliselt seminari läbi viimas. igatepidi veider on kõik see värk siin. lennukiga on näiteks üksjagu odavam tulla kui autoga. 35 minsa ja türaki kohal. pardal oli jälk limukas grääzin, muidu läks valutult. istusime küll Uga kenasti varuväljapääsu kõrvale, et tuukritel lihtsam oleks. jagati kroonikaid ja söögipoolist, viimast rohkem kui mistahes rahvusvahelisel lennul. tegelt mullu kreekas anti siselennul ka küll ainult kohvi, mulle ja teisele reisijale...

aga siis hakkas veel arusaamatum arvude mäng. lennujaamast linna tõi viit inimest 60kohaline buss. siin vanas parteimajas on nõupidamisteruumi 20 istekoha juures 38 stepslit kokku seintel eri kõrgustel. vähemalt. tahvli juures on üheksa markerit, laes 15 vana kooli rippuvat ümmargust plastmasslampi. puhas nõidus. õues oligi kenasti luud seina ääres, küllap varsti selgub, kes sellega tööle tuli. tädidega juba kohmitasime. nii põhjalikku ilmast rääkimist pole varem kogenud - arutasime, et kõigile peaks olema kättesaadav statistika läbi aegade, kuidas ikka sel ja tol päeval oli, sest pealiskaudne loba tänasest ilmast (kärdlas 4, kuressaares 16 kraadi, väidetavalt) on ju selgelt ebapiisav.

vaatame, mis edasi saab. küpsiseid on varutud nagu muda. good omen.

Esmaspäev, september 12, 2005

viljakad mõtted psühholoogilises plaanis

Kaks päeva nüüd enne seitset tõusnud. Huvitav kogemus. Koolitus läks vist ka hästi, kuigi õhtune Pärdi kontsert oli Viinistul üks piinlikumaid kogemusi ever. Kaljuste kõndis lihtsalt minema kui poole Berliini missa kyrie peal kümneid inimesi veel sisse kolistas ning alustas teisest uksest saabudes kontserti uuesti veidi aja pärast. Ja kui enne credot plaksutama hakati, vehkis Arvo ise saalist, et jobud vait jääks. Kellelegi tuli essemmess muidugi ka kõlavalt. Jne, nagu Eestis ikka. Muidu.. oli momente, nagu P-karu ütleb, natuke ikka nutsin ka.

Krüüsleri antenn leidis Loksal ometi lõpu, uus maksab 666 krooni. Väga kahtlane.

Ja mis palun on viljakad mõtted psühholoogilises plaanis? Mu slolehe horokas täna: Võimalik, et keegi kiidab ülevoolavate sõnadega sinu suurepärast välimust ja siis teatab, et tegi nalja. Selline nali teeb muidugi tigedaks, kuid võib tekitada viljakaid mõtteid psühholoogilises plaanis.

Nüüd ei teagi mis päev toob.

Neljapäev, september 08, 2005

tavaline tööpäev

Kinnitust sai taas tõsiasi, et ükski poliitikuks sündinu ei sure poliitikuna, ega isegi kaalu seda ametit kunagi. Küll aga surevad poliitikuna kõik, kes selleks kunagi saama ei pidanud.

Esmaspäev, september 05, 2005

where you lead

Gilmore'i tüdrukud on tagasi! Mingi elu mõte vähemalt, üheks päevaks nädalas. Sõja aeg, asi seegi.

Laupäev, september 03, 2005

homoapaatia

Fakk. Vaatasin taaskord mh American Pied telkust. Sain vist noortefilmidest üle nüüd. Kui seni olen neid vaadanud mõningase kadeduse ja lootusega, et olen veel noor ja jõuan midagi meeletut kogeda, siis lõpuks sai selgeks, et seda aega ikkagi ei tule enam. Tavai. Nt neljabase Rock Cafe ja Metsatöllu magasin ka sisuliselt maha kohapeal. Ma olin vist ainus mitte-mustas inimene majas ja ainus tuttav kogu maja peale oli ka trummar Atso.

kalor (27, kalamaja)

PS elus kati tootsi nägin täna ära, käis merel. roheliste tikksaabastega. mõistlik valik. a muidu - puhas nõidus.

PPS ja ikkagi - kuidas saab üks siiani lähedasim sõber kellega 7-8 aastat tundnud sel nädalal öelda, et ta pigem ikka ei ole straight. isegi mina olin shokis tükk aega. a ehk tegi nalja.

Neljapäev, september 01, 2005

juua siis septembris või mitte?

http://www.septembriseijoo.ee/
http://septembrismajoon.salusoft.ee/

täitsa masendav.

lisaks mul pole aimugi, keda oktoobris valida - ei erakondi ega isikuid. minemata ei saa samas ka jätta.

Esmaspäev, august 29, 2005

päev arvudes by bns

17:31 Paides on neli linnapeakandidaati
17:24 Kaitsevägi sai juurde 38 vanemallohvitseri
17:19 Rakveres sai tormikahjustusi vähemalt kaheksa hoonet
10:25 Kaks eruohvitseri moodustasid Narva-Jõesuus valimisliidu

Ma ei usu, et kaheksa tormikahjuhoonet oleks ühe linna jaoks kokku hullem kui neli linnapeakandidaati või 40 vägimeest.

Pühapäev, august 28, 2005

aja rahutumas rüsinas

Joogieksitused jätkuvad. Le Chateaus sain reedel pool litra Milla piima. Igasugune valvsus on juba kadunud avalikes kohtades esmalt piimabrändi küsida kurat. Toit oli ka sitt aga odav. Hea, et veini ei joonud, nad oleks musketäride Anjou'd pakkunud kindlasti... Õnneks jalutas mööda hulk Linnateatri näitlejaid, kellele järgi vahtida, kuigi T ei teand neist ühtegi. Vähemalt tagumiku järgi mitte.

Reedel sattusin klassivend Rivoga väga hämaratel asjaoludel hipide muusikaüritusele Pilvepillerkaar kusagil Peipsi lähistel. 40 rastat tiksus pimedas metsas telgi ees suitsetada. Kurtsin, et mul on kõige lühemad juuksed siin, Rivo soovitas kapuutsi pähe tõmmata. Proovisin aga see oli veel vähem stiili sobiv. Tegin siis hulga suitse ja Hustelereid ning seisin igaks juhuks teiste selja taga. Ta tegi oma seti ära ja pagesime linna tagasi. Auto sai väga sitaseks, Piibe maanteest oli mingi hirmu faktor üle käinud. Naasime Kükita rotika kaudu.

Vähemalt ta demoplaat oli väga chill, jätke meelde - dONT. Või midagi sellist. Ta lubas küll järgmised plaadid kõik RWde peale lasta, et kui ei meeldi, saab toorikuna kasutada... Praktiline, aga tema puhul pole tõesti vaja. Käisime hulga mälestusi ja muidu Türi rahvast sõidu ajal jutustades läbi, no ei ole jätkuvalt kedagi võtta, kellega vähegi suhelda tahaks peale paari inimese. Piinlik lugu. Paraku näen ka teda korra aastas ainult, pime õnn, et mulle taipas küüdivajadusega helistada. Väga vähe on vist tõesti selliseid sõpru, kes tõesti kusagil kooli ajal tekivad ja elu lõpuni jäävad, ja vajadusest mitte harjumusest. Millalgi tuleb enamikul inimestel mõistus pähe. Et ma ise ei mahu siin ühtegi kategooriasse, ei targuta pikemalt.

PS PtK listis olen seega juba tagasi. Põhjuse leiab alati. Mahutasin ehitajad ka sinna esiotsa veel ära. Tuleb verine nädal.

Neljapäev, august 25, 2005

mulle näkku ei nikuta

Januahastuse joogieksitustes on nüüd siis mul ka lõuatäis musta peitsi. Ei olnud hullem kui õlle pähe õli joomine (M väidab, et kahel korral juhtunud). Igatahes enamik poes müüdavatest cooleritest või briiseritest on sitema maitsega kui aus peits. Ja punane vein määrib hambaid samamoodi. Keelel on must triip küll tänaseni.

Võtsin ennast (ajutiselt) oma people to kill listist maha. Sest minu paber hakkas täis saama ja ma figureerin juba liiga paljude teiste inimeste vastavas nimekirjas nii et ise veidi aega ei muretse selle pärast ise. Ilmselt nädalaga piirdub.

Loen lõpuks Joomahullu päevaraamatut. Salgan kõiki võrdlusi enda elu- ja kirjastiiliga nüüd ja edaspidi! Kuigi mõtlesin, et peaks ühe salablogi avama, kus ka asjadest nii kirjutada saan...

PS Go Andri. Olen täiesti nõus su kommentaariga DI/Eve Kivi teemal.

Kolmapäev, august 17, 2005

carmina burana

Magus jeesus kui halb kogemus see Carmina Burana oli. Sry, Eri. Toolide asemel olid julma kaldega liumäed ja tulnuks vähemalt kaks kohta osta, kui sa ise või su naaber ühe käe ja ühe kanniga pole. Jassil tundus hääl ära olema, Põldma pidi hääle kättesaamiseks müüri pealt alla sadama (võinuks naljakas olla, aga ma istusin otse ta all), sopranit ainult kuulis ja see oli hea.

Teisi võimsamaid osi kuulis ka, ülejäänu kadus tuulega Mähe poole ja leppida tuli lavakatuse plaginaga. Ja see tants. Noh, kenad kehad olid, poolalasti ja puha. Aga kes suudab üle tunni järjest arusaamatut väänlemist vaadata? Lubasin endale ka kolmeks järgmiseks eluks, et ennem kannan orantsi kleiti kui ihuvärvi trussikuid (või samas toonis retukaid, laval pakuti mõlemaid). Eriline kino, tmv. Lagle kutsus veel reedesele ka, aga vaevalt venegi ooper paremini sooritaks seal.

Teisipäev, august 16, 2005

Kustav Maaler, 1860-1911

Ja õhtu jätkubki värskema traadiversiooniga. Ikka ETV, õnnistagu jumal Ilmari tegemisi ja puhkegu kannikesed tema jalajälgedes. Eriti Volkonski tekstiosad, ja Malkovi, ja Crami. Aga - miks ma seda kirjutama hakkasin - ma võpatan oma pooleli ehituse juures isegi Gustav Mahler'i nime peale juba. Roogitav Krohvija, nagu L kohe otsa ütleb alati...

Veel leidis ta, et vaatad ära kuninga ja Alendri pika saate ning leiad, et Ruja ongi vist tore bänd aga kui kogutud teosed saad, hakkad otsima esimest teravat asja, mille otsa komistada, et saabuvast deprekast kuidagigi vabaneda. Sry, R, a plaate sa nagunii ei tee mulle ju.

A Kotkas on ikkagi keenjus. Teda pole ma vist isegi käigu pealt läbi sõimanud nagu Mihkel Rauaga mullu läks. Mõistlik ka, kuna pärast oma maja ees pärast Rakvere Propat/Thulet Kristo kohtamist rääkis Atso paar päeva hiljem, et miski projekt olla neil NBSiga plaanis, aga sellest ei tohi veel rääkida. On, mille nimel elada. A Kotkas on Leigo DVDsid ka muidugi pikalt luband juba...

Esmaspäev, august 15, 2005

mul on aias imekanad

Töö- ja ummikutekeskne päev lõppes esialgu väiksema avariiga (esimene Chrysleriga lõpuks, mis lõi ilmselt mazdajuhist ambaali näol rekordi kategoorias mitukümmend korda keegi 10 sekundiga "türa" suudab öelda) aga see polnud veel kaugeltki kõik. Las ta jääb, mis draamad vahepeale jäid, aga nüüd vaatame ehedat kuninga kuu peale kippumist. Okei, kui veel vana tuttava praost Hanschmidti ambaaliminevikust üle suudan olla ei saa ikkagi aru, mis pagana aine all kõik need lavastuste tegijad elasid. See, kivinõid, kessu&tripp, väike nõid, kardemoni rahvas ja röövlid. Niuke sõit teeb kadedaks kohe. Katsun Kosmikute ja N-B-Si versiooni juures püsida vähemalt kuningaloo osas. Ehkki ka originaalis oli päris head rokki vahepeal. Go Ruja.

monday you can fall apart

900 meremiili kulus mängides ja joostes, nüüd taob töö tissiga perse taas nagu L ütleb. Ehk õnnestub õhtuks saada aimu vähemalt kaose ulatusest, mis kõik tegemata on. Ja ametlikult olen nüüd kodutu.

Kuradi ehitajad. Vähemalt mu isiklik moraali-, sotsiaalse küpsuse ja kultuurikihi nõustaja M lubas ehitajatest rääkides erandkorras sõna "munnid" kasutada. Otsisin end emaseks hommikul, et kingad kusagilt prügikotihunnikust üles leiaks Nõmmel. Sokid jäidki kaduma.

Vähemalt on töökohajärgne suitsuruum minu korrusel jälle avatud, ehkki väiksemana, mingi saali varugenekas olla installeeritud sinna. Loss tundub olema juba paremini elektrikatkestuste vastu kaitstud kui mistahes haigla Eestis.

Neljapäev, august 11, 2005

systemambalet

Kondasime mitu tundi M-Li ja isakesega õhtul veel mingitel
hansapäevadel või mis trall see ka ei olnud, kus pool Visby peal
liikund rahvast kõik ajasturõivis olid. Kõhe. Eriti narr, et kusagilt
laadaplatsilt ei leidnud tilkagi alkoholi. Ei veini ei mõdu ei
samakat. Coca-colat sai aint eri vormides, ühest kohast ka vett.
Keskaegse armeenia lambaliha kõrvale.

Korra mõtlesin juba, äkki on laadal ka aint üks Systembolageti telk,
kus müüa tohib. Ei leidnud sedagi. See-eest oli vibude ja noolte
müüjaid seal hoovis rohkem kui ma kogu maailma peale kokku ette
kujutasin. Mingist kloostriõuest leidsime kohalikku õlut vähemalt,
pakuti lillepottidest, veits rohkem medieval siiski kui kebab koolaga.
Siiski nägime ohtralt selgelt joobes inimesi, küsima ei julgenud
minna, kust said.

Ja seitsmesest ärkamisest ning kaheksasest stardist sai miskipärast
kuuene ärkamine ja pooleseitsmene start. Napp 5h und seega ja pesema
ei jõund. Tuul nadi ja otse tagant. Katamaraani järgmine nõrk koht.
Tahaks kättpidi tänada kohe neid arutuid inimesi, kes soovivad hüva
pärituult või midagi sama amatöörlikku. Lauseid „hüva tihttuult" või
„olgu pakstaaktuul teiega" ei vii vist väga lihtsalt massidesse,
ideaalne oleks tegelt lausa konkreetne tuulenurk kõnekäändu sisse
panna, arvan. „Seitse jalga kiilu alla" on muidu isegi ehk turvaline,
aga kui sul kiilu polegi?!

Gaas sai ka otsa. Sitane prantslaste standard, mida Eestis vahetada ei
saa ning rohkem balloone ei raatsinud ka igaveseks omale osta.
Järgmine soe tee tuleb Lehtmal lõkkel ilmselt alles kuskil 24h pärast.

Kolmapäev, august 10, 2005

lost hurt tired and lonely

Mida teha, kui terve päeva on tuult üle 15 m/s, laine 5-6 meetrit ja
kois olles tõstab laev su hooga regulaarselt madratsist kõrgemale?
Kindlasti ei saa lugeda, magada, kuseda (naised võivad siin ometi kord
osavamad olla); kindlasti saab juua, mõtelda ja oksendada. Purjetamine
(ja nagu selgus ka supisöömine) jäävad kusagile piiri peale.
Proovisime kõike. Vähemalt P roobles kogu päeva ja oli seetõttu üsna
vait. Gotlandile jõudsime läbi udu, kus vöörgi ei paistnud, pimedas.
Terve pudel Chivas Regali kulus kahe peale, et purjetamine
õnnestuks...

Võluv saareke, ehkki M-L vedas mind üsna vastu tahtmist kohe linna -
avastasin nimelt töötava wifi siin sadamas ja mitu tööasja tahtsid
tegemist, inimesed hirmutamist... Igatahes, kõmpisime siis mööda
kitsaid vanalinnatänavaid, fikseerisime pandava kelneriga kohviku
õllejoomiseks ja kui linnamüürist turistipildi tegin, pöördus mingi
tädi. Pidas esmalt küll saksa teatritrupi liikmeteks, ent siis võttis
heaks küsida, mida ma pildistasin.

Ütlesin, et niisama. Sain ikka väga alandavalt pragada, miks ma
mõttetusi pildistan ja iga tehtava kaadri juures peaks ikka selle ühe
ja ainsa Motiivi valima ning siis vajutama. Valetasin, et emale tegin
ja tema ei saaks sügavamatest asjadest aru ning järgmised pildid valin
hoolikamalt. Hui ma viitsisin, digiajastu lodevus, kuigi võtsin natuke
toomkiriku karüatiide (okei, selle sõna õpetas ka M-L) ja inimesi
tänavalt, sh last, kes puuris süvenenult mingisse teele asetatud
uksesse auku. Järgnes isa kisa, kes kuldsete kätega pärdiku avastanud
oli... Kiirendasin sammu, kuigi võinuks jääda edasi pildistama.

Kuskil krutib meie edasisel teel tsüklon ja tormine ilm, nii et
passime hommikuni siin. Näis, kas lähme siis kopteri teed või jõuame
reede õhtuks kodo.

Teisipäev, august 09, 2005

ja kuskilt ei paistagi maad

Näe kui palju aega on merel kohe kirjutada ja kui palju sõnu
väljapääsu otsib. Pagesin kajutisse, sättides äratuse öhe ja võttes
Raymarine'i rimõudi koisse kaasa, kuna ammu punasesse peksva
enesekindlusnivooga P (sama ütlevad ka tema koleduse ja rumaluse
kellad – letaalne kompott kõigile perimeetris) pidi järgmisse vahti
minema. Arvestades ta senist halba harjumust hävitada tüüpilise
talupoja kombel midagi mõistmata kalleid ja ilusaid vidinaid oleks
isake ehk mulle tänulikki vahi vahtimise eest.

Isakese üks enda halb harjumus tabas mind aga täna jälle ja ma olin
täiesti unustanud, et saabusime uude riiki ning igasuguse valvsuse
kaotanud. Ega isakesel neid palju vist pole – nalja mõistab, ei karju,
süüa teeb hästi, alla on ka võtnud, alkoholi tarbib härivate
pidurdusprotsessideta – mis inimesest veel tahta. Aga tal on kusagilt
õpitud vajadus osta igast riigist üks kohalik estraadikogumik!

Hollandi slaagreid kuulsin juba A'dami lennujaamas Heinekeni kõrvale
ja siis läks Haagis meie masinas sama tramburai käima. Ei mäleta, kas
Saksamaalt ka miskit oli. Täna nautisime igatahes seljanka kõrvale
Taani rahva paremaid palu (ei, mitmelihasupi, kuna seitsmendat
komponenti ehk neeru Bornholmil ei müüdud, glory be to this kingdom).
Puhtalt protesti märgina ei võtnud ma isegi teist taldrikutäit, seda
paneb ta alati tähele...

Mittemillegitegemine on nüüdseks kulminatsiooni üle elanud – lugesin
täna Browni paavsti ja illuminaatorite saaga läbi. Muidugi oli raibe
nii haarav, et ka porgandikoorimisegi ajal oli raamat ees. Tegelikult
võtsingi väga pretensioonitu kirjanduse kaasa, pooleli oli ka aint
(neid ei arvesta, mis üle 6 kuu pooleli on) Ahvenamaal alustatud
Baudolino a see jäi väljakolitud koju, M-L imeb end küll jätkuvalt
vapralt ikeelsest F. Pendlist läbi siin. Ja ta arvab, et see on
merehaigus, mis peapööritust tekitab...

Siiski jäi ka kibestunud prantslasest ja isegi Pratchetti lastekast
midagi meelde; üks uus mõte v hea nali raamatu kohta pole halb
tulemus. Kunagi ei unusta ma küll K doktriini, et inimene, kes pole
loetud raamatu kohta ise kahte uut kirjutanud pole väärt seda ühtegi
lugema, aga seda ei suudaks ka ta ise tegelt. Või ei suudaks keegi
neid lugeda. Või mõista.

Egal. Skippides sujuvalt MH suitsetamise tsitaadi (liiga täpne) väitis
Houellebecq, et „osta üheinimesevoodi tähendab tunnistada avalikult,
et sul pole seksuaalelu ja et ka ei lähemas ega kaugemas tulevikus ei
kavatse sa seda elada /.../ Müüjate silmis on meeter kuuekümnene voodi
ainus, mis ostmist väärib" (juhtumisi ostsin täpselt sellise madratsi
ka ise nädala eest). Mina hindaks pigem voodimüüjana kliente just
teistpidi, et „see ostab nagunii ainult petteks laia, nagunii ei saa
eales keppi" või et „äkki on keegi mulle temaga mitteseksimise eest
ühel päeval veel tänulik, kui ma valetan, et soovitud laius on otsas".
Vana pervent K mainis nädala eest seda motiivi kuuldes (M-L oli mulle
juba enne ise lugemist viidanud), et ikka piisab ka kitsamast, kuna
saab öelda jahedalt „selles voodis ei Magatagi" ning ma laiendasin
kitsa voodi vabandust sama külma repliigiga: „Nad ei jää kunagi
ööseks".

Inglitest ja deemonitest ei jäänud küll ühtegi edasiarendatavat
süvatarkust, mõned lühilaused olid lihtsalt terased järeldused. Pean
Jga nagunii omandatud ajaloofakte sünkima, kui tagasi jõuan. Hetkeks
tundus lõpupoole, et äkki peaks üritama ise ka jumalaga igavusest
chattida üle tüki aja (meri teeb samasuguseid imesid psüühikaga nigu
päike...). Odavam kui gprs kindlasti... Suht iseenesest tuli kuskil
kuu aja eest Ri tõvevoodi juures üks äraproovitud tõhususega mantra
meelde a siis nähvati, et mida ma häkin nüüd...

Aga Pratchett pani kirja ehmatavalt tuttava lause, mis sobinuks rohkem
küll Houellebecki sotsiopatoloogia konteksti: „Parem on kuuluda sinna,
kuhu sa ei kuulu, kui mitte kuuluda sinna, kuhu sa kunagi kuulusid,
mäletades aega, kui sa sinna kuulusid." Sain vist millestki üle;
ilmselt ettekujutusest nagu mul oleks valikuid.

PS Kas mulle ainult tundub või olengi ma vähem komasid hakanud
kasutama? Äkki lihtsam kui suitsetamise ja ropendamise vähendamine. E
väitis Jüri Mõisa ropendamisharjumuse näitel hiljuti, et Jürkal oli
ikka jah väga õhuke kultuurikiht. M-L ütles, et ta ema kinnitab just
sama. Paanilise vasturünnaku raames pidasin ilmselt mitte sajandi
sütitavaima lühiessee kultuuri kui sellise olemusest, tekkest,
subkultuuridest jms. Ehk naine jäi uskuma. Ma ise ei jäänud.

Pühapäev, august 07, 2005

zi dzhermans

Kõrvallaua paarikese unustasin veel trahtrist kirjeldada. Üks naine
lähenes helikiirusel keskeale ja teine oli ilmselt endagi üllatuseks
just suurema auta kohale jõudnud. Noh, medium-koledad, tegid nalja ja
pläkutasid omavahel. Aga nigu üks peldikusse läks, langes teine näost
täiesti ära, pani suitsu ette ja hakkas midagi sügavalt depressiivse
näoga telefonis klõbistama. Ja nii vaheldumisi. Kahekesi olles näisid
mõlemad väga rõõmsad. Ma ei saa küll kunagi teada, mis emma-kumma
probleem oli, aga ilmselt ikka elu ja/või selle mõtte puudumine.
Vähemalt nägusid oskavad teha.

Kõrtsus istund pensionärid olid palju rõõmsameelsemad. Mingis eas saab
ilmselt igaüks aru, et pole häid ja halbu aegu vaid on lihtsalt sitad
kohanejad.

extension du domaine de la lutte

Houellebecq mõjus oma küünilisusega mu eilsele päevale v. halvasti.
Aga kellele ei tunduks aeg-ajalt, et elul pole temaga tõenäoliselt
enam mingeid plaane ning ilgelt tahaks mõnikord enda ümber
automaaditule avada või vähemalt hulgal inimestel enese
taastootmisvõimalus ära võtta.

Muidu polnud Kiel paha linn, ehkki mingis tornis lüüakse enamvähem
kogu aeg kella. Kahtlustasin soovilugude võimalust, aga ilmselt ma
kahtlustan üldse liiga palju. Näiteks, et mingi kõhuhäda on sörgi
kõrval põhja-sakslaste rahvuslik omapära, arvestades kõigi randa mööda
jooksnute haiget kehahoiakut.

Ohtlikult meeldiv oli, et portaablite gemüselettide taga ei konuta
kivistunud pilguga lapsed, vaid (M-Li tähelepanek) sügavaid
flegmakomplekse tekitavad täisjõus mehed, kes viskavad sulle igast
viljast kohe ühe¬-kaks prooviks, kui vargsi selle poole vaadata oled
söandanud. Arbuus jäi arusaadavatel põhjusel meie poolt igasuguse
tähelepanuta. Järve Selveri juures mäletan kord ühe naise palvet
murelit proovida. Umbusklik müüjatar täpsustas igaks juhuks, et kas ta
proovib ikka ainult ühe marja.

Kalleimate poodide tänavajupil asuv
jahi-ratsutamis-kalastamis-jm-kalli-elustiili pood oli küll minu
liigast kõvasti väljapool oma roheliste ja ruuduliste
riiete-aksessuaaride ja vana kooli müüjaga (perfektne ikeel, milliseid
komplimente vastastikku pildusime), aga ma ostsin kolekallid
neopren-sisuga kummikud sealt. Härra saatis mind kotti oma käes hoides
uksest välja ja puha. Ebamugav tähelepanu. Katsusin võimalikult palju
naeratada, et veidigi meie rahvuslikku flegmatisminivood alandada.
Venelaste allveelaeva teemale ei osanud aga kuidagi kaasa rääkida.
Jälle kadund, saan aru. Paberkott läks hetk hiljem puruks, kuna
ladusin ka kapsaid ja kaale sinna...

Tänaval ATMi otsides olin sunnitud ühe kohvikulaudu puhastanud väga
Leni nägu vanamutiga saksa keelt rääkima. Mõned teenindajad on
õnnestunud isegi ära petta seni püüdlike käibeväljenditega, kui nad
just ei hakka uurima, kas latte peaks olema tavalise kohvi või
espressoga. Esimesel õhtul siin kõrvallauast kostnud möla põhjal vene
keeles suhkrut küsides teenisin dusjalt millegipärast vaata et
etteheitva pilgu. Ju lootis, et keegi ei saa aru, millest neil jutt
käib. Nagu see võiks possibly kedagi huvitada, elu on niigi keeruline.

Trahteris kaalusin eile hulka viise, kuidas vähemalt üks oma
laudkonnast järgnevaks nädalaks vähemalt enda kuuldeulatusest
elimineerida. Ja kui see nüri uluk ka kauem või igavesti ära oleks,
pöörleks maakera üsna täpselt sama kiiresti edasi. Õnneks või kahjuks
on mu mälu ta säravaimad tsitaadid ka recycle binist kustutanud.
Trahter ise oli ehe – vaat kohapeal tehtud õlut laua otsas, ootamatult
eestlaseks osutunud ettekandja ja siis poissmeestepeod. Umbes kolm.
Sakslaste kõrval tunduvad britid vagurate kooripoistena igatahes.
Laulsime meiegi ühe loo kaasa, mille sõnad kogu saalile laiali jagati.

M-Li ja isakesega läksime jala sadamasse tagasi, teised mehed kadusid
mujale ja nagu hiljem selgus olid pedebaari sattunud. Meil jäi tee
peale aga mingi varietee nime kandev telk, ukse vahelt piiludes käskis
keegi sädelevas frakis mees sisse minna ja maha istuda. Ei aidanud ka
isakese selgitus, et me ei oska saksa keelt väga; rõhk tundus nimelt
tekstil olema. Ja üritus mingiks tsirkuse ja estraadietenduse
vahepealseks asjaks. Ja frakk ise mustkunstnikuks ning mulle tundus,
et ka kogu kupatuse omanikuks või vähemalt kunstiliseks juhiks. Valge
vein sobis (mööndustega hommikule mõeldes) kogu tralli kõrvale hästi,
aga õhtu ei olnud isakese meelest siiski täiuslik akvavitita. Ütles
hommikul, et poleks seda joonud, oleks veel halvem. Ma miskipärast ei
ostnud toda seletust.

Jäin lobisema, nalja nagunii napib. Bornholmi.

Reede, august 05, 2005

Veel merejuttu, keda ei huvita, oma viga

Väljas sajab, targemat ei oska teha ka kui kirjutada-lugeda. Laev
sõidab ju ise. Isegi tuulegeneraatorite vahtimisest on juba kõrini.
Sadade kaupa nagu neid siin korraga pakutakse.

Katki saavad jahil minna muidugi aint need asjad, mis tehasel on
meeles olnud külge panna. Nii umbes iga neljandaga on õnneks läinud
isegi, peaks miljoni vähem olema maksma läinud. Lubavad järgi saata.

Tõusud ja mõõnad on ka uus kogemus – Elbe jõgi tuleb mingi 8 sõlmega
mõõna ajal välja, vastu sõitmine üsna võimatu. Nagu hoovusedki, mille
kohta oli Prantsusmaa ümbruses hullult teaduslik tabel iga päeva ja
kellaaja kohta, kust suunast hoovus tuleb. Nüüd peame ise ette
kujutama.

