Esmaspäev, oktoober 15, 2007

bad, bad server

Jumalad kui õudne see uus Orkut on oma rubriigiga 'updates from your friends', sest praegu nägin ühe taga teadet: Updated his relationship status to single. Ootan põnevusega mõne juures nüüd lauset 'has just come out' vms.

Kõikvõimas suhete looja ning lõhkuja on see süsteem ikka küll: umbes poole vähem juubeliõnnitlusi sain seekord ja sinna crapbooki aint kaks, kuhu mullu tuli kümme.

'No donut for you' asemel on nüüd ka 'no brownie points...'. Mis kuradi sitatükid need on üldse? Ma olen siin Eestis ikka viinerites ja vimplites arveldanud lisaks karmale.

Laupäev, oktoober 06, 2007

kes teab kedagi, kes teab kedagi, kes teab, kes ta tahaks olla?

Tartu ning džonnideppiga meenus üks suvine EPLi kutsevalikuartikkel, kus oli kreizapetsi kommentaar pealkirjaga "Kes ei tahaks olla Sõõrumaa?". Ma jäin juba siis mõtlema, kes ja millal sellenimelise pubi ära teeb. Kruuda, kle?

Selle Peetriga jäi eile mainimata veel üks päeva sulneim seik: Triibus trehvatud Petsa oli eelmisel päeval Poolas käind ja kinkis mulle minimalistliku sinikollase kirjaga lehmakommi "Sopot"! Ma ei raatsi vist kunagi seda ära süüa või taasalustan oma 25 aasta eest peetud kommipaberikogu. Hakkan Jaak Joala ja Anne Veskiga vahetama.

Igal juhul on see üks neetud aja-aasta ja mitte vaid seepärast, et mul keerab kohe endal uus aastakümme ette - ma vist ei põe seda, aga kustutasin (ebaterve ehk siis igasuguse) tähelepanu vältimiseks ikkagi oma sünnipäeva nii Orkutist kui Skype'st (ega see ometi ei hääldu samamoodi nagu Skytte?). Tartu kodus sai nt allüürnikust tohtriärrale meenutatud koha ajalugu, mis peamiselt hargneb võtmes, et täpselt 10 aasta eest sai U-saniga korter üüritud, mille omaniku vedru varsti järele andis ja korter on siiani minu skvottida (pleissil on Orkutis isegi oma kommuun!)

No ja osaliselt iseenesest, a osaliselt teadlikult on mul tänavu tekkinud päris mitu keskmiselt min 7 aastat nooremat sidusrühma ja ma ei saa isegi aru, kas mu trigger on igatsus, kadedus, masohhism või lihtsalt porno.

Selgus, et enne Viljandit ei ole muide ühtegi Tallinna-viita, vaid ainult kirjad "Riigipiir", nii et tunnipikkusele improviseeritud arenguvestluse-telefonikõnele keskendumise käigus Valga-Viljandi trassil lootusetult kruusateedele (ma olen nüüd Kärstnas ja Poris ja veel paaril kaardil kajastamata rein-raielangil käinud!) eksimise järel sain Mäost lõpuks kaks hääletajat. Põhitüüp osutus mu enda lõpetatud osakonna rebaseks, kes seni küll geoloogiat tudeerind, nii et päris nolk ei old, aga kuu ajaga ei olnd ta veel ühegi õppejõu nimesid meelde suutnud jätta, nii et mul pold midagi tarka temaga jagada ja ta küsis vaid, kas sealsest haridusest mingit kasu ka on. Mõtlesin Arduni ja soovitasin nii oskuste kui õppejõu (no ikka P-karu) tõttu eelkõige eesti keelt ja stilistikat ja lõpuks rääkisime tüübiga ikka aint joomisest. Viin ongi integratsioon äkki? Savisaar pole vist seda veel ära lülitanud.

Seega ei näinud ma selles kutis ka potentsiaalset värvatavat hetkel, aga kui ta naeratas, oli ta väga armas (I. Bunin, "Tobuke").

Neljapäev, oktoober 04, 2007

maailm ja mõnda

Mul on siis N-R lõunadessant. Kolmaba kesköö paiku jõudsin Tartusse, jälgisin Vanemuises gustavigala proovi tunnikese, viisin artisti formerly known as P-karu koju ja jäin kolme aeg isegi magama Karlova vihma taustal. 10 olin vapralt Võrus ja vestlesin aktiivsete kodanikega pea neli tundi (homme sama Valgas). Siis külastasin hetkeks Väimelat, rääkisin ootamatult mingile tundmatule pässile kaamerasse, mida ma e-õppest ei tea, pläkutasin Tartus veel P-karuga, vahtisin lummatult tigutorni, käisin Triibu trükikojas ekskursil, mille trepil nägin üle aastate Petsat, kes soovitas Zeppelini, kui kurtsin, et ei suuda Tartu kaubamajja siseneda, et rätik osta. Zeppekasse ka ei suutnud, järelikult ei pese ja kõik. Uikareid kah põle kaasas, et üle tee Aurasse loputama minna. Jõudsin hajameelselt uuesti piduehtes peahoonesse, hängisin veel natuke P-karuga ja suutmata lokeerida uusi lokaale, maandusin Maailmas, mille nurgas pold ühtegi wifit! Kadori mainis juba enne teraselt, et Tartu on vaese mehe välismaa. Välismaal ju ka pole.

Nii. Maailmas küsisin vaadiõlut ja pääsesin seekord (st päästsin tema) oma tavapärasest torkest „no mitmes päev läheb?” kuna pliks tunnistas, et ta ei tea õllest veel midagi, kuna tal on esimene päev. Küsisin kohvi ka. Järgnes kõrgem zen-semantika, kas ma tahan kohvi või õlut või kohvi ja õlut ja kas Koffi või muud õlut ja kas siis kohvi ikkagi ka tahan ja kas musta kohvi või siiski musta Koffi ja mis sel juhul kohvist saab. Ai jumalad. Ma ei ole kindel, kas ta tegi mu kulul äkki nalja, aga olen kindel, et Kanal2 teeks sellest eduka saatesarja.

No ja siis oli mul kõrvallaud.

Tuli kolm tibi, ilmselt napilt täisealist, ilmselt rebased, kes ometi maalt suurde linna on pääsenud.
Tellisivad tekiilasid. Paar ringi.
Siis nad pildistasid teineteist, välguga, kogu aeg, võpatasin iga kord oma gprs-internetiühenduse lahti.
Siis küsisid nad, kas slämmereid saab. A baaris pold väiksemaid šampasid. Teagi, millega võtsid.
Siis nad lasid teenindajapoisil endist pilti teha. See muretses tulemuse ülevalgustatuse üle. Väga professionaalne.
Siis nad arutlesid, kas nad on joodikud. „Ei, joodikud ei joo nii kalleid jooke,” lepiti isekeskis kokku.
Edasi arutleti, kes neist kellega elab (nad ei tundnud vist veel ka üksteist nii hästi), kust pärit on jne. Valesid vastuseid polnud, see mulle noorte puhul meeldib.
Siis nad küsisid poisilt „Kas te viskate meid varsti välja?” Poiss naeratas sulnilt ja ütles, et ei. Ma jäin tibide vanuse peale mõtlema taas, et miks nad seda küsisid ikkagi.
Siis nad võtsid ühed slämmerid veel ja hotshotid. Ma isegi ei tea, misse hotshot on, aga välimuse järgi olen sellega isegi vist liialdanud. Mõni oli neist segaduses „kuidas see kõik sulle suhu mahub ä??” Järgnes tehniline neelamisjuhend, mida üritasin mitte kuulata aga no jäävad kõrva kõvahäälsed laused „Ma kunagi ei neela!” või „Mina ei suuda nii, mina alati neelan!”
Siis helistas keegi ja üks tibi küsis teistelt „Kus me oleme?”
Siis nad otsustasid pärast laululava alla edasi minna a ei teand, kellele helistada, et küsida, kus see asub. Ühte teadsid, aga sellele ei julend.
Siis nad tegid vahebilansi: 3 ringi tekiilat, 4 slämmi, 2 hotshoti ja uued on teel.
Siis nad rääkisid, kes kui paks on, millised olid esivanemad ja kui suured rinnad neil on ja kes selles süüdi on. Kaasnes tuline vaidlus, kellel neist on suured ja kel väiksed rinnad ja millised täpselt meestele meeldivad. Abs ei häirinud, et ma olin meetri kaugusel. Mind tsimarukese häiris, tõttöelda.
Pärast laululava lähevad nad džonnideppi. Keegi neist pole seal käind. Ega nad veel tea, kusse asubki.
Siis tuli veel üks tibi a tal pold raha. Ei segand.
Järgnes veel paar tavalist ringi. Siis siider 50:50 viinaga. Mul hakkas halb.
Siis võrreldi jälle rindu.
Siis võeti uued ringid ja röögiti „heiiidiiii, põhjaniiii”. Vähemalt ei avatud neelamisediskursust uuesti.
Otsustati, et nad peavad edasi minnes suitsu ka ostma, võeti arve (summat paraku ei kuuld) ja kablutati esmalt Super Alkosse.

Kas ma olin ka 10 aasta eest selline (meesversioon)?? Esimesel kursusel igatahes mitte, U-san just meenutas üksba, et tema ostis teisel kursusel mulle esimese õlle... Karmimad tekiilapeod tulid küll Pepleri all, aga alles aastate pärast.

Siis ma maksin ka oma 75kroonise arve ära ja läksin välja vaatama, miks maja värises. Steppasin 22 aeg vaikselt kodu poole ja ostsin elukohajärgsest Statist kaks õlut lihtsalt seepärast, et siin saab. Kesklinn kubises tõrvikutega inimestest nagu oleks mingi suur ketseritapupüha.

Noh, palju õnne, Alma M., minugi poolt.