Neljapäev, aprill 17, 2008

a tiger? in estonia?

Saatsin maksuametile teisibal digiallkirjaga ühe vaide ja täna leidsin postkastist paberteate, et see kiri on registreeritud dokumendiregistris nr 34 ja ma võin selle registreerimisandmeid otsida veebilehel olevast dokumendiregistrist. Otsisin siis ja leidsin sellised andmed, millel pole mitte mingit sisulist tähendust:

Jrk Dok.liik Sari Reg.nr Reg.kp Saatmise kp Tähtaeg
1 dok. sisse 6-1 34 15.04.2008 15.04.2008 22.04.2008

Seletan uuesti: maksuamet vastab PABERIL, et sai mu MEILI KÄTTE.

Saatsin neile nüüd selle protseduuri kohta küsimuse ja jään tähitud vastust ootama. Sügisel küsisin ühelt konkreetselt Justmini ametnikult meili teel nt kah üsna lihtsat asja. Kuu aja pärast saabus kantsleri allkirjaga (vähemalt oli see digi) ametlik vastus, mil hoolikalt kuu aega lihvitud sisu, kokkuvõtliku sõnumiga "ei tea".

Et pole kusagilt kokku hoida?

Teisipäev, aprill 15, 2008

gnomehunters welcome here

Täiesti perses - astun õhtal õuele ja juba ongi aia äärde kolm uut puhmast tekkinud ja üks üsna keset minu piparmündiklumpi, kuna need pole veel nina välja pistnud!

Ma olen ümbritsetud pühendunud aiandusmaniakkidest, ausalt, aga nüüd on asi isiklik ja ma käivitan ammu ähvardatud "Generaalplaani Gnoom". Tean kindlalt, et mis tahes aiapäkakat peab maitsetuks isegi üks mu maja aktiivsemaid kunstkärnereid, kel endal sealjuures igasugune maitse puudub.

Aias näeme, raisk!

PS Kes veel ei teand, siis on olemas üks väga lahe ja õige asja eest väljas olev organisatsioon Garden Gnome Liberation Front. Ja et reisivad gnoomid ei olnud üldse Amelie leiutis!

Pühapäev, aprill 13, 2008

a la kalamaja

Kõik algas sellest, et Ööl tekkis maania puid kärpida. Ajas mu laubaomikul palundraga üles, et toodagu Salmesse laenatud redel tagasi. Kui see mitme tunni pärast väga sügava pohmakaga koju jõudis, selgus, et ikkagi ei ulatu ja ega hekikäärid kah päriselt sobi. Astusin siis trükikojatiirul kaarauast läbi ja ostsin Fiskarsi universaalse oksalõikuri ja varrepikenduse, mis teenisid hiljem vähemalt iseloomustuse "nauditav riist". Oleks lillepotte ka ost, aga kõik olid otsas. Mul kipub üks tuust aknal jälle välja minema, peaks ümber istutama, aga sama häda on vist kõiki taband.

Täna käisin Kopli tänava Adi Aria küüdi-mangumise peale Teemeära peaproovis ehk Anija vallas prügi korjamas. End sellest ära kuivatanud enam kirbukale ei jõund, niisiis vaid võimlas ja, seekord Ö pohmakale, mäkieinega pärast seitset naasmise ajaks oli perekond juba õunast ja kirsist nulliga üle käinud. Pragasin natuke, ohkasin, ja läksin õlle järele, kus passisin igaviku, kuna üks lõdvikutega mees mu ees ei saand oma viitekendkolme krooni (2 hapukoort, Saaremaa taluvõi ja pool leiba) kaardiga kuidagi makstud, kuna uus tutt rääkis poe telefoniga ja kaarditerminal kasutab vist sama liini.

Näksisin ka natuke pügada, oma aknaalust džääzmini, oksi ei viitsind tassida oma heleda vammusega ning piirdusin lapse järele vaatamisega. Seisime Arturiga siis nagu muiste aiaväraval, mina libistasin õlut, tema vahtis möödujaid. Päeva faktiks kujunes teadmine, et vastasmajas elab väike valge labiilsevõitu venelasest koer, kelle soliidne lipsu, vuntside ja palituga peremees kasutas erutavat kutsungit 'Brjuuss'. Mai usu, et selle pürsti nimi Bruce oli, ammugi Bruce Willise või Lee järgi (ärra ja peni igu arvestades äkki Springsteen?), kuigi selle mõttega oli natuke tore mängida. Küllap siiski lihtsalt Брюс (..the boss). Artur, kes üritab iga koera nähes kõuehäälselt haugatust matkida, ei vaevund selle matšalka peale isegi "auh ütlema".

Ja nii see õhtu läks, täiesti tavaline päev Kalamajas ühesõnaga. Mere pool tegi vanamees aknal suitsu, linna pool naabermajast paistis paar terveid, st täiesti paljaid naisrindu. Korjasin omale vaasi natuke oksi, mõeldes murelikult järgmisele ühistu koosolekule koos kõigi igakevadiste lennukate ideedega aia ümberkujundamiseks. Nimelt leiab umbes kolmandik elanikest, et näiteks kõik õuel kasvavad lilled-puud-põõsad peaksid kusagil teises kohas olema. Igaühel on muidugi oma lahendus, mis ühegi eelmisega ei kattu. Ja nii iga aasta. Ma pole muidugi ühegi plaaniga seetõttu nõus. Vähemalt istutab suve jooksul mõni salaja midagi kusagile juurde, ma pääsen otsustamisest ja kõik on natuke rahul. Sealt järgmisel aastal on muutujaid muidugi veel rohkem. Siin ei tule kevad kunagi teisiti, tiu-tiu.

Kolmapäev, aprill 09, 2008

Mina olen Eestis esimest korda

Eilne Sigma Tau ja tänane lavaka kahekümnekolmandama Eestile pühendatud lavakava kirjanike majas tekitasid sellise resonantsi, et ma ei tea jälle, kes ma olen. Äkki ma polegi keegi, kui mu jaoks on sama veenvad Naan, Kreutzwald, Viiding ja Chalice? Ja kas on ilus tänada korraga Karusood ja Maria Lee'd`?! Kumb solvuks?

Vähemasti oli see vahe, et kui ma eile arvasin, et vaatasin 20a tagust aega noore inimese hasardiga, siis tänasel retrospektiivil oli saal nii puupüsti, et mina olin sellest kõigest maani täis ja pühkisin aint pisaraid.

---
Igaks juhuks väike jutumärkideta reit siia viimase kahe kuu kogemusist: Sigma Taud tasub vaadata, Grönholmi tasub, Murdlainetust tõesti ei pea, Boulgakoffi peab, aga võiks kaine olla (erinevalt minust, kes ma pidin eelnevad tunnid Valgevenet vabastama), Kuu aega maal'i võib (M-L Lill hoidis mul käest!), Metsparti tasub, Pornot võib, Jõe voolamist peab, aga Hanesid võlgu ei saa vist paraku enam üldse ja Kunsti kohta ma ei julge öelda. Lugemisi siinkohal ei hinnanud.

PS ja katsugu keegi jälle kiunuda, et ma olen niii kultuurne - endine ülemus tekstis hiljuti "Sa tead seda: kes on Bree lapse isa? Olen confused". Ja mõistagi ma teadsin.