Teisipäev, veebruar 28, 2006

uskumatud seiklused omavalitsustes

Nonii, juubilar sai Maardu aukodanikuks: "Anne Veski saab nüüd Maardus tasuta bussiga sõita. Kui ta ostab Maardusse korteri, hakkab ta kommunaalteenuste eest maksma vaid 50 protsenti. Veski saab samuti tasuta külastada Maardu linnasauna."

Nii et ei pea olema Kroonika, Just ega Ekspress, et inimesi mõnitada. Omavalitsus saab kellegi lihtsalt aukodanikuks kuulutada ja kasvõi hauaplatsi eraldada suure käraga. Mida kaugemal perses paik seda rohkem võimalusi.

Hauaplats oleks talu asemel paslik kingitus ehk ka olümpiavõitjatele, arvestades kui kitsaks pealinna kutukatel läinud on. Lihtrahvas ei saa suremist omale enam lubada, kui just Sampo vastavat fondi ei tee, kuhu labidahaaval koguda kuni kuus jalga täis saab. Mu fanamal oli ka kirsturaha pesukapis!

PS M rääkis, et ta laps pidi Inglise Kolledžis linnugrippi joonistama ja selle mingi koodi pähe õppima. Neetud eliitkoolid ikka oskavad aineid huvitavaks teha...

Esmaspäev, veebruar 20, 2006

looduse imeteod

terve viimase aasta jooksul olen nuputanud, miks meie peenes büroos just minu laual sitapaberirull on. kelleltki küsida pole julgenud, äkki on midagi isiklikku. täna sain lõpuks aru, kui nina verd hakkas jooksma ja rulli enam ei leidnud. ja ta oli kogu aeg lambist veidi paremal, peidus sinimustvalge taga, mille jalamile on kirjutatud "Austusega, Juhan Parts". kuradi villu.

ahjualused

Mõtlesin siin Sooääre RPst lahkumisega, et mis siis Riigikogu saalist saab, kui akna all enam kohti pole nö sõltumatutele saadikutele? Kõik kõhklejad võiks kiirustada igal juhul, et päris viimases reas istuma ei pea pärast.

Pühapäev, veebruar 19, 2006

4:03

ja ma mõtlesin, et 'margaret thatcher naked' on ultimate turn-off thingy. kuni gilmore'i tüdrukutes ilmus lorelai pähe elus madeleine albright rory unes tema kõrvale voodisse. kogu oma prossiga.

samas olen ma kaks päeva riiulivaimus ja lakihaisus eland ja võibolla kujutasin seda ette.

Reede, veebruar 17, 2006

RTJ. või siis mitte.

Ka teine alandus mahtus sellesse nädalasse - test des teufels. Ega mul ei olnud väga briljantset ootust oma inglise keele oskusele, aga see oli ikkagi üsna jõhker kogemus. Mis neil usalastel on, et ei anta analüüsida a la JFK kõnesid, vaid lugusid sipelgate feromoonidest, Jupiteri kaaslasest, põllumajanduse algusest Ameerikas (neoliitikumis vist), maisi ja herilaste suhetest jms crappi?

Nõmedam oli see, et vajaduse keskenduda võitis pidev vajadus naerma hakata, kui peksti mu niigi vaevu pöörlevasse venti pikk jutt mingist hormoonist, millega antsud märgistavad pika tee toiduni, et kogu pesa söönuks saaks (terve teadus oli antennidest ja elajate riskihaldusest) ja siis pakutakse küsimusele "Mille järgi sipelgad toiduni jõuavad?" vastusevariantideks, et toidulõhna peale või et lähevad kõige esimese järel. Ma jõudsin mõttes täispikki multikaid visandada, kuigi 55 minutit oli viie loo läbitöötamiseks. Nojah.

Nädal oma alandustega ei ole siiski veel kaugeltki ühel pool. Homme osalen töövestlustel asutuses, kust mind sisuliselt lahti lasti, aga sellegipoolest valin seal uut töötajat. Õnneks mitte oma ametisse.

Kolmapäev, veebruar 15, 2006

pulss

Teagi miks ma täna keset päeva spordiklubis koormustestil käisin. Kuulsin apokalüptilisi asju oma vereõhu ja pulsi ja vastupidavuse kohta. Kutt üritas olukorda leevendada: "Ega see ei tähenda, et sa nüüd homme surema hakkaks". Veider maso. Mina eelistaks iga kell homme suremist.

argikeel

Nii. Kopteriõnnetuse põhjus on vähemalt kellelegi selge: "Servo kolvipea küljest on lahti koorunud osa plasmameetodil peale kantud vase ja alumiiniumi segust valmistatud kattekihti."

D viitas tsitaadile ühes varasemas uudises: "Rahvakeeli öeldes, kopterit juhitakse tiiviku labade seadenurga muutmise teel hüdrovõimendi abil ja ühel hetkel muutus ootamatult laba seadenurk." Leidis, et hüdrovõimendi seadenurk ei ole küll rahvakeel.

Mulle tundus, et kui rahvalik on regi ja Opel Vectra, siis kopteritest teabki meie rahvas ju (tänu Ansipile) palju rohkem kui autodest ja kodumasinate kasutamisest, nii et rahvalik inaff.

Jiga meenutasime Doomi mängu plasmagun'i ja ta tegi üldisema tähelepaneku katastroofide rikastavast mõjust argikeelele: "Iga poetagune teab pärast Kurkset, et kaitseväes on käsuliin, pärast Estoniat, et on vööriaparell ja pärast Pärnut, et on kroonlinna null. Nüüd siis see plasmatuunitud servo või mis ta oligi."

Ainult viimase naftareostuse juures ei õppinud me vist midagi, isegi mitte masuudil, bensiinil, diislil ja toornaftal vahet tegema. Eriti rumal õnnetus.

EDIT: ahjaa, linnugripiga levib muidugi ka uus sõna "pandeemia". pole kuulnd? tuleb gripp, küll kuulete.

Laupäev, veebruar 11, 2006

esteet

Tulin lihtsalt trammi pealt maha peatuses, mille olemasolustki ma ei teadnud. Kõik oli seal nii kole lihtsalt. Passisin äraeksimist kartes siis uut trammi ja lugesin targu kaasa võetud Sirbist, kuidas keegi Andra Teede (lapspoetess, nagu selgus) oli Rednar Annusest teinud Heljo Männi suus Renna Rannus'e. Lõpuks Kadriorus eksisin ikka ära ja tegin ilmatuma pika tiiru, et eile sinna jäänud autoni jõuda. Ilm oli kole, majad ka. Peavalust rääkimata.

Kolmapäev, veebruar 08, 2006

haiged tarbijamängud

Vähemalt EMTil, Elionil ja Selveril on miskipärast korraga uus kenjaalne idee, et kui klient uuendab oma kontaktandmeid, osaleb ta vapustavas loosimises. Aga näiteks minu andmed ongi ontliku tarbijana igal pool õiged, nii et mis kuradi diskrimineerimine see nüüd on siis?

Netis saan suurema kärata näiteks uue meiliaadressi panna sinna mõneks ajaks, aga Selveris sunniti selleks infoletti minema. Mõtlesin siis kavala variandi välja, et liiga piinlik poleks asjaahne kundena - kuna kaart hakkab aeguma, läksin üksba küsima, mis ma tegema pean. Lahked tädid lohutasid, et mu orants tükk kehtib ka kaks nädalat pärast kirjasolevat kuupäeva ja sama targalt tulin sealt tagasi. Perset, Kreeta.

Teisipäev, veebruar 07, 2006

Tere naised!

Kirjutan teile esimest korda, sest täna peldikus käies tegin väikese tähelepaneku, millest kujuneb üks ettepanek. Nimelt olen aru saanud, vähemalt filmidest, et naistel on probleemiks a) mehed jätavad prilllaua üles, b) nad sirtsutavad sinna peale (okei, see võib ka mõnda järgmist meest häirida).

Minu probleemiks on a) kui naised jätavad prilllaua alla aga kaane üles ning b)... ee, beed polegi, seda lihtsam (erandina tuleb märkida, et ka mehed võivad tekitada minu probleemi a), ilma, et kaasneks naiste probleem b), aga naistel ei saa selle vastu ju midagi olla. Igatahes minu probleemiga a) võivad naised põhjustada otseselt iseendale oma probleemi b), kuigi samas olukorras on välistatud tasakaaluna naiste probleem a). Nii et üritaks teha suure sugudevahelise leppe, et mõlemad panevad ka kaane kenasti kinni. Kuidas see ettepanek tundub?

Eks ma võinuks seda ka neljale oma büroo naisele seletada, aga siin on ägedam.

Esmaspäev, veebruar 06, 2006

Suitsetamisest loobumiseks saad abi arstilt või apteekrilt

Rõõm oli tänases ahastuses ostetud suitsupakil näha suuremaid ja rasvasemaid hoitusi. Aga miks ma pean selle teadasaamiseks SUITSU ostma. Uurige välja seal marlbsis, mida suitsetajad veel tarbivad ja kirjutage see kasvõi õllepudelile, kingakarbile või juustupakile!

ropp, ropp päev

Tavaliselt leiavad ulmesitad päevad ikka nädala sees aset, täna juhtus see ootamatult pühapäevaga. Ainus highlight oli rahvaomakaitses mängitud JMKE "Munni monument", mida ma, kardan, polnud lauluna kuulnudki varem.

Õhtuks olid ka kõik võimatud asjad ja inimesed kodus, arvutis ning telekas mulle niimoodi näkku nikkunud, et mõtlesin vindi üle keerata ja läksin Viru keskusse. Ja nii haige, kui see ka ei ole, nautisin ma pühaba õhtal alarahvastatud poodides ringi jõlkumist.

Kaubamajas mängis REM, müüjatare oli vähe, tuled põlesid, üksik alakatepaar ameles, keegi ei vahi sind - oleks nagu muusikavideo staar, kes niiöelda nähtamatuna teistest mööda ja läbi kõnnib, oma sügavat muret kurtes. Filmistseeni meenutas tegelt eile ka hetk trennis, kus oli samamoodi väga vähe inimesi, kõik askeldasid vaikselt oma nurgas ja kõlaritest tuli täpselt õige volüümiga melanhoolne Wonderwall, vist Ryan Adamsi esituses.

Ma siiski täna ei kurtnud. Kui, siis urgitses kusagil vaid väike mure, et kui tekiks tahtmine kedagi tappa, polnud tööriistu kaasas. Kandsin igati sobivalt oma musta, pea kõik nööbid kaotanud parmujopet (teine lagunes pesus ära eile), selle all sarimõrvari pusa, mille punakasorantsi kapuutsi tõmbasin silmini ja lasin turvameestel kahtlustavalt enda järel kõmpida. Töötab alati.

Asi läks veel põnevamaks, kui Zarast mingid nahksed tenkarid ostsin ja need prügikoti sarnasesse musta plastikaati pakendati. Keerasin selle endale kaenla alla ja nägin veel kahtlasem välja. Kaalusin ka USA saatkonna eest läbi jalutamist aga külm oli ja ma tahan nende viisat kunagi saada. Pood siiski ammendas end mingil hetkel, aga tuju oli palju parem kohe. Mulle näkku ei nikuta.

PS Mõtlen ikka üsna sageli, millal õhtaleht mu blogi avastab ja vol 2e avaldab siinse best ohviga juba eluajal legendaarse riigiametniku järjekordsest tegelikust palgest. Äkki ma olen seda kahtlust siin ka juba avaldanud ja seepärast nad protestiks nüüd ei reageerigi. Või täidab Reet Roos veel piisavalt eetrit.

Reede, veebruar 03, 2006

godot

Minusuguse linnalooma jaoks on isegi Viljandis käimine seiklus. Või noh, tegelt oli igav. Ehk neil ei olnud, kes mind 3h kuulama pidid (kuigi mina jätkuvalt lukus kõrvade tõttu neid ei kuulnud, õnneks v kahjuks.) Ise eksisin vaid ühe korra ära linnas - muidugi kõige kitsamal tänaval, järseimal tõusul ja teravaimal kurvil, kus... läks natuke aega. Visiidi suurimaks elamuseks jäi 3,5tunnise parkimise tasu - 1,25 krooni.

Tagasiteel süvenes kahtlus, et kitsed on hakanud organiseeruma. Passivad kraavis, teevad näo, et otsivad rohuliblesid või löövad aega surnuks ja arutavad Vanilla Ninja viimase singli üle ning just siis kui sina oled lähenemas, sööstavad välja, kablutavad hämmarit teeseldes mööda teed "issake, asutasime siin kodu poole ja me TÕESTI ei märganud teie autot" ning lepivad elamuse nimel paratamatute tsiviilohvritega. Õnnestus siiski sittade provokatsioonile mitte alluda ja osavalt slalomeerida.

Veidi pikemaks kujunes mu südametunnistuse leevendusprojekt - külastada tee peale jäävas tundmatuks jääda sooviva perversse nimega väikelinnas elavaid väidetavalt bioloogilisi vanemaid. Õnneks oli esiuks lahti (mul pole võtmeid, kuigi moor väidab, et on). Ema istus köögis ja larpis suppi. Ütlesin tere ja jäin uksele seisma. Läks paar sekundit, kui ta üle õla/supi vaatas ja avastas, et ma polegi isa.

Meenus Kivirähu surematu dialoog, mida ma küll liiga täpselt ei mäleta, kus mehe ukse taga oli tundmatu naine (U, võid täpsustada):
M: kes teie olete?
N: Godot
M: kes-kes?
N: ma olen see, keda te ootate
M: ah lits!
N: kas teie ootasite siis litsi?
M: no keda siis veel?

Moor tundus leppivat tõsiasjaga, et ma polnud isa ega lits (no see viimane nõudnuks ka liialt seletamist), mina leppisin mõningase rõõmuga tõsiasjaga, et isa polnud. Käntsatasin end istuma, esitasin viisakusest küsimusi töö, viimase klatši, naabrite ja kohalike poliitikute kurva saatuse kohta. Valdavalt pidin õnneks vastama küsimustele, kes mu talle teadaolevatest sõpradest kellega käib, kus töötab ja mis nägu keegi oli ja kust ma teda tunnen, et ema nimed ja näod kokku viiks. Kulus tund. Ei hakanud ajasäästu huvides seletama, et osade talle teadaolevate inimeste elust ei tea ma enam ammu midagi, või et keegi neist on pööranud rasedaks, pedeks, töötuks või lahku läinud. Õnnis teadmatus töötab alati.

Esitlesin lõpuks, kui teemad täiesti otsa olid saanud, ahastuses oma uut kampsunit. Moori kommentaar on tüüpiline: "Sa oled alati imelikke asju kandnud". Selle peale üritasin solvumist varjates põgeneda vabandusega, et pean House'i ajaks Tallinnasse jõudma. Veits lohutas ema särama löönud silm - selgus, et vaatab ka seda sarja. Siis rääkisime veel veidi aega, mis telekast tuleb. Vahepeal jõudis isa koju, tõmbas mingid tunked selga ja siirdus patakas pabereid käes keldri poole katla manu. Seletas uhkelt, et arenguvestluste kokkuvõtted, mida ta peab tervelt 60 läbi viima vms. Küsisin lootusrikkalt, tema tervele mõistusele lootes, kas see on ikka tulehakatus. Oo faking ei - läks neid keldrisse üle lugema. Noh jah, elu maal tekitab ikka haigeid mõtteid.

Aga minema ma sain. Vähemalt on selle aasta viisakusžest sooritatud. Mitte et mu reedeõhtu kuidagi erutavamaks muutus - 3 osa 6FUd igavusest vaadanud praeguseks. Mille viimane hooaeg on iseäranis masendav. Lohutav taas natuke, et seal pole vist ühtegi tegelast vanainemesteni välja, kes EI ropendaks.

kiss tomorrow goodbye

Reipad vanainimesed võivad ikka päris ogaraid asju teha. Näiteks rokkida, džääsida, svingida, kantrida, olles laval paljajalu, ent tõmmates palja kuid paksu kõhu peale ilge lillelise vesti ning keevitada sündil kodumaist kaerajaani. Nagu näiteks Deep Purple täna. Soome hümni järjekordsest esitusest rääkimata. Üsna lustakas spektaakel, kuigi kõrvad vilistavad taas koera moodi.

Samas vanaisa Robocopi elu ei ole ka väga igav isegi ilma šõubisniseta. Taat tõmbas eelmisel nädala oma 80 tuuris eluaasta juures hinge taha järjekordse insuldi, kiirabi tuli kohale nagu viimase paarikümne aasta jooksul, ent nentis seekord, et patsient on liiga vana ja ükski haigla teda ei taha ning tõmbas jee.

Sai siis kodanikualgatuse korras Robokale ise voodi laatsaretis otsitud ja nüüd peatub hubases intensiivis juba nädalapäevad ning kiirabi eksperthinnangu kiuste ikka elab veel. Võta siis nüüd kinni, kas peaks maha surema, kui punased tunked käsivad või tüüdata koduseid ja riiki edasi oma raudsel tervisel põhineva eksistentsiga. Sest ega mingi nõrk inimene kõiki neid rabandusi juba üle ei elaks.

Oma vanama kunagises jee tõmbamises süüdistan ma siiani Eesti Telefoni, kes suutis pärast paarikümneaastast järjekorras olemist liini alles veidi pärast seda meie koju vedada, kui fanama oli enda järjekordse rabandusega veits aega aknal telefoniomanikest naabreid hüüdnud, et need kiirabi kutsuks. Tööpäev, keegi ei kuulnud ja ega jäänd mutil muud üle kui sahtel lahti tõmmata ja sussid vaikselt sinna tõsta.

Kolmapäev, veebruar 01, 2006

turumajandus

Olles aasta-paar tegelenud otsapidi udukakkudest kodanikuühendustele selgitamisega, mis on turg, kes klient, mis teenus, sain täna siis lõpuks tänuväärt tööd vilju näha. Täpsemalt seda, mida tähendab "sihtrühma määratlemine ja loomine". Sattusin adumatutel asjaoludel trükikojast transat tehes Tallinna Puuetega Inimeste Koja majja Mooni uulitsas, kus sain napilt kõrvale automaatselt ja mitte just väikese hooga avanenud välisukse eest.

Mõtlesin järgnenud sekundil, et näe kui mugav, ratastooliinimesed ei pea seal ukse vahel jebima ega lingi küljes rippuma, aga veel sekund hiljem jõudis minuni kohutav tõde - see ongi uute liikmete värbamiseks, sihtrühma tekitamiseks! Just nagu Pulleritsu meelest üritavad homod oma suhte seadustamisega "kogukonda uusi liikmeid kujundada".

Et olin ikka päris ehmunud, küsisin vastas olnud tibilt ja asutuse juhatajalt sama hooga, et kas sisenejad jäävad ikka vigaseks või saavad vahel päris surma ka. Möödus taas sekund, üks ajusopp hakkas mulle sõnumit saatma, et sain just maha nädala solvanguga, aga naised hoopis itsitasid paljutähenduslikult...

Muidugi ei usu ükski arukas inimene sellesse Pulleritsu mõttekäiku ja arvaku palju tahab, et kui mõni homo peaks ta ära vägistama, siis ei taha tema ega ükski teine sama läbi teinud mees enam naist nähagi vaid on pede valmis. Või et Priit või keegi teine suudab oma kätega kellestki heteroseksuaali teha.

Aga see TPIKi pealtnäha roosa ja rõõmsa maja halastamatu uks ei jätnud küll ruumi mingile kaksipidimõtlemisele tagajärjest või jauramisest, mis ikka on kaasasündinud omadus ja mis mitte.

Pagesin nii kuis rehvid võtsid.

PS See sai juba Rootsis Lga veedetud nädala käigus selgeks, et mida valgem lumi, seda mustem huumor (Haljala).