teisipäev, detsember 26, 2006

pühadevahe

Nurme vidjoplaneedil poldki eile chattivat tüdinud alakat, vaid ootamatult vanainimene, kes klugistas meie jutule vahepeal riiulite vahelt reageerida ja jagas väga amüsantseid näpunäiteid, nt et Volver ei ole mingi taustafilm, mille peale me tõotasime kuulekalt vaikuses vaadata ja tappa, kes iitsatavad. Mingi teise meie võetu kohta ütles, et no seda võib üldse silmanurgast jälgida vaid. L praalis, et 6h pärast tuleme ja toome tagasi, mutt läks väga rõõmsaks, sest tal olla niii igav. Vatras midagi veel ülemisest riiulist, kust ta kassettideni ei küüni, millest ma aru ei saanud, aga lisasin igaks juhuks, et me ei luba midagi täna naasmise osas (ikkagi 200 meetrit minna ja L keeldub jalgsi käimast). Seepeale palus tädi nii armsalt, et no tulge homme siis varem vähemasti, et tal seltsi oleks... Nagu sotsiaalmajas oleks käinud.

Samas easegmendis ja aju seniavastamata pesas pühad jätkusid - kui täna oma koju jõudsin ja nats kraamisin, küsis majahoidja, nähes mind suure prügikotiga vanapaberit välja viimas, kas ma kolin ära. Esiteks ehmusin ma kõhust lahti, sest ta hiilis selja tagant ligi. Siis kaalusin nii lolli küsimuse peale mingit teravat torget hobuste-tõldade ning laipade-prügikottide kooskäimise teemal, aga jäin versiooni juurde "ei ole kuulnud küll, ma nagu koristan". Mutt kohmas "väga hea" ja kadus. Tundub, nagu kellelgi oleks mingi plaan. Eks mu esimene kaheaastane ametiaeg majavalitsejana saab aprillis ka läbi tegelikult...

esmaspäev, detsember 18, 2006

brand new day

Kõik algas sellest, et uni ei tulnud. Või varasemast pohmakast. Või vahepealsest kolmetunnisest kassiga jalutamisest, millest lubas Ö oma blogis reportaaži avaldada. Pärast Cobrat ja kahte Maksumaksja numbrit ronisin vihaselt kahe aeg öösel voodisse, isegi sõõm viskit ei tõmmanud vedru lõdvemaks. Kolme aeg panin tule uuesti põlema ja töötasin viimase FHMi läbi. See sageli aitab, aga oli paraku täitsa lustakas. Kustutasin lootusrikkalt uuesti tule aga ei mingit matit.

Pool viis läks põnevamaks, kui tuli kõne, et ma olen ainus võimalus, kuidas üks sõber jõuaks hommikuks Riiga Taškendi lennuki peale ja sealt edasi Indiasse. Tibi oli teenused soetanud mulle abs tundmatust venelaste kampaniist Vares Reisid, kes lubatud bussi Riiga lihtsalt tühistanud oli. Balta tšebukadžoindis ta siis ootas nuttes oma sumadaniga. Lisaks tudus seal nurgas üks kodutu, sõnakestki lausumata müütas teenindav bõk mulle kaks cocat, tühja laua tagant põrnitses mind keegi ärkvel manjakk, keda võinuks muidu kliendiks pidada. Köögileti taga istus veel tumedam kitlis mees, kelle poole ma vaadatagi ei julgenud, aga olen üsna kindel, et ta puhastas kapsakindžalliga hambavahesid. Kõik oli ulmesürr, aga lahkusin üsna väärikal sammul.

Õnneks vajati mind Pärnuni ainult, kuhu jõudsime juba pärast kuut ja kus pagasi järgmisele autole üle andsin. See tuli Rõngust muide ja sõitsime esimese hooga üksteisest mööda ning nii, et mõlemad kupatasime samast miilitsaautost kumbki KAKS korda vähemalt 70ga mööda keset linna. Seadusesilmad olid õnneks loojas. Keegigi.

Hingasin siis üksi jäädes natuke öist Pärnut, võtsin seal Raeküla pool linna piiril ühe uburgeri ja veendusin, et pool seitse vahendas liiga mitu raadiokanalit jeesuse uuemaid seiklusi, ühes vürtsitati neid veel ohtrate ladinakeelsete terminitega. Lõpuks leidsin sageduse, kust tuli jõululaul ja sel hetkel oli tegu ometi positiivse leiuga! Tundes juba kaunis jätkusuutlikku hea karma koormat loobusin rotikaputka kõrval konutava tibi üle muretsemisest, kes oli omal kusagil hamba välja kukkunud ja vist enne juba tsipa opakas, aga keegi onu lohutas teda ja niii külm väljas ka polnud.

Saatsin talle mentaalse post-it'i 'you can turn the clock to zero, honey' ja alustasin reibast slaalomit kümnete rekkade vahel tagasi Tallinnasse, mis möödus seekord isegi uinumisteta, erinevalt kahest eelmisest tänavusest Pärnust naasmisest. Et mu üllatuseks juba pool kaheksa omikul Vabaduse puiestee ja Männiku ristis ummikud algasid, jõudsin kodus vaid postkastist lehed võtta ja otse tööle tulla. Muuga pole hakkama saanud esimese nelja tunniga kui j-vanalt punasilmsuse vähendamise gadgeti tellinud. Hõk.

laupäev, detsember 16, 2006

kodus või võõrsil

Vot külastasin täna kogemata sadama Rimit ja keegi näpistas kohe persest. Selgus, et Müc, keda vähemalt aasta otsa näinud polnud. Aga sall oli tal samasugune kui minul. Great minds think alike, kostis ta. Sobis. Hiljem kassas oli ka väike reality-check, kui üks paariaastane tüdruk kilkas minu ja U produkte vahtides "tikripiim, tikripiim" ja ta ema manitses lumehelbekest väsinud ohkega "jälle peksad segast". Peksis. Täiega.

Võibolla peaks tõesti muu maailmaga aeg-ajalt tutvuma? Kolmabal käisingi esimest korda elus Viru keskuse Tiimaris, kust Jl oli kohustus osta mingi tee-ise-lammas-kit. Leidsin sealt putiigist nii uskumatuid vidinaid, et nimetasin erutusest tubli kümme korda kõva häälega mingeid... mitte eriti jõululikke versioone kehaosadest. USA insertsist veel tulev 'fuck me' ei kõla eriti Viru keskuse keskkonnas ka väga teoreetilises plaanis vist. Ülejäänud kunded ümberringi olid õnnest õnneks nii ogarad, et ei kuulnudki mind, vähemalt ühtegi tapjapilku ei teeninud ära isegi äratuskella üleskeeramise ja põgenemise järel. Pigem tormasid termiidid neid ostma, kardan.

Keskuse keldripoes oli sama keeruline, kuna nägin ÜHTE Sõnajalgade õekestest. J arvas, et aju blokib topeltpildid ja näitab ühekordselt. Pärast ilmus teine kah välja ja kõik läks paika. A saapad olid neil täiesti erinevad! Seepeale lappasime natuke külmunud ulukeid lihtsalt sp, et siltidel lubatud krokodillifileed näha, aga aint Uus-Meremaa pämbid jäid näppu.

Kõigest sellest täiesti läbi üritasime trammi võtta, aga selge KOPLI kirja all rebis tädi täie pasaga Riia poole ja hüppasime halvima kartuses lastemaailma ees maha. Millegipärast oli tuub täiesti tühi, nii et ju on mu ära oldud kuu jooksul mingid uued märgid välja kujunenud, mille järgi trammide tegelikku marsruuti ennustada. Teab keegi, kuidas neid lugeda või on tegu tavaliste jõuluimedega?

esmaspäev, detsember 11, 2006

supplies

No ei viitsind vahepeal kirjutada enam tagasi tulles, keegi ei viitsi lugeda nagunii, nagu on mulje jäänud. Ega ma siis pikalt, mõned pildid viimasest päevast ehk vaid, loodus meeldib ju ikka kõigile. Nii sooja valgust pole eladeski näinud vist kusagil. Esimene on küll Lake Tahoe ääres asuvast majakesest, kus hõbedane ja kuldne triip viitavad vastavalt ühel pool asuvale Nevadale ja teisal Californiale. Igati võluv paik oli, Cali pool on omale kinnisvara soetanud igast oprahid ja gatesid, põnevamad tundusid küll Godfatheri seosed kandiga, Fredo hämar surm jne, filmitigi natuke seal, ehkki kola oli mägede vahele väga raske saada. Meie kamp nautis lumesõda taaskord ja õhtul lausa nuteti hüvasti jättes ning mitte vähe, ootamatud emotsioonid. Olles esimese ekipaaži poole nelja aeg öösel lennujaama saatnud, magasin enda omale muidugi sisse ja unustasin paanikas fotokalaadija hotelli. Paaritonnine ikaldus.



Tagasijõudmisest kirjutas Ö. Supplies tõepoolest.

Nädal aega kodus ei ole nüüd millegagi üllatanud peale jet lagi. Kruudade-Savisaarte kõrval tundus õnnetuim uudis, et Arvo Pärt peab hakkama easyJetiga lendama.

laupäev, detsember 02, 2006

garmin

Need on lihtsalt niii nunsad ja ma ei saa enam vaadata, kuna ikka ja jälle lähevad silmad märjaks kohe.. Nii et siis teilegi: see ja siis see näiteks. All kommentaarides on mõlema sõnad!