Esmaspäev, detsember 18, 2006

brand new day

Kõik algas sellest, et uni ei tulnud. Või varasemast pohmakast. Või vahepealsest kolmetunnisest kassiga jalutamisest, millest lubas Ö oma blogis reportaaži avaldada. Pärast Cobrat ja kahte Maksumaksja numbrit ronisin vihaselt kahe aeg öösel voodisse, isegi sõõm viskit ei tõmmanud vedru lõdvemaks. Kolme aeg panin tule uuesti põlema ja töötasin viimase FHMi läbi. See sageli aitab, aga oli paraku täitsa lustakas. Kustutasin lootusrikkalt uuesti tule aga ei mingit matit.

Pool viis läks põnevamaks, kui tuli kõne, et ma olen ainus võimalus, kuidas üks sõber jõuaks hommikuks Riiga Taškendi lennuki peale ja sealt edasi Indiasse. Tibi oli teenused soetanud mulle abs tundmatust venelaste kampaniist Vares Reisid, kes lubatud bussi Riiga lihtsalt tühistanud oli. Balta tšebukadžoindis ta siis ootas nuttes oma sumadaniga. Lisaks tudus seal nurgas üks kodutu, sõnakestki lausumata müütas teenindav bõk mulle kaks cocat, tühja laua tagant põrnitses mind keegi ärkvel manjakk, keda võinuks muidu kliendiks pidada. Köögileti taga istus veel tumedam kitlis mees, kelle poole ma vaadatagi ei julgenud, aga olen üsna kindel, et ta puhastas kapsakindžalliga hambavahesid. Kõik oli ulmesürr, aga lahkusin üsna väärikal sammul.

Õnneks vajati mind Pärnuni ainult, kuhu jõudsime juba pärast kuut ja kus pagasi järgmisele autole üle andsin. See tuli Rõngust muide ja sõitsime esimese hooga üksteisest mööda ning nii, et mõlemad kupatasime samast miilitsaautost kumbki KAKS korda vähemalt 70ga mööda keset linna. Seadusesilmad olid õnneks loojas. Keegigi.

Hingasin siis üksi jäädes natuke öist Pärnut, võtsin seal Raeküla pool linna piiril ühe uburgeri ja veendusin, et pool seitse vahendas liiga mitu raadiokanalit jeesuse uuemaid seiklusi, ühes vürtsitati neid veel ohtrate ladinakeelsete terminitega. Lõpuks leidsin sageduse, kust tuli jõululaul ja sel hetkel oli tegu ometi positiivse leiuga! Tundes juba kaunis jätkusuutlikku hea karma koormat loobusin rotikaputka kõrval konutava tibi üle muretsemisest, kes oli omal kusagil hamba välja kukkunud ja vist enne juba tsipa opakas, aga keegi onu lohutas teda ja niii külm väljas ka polnud.

Saatsin talle mentaalse post-it'i 'you can turn the clock to zero, honey' ja alustasin reibast slaalomit kümnete rekkade vahel tagasi Tallinnasse, mis möödus seekord isegi uinumisteta, erinevalt kahest eelmisest tänavusest Pärnust naasmisest. Et mu üllatuseks juba pool kaheksa omikul Vabaduse puiestee ja Männiku ristis ummikud algasid, jõudsin kodus vaid postkastist lehed võtta ja otse tööle tulla. Muuga pole hakkama saanud esimese nelja tunniga kui j-vanalt punasilmsuse vähendamise gadgeti tellinud. Hõk.

Kommentaare ei ole: