Esmaspäev, detsember 28, 2009

tln-tra-tln

Külastasin jälle vanemaid. Selgus, et eelm nd putitatud avvutist ei saand elu-looma ja pidin uue ostma ning täna kohale viima. Muuhulgas selgus:

- et õhtusöögiks oli piima-makaronisupp. Olin õnnelik, polnud seda üle 10 aasta saanud ja vist moorgi mitte, aga jõulu detoxiks oli kõigil tarvis. Sisse käib tavaliselt vähemalt suhkur, paremal juhul kaneel (vene-ajal saime usa-onult, täna, kuna pole ju enam nii defka, mai hakand lisamagi). Ja kõrvale kiluvõiku! Maitses täpselt samamoodi nagu 15-20 a tagasi, nagu ka mu üle-pika-aja-kodused-jõulutoidud neljabal: kardul, kapsas, vorst, liha, kihiline magustoit, heeringas-kasukas jne. Totaalne dežavüü.

- et isa käis oma emal ehk fanamal hooldekodus külas ja Aurelia oli saba and. Keegi ei tea, kes on Aurelia ja nüüd ei saa ka enam vist. Ju oli fanama room-mate, a ega fanama tea ise ka ammu enam, kes keegi on.

- et moor ei saand seekord ühelt sugulaselt jõulukaarti. Arvab, et on surnud, muud varianti ju pole. Aga kes ta on ja kuidas sugulane, pole mooril aimugi. Kaardi mittesaamine nörritas sellegipoolest.

- et vähemalt 7 maanteepäkapikku välgutas mulle punast. Järelikult töötavad. Peaksin oma spido-valgustuse laskma korda teha.

Reede, detsember 25, 2009

jõulu-keel

Muud väiksed pere-elamused twitteris, aga moor suutis viimase painajana enne magamaminekut visata õhku keeleküsimuse: kas on tere hommikust või tere hommikut.

Läksime selle peale vennaga suitsu tegema ja saime juhtme nii kokku, et talle tundus, nagu oleks piipu teinud – kumbki ei mäletanud, millest jutt algas, aga tunne oli, et ütlesime midagi tarka mõlemad.

Nõnda.

Keelenorm ütleb, et hommikust. Nagu ka tere õhtust. Ja ma ei suutnud emale seletada, miks öeldakse nii, ja samas head õhtut. Või miks head päeva ainsuse osastavas, või häid jõule mitmuse osastavas. Ehk miks protsessi alguses on seestütlev, aga lõpus või ajatult osastav? Kui on nii ikka.

Tere millest, mitte tere mida. Aga head mida, mitte head millest. Palju õnne sünnipäevast oleks ju ka loogiline. Kust persest see õnn siis ikka tuleb muidu kui mitte tänasest, ideaalis. Või on nii, et et ühekordne suvasoov (tere) tuleb sellest ajahetkest ega saakski muud tähendada, aga head midagi on pikemaks ajaks? Või saan ma valesti aru, mida tähendab üldse "tere"?

Head jõulust? Ei, siiski head mida, mitte head milleks või head millest. Head õhtuks; head õhtust? Öeldakse ju tegelt ka hääd õhtast, a seegi on ju vist kõnekeeles.

Ja miks häid pühi, mitte head püha; aga head uut aastat? Miks üht püha on mitu? Sest läbu käib mitu päeva? Uut aastat võib ka tähistada päris mitu päeva, ma juba tean; kui ka uid aastaid on vaid üks päev. Ok-ok, uusi aastaid.

Mine lolliks.

Mine lollist?

Magama.


Reede, detsember 18, 2009

kurjus on ilmas, headus on ilmas ...

V-samba autorid tegid terkus piparkooke täna. Malbed inimesed, toredad, tagasihoidlikud, kindlasti oskavad joonistada, räägivad kenasti ühiskonnast ja kodanikualgatusest, vastutustundliku moega, kammitud, viisakate kamsikutega jne.

Aga kusagil tunned sa ikkagi, et kõik see kepp pole poliitikute deela, vaid just need poisid on sellised ... Hanekese valge-lindi-lapsed, kärbeste jumalad, maisi lapsed, herilase vabrikandid ... jätka loetelu ... ehk loonud oma illikukunduse varjus jõhkra monsteri.

Ainult Raivo Puusepal võib sama raske olla arhitektidest. Aga see on paraku nagu pedofiilidega – ega nad ise sageli aru saa, et midagi valesti teevad.

Neljapäev, detsember 17, 2009

Minu esimene kord R.S-st kirjutada?

Igatahes. Eile kohtasin tõelist professionaali - lühemat, vilgast, teednäitavalt põlevate silmadega noort kutti, ilmselt venkut, kes suutis ühes peatuses kõigest paarikümne sekundi jooksul:

1. nii hoida silmi kompostril, et inimesed ikka pileti õigesse kohta õigetpidi sisestaks, olles kohe valmis appi sööstma;

2. kui ka samal ajal ühe mööda vahekäiku tahapoole tippinud tibi vaimusilmas läbi tõmmata.

Ma tõesti ei tea, mille all see tüüp oli – kahtlustan jätkuvalt ülimat professionaalsust – aga ma ei ole nii elusat pilku ikka ammu näinud. Päriselt tundsin, et olen kellelegi keset seksi peale sattunud. Mitte lihtsalt ühele tiirakotile, keda on ühistransport ju täis, aga millelegi ... tõelisele.

Oli see nüüd päris (armastus?), või räägib mus harilik jõuluüksildus (solitudo nativitatis vulgaris)?

Kolmapäev, november 11, 2009

ütle, et me EI joo NII palju

M-L: kui veider see täpselt on, kui sa ootad tükk aega lifti ja kui see lõpuks saabub väljub sealt ainult üks valge puudel...
Lauri: mitu veini täna juba?
M-L: ei ühtegi, aga tulin küll varem koju, kuna olen tõbine
M-L: tundub, et asi on hullem kui ma arvasin...

PS M-L läheb hetkel küll Tšiili statistika alla.


Teisipäev, november 10, 2009

alles pärast mõtlesin, miks ta koolis ei olnud

Väljusin töökohajärgsest Liviko poest (mul neid siin Rotermannis nüüd vist vähemalt kaks), kui ukse taga küsis sile ja viisakas nooruk, kas ma võiks talle paki suitsu osta, veeretades kaht kahekümneviiekat käes.

Mina (tõredalt): Kui vana sa oled?
Poiss (ootamatult ausalt): 16
Mina (kindlalt): Ei, siis ma ei saa
Poiss (härdamalt): Palun!
Mina (jätkuvalt kindlalt): Ei, nii ei ole õige lihtsalt.
Poiss (veel härdamalt): Paaa-luun!
Mina (ebakindlamalt): Ee ... ma võin sulle ühe suitsu anda, aga osta ei saa
Poiss (virila eneseuhkusega): Ma jäängi siis niimoodi kerjama siia ju!
Mina (juba väga härdalt ka ise): Ei. Ei. Ee... ei.
Poiss (pisarsilmi): Palun!!
Mina (pisarsilmi): Anna andeks!

Ja tormasin ahastusega minema. Miks, kurat, jätab õige asja tegemine teinekord niivõrd sita tunde?!

Esmaspäev, oktoober 19, 2009

jesus had a sister production

Jaga veel sõpradega oddee ogarusi. Sain nüüd sünnipäevaks selle:

Kuus köidet eesti keele seletavat sõnastikku õnneks ka. Väga ... oranžid.

Neljapäev, oktoober 08, 2009

sehoslovakia

Nii. Ma olen millegipärast saksa ja vene penskaritega Karlovy Varys sanatooriumis. Mõned tähelepanekud.

1. See maja. Ärge muretsege, hotell Thermali kodukas jätab mulje, nagu te oleks Kolmes Ões. Minuga sama vana maja on üldplaanina üles võetud vaid väga kaugelt, üldse ei paistnud pilti lobbyst, mis on mõlemad kokku (nii väljanägemise kui funktsionaalsuse poolest) nagu liidaks teenindusmaja, postimaja, linnahalli, Pirita TOPi, endise Sakala keskuse ja midagi ka vanast lennujaamast. Natuke loogilisemaks läks, kui öeldi, et osa sisustusest on kaitse alla võetud ja see tundus isegi õige. Tallinnas peksti ju kõik nahui Toome kohvikuni välja.

2. Liftid on mitmekülgne väljakutse. 17 korruse kohta on neid neli, aga mu rekordootamine (14. korrusel, ja ma pole siin veel 24 tundigi olnud) oli ca viis minutit. Samas toodab see adumatu algoritm, mille alusel nad toimivad, natuke sotsiaalset kapitali, kuna esiteks käib oodates üksteise informeerimine, mis lift kui kaugel on ja kui mõni jõuab, tormatakse hullu kiirusega sinna sisse. Ja siis peatub lift igal korrusel, kuna keegi on 1-11 min tagasi ta sinna kutsunud ja ilmselt vahepeal surnud, aga kui keegi ustest ei liigu, ei sulgu ka need raiped. Nii õpetavad teadjamad, et koti või jalaga tuleb korra uste vahel viibata, et need jälle kinni saada. Seega käib sõitjate vahel kas abistav infovahetus, et näe, nii tuleb teha, või lihtsalt tumm võimlemine, milline rituaal võib uustulnukaid üsna imestama panna, miks järsku kellegi ridikül, plastikaat või jalg äkilisi tõmblusi teeb. Targemad õpivad peatselt.

3. Mullegi korraldati üks ahvatlev spaa-triitment. Kaks korrust maa all, underwater massage nime all. Jah, ma tunnen end pisut häirituna, kui puise aktsendiga öeldakse „take off. complete“. Küsisin kaks korda üle, rätikut kah ei antud, vähemalt pandi koridoriuks lõpuks kinni, sain häiringust kuidagi kõrvale ja ülejäänud 20 min vannis, kus tütarlaps minuga valusa veesurvega tegeles, oli omamoodi huvitavgi. Vähe osi kehast jäi tõesti terroriseerimata. Aga niipea enam ei taha.

4. Siin riigis võib jätkuvalt sees suitsetada. Mis, endagi üllatuseks, häirib mind. Ühes Varssavi jatsubaaris aga väga meeldis mullu või millal see oligi.

Muidu on hea soe ja vihma kätte pole jäänud veel. Vaatab, mis tšehhidel mulle edasi pakkuda on.

Kolmapäev, oktoober 07, 2009

Kirg arenguks


Näed siis, kuu aega pole midagi pikemat öelda olnud. Järelikult on sügis täie pasaga käes. Tulgu siis selle valguses vahemärkusena palakesi alumisest osakonnast. Keegi võiks firma slogani ka ära seletada.



Esmaspäev, august 31, 2009

Korter

Nüüd on siis veel üks koht, mis nõuab lisaks Juuksurile tükki seletamist, kus sa päriselt oled. Keegi Kontor on ikka mõnele trahterile nimeks pannud?

A viidung on neil keskmisest armsam, sisaldamata, tõsi, kõiki algdokumendi rekvisiite:

Posted by Picasa

Kolmapäev, august 26, 2009

päeva pressiteade

Ikka jõhkralt taustainfot või LSDd on vaja, et sellest midagigi sotti saada. Kui raske on kohe teatesse "täpsem info" panna?!

Sadamaseadust muudeti keset kohtuvaidlusi
Käesoleva aasta juunis muudeti põhjalikult Sadamaseadust ja selle katte varjus ka Meresõiduohutuse seadust. Nende muudatuste tulemusena sai Veeteede Amet lõpuks teada mis on veetee.

Ühtlasi kaotati sadamatele sadamapassi nõue, mis muutis võimalikuks suvehooajal avada nii mõnigi väikesadam, mille sadamapassi kinnitamisega Veeteede Amet ning Majandus- ja Kommunikatsiooniministeerium pahatahtlikult venitasid.

Nii Sadamaseadust kui ka Meresõiduohutuse seadust muudeti Veeteede Ameti initsiatiivil ja keset käimasolevaid kohtuvaidlusi, et amet neis vaidlustes kaotajaks ei osutuks. Vaieldi veetee mõiste üle, mis seadustes seni puudus.

Vt. Sadamaseadus https://www.riigiteataja.ee/ert/act.jsp?id=13196603
Meresõiduohutuse seadus https://www.riigiteataja.ee/ert/act.jsp?id=13198714

Täpsem info:
Pressiteenistus
Info Ettevõtete Grupp
Kontakt, tel: 50 67 262
E-kiri: press@ieg.ee

ateljee

Seda oktoobris veel tegutsenud asutust unustasin kahjuks kalarannas kontrollida. A meenus, et pilt sai tehtud ja kellegagi personalist värvikas vestlus peetud, mida ei saanud toona üles tähendatud ja sinna ta kadus. Nõme.
Igatahes - aasta eest oli ikka veel kohti! Praegu, nagu Pann täna kinust kodo jalutades märkis, tekib üha juurde asutusi nimega Äripind.

kas elu on paremaks läinud? st üldse võimalus jäänud?

Ahjaa, seda mullu suve viimasel päeval Panniga ringi vändates leitud krafiiti Patarei vangla postil enam ei olnud sel pühabal! Lihtsalt kogu kultuurikiht oli hävitatud ja müür ühtlaselt kreemjas. Nõme.

Posted by Picasa

Esmaspäev, august 24, 2009

District 9

Aru ja Maisi nurk tegelt.
Huvitav on see, et üleeile oli joonistus mu meelest must, tänaseks juba kuldne. Keegi on projektirahad taha saand või kuidas seda öeldaksegi.
Posted by Picasa

põhjus paanikaks

Jaani kiriku juures olev putka otsustas selle hurmava juhendi lausa klientidele üles panna.


Eelviimane lause jätab küll otsad lahti, et millega seonduvalt siis ON paanikaks põhjust?
Posted by Picasa

Laupäev, august 22, 2009

fuck-on-fuck-off

Oh Türi-Türikest. Käisivad siis vanemad külas. Ma tõesti ei tea, miks. Enne pole juhtund. Ähvardasid isegi kaheks ööks jääda, õnneks ei jäänud. Mul olla väiksed padjad ja liiga libe voodipesu.

Aga nad suutsid mind üllatada. Esiteks oli õhtu oodatust lõbusam, kuna ema laksis kuubat vabastada, isa laksis emat (et saaks rahus naiste kettaheidet jälgida ("emotsiooni pärast", vabandas isa alavaliku absoluutset perverssust)), mina laksisin õlut ja pauside ajal töötasid nad üksipulgi mu korterit läbi, isegi laual vedelend hunniku plastikkaarte. Muuhulgas said teada, mis on Cargobus.

Suurim üllatus oli Tallinn, nii neile kui mulle nende retseptsioon. Ja see, et 8 aeg omikul ajasid nad mind juba üles. Kõmpisime siis mintsast läbi Kalamaja kutukapargi lennusadamasse, sealt turnisime patarei ümbert kalaranda ja siis Rotermanni kvartalisse, kuhu ma muuhulgas oktoobris oma kontori kolin.

Nad polnud üheski neist kunagi käind ja selgus, et isegi Viru keskuses aint ühe korra! Isa küll mäletas lennusadama kõrval kunagi oma laeva remontimist ja kus kalasadamas valvuriputka ja kus mingi teine militaarhoone asus; rääkimata meremuuseumis vabalt kuulipildujate tüüpide puistamisest, mida ta seal nägi ja millega kunagi lasknud on. Aga see oli ammu, sest pärast minu laekumist ta väga merel ei käinud enam.

Näitasin Nõelasilma (videot ei viitsind nad vaadata muidugi) ja Harju mäe triibulisi pinke, misukesi polnud nad varem kohanud, isa meenutas, kuidas kooli (tänane TIK vist) aknast paistis omal ajal Nigulistele uue tornikiivri paigaldamine. Isa-poega lätlasi olla seda teinud, kohalikud ei osanuvat vms.

Läbivalt imestasid nad, et igasugused pingid ja elektroonilised tablood ja peldikud kõik terved olid. Neil on väga tugev arusaam et Tallinnas lõhutakse KÕIK ära ja esimese asjana mintsa jõudes tahtsid nad näha, kust aknast röövlid sisse tulid ja uinudes olid mu arust päris kindlad, et hommikuks on madrats alt läinud.

Ma ise avastasin enda juures läbivalt Kuuskemaa, et rääkisin neile nii Kalamajas kui mujal, mis selles ja teises majas kunagi asus. Kusjuures ajast tükk maad enne neid. Ei tea, kust need faktid tulid üldse, ma olen väga sita mäluga üldiselt.

Aga edasi, meie uue sõja ja rahu platsi peale (ja alla, ema peldikusse ning me isaga parklas müüre uurima) ning tegime Kultases ühe õlle (teenindus oli nii aeglane, et rohkemaks pold mahti). Sambast ei osanud nad midagi arvata peale tüüpilise "ma arvasin, et ta on suurem", ema avastas vahepeal, et president peab läheduses kõnet ja oli õnnelik, et tähtsa mehe ära nägi. Isa torises, et nad on korra juba näinud kunagi presidenti, aga oli rõõmus, et hõõgveinikoht ja Varblane veel eksisteerivad tema noorusajast.

Tagasi jalutasime Vene tänavalt, kus isa lubas näidata oma kunagist ühikat, mis osutus tänaseks VHKks, kirus maja ees peetud kahetunniseid vahte, mis seisnesid sirge seljaga päikesesse vahtimises ning kirjeldas, kuidas üle kolmemeetrise aia maja tagant hüppesse sai. Ma tutvustasin muid maamärke nagu Meistrite hoov, Levikas, Hunt ja Juuksur, (vahepeal sain teada, et Vanalinnas on Aida tn) ning lõpuks vahtisime Tornide väljakul aedu ning üritasin taas tulutult Nunne otsas peldikusse sisse pääseda (see pole mitte kunagi õnnestund). Pidime Balta alla lõpuks minema isaga. Seal pold midagi muutnud, kassamutt ei osand isegi kaheni lugeda eesti keeles ja ma pidin talle jõuga 6 krooni toppima.

Ema töötas süstemaatiliselt kogu balta turu veel läbi, me tegime isaga suitsu. Lõpuks tõdesid vanad, et näe, nad pole Tallinnast mitte midagi pärast oma kooliaastaid näind. Käivad aint Ülemiste ja Rocca keskuses ning vsjo. Õnneks v kahjuks hakkasid järgmise aasta plaani visandama juba. Siis peaks mingi otsa tuuribussiga tegema ilmselt, kuigi see on nende arust arvatavasti 20x liiga kallis.

Kokkuvõttes on see aga ikka üsna jube mu arust, et on inimesi, kes ei käi eriti Tallinnast väljas, on neid, kes ei käi põhimõtteliselt pealinnas, ja siis neid, kes käivad siin aint linnaserval poes. Väike lootus on, et moor hakkab nüüd äkki ka Balta turul käima, kuigi sellega seonduvad kaks ohtu: ta tuleb mulle sagemini külla ning et ta ostab omale sealt riideid ja kosmeetikat.

Veel jubedam on aint see, kuidas "Tallinn ehitab". Mida kõigi nende skvääride ja muude kimääride (ja ikka ka väga teretulnud tee-ehituste) kõrval on Tallinnas ikkagi viimase 20 a jooksul tehtud, et mere ääres toredam oleks või et seal üldse rohkem olla saaks? Mul ei tule nagu midagi meelde peale nüüdse Stromka ühendamise Kakumäe teega ja võibolla mõne rattateejupi uuendamise Pirta pool. Kogu aeg jauratakse, et linn tuleb merele avada, aga et mitte ÜHTEGI lõiku ei tule pähe, kus seda üldse alustatudki on, ehmatas ikka sita keema.

PS Sügisööd teavitasid mind oma olemasolust sellega, et kurk valutab. Mis tähendab, et täna õhtul on paras aeg sõita jälle kaks tundi linnast eemale ja seekord Pärnu taga taas esmasba omikuni lulli lüüa.

PPS Neljabase pulma parim osa Haanjas oli akna taga piiluvate kohalike kontvõõra-kandidaatidega jutu ajamine. Teenisid ämmadelt-äiadelt ja teistelt oi-oi-oidelt kurje pilke läbi klaasi, aga mu arust oli lõbus ja sisse nad ei tikkund. "Inimesed paistavad ju nii kained siin". Isegi aru sain neist, imestasin. Vanaema kasutas vist hulka Võru kandi sõnu. Nii bondima ei söandand hakata siiski, et nende veel lämmisse suitsusauna ja partsisupile minna vaatamata korduvatele kutsetele. Ehk järgmine kord, sest traditsioonilised pulmad ei hakka mulle kunagi meeldima. Mitte kunagi.

Pühapäev, august 16, 2009

luck'n'fuck

Ma saan aru (sünni)horoskoopidest, nagu päriselt, ses mõttes, et statistikal põhinevad eeldused, mis mu elu mõjutada võivad. Ma ei saa aga aru igast isiksusetestidest, õieti, kellele need mõeldud on. Inimesed ei tea ikka üldse midagi enda kohta? Ma saan küll alati väga oodatud tulemused.

Nt sai kusagil Horvaatias pistetud käsi mingisse masinasse, mis paari kõšsi eest rääkis.. tundub, et peamiselt seksuaalelust:


K luges ja ohkas, et olen küll mina.

Täna tegin ühe ka näoraamatus (ehk bukfeisis nagu üks keskealisem kolleeg üksba ütles):

result: ENTJ (Extraversion, iNtuition, Thinking, Judgment)!
You are frank, decisive, and assume leadership readily. You quickly see illogical and inefficient procedures and policies, and develop and implement comprehensive systems to solve organizational problems. You enjoy long-term planning and goal setting. You are usually well informed, well read, enjoy expanding your knowledge and passing it on to others. You are forceful in presenting your ideas. Famous people with your same ENTJ personality include: Franklin D. Roosevelt , Harrison Ford, Steve Martin, Whoopi Goldberg, Sigourney Weaver, Margaret Thatcher, Al Gore, David Letterman and Jim Carrey.

Peaksin Steve Martinist paremini arvama hakkama nüüd? Ikkagi hingesemu. Jagasin igaks juhuks ära neile, kes mind äkki ei tunne. Lugege, 78% tõde.

See test võiks tegelt öelda, kes voodis mulle sarnased on kuulsatest inimestest, et kellega tasuks üritada või nii, aga siis peaks valik laiem olema kui vanad või surnud inimesed.

Teine variant on, et minuvanustel kuulsustel polegi veel isiksust...

Laupäev, august 15, 2009

Dekaadi nüriduspreemia laureaat


15.08.2009, Postimees

Labased laulud

Lauljaid ja bände tekib tänapäeval nagu seeni pärast vihma. Sellega on ka laulud muutunud labaseks, neil ei ole meeldivaid sõnu ega viise. Kes on muusikaga kokku puutunud, see on märganud, et mõnel mängijal on kitarr nagu malakas käes, sellega vehitakse rohkem üles-alla kui keeltel mängitakse. ENSV ajal toimusid ansamblite ülevaatused, nende järgi anti ka vastavad esinemise kategooriad. Ka praegu tuleks selliseid nõudeid rakendada.

Heal muusikalisel tasemel olid ja on Suveniir, Kukerpillid ja Rock Hotel. Tänapäeva muusika on selline, et selles on kolm kitarri, trummipõrin ja kiunuv laulja. Laulu ei laulda, see on nagu raamatu lugemine, tantsida selle järgi ei saa.

Ei usu, et estraadimuusika hääbub. Teist Toomas Anni taolist laulumeest ei ole silmapiiril näha. Siiski – Jaan Tätte tõmbab paadimootori nööri ja kutsub Udupasuna kontserdile!

Aleksander Kõrgesaar,
Jõgevamaa

16.09.2005, Päevaleht

Kolm kitarri ja kiunuv laulja

Tänapäeval kerkib lauljaid ja bände nagu seeni pärast vihma. Sellega on laulud labaseks muutunud, neil ei ole meeldivaid sõnu ega viise.
Kes on muusikaga kokku puutunud, see on märganud, et mõnel mängijal on kitarr käes nagu malakas, millega vehitakse rohkem üles ja alla kui keeltel mängitakse.

Eesti NSV ajal oli kultuuriministeeriumis paika pandud, milliseid laule võib laulda. Toimusid ansamblite ülevaatused, nende järgi anti ka vastavad esinemiste kategooriad. Ka praegu tuleks neid nõudeid rakendada.

Tänapäeval on heal muusikalisel tasemel ansamblid Suveniir, Kukerpillid ja Rock-Hotel. Nende muusika on meeldiv ja mahe. Selle järgi saab suurepäraselt tantsida. Tavaliselt on noorte muusika selline, et selles on kolm kitarri, trummide põrin ja kiunuv laulja. Keskealised vajavad mahedat muusikat ja sarmikaid laule.

Aleksander Kõrgesaar, pilli-, laulu- ja tantsumees Vaiatu külast

25.04.2005, Päevaleht

Muusika pole lörtsimiseks

Vaatan lauljaid ja pean tõdema, et nad ei oska korrektselt riietuda. Sellele ei pöörata tähelepanu. Televisiooni tullakse esinema vanades katkistes pükstes, millest lausa põlved välja paistavad.

Ansamblitel on kujunenud mingi labane muusikastiil, nagu kass keksiks klaveril. Laulu ei laulda, vaid see on nagu raamatu lugemine. Öeldakse, et selline sobib tänapäeva noortele hästi. Kes ei oska muusikat hinnata ja kultuurselt tantsida, sellele sobibki see muusika suurepäraselt.

Ei taha kuidagi uskuda, et estraadimuusika ja lustakad laulud on kadunud. Usun, et need kõlavad paljudes Eestimaa paikades, sest keskealine põlvkond vajab mahedat muusikat ja sarmikaid laule.

Aleksander Kõrgesaar, Vaiatu küla

05.11.2004, Õhtuleht

Lauljate ülevaatused tagasi!

Kui tahame, et noorte muusikakultuur läheks paremuse poole, tuleks neile ülevaatusi korraldada. Nõrga tasemega bänd võib esineda ainult oma rahvamajas ja vaid hea tasemega televisioonis.
Mõnel mängijal on kitarr nagu malakas käes, sellega vehitakse üles-alla. Eesti NSV ajal oli kultuuriministeerium paika pannud, millist muusikat võis laulda. Toimusid ülevaatused, anti kategooriaid. Ka praegu võiks neid nõudeid kasutama hakata.

Häid ansambleid on tänapäeval vähe: Suveniir, Consilium, Kukerpillid. Nende muusika on meeldiv ja mahe. Selle järgi saab tantsida.

Tavaliselt on nii, et kolm kitarri, trummide põrin ja nende seas hädine, kiunuv laulja – selline ongi meie muusikakultuur. Esinejad peaksid olema korrektselt riietatud, laulul olema meeldivad sõnad ja viis. Aga nendele ei pöörata kahjuks tähelepanu.

Keskealine põlvkond vajab mahedat muusikat ja sarmikaid laule.

Aleksander Kõrgesaar, laulu- ja tantsumees

8.01.2000, Postimees

Muusika jätab soovida

Praegu toimuvad eesti kergemuusikas seletamatud protsessid. Silmapiiril ei ole ühtegi noort, kel oleks meeldiv hääl ja võiks loota, et temast saab populaarne laulja. Kui mikrofon ja võimendus ära võtta, siis tuleks enamikul lauljatel laulmisega hüvasti jätta.

Olen vaadanud laulusaadet "7 vaprat". Mulle näib, et seal on rohkem noorte koht, kus nad end näidata saavad. Et nii suure avalikkuse ette minna, peaksid noortel olema soengud korras ja riietus korrektne. Paraku tullakse esinema katkiste pükstega, lausa põlved paistavad välja. Kultuurne noormees ei julgeks nii sõbra poole küllagi minna, saati siis televisiooni esinema.

Kurb on seegi, et algajad lauljad on ära unustanud head eestikeelsed laulud. Ega nendest puudu ole, aga neid ei taheta lihtsalt laulda. Eestlane peaks siiski austama oma rahvast ja eesti keelt.

Kui tahame, et meie noorte muusikakultuur läheks paremuse poole, tuleks seadusi muuta. Ei tohiks lubada publiku ette ebakorrektselt riietatud ja sassis pikkade juustega noormehi. Praegu labastatakse sellega muusikakultuuri.

On küsitav, kas sellist muusikat on üldse vaja. See ei kõlba kuulamiseks ega tantsimiseks.

ALEKSANDER KÕRGESAAR, Jõgevamaa


Kusjuures Leedus läheks selle viljaka taadi ettepanekud ilmselt läbi.

Neljapäev, juuli 30, 2009

mingi uus väljend?

Lisaks pealkirjade mõttetult teravaks ajamisele ei saa ju ka nihukesest poeesiast sittagi aru.

Teisipäev, juuli 28, 2009

hüäänid

lõin kogemata vale lõpu ja siis hakkasin veel tuntuimate omanikke vaatama, oh jah:

facebook.ee - AHTME MALEVA 10 KORTERIUHISTU
twitter.ee - Talwest Partner OÜ
orkut.ee - Advokaadibüroo Sorainen OÜ
youtube.ee - Advokaadibüroo Sorainen OÜ
myspace.ee - Järve Toitlustuse OÜ
ebay.ee - Rodrigo OÜ
wordpress.ee - Graniidi 30a Korteriuhistu
youporn.ee - Aire Linask

yahoo oli vist ainsana õigete omanike käes, msn, live ja blogger ei tundunud otseselt vähemalt kaaperdatud. flickr ja blogspot olid üldse ununenud... sorainenil.

ja lõpetuseks - tea, palju riigiteataja.com eest küsitakse võiks miks keegi siukse asja regand on üldse? riigiteataja.net viis vabsee imekohta.

rohkem ei vinni.

sõna- ja isikuvabaduse rikkumine!

miski häirib mind selle teate juures.
ja miks selle nimi on "informatsioon?"


Esmaspäev, juuli 27, 2009

seks müüb

Lootsin juba erutavat slõuganit, aga tundub, et on lihtsalt tõlkes kaduma läinud Zinaidal. Tähelepanu siis hailititud lausele:

nip/tuck nõmme moodi

Posted by Picasa

neljapäevane õelus

Ehee, valitsuse pressikonverentsi stenografistid on hakanud suhtumist näitama:


Kolmapäev, juuli 22, 2009

Cause I wanna be Anarchy

Veider, väga veider: ma naersin sel suvel teist korda juba 2,5h järjest. Noh, sõpradega on selliseid sette kogu aeg pikemaltki, aga need on enda osalusel. "The Gun Seller" oli ka minu tüüpi naljakas, teine siis. Aga lisaks mainitud laste etendusele oli ka kolmandana RaudSaller nii kuradi läbivalt ja tapvalt vaimukas, mingeid erilisi kompromisse ei paistnud publikumenuga ka muusikavalikus. No ja muidugi lapsgeeniuste bänd. Ma, loll, pold midagi lugend ja ootasin mingit pool-haltuurat, mida kõik suvel teevad. Kevadel pelgasin jälle, et kuidas ma vaatan nende kontserti kusagil Vene teatri saalis istudes, aga see oligi formaat, selgus. Aga igaks juhuks lubasin Mihkli auks täna kaine autojuht olla...

Ma pooli lugusid muidugi ei teadnud, aga väga... hariv, peaks vist ütlema. Kes pori-raamatut lugeda ei suutnud, võinuks kontserdil ehk ikka käia. Sama jutt, ilma roppusteta. Ja isegi Sallerist arvan kordades paremini, siiani oli siuke kommertsmuusik, aga kuradi hea jutuga, selgus.

Nii et ma olen järjekordselt hämmaris, et keegi suutis mind nii hingetuks ajada. Äkki vajutis teeb seda kuidagi, et päriselt head nalja on rohkem vaja ja see tõuseb paremini esile, kuna teda tehakse ka paremini, sest nalja tegijatele on seda samamoodi vaja.

Ja lõpuks - ma pole eladeski siuksel Storytellers-tüüpi üritusel käinudki. Päeval kuulasin Bowie VH1 oma, jumal tänatud, et pilti polnud. Poleks tööd teha saanudki, nagu ka P märkis, kes lingi andis. Eestis tehakse neid üldse?

PS Pärast leidsin auto kojamehe vahelt miski Baskini teatri õuduse flaieri. Igavesti kõhe kant see Tabasalu võsa, mida looduspargiks kutsutakse. Tehku parem veel paar RaudSallerit, kuigi täna oli kirjade järgi paraku viimane. Ca 500 kohta õnneks pea välja müüdud.

Esmaspäev, juuli 20, 2009

fb

kui see ei ole lääne tsivilisatsiooni allakäik, mis siis üldse... (sulev uus?)

...sai hiljuti sõbraks kasutajaga Marju Lauristin ning ta arvab, et ka sina võid Marju teada.




Reede, juuli 17, 2009

krifiidide päev

Otsustasin pedenädala (Milk, Brüno ja värvikas urka-krooling Talinas) vahelduseks ja enne Porri minekut vältida Nokut ja muid vähemusi ning valisin (komissari valikuga kaasa minnes tegelt) lõpetuseks jumala võõra puhveti ja hetero-teatri. Viga, osaliselt.

Nagu ma Twitteris mainisin, pidin tellima C'est la vie's toitu nimega "Caspatzio" (isegi Google ei tunne siukest), teenindaja (muidu sõbralik ja tore, kui ta välja ilmus) nimi oli Krifiti ja üks dialoog nägi välja selline:

Tema: Kas teie tellisite Carlsbergi?
Mina (pilku tõstmata, kuna mässasin telefonis mittetoimiva Twim'iga ja oodates tavapärast defitsiidihala): Jaah, mis sellega siis juhtus?
Tema: Ee-ei, midagi ei juhtunud, aga vabandust, mida te veel tellisite?
Mina (kartes, kas ta sellist sõna teab): Gazpacho
Tema: Aitäh!

Oligi kogu lugu. Komissar tõstis esile vähemalt teemasse sissejuhatuse leidlikkust. Supp oli täitsa hea tegelt, nimetagu seda või Ishmaeliks; ja sees musitseeris alati sulnis proua sarkõusi. Kuigi see sitane väike Carls maksis 40 krooni (nokslis on 25 praegu vaadiõlled) lahkusin täitsa heatujuliselt teatrisse, mis oli ka täiesti hea ja absoluutselt naljakas, isegi komöödia kohta. Vaheajal sai puhvetist isetehtud saiakesi hummusega! Igatahes - Kristjan Üksküla on vist uus... Uusberg.

Ainsana häiris, et ma pidin istuma Ingo Normeti kõrval (meenutades tänavu juba teist korda proua Kriisale, kes ma olen), Hendrik Toompere (nüüd vist seenior) ees ja kõik teised õppejõud olid seal muidugi ka. Õnneks ka Port ja Adi-Aria.

Ja üldse, me ei tee (v.a suvekad) kunagi esikaid, kuna neist halvem on aint teine etendus, nagu Veronn märkis. Mdeagi, kas v mis täna halvasti läks. Isade osatäitjad võiksid ehk tööd teha aint natuke, muidu üks vähestest (ainus?) headest suvetükkidest tänavu. Kolmabal näeb, mis lapsed Hiiumaal teind on, ja see ongi kogu teatrisuvi vist, kui nii võib üldse väljenduda.

Neljapäev, juuli 16, 2009

Probleemide lahendamine põhjamaisel moel

Gotlandi kuberneri juures tehtud, kus miski tund aega nokitses kolm meest nõutult arvutiprojektori (mdea, ÕS pakkus sellise sõna) kallal ja lõpuks tuli tunkedes kutt, valis rikkalikult vöölt vidinaid ja lahendas probleemid ainuvõimalikul moel - pussnoaga.

Posted by Picasa

Kolmapäev, juuli 15, 2009

Dr. Cockburn is an urologist (obviously)

Oijumal, Oddee täiendab võimsalt mõne aja tagust posti Tere, mina olen dr Buts. Ajage jalad laiali. ja selle kommentaare.

ilu matemaatika

Siuke dialoog vist peabki juhtuma, kui mitu päeva järjest käia pedefilme vaatamas ja nende üle õhtuti õllega arutada, üritades kolmandal päeval kontoris tööd teha keset suve:

Naiskolleeg: Kuule, Oliverid on tavaliselt ilusad mehed!
Meesmina: On vist jah, aga ma tean ühte väga koledat
K: Ma tean kolme ilusat
M: Ma tean kaht vist, ota kesse kolmas ongi?
K: Ei-ei, sa ei tea kumbagi.

Esmaspäev, juuli 13, 2009

insult for a drink

Pagan, ma pean sinna baari minema!

A mis lahedam - esimest korda leidsin oma ühelt lemmiksaidilt oddeelt viite Eestile. Enda kogemus on paraku napp, laubal üritasin Voorimehe omas käia, a seal pold kedagi. Nagu igal pool.

Kus on inimesed laupäeval?? Täna oli nt palju rohkem joomareid väljas.

Ei, see on puhas ajakirjanduslik eksperiment. Muidugi ei ole mina joodik!

Neljapäev, juuli 09, 2009

vahekokkuvõte

Paar sõna vahelduseks.

- Suvi. Ma ei ole puhkusel. Ma ei ole vist kunagi puhkusel, sest viimased viis-kuus aastat on ka pea iga reis lõpuks töö, kuna ma lihtsalt pean neist kirjutama ja pilte tegema, siin või ajakirjas. Ja joomine ei ole kindlasti puhkus! Praegu olen viimastel nädalatel vähe mandril aelenud, pigem merel, saartel, taevas ja mujal ning kui Eestisse või netti satun, siis olen jälle töötanud natuke ja nii see suvi läheb. Vähemasti loen natuke raamatuid. Mingis mõttes on vist igav olnud, kuna blogis avaldamisväärt materjali on kuidagi vähe või on see kuidagi delikaatne; või mis loogilisim - ma lihtsalt ei viitsi. Nagu töödki teha. Mis ei tähenda ikkagi, et see oleks puhkus.

- Kuradi Twitter. Distsiplineerib sõnu valima ja olen kõigile senistele tõrgetele vaatamata nüüd teda isegi kasutama hakanud. Blog kannatab selgelt. Ei pruugi olla halb areng. Vähemasti peegeldub Twitter Facebookis. Jälgige... kusagilt, ku tahte.

- Plasma. Pidin rõõmust üle parda hüppama, kui esbal helistati ja küsiti, kas ma juba igatsen nende järele? Täna käisingi, ärge muretsege, seekord pilte ei teinud. Leidsime nats parema veeni ja sain nagu miška 48 minutit õndsalt ühe käega "Krokodilli" lugeda ning mõtiskleda, kui palju akna all pikutanud kena poiss täpselt tervise-ankeedis valetas. Aga noh, ma pole ka oma gaydarit pärast nelja päeva Rootsis veel rekalibreerinud.

- Laulupidu. Kogu isamaalisusele vaatamata võin ma suht vabalt rünnata kas või meie oma lipu vardaga järgmist inimest, kes nuuksatab kusagil reaalsuses "tuule suund on nord". (Sama lubas Samost teha suitsuanduri mainijatega.) Kusagil on ju piir, aga ilmselgelt pole see eestlaslik. Vähemalt oli tantsupidu kõvasti rajum kui laulukas (teine päev, ma esimesel olin kahjuks ühest koomast väljumas ja Morrissey omasse vajumas).

Näe, ei viitsigi rohkem praegu.

Kolmapäev, juuli 01, 2009

Plasmatöötu

Järgneb pikk ja nukker eepos sellest, kuidas mu rõõmsalt alanud plasmadoonorikarjäär armutu lõpu sai. Sisemonoloogide ja vere(komponentide) pelgajatel palun mitte lugeda.

Nii. Läksin mina paari nädala eest suure elevusega elu esimesele plasmafereesile. Napaka nimega Doonorifoorum on ju kena, ei ole üldse haigemaja moodi, soe, nagu sõbralik kontor, värvid, mis pole roheline ja valge, toores betoonlagi, arvutid. Isegi see ankeet, kus uuritakse mu reisimuljeid, keharõngaid ja seksielu pikantsemaid osi, oli e-täitmiseks viidud! Laud nr 11. Mul käib kähku, ma tean, palju ma siin ja seal valetada võin (paraka-ibuka kasutamise hiljutisuse osas siis, mis te mõtlesite?!) ja kui turvalistel välismaadel käind olen. Salvesta.

Arstitädi juurde jõudnud käratas see aga kohe „Paberid!“. Hui paberid, mõtlesin. Ah õigus, mõtles tädi. Ta alles kolis sinna Majast. Maja on Ädala tänava keskus. Vabandas ja hakkas kompuutima. Sealt läks kõik veel suurema raginaga allamäge. Istusin ja passisin, kuulates tavapärast keskeealise naisarvutikasutaja undamist, kuidas raalid on kõige süüdi, mis meie ühiskonnas halvasti on ja vanasti (st Ädalas) oli kõik parem. Seinad valgemad, veri punasem ja see värk.

Mul hakkas igav, ja siis läksin närvi, kui juba tükk aega oli seal ringi lärmanud ja „abistanud“ üks aktiivne moor, kes arvas tundvat probleemi läbi ja lõhki. Teate küll, selline tüüpiline „kui esimese vajutamisega ikoonile/nupule midagi ei juhtu, vajuta veel 10x ja hästi kiiresti“. Siis võtsin kontrolli arstidelt üle ja seadistasin natuke ise nende printerit. Kusagil sai ka mu enda mõistus otsa ja istusin jälle maha. Printisime, mis saime, muidugi samad paberid, mis varem, nii et avvutist pold rohkem kasu kui aint isikukaarti pole enam. Neid oli nõristamise ajal hea lugeda muidu, palju hemokas on varem old jne.
Siis läks veel keerulisemaks. Lõputu paberitega vehkimine, kahtlustamine, et ma olen tegelikult endine trombotsüüdidoonor, vaidlemine, kas õigus on pabereil või avvutitel jne. Istusin maha ja lugesin lehte natuke, olles mitu korda üriatanud tõestada, et ma ei ole enam labane täisveredoonor, aga väärtuslik plasmaõnnistus kogu maailmale! Sittagi.

Lõpuks lükati mind lauale ja siis hakkas alles tõeline õudus. Ma ootasin kõige rohkem, et mulle tsentrifuug veeni lükataks, aga kaks vene tibensit, üks asjalik ja teine kena, pidasid mu veene täiesti kõlbmatuiks. Saate aru! Ma mõistan üldiselt paljut, või vähemalt aktsepteerin, kui ka parasjagu ei austa. Noh, näiteks kui öeldakse, et ma olen munn; või ei „mu härra, mis tore väike asjandus teil siin kõlgub“; või elaks isegi üle mingi sada korda kuuldud vaimukuse juuksepiiri teemal, aga et mu veenid pole piisavalt laiad – no raisk.

Seal ma vedelesin jõuetult siis hea veerand tundi, 3-4 kitlit mu käsivarsi uurimas ja omavahel vaidlemas. Ma ei vaata ka ise kunagi oma veene enam sama pilguga, ausalt. Varemmainitud duracelli-proua üritas mind lõpuks tavalisele vereimule kupatada, aga juhtisin tohtriärra (tal olid väiksed vurrud mu meelest) tähelepanu, et mul pole veel kaht kuud eelmisest möödas (plasmat võib pea 2 nd tagant anda). Naised laiutasid jälle käsi ja sosistasid omavahel, mind vargsi piiludes, nagu mul oleks aids või vähemasti ajukasvaja, mida ei tohi minusugusele labiilikule öelda. Parem on omaksed ära oodata. Lisaks oli mingi informed consent jäänud realiseerimata, kusagile allkiri andmata ja arstimammi käis küsis KOLM halastamatut korda vahepeal, kui palju ma kaalun. See tundus juba vandenõuna või mingi krdi skaiplussi helistamis-naljana, nagu poleks keegi kunagi tahtki mind tegelt sinna.

Akna all toolis sai kahvatu tütarlaps sama ilustamata kuulda, et vereandmine ei ole ilmselgelt tema jaoks, kui tal isegi sõrmeotsatorke peale pilt eest kaob.

Halasin lõpuks üsna kirgliselt, et mis faking mõttes, ma olen mannergute viisi verd and ja nüüd öeldakse, et see kõlbab ainult sigadele, kuna mul on kell faktor positiivne?! Seepeale sain Ädalast hoopis vastupidist tõestava loengu, et midagi ei visata minema, vaid nüüd võib meestele ja vanadele naistele ka kelli kanda ja kõik on tšill. Teand, kumba uskuda, ja otsustasin lihtsalt manguda, et paaa-luun proovime vähemalt! Üks tšikk jäi pika hambaga nõusse ja kinnitas, et ma jään elama ja masinat ära rikkuda ei saa.


Alles siis kui nõel sees oli, rahunesin lõpuks maha – mu plasmadoonori karjäär ei katkenud vähemalt enne katseaega. Aga oi see oli lahe masin. Tõmbas mult mingi pool litra verd välja, vedrutas tsentrifuugis plasma eraldi kotti ja peksis ülejäänu tagasi. Tunda pold mitte midagi ja käsi ei surd üldse ära nagu tavalise žguti all. Ja nii mingi neli korda, kokku luristati kaks liitrit verd välja ja saadi 650 ml plasmat. Ma lõpuni kindel pole, sest väike keelebarjäär võitis ja füsioloogilise lahuse ning koagulantide kogused jäid hämaraks.

Igatahes verd tuli vastupidiselt ootustele korralikult, vaid paar korda iga tsükli ajal pidin pallikest pressima, kui vool rauges. Tibi vahepeal julgustas, et muidugi saan edaspidi nüüd ka plasmadoonor olla, aga see osutus harilikuks halastusseksiks. Lõpuks avaldati mulle tõde, et veenid on ikka ebapiisavad ja kui sealt saab ka mingi hulga kordi kätte, kaob see soon lihtsalt ära ja võta... näpust. Tunne oli, nagu öeldaks mu surmaaeg, ehk siis peagu mitu plasmadoosi ma saan anda, kuni see oja täiesti kuivaks jääb.

Olin kurb, ent väsimatu. Pidasin vapralt ära tavapäraselt järgnenud vaidluse, kus mina ei tahtnud pakki ja nemad üritasid iga sokki ja pastakat ükshaaval mulle maha parseldada. Pääsesin puhtalt, st pakita.

Mis nüüd edasi saab ja millal, pole aimugi. Kust ma veene laiendada saaks, ei osanud nad öelda. Veenilaiend, olgu protokolli huvides öeldud, ei ole päris see asi.

Kokkuvõtteks – nagu oleks ära koondatud, siuke tunne on. Aga noh, avastades juunis oma väikeettevõttes lõpuks kolmekordse käibelanguse võrreldes kuue kuu taguse ajaga ning esmakordselt puhta kahjumi, umbes nii ongi.

Neljapäev, juuni 18, 2009

pabeedaplaasa

Üldise patriotismipandeemia käigus (alates armee kasutamisest oma rahva vastu kuni laulupeo ja sambani tänavu) võiks pärast toraka avamist selle parklakatuse õigusega jälle Võidu väljakuks nimetada. Savisaar poleks aint nõus, kuna see pole ju tema võit, aga asi siis mingi seadust üleval muuta.

Retoorikas on lihtsalt nii palju segadust, et Võit oleks kõige arusaadavam ju, n'est-ce pas? Juba kmin.ee ja monumendisait ise kasutavad parajat posu:
- vabaduse monument
- vabadussõja ausammas
- vabadussõja võidusammas
- vabadussõja mälestusmärk
- vabadusrist
- The Monument to the War of Independence 1918-1920
- The Cross of Liberty

.. rääkimata rahvasuust.

PS Moskvast sai nüüd Kultus. Viletsus olnuks sobivam nimi risti kõrvale, aga noh, plats hakkab igal juhul iseloomu saama.

Teisipäev, juuni 16, 2009

kuidas seletada improvisatsiooni surnud teatrisõbrale?

Kui irooniline saab veel olla, et kui ma niigi oigasin tavatult kaheksanda rea õhuvabas tsoonis maha istudes, et etendus tuleb 2,5h ühes vaatuses, siis sellele eelneb veel pikk passimine.

Pidasime pea lõpuni seda teatri kiikse teades lavastuse streigi-performance-osaks, aga päriselt oligi vist kusagil all elekter ära. Lõpuni oli ligi 50 minutit.. Lisaks oli etendus ise ka valdavalt tüütu ja kohati lihtsalt piinlik. Aga nagu mulle selgeks tehti selle soigumisega, olen ma ise loll.

Ühesõnaga, käisin lõpuks surnd jänest vaatamas. Parim osa oli selgelt Eha Komissarovilt.

Hecubat pole veel näinud, loodetavasti on seal vähem umbluud ja rohkem nalja, mille üle ma päriselt ka naeran.

Okei, jäneses oli ka geniaalseid hetki tegelikult kõvasti, naersin palju, aga tunne oli kokku nagu VHK lõpukaid või a la II kursuse Uusbergiga suveetendust vaadates. See oli nüüd kompliment kahele viimasele.

PS Ja Lynchile pold kavalehel üldse viidatud tänusõnade all! Või olen ma ainus, kellele siukeste jänestega esimese ja ainsana "Rabbits" meenub?

See pilt on Semperilt.

Esmaspäev, juuni 15, 2009

müramaivõi

Mu kalleimas raadio Tallinnas saabus pärast uudiseid vaikus ja nii pikalt, et jõudsin välja mõelda, et sellist kanalit ma tahakski - vaikus ja ERRi uudised.

Paraku juhtus natukse aja pärast, mis ikka - hakkas kaks lugu korraga mängima.

Pühapäev, juuni 14, 2009

tead ju küll, aga ikka ehmatab 2

14:40 Laine Jänes täidab ühe päeva peaministri kohuseid

Neljapäev, juuni 11, 2009

nagu google oleks tõlkinud

olen siis jälle pool päeva veetnud id-kaardiga jännates win 7 all. ega ta ei toimind ennegi. ja firefoxi mul tegelt polegi, ja see ei tööta vist ganjapangaga nagunii enam eriti ladusalt, räägivad.

Kolmapäev, juuni 10, 2009

Esmaspäev, juuni 08, 2009

vajutise helge pool

Baltas üle Kopli tn asunud kasinks (ilusas võlvitud keldris muidu) on juba aprillist kinni ja nüüd kolis ära ka tšebuka kõrval asuv Olympic. A dai poh, kui tšebukakoha endaga midagi juhtub, see on nüüd ainus auk auulis, kus saab päiksetõusul õlut, rääkimata võrratust toidust.

Väikeste sammudega, aga läheb juba normaalsemaks see "Kopli", nagu paljud idikad kogu Põhja-Tallinna kutsuvad. Tänavanime muutmine aitaks ka ehk natuke. Nii, et Kopli tn algaks alles Ristiku viadukti juurest, või isegi natuke kaugemalt. Enne võiks olla Suitsupääsukese või Sinilille või mingi muu siuke ila, mida uusrajoonidele nimedeks jagatakse.

Kusjuures Roherahu ei ole ühegi nimi veidral kombel. Täna Kga arutasime, kuidas kõlaks rahvusvaheliselt ikeelsena tuntud organisatsioonid kui neid eestindada: Amnesty, Transparency ja Greenpeace nt. Jumala kindel olin, et Roherahu on mingile papppõllule omistatud juba. Pole teda aga isegi äri- ega mtüregistris ega kaubamärgina kaitstud. Kahtlane.

tegin natuke päris ajakirjandust täna, kui...

...keset intervjuud sai mu Moleskine täis (tühjaks?) ja kardan, et intevjueeritav märkas seda. Võpatas justkui koos minuga, kui keerasin pahaaimamatult ette viimase lehekülje pealkirjaga "PEOPLE TO KILL:"

Aga on hullematki juhtunud, intervjueeritava kuulamise ajal magama jäänud nt.

Neljapäev, juuni 04, 2009

Lipust, teekaardist ja taarast

Selle järel, kui Velliste Triff oli täna omiku lipuheiskel öelnud kõne alguse pöördumistes "härraproua Riigikogu esimees“, sõnastas ta natuke arusaadavama opositsiooni nii: „Olendid, aga ka ilmingud sünnivad siia ilma kahel viisil: märkamatult nagu muuseas või siis suure valu ja vaevaga.“

Mina sattusin Toompeale näiteks suure valu ja vaevaga. „Raisk, kui isamaalised me ikka oleme,“ kiitsin pärast Veronniga Kofkini juurde pudrule sammudes. Õnnitlesin iga teele jäänud pereliiget. Oli hea tunne.

Tund hiljem kogunesid Arengufondi teised isamaalised ässad, arutama strateegilist plaanimist. Ilmselt ei läinud seegi muuseas, aga mina seal ei käinud.

Unelesin päev otsa oma kontoris ja nagu muuseas töötasime me õhtu saabudes Jga välja oma Teekaardi, kaks harrastusmajandusteadlast nagu me oleme. Jürgen Kaljuvee tituleeris end oma kammbäkis eile siis niimoodi. Pann küsis, kas harrastusmajandus või harrastusteadlane. Mai teand, vahet pole, kõik toimibki praegu ju hobikorras, teadusest majanduseni.

Igatahes meie PGP koostöös (PINGO-GONGO partnership) Teekaart lihtrahvale teede- ja sideministeeriumi käepikenduses töötava Jga tekkis homseks kingi ostmist kaaludes kõigest viie minutiga nõnda:

a: käisin peldikus vahepeal ja mõtlesin, et kinke- ja rahakaartide asemel või kellelegi ka kunagi taarat kinkida

J: seda mul isegi on. esikus.

a: a majandus läheb ju hullemaks, ei peaks kohe hakkama panema. omamoodi stabikareserv, devalveerimist ta muidugi ei tasanda a suht stabiilne valuuta ikkagi, nagu hull-melli kuld umbes

J: noh, taara on siiski usaldusväärsem kui raha. võiks saada otse kullaks vahetada.

a: sitt on krooni kursiga seotud siiski

J: on jah, raisk.

a: võiks otse euroga siduda. aint taara, muu las jääb. ütleks seda praegu venelastele, need kukuks veel räigemalt jooma, et taarat saada. lasnakal murtaks ilmselt automaatidesse sisse.

J: aga taheti ju teha, et poleks hinda, vaid mingid tähed etiketil. see võimaldaks kiiresti hinda reguleerida.

a: ah tuss. siis peab käppelt tegema

Kolmapäev, juuni 03, 2009

let's twist again

Vahelduseks midagi positiivset - Pristis (kes valvab mu koitsa ja kontorit) küsis alandlikult luba hakata e-arveid saatma! Ta oli absoluutselt viimane mu kõigist regulaarsetest hankijatest, kel pold e-arvet ega otsekorraldust ega e-teenindust ega üldse mitte midagi. Otsekas, vaatan, on ka vahepeal salaja tekkinud. Innovatsioon with a twist, nagu meil siin kombeks.

Kodulahenduse-nädalad said vist ka läbi selleks korraks, peaks kõik (tükki neli) mu pool käinud tehnikud orkksi lisama, kuna oma sõbradki pole õieti nii sagedasti ja pikalt külastanud. Milles lõpuks kühvel oli, ei saanud jälle aru, aga vähemalt ei katke net ära enam ja telepilt on ajuti ootuspärases ruudukvaliteedis. PRinimesed väitsid, et mu mure oli unikaalne, tehnikutel oli natuke teine versioon. Aga kenasti tehakse hinnas ka tagasiarvestus ja puha. PR with a twist, nagu meil siin kombeks.

Olen viimastel nädaladel päevade kaupa siseturisti mänginud töö pärast ja mu üllatuseks pole väga pitsidagi kellegi üle, imetoredaid muuseume on meil vähemalt ja kevadine loodus, muidugi. Kui, siis ainult märgiks ära momendi, mil pühaba pärastlõunal mööda Lahemaad sõitsime ja saabus rahvuspargi lõpu silt. Toda mitte sp, et park läbi saanuks, vaid seal on vabapiirkond Loksa. Küsisin kaaslaselt nii konstruktiivselt kui ma vähegi sain "Mida võiks perspektiiviski pidada Loksa põhjenduseks?" K vastas murdosa sekundi jooksul "Mitte vähimatki."

Kumbki ei suutnud meenutada, kas nad on lõpuks ära otsustanud, mitu volikogu ja valitsust auulis parasjagu toimib, ja sõitsime kiiresti Hara lahe allveelaevamonstrumeid kaema. Peegelsile meri, suure potentsiaaliga jahisadam, igavlevad kajakad, lollid luiged, paraku vaade Loksale. Idüll with a twist, nagu meil siin kombeks.

Kolmapäev, mai 27, 2009

ei ole ju mina lolliks läind?

Meilispämmist: 

Tellige ettevõtte logoga funktsionaalne ja mugav võtmehoidja-puugieemaldaja!

Teisipäev, mai 19, 2009

Ulmeaasta

Vot innovatsioonist seekord, mitte teeenendusest. Mul on nimelt ametlikult mingi Elioni-needus. Või digineedus.

Kontoris oli, eks, neli päeva net ära. Andsin väga korduvalt, põhjalikult (ja kusjuures viisakalt) tagasisidet nende teenindusele, vabandasid vere ninast välja. Ja koolitus on neil ka kvaliteetne, mida tehnotugi muga iga päev korduvalt rakendas, kui ma, muidu kannatliku inimesena, üritasinpaar korda  häält tõsta - "Ma Mõistan Teid" kostus alati nii sugereerivalt, et ma leidsin iga kord oma happy place'i. Aga netti njeet. Lõpuks andsid nad alla, ei üritand enam mulle telefonis telneti käske õpetada ja tulid kohale. Sel tüübil läks endal ka tund aega enne kui tööle sai rsk.

Läheb edasi.

Tark ei torma, eks, ma ootasin nagunii mitu aastat kuni söandasin digitv kasuks aprillis. Nüüd siis kõne käigus mainisin üksiti, et mul kodus ka kaob paar korda õhtu jooksul net ja telepilt mõneks minutiks. Pidadagi olema pooled Thomsoni valged ruuterid pehmelt öeldes putsis (no tüüp kindlasti mõtles seda sõna, kuna otsis natuke aega sobivat) ja lahkelt pakuti kohe järgmisel päeval väljavahetamist. Junnid olid aga neil otsas ja üks kõrsik tuli siis esmaspäeva omikul. Päike paistis, poiss oli viisakas ja nii kena, et Öö lootis, et jääb kauemaks. Kohutav kvaliteedihüpe ikka STVga võrreldes. Seal tellisid tehniku, said nädala pärast mingi haisva ja õliste pikkade juustega kolli. Nüüd tellid tehniku, saad järgmine päev strippari. Innovatsiooniaasta?

A see oli ka kõik hea meie afääris. Vahetas ruuteri ära, natuke tuunis, kurtis, et uus on ka kahtlane, tõi autost kolmanda. Toimis vist. Õhtul veendusin, et no enne oli ikka Väga stabiilne kõik - nüüd kaob juba iga 40 min tagant ühendus ära. Küllap nad nüüd üksba helistavad jälle, kuna nende tagasiside küsimine on väga põhjalik, ja hakkab taas otsast peale.

Uskumatu pask on see teie Ulme ikka, kallis Eesti Telefon. Aga te teate seda vist isegi.

Laupäev, mai 16, 2009

Esmaspäev, mai 04, 2009

emotsioonid kauba peale

Pidin, tõesti Pidin käima jälle sidejaoskonnas. See ei ole enam naljakas, ausalt. Ronisin miskipärast Narva mnt kolossis teisele korrusele (see hiigelruum, kus servades on letid, säästlik, mis), kuna mulle Tundus, et seal saab nimekaste üürida. Ei, minge alla, postkaardipoest läbi pakiletti, seal saab. Hui sai. Minge Hobujaama poolt sisse, seal saab. Saigi. Või noh.

Sai nii, et pidin täitma avalduse, kirjutades ühele paberile kahte kohta oma nime, ikoodi, aadressi, telefoni. Siis ta võttis ühe paberilipaka, kus olid käsitsi kirjutatud lepingute järjekorranumbrid, kirjutas ühe lepingu peale ja kriipsutas selle läbi. Siis ta (väga kena preili muidu, ehkki kompvek ringles vist põses) võttis teise paberiräbala, kus olid postkastide numbrid, ikka käsitsi. Sain valida ise sobiva. See kriipsutati taas läbi ja number kanti lepingule.

Ühest pakist võttis ta seejärel papitükid, kuhu oli musta vildikaga kirjutatud

PK
  NARVA MNT 1
TALLINN

Lünkadesse läks kasti nr ja indeks. Võtmel oli leukoplaastriga sama number. Lepingust koos mingite tingimustega tegi ta koopia, mida näeb vaevu lugeda. Tahm oli otsas.

Tegin koju jõudes tasakaalu taastamiseks proovihääletuse läbi VVK lehel, surakas installimist küll, aga muidu kaks PINkoodi ja nii mu hääl Euroopa poole lähebki. Nimekasti aga Eestis nii lihtsalt juba ei saa kui valida. 

See on mingi kuradi kaalumaja valvuriputka 20 aastat tagasi, mitte kaasaegne teenindusasutus. Tehnikasse puutus see tehing vist aint nii palju, et avvutist tuli tšekk sajale kroonile viie kuu eest. Ma aega ei võtnud, kaua selle kõigega läks, aga vähemalt 3x rohkem liigutusi kui hädasti vaja oleks arvutite ja digiallkirjade ajastul.

Ja leidke nüüd ükski sarnasus tekstiga rubriigist korporatiivbullshit:

Meie visioon: 
Olla klientide kauba- ja infovoogude väärtusahelas usaldusväärseim innovaatiliste lahendustega partner, kasvatades klientide ning enda väärtust. 

Visioon tähendab: 
o Usaldusväärne - Õige asi, õigel ajal, õiges kohas, õiges koguses – emotsioonid kauba peale. 
o Innovaatiline - Oleme avatud, õpivõimelised ja uuendusmeelsed; tunneme kaasaegseid tehnoloogiaid ja trende maailmas ning ennetame klientide muutuvaid vajadusi ja rakendame lennukaid ideid. 
o Väärtustloov - Tunneme kliendi väärtusahelat, keskendume vastastikku kasulikele lahendustele ja pikaajalisele koostööle. 

Misse on mingi saja aasta visioon? Üritatud meelega sõnastada 180 kraadi vastand tänasele olukorrale igas punktis? Ka visiooni selgitusest pole väga kasu, kuna aint emotsioonide osa oleks nagu tänaseks omal moel saavutatud, aga väärtusahelate (misse on üldse?) osas on meil kõvasti vaja veel teineteist tundma õppida, kullakesed. Mitte minu eluajal, ma kardan.

Tahaks röökida üle Viru ringi "konkurentsi, palun!" aga misse aitab nagu lehest lugeda. Postiäri ongi aastaid äraneetud vist veel, Expp ju sama süüdimatu semi-monopolina.

PS Pidin käima ka Rimi kodupoes ja kiluvaraste pruulitud helesinine piims polegi sel nädalal enam 1,8%, vaid 0,2% rasvasem ja paar kilokalorit kangem. Miks?

Neljapäev, aprill 30, 2009

päkapikk ja maja

Kõigile müügireeglitele vaatamata pole ma kunagi pidanud küsitlustes teenindusasutuste paiknemist teab-mis oluliseks, käin, kus ise tahan ja kõik olid heal ajal nagunii kõikjal. Nüüd vajutises tuleb aga valikuid ümber hakata vaatama, kui transpordile ei raatsi nii palju enam kulutada, aga senikasutatud asutused ei jää enam kuidagi tavapärasele trajektoorile.

Näiteks on Ganjapank minuga peitust alustanud. Maist lahkuvad Vanalinnast, mis on aastaid olnud mu kodukontoriks (ei jää enam otse teele, aga on hubane, st oli), valisin siis uueks Balti jaama oma, a juba juunist läheb seegi kinni. Mõtlesin vahepeal, et äkki hoopis Viru keskus, kuna sinna paraku ikka satun, aga see suleti üldse vist esimesena. Foorumi maja ette naljalt ei satu tööajal, ning sinna Söögiplatsi kontori juurde trehvan arusaadavalt vaid vastu hommikut.

Ikkagi, mis mul viga on, et aint minu käimisteedel neid suletakse? Või ongi nii, et ei Vanalinnas ega Kalamajas liigu kontingenti, kes pangale kasulikke teenuseid piisavalt tarbiks? Lootnuks, et see on stereotüüp ikka.

Peaks minema Suvast suurema laari sokke ära ostma, et majanduse taastumiseni jaguks. Mine tea, kurat.

LISA:
Olukord lahenes. Verekeskus teatas, et mul pole mõtet enam täisverd neile niristada, nad peavad enamiku minema viskama, kuna mul on Kell faktor positiivne. Et edasipidi võiksin käia heal juhul Foorumis aint plasmaafereesil. Raisk, ma olen 12 aastat verd and väikse pausiga ja nüüd öeldakse "Me helistame ISE teile". Vähemasti tunnistati parema käe veenid sobivaiks.

Kuidagi sama tunne, nagu neil, kes oma paska Uuskasutuskeskusse veavad ja solvuvad, kui nad prügi vastu ei võta. Või neil, kes üritavad jõulu aal kõikvõimalikku jama lastekodudesse saata ja solvuvad, kui kodudel pole aega torugi võtta, kuna lihtsalt pool vaimuvaest Eestit helistab samal ajal, üritades oma selle aasta heategu teha. Vähemalt 98. aastast rahakoti vahel vedelev elundidoonori kaart läheb ehk kunagi käiku, kui ka mitte siirdamisel, siis saab muusjomis mu maksa ja kopse näidata...

Esmaspäev, aprill 27, 2009

DK = KK / 15,6466

Majandus suudab veel õhtalgi ehmatada. Lappasin rutiinselt arveid läbi ja mis ma leian Uniprindi oma lõppu surutuna:

"Juhul, kui Eesti krooni Euro suhtes devalveeritakse, siis pärast devalveerimist tehtavate maksete ning tasumisele kuuluvate muude summade osas summad muutuvad devalveerimise koefitsendi (DK) korda Euro suhtes DK = KK / 15,6466, kus KK tähistab Eesti Panga uut Euro kurssi."

Võiblat peaks oma arvetele panema ka kohe pikemad manuaalid juurde, mis tuleb teha, kui Swedbank päevapealt pankrotti läheb; Venemaa Eestit ründab, Savisaar peaministriks saab või ametiühingud Stenbocki segi peksavad.

Peaasi, et paanikat ei tekiks, hoidku selle eest.

Neljapäev, aprill 23, 2009

Perek. Vikerkaar

Ma usun, et selle blogi lugejail on Vello Vikerkaare oma ammu järjehoidistatud, aga igaks juhuks juhin juga.

Vello on ikka selgelt lähim Lääne ajakirjandusele meie IP-väljas ja ma mõtlen praegu tõsiselt seda disko&tuumasõja vaimus väljendit (film nii väga ei meeldinud). Sellist täpsust ja vaimukust on meil lihtsalt sama vähe kui eksporti, järelikult peame rahul olema importkaubaga. Noh, ei võida nädala loogikaauhinda see lause, a savi..

Võibolla on asi ka lihtsalt liigutuses meie ühises kiindumuses või häbis hüüdesse "Welcome to Estonia". Võtame või Vello viimase posti. Ta räägib tegelt küll täitsa kobedat eesti keelt, aga kõlab omas keeles ju selgelt paremini kui Ekspressis ja blogis on rohkem lugusid kah, nii et keeled suhu ja Euroopasse, nagu Kreisiraadio läbirääkijad kunagi innustasid.

Laupäev, aprill 18, 2009

vaikelu kevadpealinnas

Taevast sirab päike ja langeb laia lund, köögist kumiseb Vikerraadio ja vahele ema kilkamine "Issand, kui suured raheterad!" Üle pea lendab lakkamatult hanesid, tuhandeid hanesid.

Natuke pikemalt siin.

Reede, aprill 17, 2009

ascash

mõtlen, et proua ban on nüüd juba liig, aga küllap on neidki, kes usuvad, kui alla kirjutatakse saatjaks jumal.

From: United Nations [mailto:sabagallery@bellnet.ca]
Sent: Friday, April 17, 2009 9:51 PM
To: info@unitednations.org
Subject: Cash...Grant...

This is to inform you that the sum of 950,500.00USD has been warded to you ascash grant from the United Nations for this year 2009 cash grant Award.You are to send us the following details so that we can proceed to process your grant.1,Name: 2,Address: 3,Occupation: 4,Sex: 5,Tel.And send to Dr.Packer Estrada  (unitednations114@ymail.com)

Sincerely,

Mrs. Ban Ki-moon

munadega lusikajooksu ajad on möödas


Mulle tuli täna selline faks. 

Ma oleks pakkund, et fakside ajad on möödas... 

Vajutis? 

Djuudidel pole isegi kodulehte ja oma meiliaadressis on Guits kah tüpo teind. 

Komap siis nii minugipoolest.

Neljapäev, aprill 16, 2009

inimlikult inimesega

Ei, sellest ei saa teenendusblogi, aga praegu jälle peab.

Nädala eest läks ühel.. ee.. muulasest sõbral kinos pilt eest ja sain üle pika aja kiirappi kärutada. Kartsin tundide kaupa passimist, nagu ikka, aga ühtki vigast põld keskhaigla EMOs 9 ajal õhtul. 

Registraatorimutt oli lahke, rääkis Andreiga kenasti vene keeles ja paari lausega tuvastas, et tuleb keegi meedilisem töötaja kutsuda. Saabus tibi, kel jäi õnneks või kahjuks märkamata, et mina räägin suhteliselt puhast eesti keelt ning pärast veel mõnd küsimust ohkas, et tuleb sisse võtta. Andrei sai leheküljetäie ribakoodiga kleepse ja mina kuulasin hämmaris, kuidas tibi seletas mutile: „Ah siin oli ka just üks välismaalane, kes karjus, et sureb kohe ära ja ma olin valmis elustama hakkama, aga tegelikult oli tal lihtsalt pohmell.“ 

Hea teada, taas, kui palju meil juuakse, iseasi, kas ma pidin seda stereotüüpset diagnoosi kuulma.

Suunati meid ruumi nr 6, mis asus intensiivi poolel, vahel uksed märgiga STOP, aga Andrei kaalus minestamist ja ma ei pannud muud tähele. Mis siis käigu pealt juhtus – põhimõtteliselt House’i tavaline algus, kus ühel tegelasel hakkab halb, aga haiglasse satub hoopis teine. Nimelt lükkasin veits raskesti avanenud (elektrilise, nagu hiljem selgus) ukse lahti ja mingi niukse haaranguga, et tõmbasin omal ukse kaitseks pandud metallplaadi servaga nimetissõrme puhtalt lõhki. Iroonia? Ei-ei, see alles tuleb. Vandusin natuke, aga talutasin A kalidori lõppu, kus osad meedikud aelesid netis, üks tudus. A-le pandi klemmid külge, mind peksti välja. Oi ma oleks tahtnud veel nende omavahelist juttu kuulata, arstid on ju ikka totaalsed küünikud.

Üksi jäänuna mõtlesin siis, et siin majas võiks ju üks leukoplaaster ometi leiduda, sõrm kippus verd lahmama. Astusin järgmisse tuppa sisse, kus oli ees Hanna saagast tuntud õde Orkuti ametikaaslane, küll vist mingid odnoklassniki.ru-s. Küsisin viisakalt, et kas üht plaastrit saaks.   

Sain vastuseks väsinud „Mis teil juhtus?“. 
„No ma lükkasin ust ja see lõikas sisse.“ 
„Aga miks te seda üldse lükkasite? Sealt ei tohi sisse tulla, kas te märki ei näinud?“ 
„No meile öeldi, et kuuendasse...“
„Nad teevad ise ukse lahti!“ 
„Ei teinud ju, ja ta läks lükkamise peale ka“
„Vot ei tohi lükata!“   

Tundsingi end jälle, nagu ikka Eestis juhtub teenindussituatsioonis, kus suhtlusest „koka-fanta-spraaait “ enamat vaja läheb, väikse märja koerana ja pöördusin õnnetult vabandades ümber, kui meenus üks tühine ja aja- ning ruumi väline asjaolu. Mõne sekundi julgust kogunult söandasin teha selles haiglas ilmselgelt kohatu vihje: „Ee... a kuidas siis selle plaastriga jääks?“ Veel tüdinuma lause „No mis teil juhtus?“ saatel olime tagasi selle väsitava, ent ilmselt millekski vajaliku vestluse alguses.

Fuck me – nad võiks juba harjuda sellega, a) et ilusasti remonditud ruumides võiks ka personali käitumine olla teistsugune kui 20a tagasi, b) et suur osa neile jõudvaid patsiente ei olegi kained, Eesti ju ikkagi, c) et mitte kõik patsiendid ei ole purjus, d) et vaatamata joobele ei ole äkki kõik ise süüdi selles, et nendega midagi juhtunud on jne. 

Meenutuseks, et mingit pinget ka polnud, unine esmasbaõhtu ühegi patsiendita. Vahepeal toodi küll üks opijärgselt koju saadetud kõrivähitaat tagasi ning kaks välismaa pedet, kelle häda ma ei kuulnud, aga ikkagi rsk. 

Subjekt ei ole minu minu iroonia, vaid ITKH slogan...

Pühapäev, aprill 05, 2009

pls darling

Veendusin siin vahepealse eksperimendi käigus taas, et lähi- ega püsisuhted ei ole ikkagi minusuguse iseka töölooma jaoks, aga täna jäin korra jälle mõtlema, kui laekus nii ilus kiri. No kellele ei meeldiks pikad, tõmmud ja karaoket armastavad kaaslased, eriti kui ta lubab inkompatibiilsuse korral oma puu alla (otsa?) tagasi kolida.

My name is Blessing Mandisi from Sierra Leone in west africa,I am 5.8ft tall,dark in complexion,(never married before )and presently I am residing now in Dakar-Senegal.
I like to explore new thing.I am emotional and spiritual,show affection,be caring,loving.I am hardworking,I have good sense of humour.I am passionate,I show affection in public and private,I like the outdoors alot.I like going to beach during summer,karaoke,cooking,camping,watching movies,travelling.Pls darling I am very interested to meet you and have you as my loved one so far we are compatible.If you are interested in me you can write me through my email address: (blessing_120@yahoo.com). We can study ourselfs very well and I know we will make a wonderful home.I will stop here and wait to hear from you.I will send you my pictures as soon as I hear from you.
lots of love.

Blessing.

Katsusin uurida, lihtsalt puht sportlikust hasardist, kas tegu on mehe või naisega, kuni jõudsin siia, ja siis veel eriti lahedasse blogisse. Raisk. Tundsin end juba David Bowiena paar hetke.

Teisipäev, märts 31, 2009

vahelduseks teenendusest

Esitasite 23.03.2009 toote ERAKLIENDI LAHENDUS tellimuse. Informeerime Teid, et tellitud toode on Elioni poolt aktiveeritud ning kasutamiseks valmis.
Toote number on 9573200.
Küsimuste korral palun helistage numbril 165.
Lugupidamisega,
Teie Elion


Tõsi, ühel esba õhtal tuli koju sõites hoog, et vahetaks 2x kallima ja 3x aeglasema ärilahenduse lõpuks kodusema vastu. Tigitivii ja puha. Norde Centrumi kõrsik kinnitas, et muidugi ei tule mingit auku teenuste kasutamises, lihtsalt kolm karbitäit seadmeid pean siis paika panema, kui saabub vastav SMS. Ajaks pakuti nädal+. Vormistamisega läks pool tundi. Tavaline. Viimati jõudsin ju ajutisest elukohast ära kolida juba, kuni Elisa teatas, et nad nüüd võiks mind netti ühendada. STV kollid olid palju väledamad, kuigi haisesid.

Igatahes, juba järgmise päeva lõunal helistas Ö (kellelt mina varastan STV telkut ja tema minu wifit), et kus net on. Hilisõhtal koju jõudes suhtlesin Elioni klienditoega ja need ütlesid vanal heal piraadi moel, et the code is more what you'd call "guidelines" than actual rules, ehk et SMS tulebki hiljem, siis kui arveldusse lülitatakse. Mul oli jumala pohui nende sisesest loogikast, mul oli netti vaja. Tüüp telefonis arvas, et noh, ma võin ju proovida uusi seadmeid, kui need ei hakka tööle, võin vanad tagasi panna ja ta teatab administraatorile ja äkki taastub ühendus järgmisel päeval.1,5 tunniga sain uued tööle ja oligi net ja wifi ja isegi tv. 

TÄNA (nädal hiljem) saabus siis SMS ja e-kiri, et mu toode on kasutusvalmis. Mul on karbidki krt ära visatud ammu.

Aga teenindustasemeid on sõna otses mõttes igasuguseid. Meenub jaanuariöö NYCis, kus mu väljamaa kombe kohaselt kole kallis vihvi ei toiminud ja rippusin igaviku hotellile teenuse pakkuja täiusliku tehnotoe otsas, mis asus ilmselt meil Susi hotellis; igatahes suhtlesin kokku 4-5 inimesega, kes kõik lõpetasid kõne samamoodi - söör, siin said minu volitused otsa, ma ühendan teid järgmise leveli inimesele. Mingi hetk tundus, et taeva piirgi on ületatud, aga hui ma netti sain sel ööl. Aga paar järgmist päeva töötas kingitusena või kogemata ilma juurde maksmata.

PS Laubal töö tõttu ühel üldkogul käies kuulsin kaht vanemat prouat garderoobis sestsamast internetist rääkimas. Üks muretses, et mitte ei taha sõltlaseks saada, aga ükspa oli hädasti mingi haiguse kohta vaja teada ja lõi siis paar sõna internetti ja KÕIK oli seal olemas, artiklid, arutelud.... hakka või kasutama. Miks põrgu päralt penskarid teavad netiohte ja mina mitte? Kuidas elada ilma kõigeta?! Vinnarliik ja Pervetimats, äkki teete ka sellise koolituse oma muu Äripäeva-seminari-ila vahelduseks...

Tegelt oli seal jube ebamugav rääkida, kust infot saada, listid, kodukad, kui enamik saalisolnuist (MTÜde juhid) ei paist arvutitki omavat. Jah, siukseid on ikka väga palju veel.

-----
Pean täiendama: Elion saatis vahepeal veel mitmeid teateid, mis seisus mu teenused on; siis lühikese ankeedi, kuidas ma seal Lootsis teenindusega rahule jäin ja täna helistas esinduse juhataja mu vastuste peale, et kas nad saavad veel kuidagi aidata. Päris kena neist ikkagi kokkuvõtteks. 

Laupäev, märts 28, 2009

õhk, see ei maksa midagi?

Jestas, EPL, misasi on õhuteenus? Vanasti peeti PRi selleks... Ok, üha odavnev õhutransporditeenus, logish, aga ega ma ikka väga pihta ei saa, kas see oli reisibüroodele (kel on palju turvalisemad garantiid muudatustele) või otse lennufirmadele ning mis hange see üldse on, kus kõik võidavad, kes siia lendavad (veel)?!

Mullu sügisel väljakuulutatud õhuteenuste hankega liitusid justiitsministeerium, majandus- ja kommunikatsiooniministeerium, rahandusministeerium, siseministeerium, põllumajandusministeerium, riigikantselei ja nende allasutused ning arengufond. Hankeprotsessi korraldas justiitsministeerium, mille pressiesindaja Ivi Papsteli sõnul hakkavad hankes osalenud riigiasutustele lennuteenust pakkuma Lufthansa, Czech Airlines, Finnair, Estonian Air, SAS, KLM ja Air Baltic.

PS Selle "Maarja kuulutamise" surusin oma kavasse ähmiga veel keset Pöffi ja lõpuks transist välja tulles oli selge, et see võis ollagi nüüd aasta parim etendus! Teised pidid neli kuud ootama, et teada saada...

Reede, märts 27, 2009

kognitiivselt perturbeerimata

Oh hakkaks ometi kõik hommikud nii, et päike paistab ja sa lihtsalt pugised trammiga linna sõites konstantselt naerda. Oled küll ainus inimene, kes midagi loeb, mis mind alati hämmastand on, sest välismaal loevad kuni pooled raamatut või lehte. Hüva, vahemaad on ehk pikemad. A meil loevad heal juhul vaid venkud mingit krimkat, teised jõllitavad niisama süngelt. Nõmme omad ütlesid, et nende suunal lapsed õpivad või teevad lausa töövihiku harjutusi, enamasti kuulavad niisama muusikat. Ilmselt selle vahega, et Nõmme bussis klappidega, mu Kopli trammis nii oma mobiilidest, et kogu see vann kajab.

Libisesin teemalt. Ei, ei hakka kolmandikki omikuist kaugeltki nii, ja Sirp ilmub vaid korra nädalas ja väga tihti ei arvustata õnneks v kahjuks ka R. Palmaru raamatuid. Taiest ennast ei suudaks ilmselt lugedagi, aga Kääriku Hennu arvustus oli täiesti piisavalt hüsteeriline juba üksi. Head nautimist.

PS Pärast kohtusin postkontoris jälle oma reaaalsusega - saatsin siukse pildiga reljeefpitsati Tartusse remonti ja mu nimeks kirjutati saatjana AZARI. Kaapo polegi veel helistand, et mida ma muidu ka lõhkeainetest tean...

Pühapäev, märts 22, 2009

Meite seksilõvi

Istume sauna vahel teleka ees Kersna saadet vaadates (sest muud pold) ja, nagu ikka, laseb Ö kassil esitada seniõpitud sõnu ja ma üritan uusi lisada. Ausalt - roppe ei õpeta! Sellele vaatamata:

Mina: Artur, ütle Anne Veski
Ats (oma illikuku-lapse-häälel): Mine putsi

Mina (hämmaris, kuigi vastaksin ise samamoodi ilmselt): Ee... Anne Veski?
Ats (sama veendunult): Anna püsti!

"Võta mind tagant," pomiseb ema (üsna väheetteheitvalt) oma kaheaastast vaadates.

Tundub, et on saateid, mida tohiks ka rahvusringhäälingus alles pärast AKd näidata. Või peresid, kuhu lastel on ikka väga, väga ohtlik sündida. Muidu ehk polekski midagi, kui raibe lasteaias ei käiks. A seal saab Romka kaela ajada vist õnneks.

Laupäev, märts 21, 2009

See ei ole „peenis”

Ma ei pannud tähelegi, et mingi mäsu meedias oli, aga seda Maarja Kangro lullat nägin telkus küll. Kes mind vähegi teab, kujutab ette, kuidas niutsusin täna Sirbist intekat lugedes. Sõitsin õigest peatusest mööda lausa bussiga. Puhtalt akadeemilisest huvist, muidugi.

Torme veeklaasis põhjustas ETV luulesaates kõlanud tekst „Liiklusmärk”, mille autor oled sina ja mis pärineb auhinnatud „Heurekast”. Pahameele tekitas ühe teatud väljendi korduv kasutamine. Kuidas suhtud neisse valulistesse reaktsioonidesse, millega heideti ette just luuletuse „roppust”, „ropendamist”?

Ma olin selle veeklaasitormi ajal ära Itaalias, aga lugesin nüüd tagantjärele kommentaare su artiklile Päevalehes („Kirjanike ja kirjanduse roll”, EPL 10. III). Subjektiivselt: mind kui edevat inimest lõbustasid need kommentaarid väga. Vaat kui kerge on vaatajale/lugejale korda minna: ütled kaks korda „türa” (ütleme selle kena ja põhjalt sugugi mitte ropu sõna välja), ja tunded lõõmavad. Muidugi polnud selline tundelõõm mu eesmärk, ma ei kasuta vägisõnu luules kunagi selleks, et kedagi solvata. Ja ka ilma vägisõnadeta ei taha ma oma loominguga kedagi ahistada.

Luuletus, mis algab T. S. Elioti „Ash Wednesday” („Tuhkapäev”) tsitaadiga, kujutab lootuse tärkamist keset kõledust ja kuivust. Eriliste lootusteta rändur (tänapäevane „pimedasse metsa” eksinu) näeb äkki liiklusmärki, mis kujutab hobust. Kui see märk on ka hoiatav ja elukas ähvardav, siis ometi muutub ta turvaliseks ja armsaks just selle tuttavliku türa tõttu, mida lapsed ja suuredki ikka plankudele ja bussipeatustesse joonistavad.

See ei ole „peenis”: kui see sõnaga tähistada, on ta just nimelt „türa” või „munn”, tal on kõva emotsionaalne laeng. Kõleduse, lootusetuse ja äraeksimise kontekstis on ta kodune märk mahlakast elust, lootuse, viljakuse ja inimkommete naljaka järjepidevuse sümbol. Ja eelkõige suhtlusakt. Olen sellist liiklusmärki päriselt näinud, ja ta tekitas mus tõepoolest rõõmsa tunde: siin on miski, mille ma ära tunnen! Kui see sõna ärritab roppusena, mis viib inimese vaimsesse häireseisu, näitab see vaid õnnetu luuletarbija jäiku ootusi kunstile, mis muidugi ei tule mulle üllatusena. Samas ei arva ma, et jäikadele ootustele peaks vastu tulema. Usun niipalju ikka kunsti harivasse funktsiooni.

Vägisõnade toimest ja tarvitamisest on oma raamatus „Mõtlemise aine” („The Stuff of Thought”) hea ülevaate andnud kanada keeleteadlane Steven Pinker. Ta kirjeldab tabusõnade kasutamise neuroloogilisi reaktsioone, parema ajupoolkera aktiveerumist, vägisõnade katartilist toimet. Näiteks vallanduvat inimesel, kes avastab, et ta on vea teinud, elektrofüsioloogiline reaktsioon limbilise süsteemi teatud osast, mida teadlased nimetavat terminiga „Oh-Shit Wave” („oi-perse-laine”). Pinker leiab, et kui vägisõnade ületarvitamine neid nüristab ja kui nende kasutamine teises vastiku tunde tekitamise eesmärgil on taunitav, siis ometi on olukordi, kus nad on möödapääsmatud.

Neil on teistsugune emotsionaalne laeng kui samatähenduslikel neutraalsetel sõnadel, need edastavad kõneleja reaktsioone ja suhtumisi märksa ilmekamalt. Pinker on ära toonud ka hulgi Ameerika presidentide vaimukaid „roppe” ütlusi (Johnson, Ford, Hoover). Kogu selle jutu peale: „türa” ei ole solvav sõna, temas on oma jõud ja ma kavatsen teda oma loomingus edaspidigi kasutada.

komejanditund

Oi see "tagasi keskaega" eksperiment on raju. Sumpasime just Kristiine tagant Kotkapojast Pelku-Kalamajja, nelja ajal hommikul, ja ainus valgustatud rada oli raudtee. Et rongid ikka teaks, kuhu sõita? Kardan, et mitte kuritegevus ei suurene, vaid kareninate arv. Me ei söandand nii konarlikku teed väikse nokastuse tõttu võtta, aga sattusime, khm, vihma käest räästa alla.

Kuigi valguseta, toob see vajutis võluvalt välja ka (kõnni)teede olukorra. Taevast sadas vihma, alt olime sitaauguni sopas, jalad hetkega märjad ja iga kolmas samm kadus kusagile Siluri ladestuni. Sõiduteede ületamine oli ka huvitav. Lisaks oli põnev näha, kel veel raha on, et oma majade esist valgustada.

Ja pagan, ma komistasin oma toas praegu. Pime oli!

"Aga nüüd saab vähemalt tähti vaadata," nagu ütles keegi Okeiko PMis.

Kolmapäev, märts 18, 2009

Call physician if above

Klõpsisin nn uues Excelis kogemata nupul "Installed Templates" ja mis ma näen, seitse malli, millest enamik absoluutselt vajutis-wise. Riikidele võiks ka mingeid olla, Läti põhjal saaks ju kena vajutis-malli teha, nad ise peavad praegu küll rubriigi "Blank and recent" valima.

Igatahes mulle pakutud:
- Billing Statement
- Blood Pressure Tracker
- Expense Report
- Loan Amortization
- Personal Monthly Budget
- Sales Report
- Time Card

PS Nädala pärast saab see blogi kuue aastaseks ja siinne on 701. postitus. Tundub nagu igavik. On sel mingi seos sõnaga 'eterniit'?

Esmaspäev, märts 16, 2009

verevaene kevadekuulutaja

Poes polnud enam verivorsti! Seda siis mu hästivarustatud geto-Selveris. See-eest kohtasin esmakordselt karni kardinali, ehk tõsist tüsedamat meest, kel rinnas silt "LIHAMEISTER". Ta lihtsalt takseeris ja nihutas paari karpi millimeetri võrra nagu võiks teha koduperenaine Bree.

Kartes end sama lolliks teha nagu lõpevad mu käigud autoteenindusisse või pedemüüjatega riidepoodeisse, küsisin butchilt siiski, kas ta teab, kas hooaeg ongi läbi. Ei teadnud, aga tellitud müüjamutt pomises midagi, et... noh, ma ei saanud isegi kasutatud keelest aru, aga läbi käis sõna "jõulud". Viitas abivalmilt käkkidele, a ma ei hakanud valgustama, et need pole ju vorstid. Uskmatu moori jaoks oli see täiesti amatöörlikult vist üks veri kõik. Asi hakkas, nagu mul kombeks, põhimõttelisi mõõtmeid võtta.

Sõle Säästu olid samuti tühi, elukohajärgsest (mis on näolt ja teolt veel vana hea liba-Lidl, mitte see uus... Air Baltic) lõpuks leidsin paar pakki vinkude vahelt. Igavad Wõro omad, aga saad sa kurta neil päevil. Ma pidin täna nt kandma kaht viimast puhast sokki, millest üks oli roheline ja teine beež...

Väike vandenõuteooria mahub siiski ka siia - nii Selveris kui esimeses Säästus olid verivorstide sildid, Selveris lausa kolm, aga riiul täiesti tühi. Äkki on midagi... vees, mis on pannud rahva verd himustama?!

Neljapäev, märts 05, 2009

La mala educación

Tõvesaaga jätkus, aga kõlama jäi hoopis natuke pea nelja aasta tagusest masendushetkest meenunu, et mul on unikaalne omadus tuua vähimagi pingutuseta välja inimesist halvim ja mida paremini neid tunnen, seda sügavam kaabe. Nüüd juba ka puruvõõrastega.

Elukohajärgses haigemajas läks tegelikult kenasti, esimest kohtumist päris oma perearsti Olgaga ei toimunud jätkuvalt, vaid puldis oli taas keegi teine, seekord suht väsinud olemisega, aga arusaa(da)va eesti keelega Ene, kes isegi muigas sõbralikult, kui kurtsin, et ei julge rääkidagi, mis mul viga, kuna registratuurimutilt saaks siukse jutu eest kohe molli.

Küsis siis, kas ma tahan ka vereproovi, mai osand nõuda, vaid võtsin antibiotsiretsepti ja mingi tasakaalustava kõhurohu reklaamiga post-it'i tänuga vastu. Oli ikkagi üsna tavaline... no ei mäleta diganoosi, aga mitte viiruslik ega surmav, aga lihtsalt kurgust nüüd laiali peksnud ja lümfisõlmedestki snuukrimängu teinud ja palaviku üles kütnud.

Õhtul EPLi majja sattudes leidsin veel avatud apteegi, kus abiotsi sain kenasti kätte, aga teise rohu nime ma ei mäletanud. Otsisin reklaam-märkmepaberi üles, et "mingi.. ee.. sitarohi pidi ka olema". Väheke küpsem tibi tõstis üllatunud pilgu: "Mida te ütlesite?" Ehmusin, aga olin päevast nii sodi, et vastasin oma teadmatusest häbelikult uuesti "sitarohi, ütlesin".

Pilk elavnes ja seda saatis mõistev kõne: "Aaa, sitarohi! Need on tegelikult sõbralikud bakterid!" Ma ei oleks tõesti meeldivamat eufemismi sellele leidnud. Sama ravumit küll ei olnud neil (sest eks arst peab üht soovitama, proviisor teist, ikka see triikraua-värk, äkki isegi mahlaauruti), võtsin siis teise.

Aga olukorraga süvenes jälle kahtlus, kas nad ise ikka räägiks nii, või olen mina see oodatud jaaniuss. Mõne nädala eest olin pool-sunnitud jutlema kõigi käperdatud laste kaitsja Pille Alaveriga, kes oma kärsitu plõksimisega mind hetkeks endast väljutada suutis (ta vist ei teadnud, et ma pole kahtlusalune, vaid vabast tahtest vestlema tulnu) ja ma käratasin "no mina ei näinud, kurat, teda neid persse panemas?", mille peale proua komissar elavnes juba tuttaval moel ja hüüdis vastu "Ah ta pani neid persse??" Ohkasin ja jäin vait, Alaver lahkus pettunult.

Aga ikkagi - muna või kana (või lihtsalt sildav sotsiaalne kapital)?

Kolmapäev, märts 04, 2009

Estonia is not afraid of boobs

Subjekt tuli siit (...ei karda eesti rind) ja alljärgnev meiliga, ja kuigi see on mingis natuke soomekeelsemas versioonis juba netis levinud, on tegu ikka väga kvaliteetse tekstiga, nii et siit tuleb minu loodetavasti esimene ja viimane irvitus guuglitõlkide arvel. Kahjuks ma olen oma silmaga näinud inimesi, kes mis tahes keeles või miksides samas segast juttu räägivad (mõnikord ma isegi).

From: Dr.Kevin Brown [mailto:dr.kevvvb300@msn.com]
Subject: Alates Dr.Kevin Brown

Dear Friend, 

Kuidas teile täna ja teie perekond? Loodan, et hea, ma olen Dr.kevin pruuniks. Alates Haledon, North West London, siin Inglismaal. Ma töötan Natwest Bank Corporation Londonis. Writing te minu kontor, mis on suureks kasuks nii meile. Minu osakonna, mis on abikontrolörid juhataja (Greater London Regional Office, olen avastanud, kui mahajäetud summa $ 12.5 miljonit USA dollarit (kaksteist miljonit viissada tuhat Stardollista dollarit), mis kontole, mis kuulub üks meie välismaistele klientidele Late Hr Thompson Morrison Ameerika kodanik, kes kahjuks kaotas oma elu Euroopa lennukatastroofi of Alaska Airlines Flight 261, mis kukkus 31. jaanuari 2000, kaasa arvatud tema naine ja ainult tütar.
 
 Valik Teile on tekitanud alates geograafilist laadi kohta, kus te elate, eelkõige seetõttu, et tundlikkus ja tehingu konfidentsiaalsuse siin. Nüüd meie panga on oodanud ükskõik millise sugulaste ees-up tuleb nõuet, kuid keegi ei teinud seda. Mina isiklikult ei ole andnud leidmisel sugulaste 2 aastat nüüd, Ma otsin oma nõusoleku esitada teile kui Lähisugulane / Kas abisaaja surnud, nii et teel selle konto hinnatud 12,5 miljonit dollarit võib maksta teile.
Seda on võimalik välja maksta või jagada need protsendid, 60% mulle ja 40% sulle.
 
Mul on tagatud kõik vajalikud juriidilised dokumendid, mida saab kasutada varundage see väide me tegemisel. Kõik ma pean tegema, on sisestada oma nime ja dokumentide legaliseeriks see kohus siin tõestada teile õigustatud toetusesaajaga. All I nõuavad nüüd on teie ausad koostöötoimingud, Konfidentsiaalsus ja Trust, mis võimaldab meil näeb see tehing läbi. I garanteerida teile, et see täide viia seaduslik korraldus, mis kaitseb teid mis tahes rikkumise korral law.Please annavad mulle järgmist: kui meil on 7 päeva kestab see läbi. See on väga kiireloomuliste palun.
 
1. Täielik: Nimi
2. Teie: Telefoninumber
3. Teie kontaktaadress.
4. Vanus:
5.Core tööd / Ametikoht:
 
Võttes läbinud metoodiline otsida, otsustasin ma teiega loodame, et sa leiad selle ettepaneku huvitav. Palun teie kinnitus sellele kirjale ja näitab teie huvi, ma esitaks teile rohkem teavet. Endeavor lasta mul tunne oma otsust mitte hoida mind ootab.
 
Tervitused,
Dr.Kevin