Eks kogu katamaraan ole uus kogemus, mis suudab kõikuda abs igas
suunas korraga ja ilgete kolakatega. M-Li esimene öö oli päris raske,
ise piirdusin juba Eestis alanud kõhuvaluga. Need, kes Prantsusmaalt
esimese nädala kaasa sõitsid, olid enamvähem kõik parda ääres kõhuli
olnud regulaarselt.

Kiirust on ka miski 14 kn teinud kohati, me oleme paari päevaga üle 10
kätte saanud kõigest. Taganttuul valdavalt, milles on cat'iga ka üsna
keeruline sõita. Ja kui puhub üle 20 kn + ilge laine, on taas...
huvitav.

Seda ka, et internet pidi olema inimõigus. Siin maksad üle gprs-i
ühendudes pigem nigu trahvi võrgu kasutamise eest. Kole kulu. Trahvi
saab väidetavalt ka selle eest, kui sõidad korraga purjede ja
mootoriga ning vööris musta kolmnurga kujulist märki ei ripu. Eks
tegime siis laualinast, ämbriotsast, shvabravarrest ja
juhtmekinnitusribadest. Päris võluv larakas tuli. M-L oleks küll ka
oma pesu ehk laenanud, aga see jäänuks väikseks ja ilmselt natuke
liiga läbipaistvaks...

PS Kolmaba omiku kl 9 Amsterdami jõudes ei suutnud kiusatusele vastu
panna ja tegime kohe lennujaamas väiksed (ei, pindised) Heinekenid.
Mingi täiesti võõras taat küsis, kas vara pole vä, M-L valetas, et
pikk lend selja taga. 2h kainelt lennukis ajab ju juba karja pasale
küll. Tegelt pandi meid ilmselt viimase hetke check-in'i ja eelmisel
õhtul ostetud piletite tõttu OVs äriklassi. Anti sooja süüa
miskipärast seal ja puha. A kell oli vist liiga varajane, et alkoholi
isegi äriklassis pakutaks.

kui Elbest mõnda laulu teaks, küll tsiteeriks siin

Vaevalt sain hollandi keeles kolm väljendit ära õppida (P-Karu ei soovitanud ühte neist enda õpetatutest küll kasutada), kui jõudsime Saksamaale. Suudan vähemalt suht perfektselt nende keeles öelda, et ma ei räägi saksa keelt. Jahil pole veel ühtegi asja vist, mis poleks tööd lõpetanud. Küll paneb navigatsioonisüsteem end kinni, siis on 400lidrane veepaak järsku tühi, 60 meetrine ankrukett läheb lahti ja kolinal põhja. Või ei tule lihtsalt vett, või ei lähe vesi ära, või ei lähe vesi soojaks. Või kaob vool ära, või ei lähe tuled põlema, või ei tööta autopiloot. Või tuleb ühe mootori gaasikang küljest ära. Jne jne.

Kui need oleks korras, on, nagu isake ütleb, purjetamine nigu multikas – istud salongis, pult käes ja keerad laeva kuhu tahad. Põhimõtteliselt võiks vaadata aint, et millelegi otsa ei sõida. Aga selle eest hoiatab ka radar tegelikult. Tegu ikkagi tutika katamaraaniga (lisab oma rooblefaktori enamikule inimestest). Mingi soomlase abil käib tehasega tihe sõnumitevahetus, igast lagund asjast teeme ka fotosid, et pärast reklamatsioonialbum paarisaja tuhande vastu vahetada. Mingeid naljakaid asju on veel juhtunud, ei tule meelde.

Keerulisim osa minu jaoks oli seni laeva prantsuskeelse manuali lugemine. Kui see läbi sai, osutus lõpus olema ka ingliskeelne versjoon... A siin näeb vähemalt ikka päris merd ka, mitte nagu Tallinna lahes, kus paar kiirlaeva panevad tsirr ja tsurr mööda. Kui ikka järsku mingi poole kilsa pikkune hiina kaubalaev sulle otse selja taga pasunat laseb, tuleb südant tükk aega käivitada. Ja neid laevu on ümberringi kohati kuus-seitse.

Teisipäev, august 02, 2005

don't know when i'll be back again

ahjaa, homsest ilmselt ei ole väga sügavat mõtet siia nädal-paar vaadata. mitte, et ma tahakski niiväga merele. a nagunii on see suvi aegade mõttetuim ja masendavaim. mis seals ikka. ehk amsterdam natuke turgutab.

laibaboks

K rääkis, olla tõestisündind lugu. Kellelgi kärvas Poolas sugulane maha ja üks 82aastane vanamutt pidi Eestist pärandit vms vormistama minema. Võttis kaks noort kaasa, aga kohale jõudes riputas ka ise paruka varna. Noored selgitanud, et laiba kojusaatmine läheb sada tonni maksma, aga autol oli suusaboks peal... Mõeldud-tehtud. Ja vist oli see Leedus, kus bensujaamast välja tulles autot enam polnud. Pole masinat ega boksi ega mutti sestsaati nähtud... Niuke lugu.

Esmaspäev, august 01, 2005

oh don't ask why...

tahtsin siin lõpuks pealkirju nähtavaks teha, lõppes hoopis nii. alguses on valus, pärast hakkab meeldima nagu ikka. vähemalt sain teada, et poste saab ka meiliga saata. mugavam, kuivem ja muretum. eriti kui ülehomsest algaval pikemal meresõidul netti õnnestub pääseda.

ps. pp väljavaade rikub küll reavahed ära

pase yra 32 puslapiai

lubatud 11 järtsiminutist sai KMA Sõle püroos ligi tund. ja mida ma siis ootasin? kohtumist ühega 20st vuntsidega kohvikannusoendaja figuuriga moorist, kes seal väga mõõdetud liigutustega toimetasid. vahepeal karjusid kusagil slaavi päritolu maiteamisriigikodanikud, siis õiendasid teenindajamutid omavahel, et "sina ära hakka oma peaga siin midagi mõtlema, oli ju jutt, et meie ei oska neid väljastada ja sa küsid alati tiiult". jne jnt. oma bordoopassi sain väikse jageluse järel kätte igatahes. ja taaskord läbilõike põhja-tallinna elanikkonnast. jälk ja julm. ühte pandavat inimest nägin aint.

hall tundus passivariantidest kusjuures kõige ilusam. huvitav, kas ma saan kodakondsusest loobuda? peab mul üldse kodakondsus olema? sissekirjutus oma keldrisse anti, mis siis veel vaja. passi andmetel olen igatahes Eesti Vabariigi kaitse all ja valitsus palub "kõigil ametivõimudel tagada mulle vaba läbipääs ja vajadusel igakülgne seaduslik abi ja kaitse." läbipääs millest? kaitse kelle eest? nagu mul vähe foobiaid oleks veel, nüüd see ka raisk.

vähemalt pole sõjast terrori vastu ja kurjuse teljest veel midagi kirjutatud. küllap lisandub koos biomeetriliste (oli niuke sõna?) andmetega. taga on kirjas, et pass on Eesti Vabariigi omand. ma olen nende jaoks kõigest mingi dumb-user järelikult...

Laupäev, juuli 30, 2005

ostumõnu

Murdsin Hip!-i läbi. Pane või pood kinni raisk.

Parem pange orants särk selga ja minge Kaare tee kompleksi. Mina pöördusin seal santehnika sektsioonis teise samasuguse vuntsi poole, kes osutus kliendiks ja kavatses just minult müüja pähe nõu küsida. Natukse aja pärast tuli tagasi mind hoiatama, et üks soomlane pidas teda just jälle müüjaks. Ei jõudnud veel pageda kui õnnetu somm juba tuligi "kas TEIE olete müüja?". Sama orantsvunts rääkis vahepeal veel, et keegi raadjos rääkis, kuidas talle oli mingis poes ka teine klient kannatlikult müüja pähe pika jutu mingi toote kohta seletanud kuni ostuni jõudma hakati...

Naersime Lga end segistiks aga sitapoti jms sain kätte (müüjatar kordas püüdlikult kusjuures järgi "ah sitapotti vaja"). Kui ühe vale põrandaliistu peale kassas "türa" pomisesin, torises kassiir , et seal ei ropendata. Pärast pikka vakstuajamist (sh teisele kliendile Leedu parketi kvaliteeti analüüsides) torises, et me ei saa ikka üldse naljast aru, tüüpilised Eesti mehed...

Reede, juuli 29, 2005

half-browed prince

koos juustega läks eile ka pool kulmu K abil masinaga maha. jälle ei julge tükk aega välja minna. täna käisin lampe otsimas, prillid vapralt ees. väga ei leidnud midagi, kuna väga ei näinud midagi. schlössle'i vastuvõtutibi piidles ka veidralt altkulmu. vähemalt mõni saab veel seda teha...

S tuletas kõige tüütumaid tööasju meelde, mis lõppes aruteluga, kuidas õnnestuks mul keldrielanikuna aknast alla hüpata. kontoris pole ka väga garanteeritud tulemus. ta soovitas hermanni ronida, aga see oleks juba piinamise, mitte valutu lõpu level. milleks.

PS IKEAst niipalju, et tõepoolest on võimalik ühes poes 6h veeta ja kaks korda sama palju oleks veel vaja. väsitav. v. väsitav.

Esmaspäev, juuli 25, 2005

tuuliseks kisub

Rock Race oli pettumus. Potter oli pettumus. Propa oli süüdimatu. Ja Thulest undab pea ka päev hiljem veel. Õppisin seal veel uue artisti Devendra Banhart. Ei meenuta midagi senikuuldut. Proovige. Muud miskit. Homme väiksele IKEA-tuurile.

Reede, juuli 22, 2005

seppuku

tegin netis elu esimese sudoku. tegelt esimene läks perse. teine tuli välja. kolmanda lõpus, kui kõik selgus valesti olema, tüdinesin. ja sester võttis kogu joonejamale lisaks kindlasti veel ka halva filmi. jälk päev.

Teisipäev, juuli 19, 2005

in the ghetto

Sõitsime pühabal Jga miskipärast pea kogu Kalamaja, Pelgulinna, Karjamaa, Kopli ja Paljassaare läbi. Nihuke getosugemetega arhitektuuriline ligi 4tunnine retk tegelt oma maja restaureerimise huvides a leidsime ka palju muud kõhedat. Nt rämeda kaitseväe okastraadi Bekkeri kandis, millest meetri kaugusel oli liumägi, liivakast ja veel laste mänguväljaku rajatisi. Kosovo raisk. Ja lõpetades põgusa aruteluga madala läve keskusest ja Kalle Muuli vihast Herne tn kutuka juures asuva kummitöökoja vastu (mis tema arust on sinna just tehtud a minu arust pool elu olnud) jõudsime järelduseni, et ka surnuaiad tuleks kesklinnast minema peksta. Nagu narkomajad, sõjasadamad, vanglad, traktorid, hobused ja autod... kaugemas tulevikus ilmselt ei ole kesklinnas kohta ka naistel, lastel, pededel, velotaksodel, turistidel, invaliididel ja eksvangidel.

Kolmapäev, juuli 13, 2005

mehed ei nuta

Nõmme perearstide kohta ei saa küll ühtegi halba sõna öelda. Käisime Ri säärt sidumas, tibi jättis msn-i kus seda ja teist, lubas meid lausa kõrvale vahtima ja M tegi pilte. Tibi nõudis ka endale neid fotosid miskipärast. Seinad olid ka veel kenasti orantsid ja isegi parkimiskoha sai täna. Selle kogemuseta olnuks küll suht nihuke päev, kus kusagil tehtud otsust mul elada lubada tõsiselt kaaluma hakatuks. Põhjenduseks "ei õppinud kasutama" vms.

Aga no kooliasjadega ma ometi veel tegelema ei hakka...

Esmaspäev, juuli 11, 2005

Ühe tsikliõnnetuse juurest haiglast otse järgmist sõpra ja tema ratast maanteelt kokku riisuma - vot nihuke elav (napilt) nädalavahetus oli mul. Rohkem ei taha. Politsei üllatas aint positiivselt oma elutervusega mõlemal kohtumisel, nt meesohvitser arvas, et ta annaks ise ka sündmuskohalt põgenenud juhile lõuga aga meile ei saa seda soovitada. Haigemajad olid ootuspäraselt venekeelsed ja R peksti kolmandal päeval juba koju, millest kolmandiku oli ta opijärtsis. Kiirabid reageerisid vähemalt kähku, kuigi neid Bikerfestile minejaid oli teisigi, kes kunagi kohale ei jõudnud...

Kolmapäev, juuli 06, 2005

ARK, second day

Kas mulle ainult tundus, või ütles iga Tln ARKi uksest sisse astunud ja higistavat järjekorda näinud inimene isegi mitte seda varjata üritades "vittu"? Üks perega saabunud mees kohe kindlasti, küllap ka teised tervemõistuslikud. Ka ukse taga murul või puu najal lösutas kümmekond inimest, suitsud ees, õlut väga ei paistnud. Võinuks. Mina tegin aga fotoboksis rahulikult kolm erinevat nägu ja sain oma merepaberite taotluse mingis järtsivabas augus ära antud. Keerulisele padjakesele tuli küll ka oma allkiri anda. Ja tädi isegi naeratas! Kolmandat korda pean veel minema ja siiski järtsi ära seisma.

Arsti juures oli ka eriti lihtne. Küsis, mitmendat rida ma näen. Vastasin, et põhimõtteliselt mõtleks alumise ka välja, kui kiiruse peale ei ole. Natuke veel vaidles, kaarekeste asetust miskipärast ei küsinud ja siis selgus, et alt teist tuleb puhtalt näha. Nägin. Linnuke. Vererõhk oli sigakõrge, aga selle valetasime tema initsiatiivil arvutis madalamaks. Linnuke. Küsis veel, et kas kuulen hästi. Ma küsisin vastu "mida?". Ei saand uluk naljast aru. Linnuke. Tema "Käed-jalad terved?" küsimus sai minult vastuseks "Kuidas teile endale tundub?". Tädi ei vastanud. Linnuke.

Ülejäänd päev möödus Lohusalus mängides ja joostes. Õhkkond polnd väga soe ja terve, ilm õnneks v kahjuks küll. Järgmine suvele jõukohane tegevus on mul nüüd uue passi taotlemine. Alustasin juba vastavat digitaalset protsessi aga jäin sobivas suuruses foto puudumise taha.

staap

väljas läheb valgeks a und ka pole. sai vähemalt veidigi midagi kasulikku täna tehtud (eilse märjavõitu hailaidiks jäi külmkapi sulatamine. toitejuhet ei leindki kapi tagant, passis siis uks lahti min koormusega ja jahutas/valgustas mu toakest) . täna sai ka v. omapärases seltskonnas P lõpetamise tinunnil paar õlut joodud ning tsikliga pimedal viimsi teel kahes reas pimedas kurvis vastutulevaid kiirendusvõistluse huvilisi kohatud jne.

lisaks helistas brüsselist veits shvipsis J, kes oli sumo maadeldes kruusale veriseks viskunud ning west wingis oli president hiinas paralüseeritud, maad ründas asteroid ja donna läks töölt ära. oli see vast päev, tõepoolest.

ja kui kl 2 öösel nõmmel aia peal kõõludes midagi enam teha polnud, läksime muidugi Ri ja päevitusvaludes Mga Staapi rotikale. soe ja terve elu siin tallinnas. tartus nt sai Öde sõnul õlu lihtsalt otsa nädalavahetusel rüütli poes ja ülikooli vanast trahterist aeti rahvas hansapäevadel kl 1 öösel juba minema. koristaja võib inimene olla, aga omanik on ka ikka täiega tartust..

ARK tõestas taas J sõnastatud teooriat, et tervisetõend võib enda sõnul 10 aastat kehtida, aga lõpeb just sel hetkel, kui sul seda vaja läheb. homme seega tohtrile. nad ei lubanud 3h enne süüa miskipärast. a ma ei söö nagunii midagi, seega igav. küsind siis sitaproovigi or smth.

PS pärast kella kahte ei sööda! (lüganuse).

Esmaspäev, juuli 04, 2005

dick sand

Afenamaal purjetasin nädalajao, polnd seal internetti kusagil, elektrist rääkimata. Et kaotasin koos juustega jaaniõhtujärgsel päeval linnas telefoni ära, ei saand uuega ka gprsi tööle. Vana ilmus ka muidugi esmaspäevaks välja. Enivei sain teada, et õnnestub küll eluga välja tulla olukorrast, kus ca 65 tunni peale saad jupikaupa kokku nii 5h magada ja kõikuva maa jms kiuste otse sadamast Virumaale uuele läburingile minna. Merelt kojutahtmine leebus ka alles eelviimasel päeval, kui 25 kilsa miskil saarel rendiratastega ringi kütsime. Nihuksed vana kooli skandinaavia laia lenksuga tallapressid, sadul kõrgemale ei käind, kütsin põlved laiali nagu nuu pagadii volk.

Igatahes olen täie kohaga apaatiaametnik sel nädalal. Ainus motivatsioon oma toa ühtlaselt katnud riiete ja paberite ning perioodika kihti sorteerida on ilmselt telekapuldi leidmine. Ajalehti ja nädala jooksul toimunut vaadates ei leia ühtegi põhjust, miks ma vahepealset teadma peaks. Lasin kogemata uue BNSi parooli teha, vanaga juhtus juulist midagi. Suutsin sealt vaid lugeda, et postiljon tulistas kogemata oma kolleegi ja sellest täiesti piisas. Ja siis tuli veel otsa konnaminni pommuudis avastatud kalakesest nimega kaugida unimudil... Glory be to Eesti.

Teisipäev, juuni 21, 2005

Lapsed, proovige seda kodus. Ja võõrsil.

Ärge sööge midagi, võtke üks topeltespresso, tehke mõned suitsud, osalege nüril nõupidamisel, kõndige põuases Tallinnas paar kilsa raske seljakotiga ja ronige siis SEBi neljandamale korrusele verd andma. Pärast seda tehke veel mõned suitsud, kõndige uuesti Toompeale mööda veel palavamat turistidest ummistatud vanalinna ja laks on kirjeldamatu. Minu tänane päev.

Lõppes, nagu ikka, planguvärvimisega. Kolm õhtut veel ja vaima sellega vähemasti! Siis hakkame kuure ehitama ja ma ise kogu maja restaureerima ilmselt ühistu kunnina. Kuigi nüüd on vahel pühad, partner in painting J läheb pühabani Saaremaale ja ma ise vahepeal nädalaks merele.

Kuigi no jaanipäev for me this year, though. Mõtlesime Rga Batmani vaatama minna a kino vabsee kinni. Järelikult teen planku või tema juures remonti, võtame ühe sitase siidri ja läheme magama. Jumal peaks rahul olema, üks lõke vähem tema und segamas.

Esmaspäev, juuni 13, 2005

no headlines today

Üle nädala nüüd eksperiment 'msn-ita' kestnud ja tundub, et edukalt. Vähem illusioone, et rubriik 'friends' midagi sisulist tähendab, seega vähem jama. Ainult töö.

Üleminek tänasele ei olnd aga üldse lihtne: küll kaks viietunnist uneseanssi, aga nende vahel poole ühest poole neljani Kalamaja ajaloo lugemine. Olen 20ndate lõpus juba aga minu kodukandis laiutab veel heinamaa! Aga muidu tüüne - meri oli avatud, plangud olid 2,5-3meetrised ja mis peamine - millalgi keskajal tegutses 87 majapidamise juures 17 kõrtsi...

Reede, juuni 10, 2005

go elisa

15. aprillil helistasin elisale, et kuidas oma ajutisele pinnale kalamajas interneti saaks. ütsid mingi 9. mai umbes orienteeruvaks kuupäevaks, kui veerand tundi smilersit lasknud olid telefonis. siis võtsin raske südamega mingist patarei tn keldrijointist stv ühenduse ja tühistasin meili teel tellimuse elisas. TÄNA (10.06) tuli leping südamliku tänuga elisa omale partneriks valimise eest. hui ma valisin.

Esmaspäev, juuni 06, 2005

big blue

põrkasin mingi kõhetu ent ülikonnas lüheldase jõmpsikaga kalidorinukal kokku. mõtsin, et jälle mingi mõttetu nõunik. mittemidagiütleva näoga, aga kuidagi tuttav. natukse aja pärast jõudis kohale ehk sõerd, kurat. niuke akrüülipohmakas eilsest ka, et maiteamis ime läbi pea veel ühes tükis püsib.

rabbit proof

kindlasti on veel inimesi, kes poole üheni öösel planku värvivad. ma väga tahaks loota vähemalt. olles veetnud kvaliteetpäeva ema-isaga naissaarel (ületas viimase 10 a suhtlemiskvantiteedi kokku vist, ka kvaliteedi, tundub), alustasin 19 aeg faking taraga, J lisandus tunni pärast ja muud ei jäänd üle, kui asi lõpule viia. välja tuli ka prože, nagunii olid ligi sang maniaga ja õlled ning tülikad lapsed ja muud daunid meie majast. aga immutatud sai. päris värvimine veel ees. võtame teisiba tervisepäeva ilmselt...

otsustamata jäi, kas naaberhoovi poole jääv osa peab tulema meie värvi või nende muinsuskaitsele vastavalt. vana hipi I arvas, et tehku me lilled tema poole. loobusime kiiresti sellele mõtlemastki.

ümber nurga magama stepates küsis mingi tibla mult 'normaalseid sigarette'. midagi uut. a mul oli endalgi viimane, ei saand testida ta standardeid. pilk oli muidugi sama söestunud kui enamikel kahtlasel ajal kalamajas jalutajatel. vaikselt vist ka mul endal, kuna eilne led r rock cafes läks ikka pikale ja sisaldas mõningast magamistki. ehk siis, lapsed, ärge jooge enne õlleõhtut soojenduseks belõi aisti nagu meil Jga juhtus.

Reede, juuni 03, 2005

Niitsin muru Nõmmel. Vihma hakkas lõpuks sadama, teagi, mis enne see on. Ilmselt kas kümme aastat halba seksi või siis ikaldub homne plaan planku värvida.

Eile osalesin koduõueaiapeol mingite tundmatute ehitusteema noortega. Täitsa lõbusad olid. Üks osaleb tselluliidi kompleksis selle torni ehituses, kus Palts klaasosa ära üritab keelata. Mulle see torn meeldiks a noh, Tönise karjäär käibki ju nii, et üheksa korda mööda ja üks kord höika. Masendav. Täpsemalt see, kuidas kõige erinevamatelt inimestelt kuuled Tallinnas tulevikust rääkides praegu, et noh, ootame natuke, sügiseste valimisteni või nii...

Kolmapäev, juuni 01, 2005

everybody needs good neigbours

Kesköö paiku koridoris ülevalt naabrimehega kohtudes olin sunnitud talle lõpuks külla minema. Õieti ei suutnud ta ise kimbust õiget võtitki leida ja korra olen ta ka pärast paaritunnist öist külmetamist tuppa lasknud, kui võtmed üldse tuppa jättis. Rahulik taat, ei klobi akende taga ega midagi.

Kuigi vana sõjaväelane ja praegu kaitseliidus. Olla korra aknast vareseid tulistanud, keelati ära, miskipärast. Mul tekib küll igasuguste lindude, laste ning niitjate-saagijatega igasuguseid ideid. Eriti nüüd, ajutiselt Kalamaja põhikooli vastas elades. Eile mängisid pärdikuvärdjad vastu mu autot jalkat tänaval nt. Hädasti oleks relva vaja.

Igatahes nähes naabrimehe seinal kiivrit, kabuuri ja saksa sõduri pilti, keda oma iidoliks nimetas, pagesin kärmelt. Paar aserite juures ja 21 aastat õhudessandis teenimise lugu kuulasin veel ära. Iidol tundus küll Alfons Rebane, nii et oma mees vähemalt. Naabri nimi on Aaser. Vuntsid on tal punased kui moonid maja taga.

Teisipäev, mai 31, 2005

riided ja kosmeetika - elu põhiväärtused

Okei, eilne päev läks päris hästi - juba pühapäeval oli selge, et ma ei leia ühtegi põhjust hommikul tööle minna - käisin ostsin siis veel hilisõhtul riideid. Toimib alati. Täna sain inertsi abiga hakkama. Homseks nagu ei raatsi enam hästi, poes polnd ka midagi rohkem. Mis ma siis nüüd teen?? Nii hull, et tõsiasja pärast how queer see kõik on, ei jõua isegi muretseda.

Reede, mai 27, 2005

kesktribüünil olid nimekad üliõpilasfunktsionäärid...

No on kuradi pressiteade ikka TÜ üliõpilasesinduse valimisest. Nigu keskkomitee pleenum või oktoobriparaad toimunuks.

Juhatuse moodustavad esimees Hannes Klaas, Kristi Lont ja Krista Üts. Tartu Ülikooli Nõukogus esindavad üliõpilaste huve A.Raun, K. Fomotškin, K.Lont, U.Lember, K.Üts, R. Bernotas ja H.Klaas.EÜL-i volikokku sai valitud üheksa liiget: P. Lomp, U.Lember, E.Rüütli, T.Tuulik, M.Mero, K.Fomotškin, H.Riimann, K.Lont ja M.Põdra.

care for a smoke?

Sin City ületab ikka mitmed Jaapani ja Korea tapatalgud. Ultimate must-see. Haige, geniaalne, haige, vaimukas, haige. A missa Rodriguezest ja Tarantinost koos tahadki. See oli aint odav haltuura, et mõõgad laenati Quentini karaasist ehk KillBillist. Igatahes rohkem koomiksim ei saa üks film ilmselt ka olla. Ma parem ei räägi, mida kõike ma pärast seda täna öösel unes nägin. Saaks SC 4.-5. osa ehk, 2.-3. juba välja kuulutatud paraku. Ja kahjuks Miller elab ka veel ja tahab ise vist toota.

Neljapäev, mai 26, 2005

sibul kui ürgviagra?

Spetsialist E arvas, et Värska spaa legendis mainitav ürgviagra oli labane sibul - mis sealt Venemaalt ikka muud tuua. Aga muidu on igati keeruline ent põnev lugu.

Teisipäev, mai 24, 2005

the fish house rules

Tegin eile õhtul raske poliitilise otsuse kulutada ära viimane loputuskastitäis vett. Seda saab vist küll aint Kalamajas tänapäeval juhtuda, et kolmeks päevaks vesi ära võetakse ja ise vaatad, kus sööd, jood või situd. Ma edasistesse detailidesse igatahes ei laskuks.

Aga muidu pole siin ju halb. Tagatrepil suitsetades kuuldut lindistades võiks Baskin oma estraadiga juba ammu olla pinsile läind. Eks seal kuuleb muidugi ka üle kvartali lõugavat Mariahi päevase vorstigrillimise ja õllelibistamise taustaks, aga selle preili pensioneerumisega on vist veel raskem kui Mailis Repsi loobumisega sobimatutest ametitest.

Nädalavahetuse Naissaare-tripi päike lubas täna mu näol isegi juba kulmu kortsutada. Meeldivalt seagallikult emotsioonivabad paar päeva olid, sekretär nägi ka nagu panda välja ning mu ehitusmeeski pidi täna üsna riietevabalt toimetama, kuna kõike oli liiga valus selga panna. Suveüllatused missugused. Nagu ka mu seletamatu tõbi, mistõttu umbes iga kahe tunni tagant magama jään ja peavalu keeldub kategooriliselt oma teed minemast.

Kolmapäev, mai 18, 2005

riva-rocci

Sunniviisiliselt mõõdeti tööl mu vererõhku - 151/110. Ootamatult surmalähedane kogemus.
Püsin nüüd hästi vagusi.

Pühapäev, mai 15, 2005

carlsberg vs keskkond

Carlsbergi lennukikampaania on äge, ainult et kuidas ma pudeli eest rikkumata sildiga krooni panti tagasi saan, kui silt tuleks kampaania tarvis alles hoida? On ahvid.

emaisa

Kui haletsusväärne saab täpselt olla... jõin oma vanematega raekoja platsis õlut eile. Vedasid end maalt kellegi sünnipäevale ja täitsa vabatahtlikult läksin nende aega parajaks tegema, teades täpselt, et isa küsib, ega õlu Tallinnas ju päriselt 25 krooni ei maksa, kui tegelt maksab terrassidel 55 ja ema ei raatsi kohvigi tellida. Vähemalt ses osas olin isaga ühel meelel, et Toolse varjudest hoidsime eemale. Hullud diilid on neil küll - Kehrwieder müübki ainult Viru õlut ja kus on siniste asemel nüüd kenad pasavärvi Saku varjud, saab aint orikat (isa ei joo ka seda, toim.).

A noh, mul on ka fresh out of friends situation jälle täiega, nii et vanematega aja veetmine on vabandatav. Vähemalt viitsisin rattakummid lõpuks täis pumbata ja rikkusin veits vähem seadust.

Mis meenutab eilse leiu. 'Noortepärane alkomeeter' kõlab siin natuke vastutustundetult. Ja kuidas saab alkomeetreid toota Eesti turu jaoks? Kadakast tehtud? Eriti lai promilliskaala? Paar tükki omakorda EI sobi Eesti oludesse. Vahet pole - ülikole kodukas on nende meelest 'parim võimalik kaasaegne meedia', nii et ma ei usalda ka nende vidinaid.

PS Midagi nii head kui No-Big-Silence Rock Cafe 13. reedel ei ole seal vist küll kunagi näinud. Toe Tagi keevitamine oli samuti hullumeelne. Ja Human Groundi Pille mörin.

Teisipäev, mai 10, 2005

ADSLiohvrite mälestuspäev

Pühapäeval on AIDSiohvrite mälestuspäev. Lugesin esimese hooga valesti, aga siis, et miks mitte ka ADSLiohvritele natuke tähelepanu pühendada, et nad oma murega päris üksi poleks arvuti taga. Eriti, kuna leidsin täna pooliku müslikausi köögilaualt, sest olin tund aega juba ekraani manu istunud ja toidugi unustanud.

