Neljapäev, oktoober 04, 2007

maailm ja mõnda

Mul on siis N-R lõunadessant. Kolmaba kesköö paiku jõudsin Tartusse, jälgisin Vanemuises gustavigala proovi tunnikese, viisin artisti formerly known as P-karu koju ja jäin kolme aeg isegi magama Karlova vihma taustal. 10 olin vapralt Võrus ja vestlesin aktiivsete kodanikega pea neli tundi (homme sama Valgas). Siis külastasin hetkeks Väimelat, rääkisin ootamatult mingile tundmatule pässile kaamerasse, mida ma e-õppest ei tea, pläkutasin Tartus veel P-karuga, vahtisin lummatult tigutorni, käisin Triibu trükikojas ekskursil, mille trepil nägin üle aastate Petsat, kes soovitas Zeppelini, kui kurtsin, et ei suuda Tartu kaubamajja siseneda, et rätik osta. Zeppekasse ka ei suutnud, järelikult ei pese ja kõik. Uikareid kah põle kaasas, et üle tee Aurasse loputama minna. Jõudsin hajameelselt uuesti piduehtes peahoonesse, hängisin veel natuke P-karuga ja suutmata lokeerida uusi lokaale, maandusin Maailmas, mille nurgas pold ühtegi wifit! Kadori mainis juba enne teraselt, et Tartu on vaese mehe välismaa. Välismaal ju ka pole.

Nii. Maailmas küsisin vaadiõlut ja pääsesin seekord (st päästsin tema) oma tavapärasest torkest „no mitmes päev läheb?” kuna pliks tunnistas, et ta ei tea õllest veel midagi, kuna tal on esimene päev. Küsisin kohvi ka. Järgnes kõrgem zen-semantika, kas ma tahan kohvi või õlut või kohvi ja õlut ja kas Koffi või muud õlut ja kas siis kohvi ikkagi ka tahan ja kas musta kohvi või siiski musta Koffi ja mis sel juhul kohvist saab. Ai jumalad. Ma ei ole kindel, kas ta tegi mu kulul äkki nalja, aga olen kindel, et Kanal2 teeks sellest eduka saatesarja.

No ja siis oli mul kõrvallaud.

Tuli kolm tibi, ilmselt napilt täisealist, ilmselt rebased, kes ometi maalt suurde linna on pääsenud.
Tellisivad tekiilasid. Paar ringi.
Siis nad pildistasid teineteist, välguga, kogu aeg, võpatasin iga kord oma gprs-internetiühenduse lahti.
Siis küsisid nad, kas slämmereid saab. A baaris pold väiksemaid šampasid. Teagi, millega võtsid.
Siis nad lasid teenindajapoisil endist pilti teha. See muretses tulemuse ülevalgustatuse üle. Väga professionaalne.
Siis nad arutlesid, kas nad on joodikud. „Ei, joodikud ei joo nii kalleid jooke,” lepiti isekeskis kokku.
Edasi arutleti, kes neist kellega elab (nad ei tundnud vist veel ka üksteist nii hästi), kust pärit on jne. Valesid vastuseid polnud, see mulle noorte puhul meeldib.
Siis nad küsisid poisilt „Kas te viskate meid varsti välja?” Poiss naeratas sulnilt ja ütles, et ei. Ma jäin tibide vanuse peale mõtlema taas, et miks nad seda küsisid ikkagi.
Siis nad võtsid ühed slämmerid veel ja hotshotid. Ma isegi ei tea, misse hotshot on, aga välimuse järgi olen sellega isegi vist liialdanud. Mõni oli neist segaduses „kuidas see kõik sulle suhu mahub ä??” Järgnes tehniline neelamisjuhend, mida üritasin mitte kuulata aga no jäävad kõrva kõvahäälsed laused „Ma kunagi ei neela!” või „Mina ei suuda nii, mina alati neelan!”
Siis helistas keegi ja üks tibi küsis teistelt „Kus me oleme?”
Siis nad otsustasid pärast laululava alla edasi minna a ei teand, kellele helistada, et küsida, kus see asub. Ühte teadsid, aga sellele ei julend.
Siis nad tegid vahebilansi: 3 ringi tekiilat, 4 slämmi, 2 hotshoti ja uued on teel.
Siis nad rääkisid, kes kui paks on, millised olid esivanemad ja kui suured rinnad neil on ja kes selles süüdi on. Kaasnes tuline vaidlus, kellel neist on suured ja kel väiksed rinnad ja millised täpselt meestele meeldivad. Abs ei häirinud, et ma olin meetri kaugusel. Mind tsimarukese häiris, tõttöelda.
Pärast laululava lähevad nad džonnideppi. Keegi neist pole seal käind. Ega nad veel tea, kusse asubki.
Siis tuli veel üks tibi a tal pold raha. Ei segand.
Järgnes veel paar tavalist ringi. Siis siider 50:50 viinaga. Mul hakkas halb.
Siis võrreldi jälle rindu.
Siis võeti uued ringid ja röögiti „heiiidiiii, põhjaniiii”. Vähemalt ei avatud neelamisediskursust uuesti.
Otsustati, et nad peavad edasi minnes suitsu ka ostma, võeti arve (summat paraku ei kuuld) ja kablutati esmalt Super Alkosse.

Kas ma olin ka 10 aasta eest selline (meesversioon)?? Esimesel kursusel igatahes mitte, U-san just meenutas üksba, et tema ostis teisel kursusel mulle esimese õlle... Karmimad tekiilapeod tulid küll Pepleri all, aga alles aastate pärast.

Siis ma maksin ka oma 75kroonise arve ära ja läksin välja vaatama, miks maja värises. Steppasin 22 aeg vaikselt kodu poole ja ostsin elukohajärgsest Statist kaks õlut lihtsalt seepärast, et siin saab. Kesklinn kubises tõrvikutega inimestest nagu oleks mingi suur ketseritapupüha.

Noh, palju õnne, Alma M., minugi poolt.

Kommentaare ei ole: