Neljapäev, aprill 30, 2009

päkapikk ja maja

Kõigile müügireeglitele vaatamata pole ma kunagi pidanud küsitlustes teenindusasutuste paiknemist teab-mis oluliseks, käin, kus ise tahan ja kõik olid heal ajal nagunii kõikjal. Nüüd vajutises tuleb aga valikuid ümber hakata vaatama, kui transpordile ei raatsi nii palju enam kulutada, aga senikasutatud asutused ei jää enam kuidagi tavapärasele trajektoorile.

Näiteks on Ganjapank minuga peitust alustanud. Maist lahkuvad Vanalinnast, mis on aastaid olnud mu kodukontoriks (ei jää enam otse teele, aga on hubane, st oli), valisin siis uueks Balti jaama oma, a juba juunist läheb seegi kinni. Mõtlesin vahepeal, et äkki hoopis Viru keskus, kuna sinna paraku ikka satun, aga see suleti üldse vist esimesena. Foorumi maja ette naljalt ei satu tööajal, ning sinna Söögiplatsi kontori juurde trehvan arusaadavalt vaid vastu hommikut.

Ikkagi, mis mul viga on, et aint minu käimisteedel neid suletakse? Või ongi nii, et ei Vanalinnas ega Kalamajas liigu kontingenti, kes pangale kasulikke teenuseid piisavalt tarbiks? Lootnuks, et see on stereotüüp ikka.

Peaks minema Suvast suurema laari sokke ära ostma, et majanduse taastumiseni jaguks. Mine tea, kurat.

LISA:
Olukord lahenes. Verekeskus teatas, et mul pole mõtet enam täisverd neile niristada, nad peavad enamiku minema viskama, kuna mul on Kell faktor positiivne. Et edasipidi võiksin käia heal juhul Foorumis aint plasmaafereesil. Raisk, ma olen 12 aastat verd and väikse pausiga ja nüüd öeldakse "Me helistame ISE teile". Vähemasti tunnistati parema käe veenid sobivaiks.

Kuidagi sama tunne, nagu neil, kes oma paska Uuskasutuskeskusse veavad ja solvuvad, kui nad prügi vastu ei võta. Või neil, kes üritavad jõulu aal kõikvõimalikku jama lastekodudesse saata ja solvuvad, kui kodudel pole aega torugi võtta, kuna lihtsalt pool vaimuvaest Eestit helistab samal ajal, üritades oma selle aasta heategu teha. Vähemalt 98. aastast rahakoti vahel vedelev elundidoonori kaart läheb ehk kunagi käiku, kui ka mitte siirdamisel, siis saab muusjomis mu maksa ja kopse näidata...

Esmaspäev, aprill 27, 2009

DK = KK / 15,6466

Majandus suudab veel õhtalgi ehmatada. Lappasin rutiinselt arveid läbi ja mis ma leian Uniprindi oma lõppu surutuna:

"Juhul, kui Eesti krooni Euro suhtes devalveeritakse, siis pärast devalveerimist tehtavate maksete ning tasumisele kuuluvate muude summade osas summad muutuvad devalveerimise koefitsendi (DK) korda Euro suhtes DK = KK / 15,6466, kus KK tähistab Eesti Panga uut Euro kurssi."

Võiblat peaks oma arvetele panema ka kohe pikemad manuaalid juurde, mis tuleb teha, kui Swedbank päevapealt pankrotti läheb; Venemaa Eestit ründab, Savisaar peaministriks saab või ametiühingud Stenbocki segi peksavad.

Peaasi, et paanikat ei tekiks, hoidku selle eest.

Neljapäev, aprill 23, 2009

Perek. Vikerkaar

Ma usun, et selle blogi lugejail on Vello Vikerkaare oma ammu järjehoidistatud, aga igaks juhuks juhin juga.

Vello on ikka selgelt lähim Lääne ajakirjandusele meie IP-väljas ja ma mõtlen praegu tõsiselt seda disko&tuumasõja vaimus väljendit (film nii väga ei meeldinud). Sellist täpsust ja vaimukust on meil lihtsalt sama vähe kui eksporti, järelikult peame rahul olema importkaubaga. Noh, ei võida nädala loogikaauhinda see lause, a savi..

Võibolla on asi ka lihtsalt liigutuses meie ühises kiindumuses või häbis hüüdesse "Welcome to Estonia". Võtame või Vello viimase posti. Ta räägib tegelt küll täitsa kobedat eesti keelt, aga kõlab omas keeles ju selgelt paremini kui Ekspressis ja blogis on rohkem lugusid kah, nii et keeled suhu ja Euroopasse, nagu Kreisiraadio läbirääkijad kunagi innustasid.

Laupäev, aprill 18, 2009

vaikelu kevadpealinnas

Taevast sirab päike ja langeb laia lund, köögist kumiseb Vikerraadio ja vahele ema kilkamine "Issand, kui suured raheterad!" Üle pea lendab lakkamatult hanesid, tuhandeid hanesid.

Natuke pikemalt siin.

Reede, aprill 17, 2009

ascash

mõtlen, et proua ban on nüüd juba liig, aga küllap on neidki, kes usuvad, kui alla kirjutatakse saatjaks jumal.

From: United Nations [mailto:sabagallery@bellnet.ca]
Sent: Friday, April 17, 2009 9:51 PM
To: info@unitednations.org
Subject: Cash...Grant...

This is to inform you that the sum of 950,500.00USD has been warded to you ascash grant from the United Nations for this year 2009 cash grant Award.You are to send us the following details so that we can proceed to process your grant.1,Name: 2,Address: 3,Occupation: 4,Sex: 5,Tel.And send to Dr.Packer Estrada  (unitednations114@ymail.com)

Sincerely,

Mrs. Ban Ki-moon

munadega lusikajooksu ajad on möödas


Mulle tuli täna selline faks. 

Ma oleks pakkund, et fakside ajad on möödas... 

Vajutis? 

Djuudidel pole isegi kodulehte ja oma meiliaadressis on Guits kah tüpo teind. 

Komap siis nii minugipoolest.

Neljapäev, aprill 16, 2009

inimlikult inimesega

Ei, sellest ei saa teenendusblogi, aga praegu jälle peab.

Nädala eest läks ühel.. ee.. muulasest sõbral kinos pilt eest ja sain üle pika aja kiirappi kärutada. Kartsin tundide kaupa passimist, nagu ikka, aga ühtki vigast põld keskhaigla EMOs 9 ajal õhtul. 

Registraatorimutt oli lahke, rääkis Andreiga kenasti vene keeles ja paari lausega tuvastas, et tuleb keegi meedilisem töötaja kutsuda. Saabus tibi, kel jäi õnneks või kahjuks märkamata, et mina räägin suhteliselt puhast eesti keelt ning pärast veel mõnd küsimust ohkas, et tuleb sisse võtta. Andrei sai leheküljetäie ribakoodiga kleepse ja mina kuulasin hämmaris, kuidas tibi seletas mutile: „Ah siin oli ka just üks välismaalane, kes karjus, et sureb kohe ära ja ma olin valmis elustama hakkama, aga tegelikult oli tal lihtsalt pohmell.“ 

Hea teada, taas, kui palju meil juuakse, iseasi, kas ma pidin seda stereotüüpset diagnoosi kuulma.

Suunati meid ruumi nr 6, mis asus intensiivi poolel, vahel uksed märgiga STOP, aga Andrei kaalus minestamist ja ma ei pannud muud tähele. Mis siis käigu pealt juhtus – põhimõtteliselt House’i tavaline algus, kus ühel tegelasel hakkab halb, aga haiglasse satub hoopis teine. Nimelt lükkasin veits raskesti avanenud (elektrilise, nagu hiljem selgus) ukse lahti ja mingi niukse haaranguga, et tõmbasin omal ukse kaitseks pandud metallplaadi servaga nimetissõrme puhtalt lõhki. Iroonia? Ei-ei, see alles tuleb. Vandusin natuke, aga talutasin A kalidori lõppu, kus osad meedikud aelesid netis, üks tudus. A-le pandi klemmid külge, mind peksti välja. Oi ma oleks tahtnud veel nende omavahelist juttu kuulata, arstid on ju ikka totaalsed küünikud.

Üksi jäänuna mõtlesin siis, et siin majas võiks ju üks leukoplaaster ometi leiduda, sõrm kippus verd lahmama. Astusin järgmisse tuppa sisse, kus oli ees Hanna saagast tuntud õde Orkuti ametikaaslane, küll vist mingid odnoklassniki.ru-s. Küsisin viisakalt, et kas üht plaastrit saaks.   

Sain vastuseks väsinud „Mis teil juhtus?“. 
„No ma lükkasin ust ja see lõikas sisse.“ 
„Aga miks te seda üldse lükkasite? Sealt ei tohi sisse tulla, kas te märki ei näinud?“ 
„No meile öeldi, et kuuendasse...“
„Nad teevad ise ukse lahti!“ 
„Ei teinud ju, ja ta läks lükkamise peale ka“
„Vot ei tohi lükata!“   

Tundsingi end jälle, nagu ikka Eestis juhtub teenindussituatsioonis, kus suhtlusest „koka-fanta-spraaait “ enamat vaja läheb, väikse märja koerana ja pöördusin õnnetult vabandades ümber, kui meenus üks tühine ja aja- ning ruumi väline asjaolu. Mõne sekundi julgust kogunult söandasin teha selles haiglas ilmselgelt kohatu vihje: „Ee... a kuidas siis selle plaastriga jääks?“ Veel tüdinuma lause „No mis teil juhtus?“ saatel olime tagasi selle väsitava, ent ilmselt millekski vajaliku vestluse alguses.

Fuck me – nad võiks juba harjuda sellega, a) et ilusasti remonditud ruumides võiks ka personali käitumine olla teistsugune kui 20a tagasi, b) et suur osa neile jõudvaid patsiente ei olegi kained, Eesti ju ikkagi, c) et mitte kõik patsiendid ei ole purjus, d) et vaatamata joobele ei ole äkki kõik ise süüdi selles, et nendega midagi juhtunud on jne. 

Meenutuseks, et mingit pinget ka polnud, unine esmasbaõhtu ühegi patsiendita. Vahepeal toodi küll üks opijärgselt koju saadetud kõrivähitaat tagasi ning kaks välismaa pedet, kelle häda ma ei kuulnud, aga ikkagi rsk. 

Subjekt ei ole minu minu iroonia, vaid ITKH slogan...

Pühapäev, aprill 05, 2009

pls darling

Veendusin siin vahepealse eksperimendi käigus taas, et lähi- ega püsisuhted ei ole ikkagi minusuguse iseka töölooma jaoks, aga täna jäin korra jälle mõtlema, kui laekus nii ilus kiri. No kellele ei meeldiks pikad, tõmmud ja karaoket armastavad kaaslased, eriti kui ta lubab inkompatibiilsuse korral oma puu alla (otsa?) tagasi kolida.

My name is Blessing Mandisi from Sierra Leone in west africa,I am 5.8ft tall,dark in complexion,(never married before )and presently I am residing now in Dakar-Senegal.
I like to explore new thing.I am emotional and spiritual,show affection,be caring,loving.I am hardworking,I have good sense of humour.I am passionate,I show affection in public and private,I like the outdoors alot.I like going to beach during summer,karaoke,cooking,camping,watching movies,travelling.Pls darling I am very interested to meet you and have you as my loved one so far we are compatible.If you are interested in me you can write me through my email address: (blessing_120@yahoo.com). We can study ourselfs very well and I know we will make a wonderful home.I will stop here and wait to hear from you.I will send you my pictures as soon as I hear from you.
lots of love.

Blessing.

Katsusin uurida, lihtsalt puht sportlikust hasardist, kas tegu on mehe või naisega, kuni jõudsin siia, ja siis veel eriti lahedasse blogisse. Raisk. Tundsin end juba David Bowiena paar hetke.