Esmaspäev, mai 09, 2005

People to kill

Esmaspäev. Täiesti tavaline. Kogu nädalavahetusel kõigi hinge kogunenud sitt on niimoodi venti pekstud, et ka aeglane surm tundub nauding selle kõrval. Hakkasin siiski järjekordset 'People to Kill' listi koostama. Nimekirja nõrk koht on ainult selles, et ma olen ise praegu esikolmikus.

Neljapäev, mai 05, 2005

juudid ahju

Nii. Kas keegi monitoorib praegu, et ma ikka 'juudid ahju' või 'juudid seebiks' siia kirjutan? Kas kohe hakkab tohutu masinavärk tööle, mustad mehed aknast sisse, mina vastu põrandat, efraiimid ja siimonid põlevate luudadega all ootamas? Kui küsimärk lõppu panna, kas siis on leebem? Või kui hüüumärki ei pane? Või kui panna kolm punkti ja seletada pärast, et lause oli 'juudid ahju taga vagusi kükitasivad' või 'juudid seebiks saada mitte ei tahtnud..' ?

Vähemalt lõpetati selle netikommentaatori osas krimasi ja jätkatakse väärteona. Sama ogar kui Mall Kaevatsi lugu. Kuulake, kurat, Rahva Oma Kaitset. Punane tuluke peaks vigaseks olema vilkund juba nende naljade peale. Äkki mu blog mahub ka huumorisaate formaati? Eks ma pingutan kõvasti tegelt.

Loll lugu igatahes, kuidas mõne jaoks ei saa sõda kunagi läbi. Tekitab endaski ebaterveid mõtteid lõpuks niimoodi. Vähemalt saavad igast ametid ja inspektsioonid rottkoera moodi tööd teha.

Igavesest tulest ja Lihulast ma parem ei räägigi...

Esmaspäev, mai 02, 2005

1-800-KALOR

Otsustasin oma tugevused kapitaliseerida:

Tunnete, et olete üldiselt hea inimene?
Suudate jääda vaidlustes tasakaalukaks ja ratsionaalseks?
Arvate, et olete hooliv ja tähelepanelik?
Suudate võita sõpru ja hoida inimesi?
Olete mõõdukalt enesekriitiline, aga mitte suitsidiaalne?
Masendute tihti, aga pealiskaudselt?
Nutate, aga mitte ootamatute asjade peale?
Vihastate, aga andestate ja unustate?
Ei tee stseene?

Ärge muretsege! Rahvusvaheliselt tunnustatud spetsialist, tulevane PhD toob esile teie halvimad küljed, aitab avastada ja akumuleerida kogu saasta teie hingesügavustest ja õppida vihkama ennast ja oma häid sõpru. Ei mingit keemiat - puhas nõidus! Efekt ühe õhtuga.

1-800-KALOR on lahendus! (kõigilt telefonidelt 750.-/h + km, mai lõpuni kojukutsed või vestlused avalikus kohas sama hinnaga.)

Lipuheise

Tea, kas ma pean nüüd püsti hakkama seisma, kui Toompealt hümn koju kätte kostab? Ehmatab ära küll korraliku eestlase esimesel korral.

killing tallinn

J kuulis Berliini metroos Mr Lawrence'i Annabeli. Meil ei lasta raadiostki ning Ravi Shankar läheb ka Riiga ja Piiterisse, mitte ei tule Talina. Eks Berliinis oli ka 26 päikest. Ma lõdisesin kaks päeva siin kaunis kasutult. Noh, jahi sai vette vähemalt ja suraka sauna. Ning kogemata pagassi sattunud krevettidest igihalja kalalebra.

Kui halvasti saab minna, kui 18:30 pühaba õhtul magama jääd ja kesköö paiku peagu väljapuhanult ärkad? Ootan huviga.

Vahepeal oli muidugi ka mu elu esimene korteriühistu koosolek. Eks ole igasugustes seltskondades aru peetud ja kuitahes haige jauramine ei suuda eriti üllatada enam. Kui, siis aint see, et ootamatult ühistu endale sain. Ehkki ma isegi ei ela seal veel. A naljakas oli tegelikult kokkuvõttes.

Vähemasti sain ka ühe uue üsna norm tuttava, kes 15 minsa pärast koosoleku lõppu mus hetkelise segaduse tekitas, kui Rock Cafe ees uuis rõivis ja prillideta juba uuesti tere ütles. Temaga kusagil kolme aeg vastu reedet ka lõpetasime ja kuidagi õnnestus töölegi jõuda. 12 aeg? Ei mäleta. Umbes nii.

Kolmapäev, aprill 27, 2005

STV

STV haare on hirmutav. Pärast 2,5tunnist tontide hilinemist sai veerand tunniga ühendus paika ja gmaili lehele minnes suunas kolinal venekeelsele. Olen vist igaveseks nende keele- ja kultuuriruumi nüüd ühendatud koos internetiga.

Lutheri needus

Hea, et Hardo Aasmäe minutid Terevisioonis ikka alles on. Ma tõesti ei kujuta ette, kellele sobiks paremini särasilmil teatada, et esimene revisjonist oli Martin Luther King. Ega see lihtne ei ole muidugi, tuntud tisler Alexander Martin Luther ju ka veel. Ja siis tema pojad Christian ja Carl Luther, kellest on vaid samm Andersenini. Ja kolmas, sohipoeg Lex Luther (kavalalt Luthoriks muutnud). Veel Luther Vandross ja...

Jama hakkas ikkagi sest Atlanta neegrist tegelt, kes sündis ju Michaeli nime all. A oli ikka vaja Martiniks muuta ja kogu ülejäänud ajalugu oma musta perse keerata, ah?

Õnneks tuli nüüd pulti Kulo juubelit tähistav Kojamees, kes ajab veel süüdimatumat vakstut kui KesKus ja Kesknädal kokku. Rahunesin. Välbakene toibus ka veitsa pärast.

Teisipäev, aprill 26, 2005

Astun rahulikult hämaras lossis suitsuruumist välja, kui mulle vaatab otsa paarkümmend meetripikkust uudishimulikku silmapaari. Kuna süda ja hingamine seiskusid ehmatusest, suutsin vaid 'issand' kõõksatada, aga kui selle peale ekskursioonile tulnud lapsukeste järelvaatajamutt ebapedagoogiliselt naerma hakkas, taastus murdosa sekundi jooksul vähemalt vihane hingamine ja ma käratasin bandele 'minge kooli!', meenub läbi udu. Tädi enam ei naernud, lastest mõni küll, osad vist hakkasid nutma... v. piinlik.

Reede, aprill 22, 2005

Ei noh, Paul-Eeriku portaalis on ta nimi niukse fondiga, mis suurendas eestlaste püsimise osas kõvasti kindlust. Sellest on ju vaid samm lastesöömise, kanadel pea otsast hammustamise, mustade sõrmeküünte, hauakivide tõukamise ja saatanakummardamiseni. Okei, võibolla on tegu mingi ülla keldi ruunide ainesega, aga doch. K arvas, et white-power mehed kasutavad seda fonti sama rõõmsat kui satanistid. Nii et rahvastikupoliitika visuaalseks väljenduseks on meil ikkagi puhas eugeenika.

Neljapäev, aprill 21, 2005

Ikkagi, kuidas seda paavsti täpselt seal ahju ees valiti? Arvestades, et murumütsikese alla sai põdur frits, siis jääb üle vaid nõrgima lüli variant. Aega võtab, kaua võtab, vastatakse peamiselt piibliga seotud küsimustele, sekka ehk midagi kontratseptiividest ja finatsmahhinatsioonidest, keegi ei taha tegelikult paavstiks saada, kuna kardinalielu on ju imeline. Vahepeal korraldatakse rikkalikke söömaaegu, mõned korralised defibrillatsioonid ja nuuskpiiritused jms.

Ja hääletatakse järjest üksteist välja, aga niipidi, et viimasele saab öelda: 'You're the weakest cardinal, goodbye.' Nii saab kiiresti vanadest kardinalidest järjest lahti ja elu on üldse natuke põnevam kui aastakümneid sama juurvilja jalgu pestes ning sõrmust suudeldes.

PS aga sellest saab küll eraldi näituse kunagi, mis imekollaazhe ajalehed küll värvika suhkrutrahvi teema illustreerimiseks välja on mõelnud. saab mingi suhkrunädalagi ehk teha, kus varud hakkama pannakse + äge näitus. mis meenutab, et mitu pikka päeva tühja suitsuriiuliga kohvik ütles mulle üleeile vabandavalt 'noh, meil on ju ka südamenädal..."

Kolmapäev, aprill 20, 2005

Ongi selge: mu elu mahub seitsmesse prügikotti ja neistki on paar tk mõttetud.

Teisipäev, aprill 19, 2005

Formerly known as koju jõudes helistas Emor. Tavaliselt küsivad, mis poes ma käin ja mis sitapaberit kasutan ja mitu riba võtan vms, aga täna lendas tädi täiega peale:
- Meil on siin üks küsitlus kassiliiva teemal..
+ Misasja? (suht kindel olin, et keegi teeb lolli nalja nt, nagu U ja S kunagi lasid minuga Eesti Raadiole telefoni intervjuu teha mulle võõrama häälega endisel töökaaslasel)
- On teil peres ka kassi?
+ Ee... (vaatasin rõduaknal töllerdavaid tuvisid)... peaks vist muretsema... ee.. ei ole tegelikult, jah.
- Kahju, siis pole teiega millestki rääkida (häälega, nagu oleks mu olematu kass just auto alla jäänud).

Tegelt ongi see lauatelefoni juures meeldivaim osa, et mingid küsitlejad ja Rootsi kvaliteetpesupulbrit (kohaletoomisega!) müüvad tibid helistavad. Ja Sumpsi ema ka vahel. Emor valis küll mobiilile, olen vist end kunagi üles andnud sinna. Viimati helistati küll öise alkoholimüügi teemal. Paraku tärkas mus sotsiaalne vastutus ja esitasin üsna konservatiivse visiooni. Endale keerasin...

Edasi. Nõmme mäest üles sõites nägin põtra. Ei viitsin tagaistmelt fotokat küünitada, R kaalus telefoniga pildistamist a ei viitsind. Igatahes elajas seisis kõik neli jalga harkis keset teed ja ütles nukralt 'muu'.

Valisin erutusega 112:
+ tere, kuhu ma pean teatama, kui linnas põtra nägin?
- kuskohas?
+ nõmme mäel?
- kus täpselt?
+ noh, siin, kust üle tee saab...
- seal hüppetorni juures?
+ ei, vanaka poole läks
- ahah. vastu võetud
+ tavai

J ütles põlise nõmmekana, et see on üsna tavaline, et keskuses uitab mõni isend ja küsib möödujatelt, kuhukanti vanakas jääb. Mingi homing moose ilmselt.

Ja Mike nägi kesklinnas jänest täna! Rohelised vist toimetavad loomaaia väravatega, varsti on ninasarvikud mööda Mustamäed laiali. Kui neil neid on ikka. Kaamliga kohtumine oleks ikka ägedam, kuna põder on erakordselt lolli näoga.

Võibolla läheb loomauudiste alla ka see, et Avatud Eesti Fondi sünnipäeval räppis (või kuidas seda toimingut ka ei nimetata) Tommy Boy revolutsioonist. E kurtis, et ta pole veel Mamma Mia neljandas reas istumisest üle saanud ja pages kuskile nokupatsioonimuusjomi sügavustesse. Oranzhi oli kõvasti, suursaadikuid ja ukrainlasi ka. Kohalikke poliitikuid vähe. Masendav.

Aga mina pidin pakkima tulema. Tänasega siis lõpeb see, ometi.
Nüri päev. Eilsest laevavärvimisest räme peavalu ja sinised käed ning kingad. Põnevaim osa siiani olnud see, kui keegi ingliskeelne tädi arvas, et mu numbril vastab Estonian Air. Ei, hetk tagasi tuli tumesinise suuga sekretär, kes oli hajameelselt pastakal lahti imend. Hämmastav empaatiavõime. Aga tema puhul isegi ei imesta enam niukeste asjade üle.

Esmaspäev, aprill 18, 2005

Ubjuu

Järjekordne (ehkki minu ilmselt viimane) hommik Õismäel. Mänguplatsil tatsab ringi poolemeetrine tüdruk, puhas punane jope seljas, võluv valge mütsike peas, lõua alt ilusasti kinni nööritud, et kajakad ära ei viiks. Aastaid plikal ilmselt paar, aga oskab juba rääkida. Vähemalt üks sõna on selge - 'ubjuu', mida korduvalt oma emale karjus...

Võibolla on isal selline töö? Võibolla räägib isa emaga nii? Võibolla kasvatatakse väikesest Maashast teadlikult Musta Mambat? Igatahes käes oli tal veel lauatükk, kus kindlasti sees parasjagu roostes nael. Liiga täpselt mu silm ka ei seletanud.

Plaanitud väikesest tsiklitiirust Nõmme-Õismäe-Nõmme sai kuuetunnine Nõmme-Pelgulinn-Viimsi-Vanalinn-Õismäe-Keila-Joa-Paldiski-Niitvälja-Keila-Nõmme tiir. Tõhus õppetund tuulega võitlemisest, läbi mudaloikude sõitmisest ja pehmetel pinnastel ning killustikul ronimisest. Seda kõike pisikese chopperiga, raisk. Elus vähemalt, ehkki kogu senise jooksul pole kokku nii palju sõitnud kui täna. Siiski mõtlesin, et ei peaks äkki tegelema hobidega, kus end igal sammul lolliks teha saan. Mõõduka mõnitamise saatel R ja K muidugi õpetasid ohtralt ka, seda ei saa nüüd lasta päris raisku minna. Õnneks on nad mudavurrimehed mõlemad, nii et eriti tihti koos ei sõida.

Teisipäev, aprill 12, 2005

What's dog got to do with it?

Selline anekas Baskinilt täna EPLs:

”Kas laupäeval tohib magada oma naisega?” küsib juut rabi käest.
“Tohib.”
“Aga armukesega?”
“Armukesega ei tohi.”
“Miks?”
“Sellepärast, et laupäeval ei tohi juut saada naudingut.”
“Ma loodan, et see on tõukoer?!”
---

Kuidas koer nüüd ikkagi asjaga seotud oli? Hulluks võib minna omiku vara.

Esmaspäev, aprill 11, 2005

Tagasi tulevikku

'Need ajad on Eestis möödas, kui inimesed keldrites elavad', ütles mingi Maksuameti eit veel kategoorilisemalt kui mu oma ema. Jutt käis eluasemelaenu intresside mahaarvamisest, mida ta soklikorrusel (mis ei ole pööning, vaid poolkelder) reaalseks ei pidand. Üritasin seletada, et vot Kesküla Kalev kirjutas just Ekspressis, et trendikas on maa alla tagasi kolida a ta on vist Kesknädala lugeja pigem.

Igatahes viimasest viiest tunnist veetsin kindlalt kaks erinevate ametkondade ooterezhiimidel. Maksuameti Walking on Sunshine kõlas kõige räigemalt. Linnavalitsusel lihtsalt mingi primitiivne pinnpinnpinn. Ja Nessun Dorma on jätkuvalt maailma kõige parem lugu, miks nad seda ei vali?? Igatahes sest loost viidates - vaadake, lapsed, Sisemerd. Paras depressiiv-aperitiiv kohe tulevale Allakäigule. Ja kuulake sinna vahele Sibula Riksi sinist plaati. Kultuurne enesetapp vähemalt.

Uute ministrite nimesid vaadates peaks Politseinädal küll mitu meeskonda täna välja saatma, et laaberdavaid poliitikuid jahtida. Ajab ju jooma...

Laupäev, aprill 09, 2005

No palun. Võiblat nad teevad nalja muidugi. Või samas - nii ilgeid torakaid on mõneti isegi loogiline nii jabura nime all müüa. Esimene päev ehituse-sisustuse saitidel kolades lõppes, nagu näha, halvasti.

Reede, aprill 08, 2005

Telekas jäi insertsist ETV peale, kust algasid pavka funeraalid. Pann muretses, et pikk tseremoonia tapab ilmselt pooled põdurad kardinalid. Ma Arni 'fiiberpea' Alandi kommentaare ei kuule, aga ehmatasin tormilise ja kestva aplausi ning skandeeriva karjumise peale. P oletas, et küllap ütlevad tooste. Ja siis mängivad 10-kilose matusepärja maha ning teavad, kes järgmisena läheb. Või panekski kohe selle uueks paavstiks?
Aga päriselt - kas me sellepärast bloge tahtsime, et teada saada, kui perses kõigi elu päriselt on?

Ma endast igatahes täna parem ei kirjuta. Kui, siis vaid seda, et prantslased ei saatnud mulle ühtegi mereriiet pärast kuu-paarist ootamist. Nii et purjeta seesuvi. C käis ka alatult üksi viimast Musto jopet ostmas hetk pärast uudist. Et tsikkel ei tööta, siis ka ei sõida seesuvi. Taaskord. Nii et new hobby wanted. Badly.

Kurja kodaniku telefonikõne vastu õhtut lubas nagunii palju verd, Eesti ja Brüsseli lipu demonstratiivset põletamist ning Stalini taassündi. Ja nagu ma uduselt mäletan, algas kõne sellest, et ta sai poest hallitanud leiba ning süüdistas selles riiki, kelleks personifitseerusin selle veerandtunni jooksul jooksul mina. Panin telefoni speakeri peale, toru lauale ja tegelesin messengeriga edasi samal ajal. Lõpuks viskas taat toru ära, nagu ikka, kui oli end ropendamiseni üles kruttinud. Avaliku teenistuse tipphetked, indeed, aga ei midagi püsivat. No man is an island.

Sekretär tõi ka ühe Tartu penskarite kirja, kes kirjeldasid elavalt Okki ja Tootsi töötasusid ning palusid endale kuu aega mitte pinssi maksta ja kui nad siis ka surnud pole, haigekassa kulul väike süst teha. Kõik riigi hüvanguks! Homme vastan sellele kirjale. Polegi ammu Tartus käind. Võiks natuke suuremalt ikka ette võtta. Avalikud hukkamised, tuleriidad, uputamised, rattaletõmbamised. Kuigi pensjokatega pole vist väga kaua nalja. Lähvad krõks puruks või siis venivad nigu tolmune tatt ja räuskavad ikka edasi. Mõtlen veel veits.

Kolmapäev, aprill 06, 2005

Kolmandal päeval võttis ka laenuhaldur toru lõpuks. Elas. J märkis tabavalt, et tõenäoliselt on see kaader, kes esmalt Q-gsm'i putkasid piiras ja seejärel K-arvutis oma koledaid pilte ilmutas, nüüd panku ummistamas oma tarbimislaenuga. Mul on kõigest kodu vaja.

Otsustasin, et õpin ise karpussyt parandama. Niuksed ilmad ja mul ei lähe tsikkel käima raisk. Ja kui ei sõida, müüb reeder ta maha. Eelmisel suvel juba ähvardas. Tegin täna kindlustuse ja puha, ehk saan väljalaenatud kiivri ka tagasi sel nädalal.

A läheb kaheks päevaks haigemajja. Mis tähendab:
1. Ma peaks esmaspäevaks kõik tegemata asjad ära tegema
2. Tõenäoliselt ei tee ma mitte midagi, kui ta mul kõrval ei karju.

Aga valitsus tuleb lahe. Võiks kihla vedada, kas Kesk paneb Olev Raju rahandusministriks või mitte. Taburet on neil kuidagi nadi läbimõõduga mu arust igas vallas pärast liberiseerumislainet.

Pühapäev, aprill 03, 2005

Isegi mina ehmatasin, kui Vatikani kodukal on kenasti J.P. pilt ja miskid aastad ning selle kohal ripub närviliselt link "Vacancy of the apostolic see". Selle all peitus küll tegelt Universi Dominici Gregis, mitte 'Pope wanted. Badly. Full time. Near Rome', aga teeb sisuliselt sama välja.