Laupäev, mai 20, 2006

kordussaated

Saan aru, kui suviti ei raatsita uusi asju telekas näidata (kuigi hui inimesed telekat vähem vaatavad), aga mis firmadega lahti on, et nad end piinlikult kordama hakkavad? Üks suur trükikoda saatis nädala sees kena reklaammeili, et äkki nad teeks me ajakirja trükkimiseks pakkumise, neil tahtmist ja kogemust on. Meil on ka, kuna just neilt me seda teenust ostamegi, teist aastat juba.

Täna saatis Hansapank mulle heameeleavalduse, et said abiks olla mu kodu soetamisel ja nüüd on rõõm pakkuda mulle vaba tagasimaksega krediitkaarti viietonnise limiidiga. "Et saaksin mõelda väiksematele, kuid niisama olulistele asjadele: sisustusele, puhkusele, reisimisele ja kõigele muule, mida hing ihkab ja mis meele rõõmsaks teeb." Lisaks mingi pläma igapäevaostudest suuremate kulutusteni, mis kõik mugavalt yada-yada..

Pakkumise olla personaalselt mulle välja arvutanud arvutiprogramm. Nii, kallis arvuti - esiteks ei saa viie tonni eest mitte munnigi, teiseks mul juba on teie krediitkaart ja neli korda suurema limiidiga kui ses kirjavigadega rätsepapakkumises.

Reede, mai 19, 2006

Pissuaaride poliitilisest omapärast maapiirkonnas Karksi-Nuia näitel

Kõige ohtlikum riik maailmas on ikka Lõuna-Eesti - kogu see ilu on puhas Villu petekas, et linnud laulavad, rohi lõhnab, vihma tibutab, wifi levib, kusagil haugub koer... aga siis üritakse sind kultra peldikus keset kusemist Rahvaliitu värvata! Ehmusin nii ära, et unustasin kuivakski lüüa.

Neljapäev, mai 18, 2006

siin pool sood

Mul on ikka tõsine kahtlus, et kuigi Ö on sedapsi, kandusid läbi venditoru tüütumad kõrvalnähud mulle - ikka nihukeste asjade vastu on isu viimasel ajal, et mine või paksuks. Tema lakub rahulikult jäätist ja elab nigu miška, küll pahupidi poksikotina.

Tegelt käisin sealpool Sood külas täna kogemata, viisin tehniliselt Rimis kohatud pühad õed koju (okei, vahemaa oli 300 meetrit a mul oli igav, sest suits suus tankima läind tibi ei lennandki õhku natuke aega varem). No ja siis karjatas bläädi nukkunud N, kui uksel mind nägi ja tegi kohapeal seletamatu 360 kraadise tiiru, lõpetades uksepiidas. Ja karjatas teist korda, kui ma häbelikult viivu pärast talle autost kaasa haaratud banaani pakkusin. Nii halvasti pole mul ammu läind. Jõime siis Jga digestiivteed köögis vaikselt.

Hullem - mida perset ma laubal nende elviseteemalisele üritusele selga panen? N lubas vähemalt, et ta siis ei karjata rohkem. Vähemasti, kui ma banaaniga ei tule. Eks elamine nisukses magamistoas, kus uksest puudub üks tahvel ja seinaks on akvaarium, jätab psüühhikale oma jälje.

Neljapäev, mai 11, 2006

harimatud linnavenelased

"Ilves on maarahva lemmik, teda eelistavad pooled eestlastest ja haritud rahvas" seisab EPLi esiküljel. See on oma täiuslikkuses peaaegu rahvusromantiline valimispropaganda. Hitleri nimeline Puhta Euroopa auhind sellele, kes toodud andmete põhjal leiab ülejäänud elektoraadi ja pakub tõhusaima idee, kuidas sellest lahti saada. Sinna kipuvad ilmselt jääma küll lisaks Arnoldi omadele ka proua Int-Ilvese fännid.

Kolmapäev, mai 10, 2006

mitte jõu vaid nõuga

Vot seda tähendab Tartu mnt mäele tekkinud jõhker betoonkiri, mis mu väga ära ehmatas täna, lisaks liiklusele muidugi. K ütles, et see maja on seal aastaid juba, ma pole kordagi tähele pannud.

Asi läks veel hullemaks, kui leidsin tund hiljem pressiteate, mh lausega "Ladinakeelsest väljendist „NON VI, SED ARTE“ pakatav energia ongi just see väärtus, mida Luku-Expert oma kliendini tahab tuua – olgu selleks igapäevane klienditeenindus, jagatavad teadmised või betoontähed."

K arvas, et see tekst käib lukkude avamise kohta. Ehkki jõuga avatavad lukud peaks rohkem neile raha tooma kui nutikalt muugitud. Igatahes olgu betoon neile kerge, kui firma hakkab sloganit vahetama.

Teisipäev, mai 09, 2006

litosfäär vs polümeer

Päev kulus nuputamisele, kas olen mina maganud keemiatunnis, jäänud ilma viimastest ITalastest keeleuuendustest või aatomi tasandi nüanssidest materjaliteaduses, aga mitte ei saa aru teeneka suhtekorraldusagentuuri tõlkest "Intel, the world leader in silicon innovation" -- "Silikoonuuenduste liider Intel".

Lause lõppes "..loob tehnoloogiaid ja tooteid ning algatab suundumusi, mis edendavad inimeste elu ja tööd", nii et ränitissid ja elektrit mitte juhtiv elektroonika on kindlasti uus suundumus. Edu osa näeme hiljem.

Sry Daniel, kui millestki valesti aru sain, sest eks isand Hill juba suri aastal, mil mina alles sündisin, ja nende materjalide struktuuri erinevus avastati ikka palju hiljem (ehkki enne rumalalt sama nimi anti, ent siiski on inglise keeles erinev kirjapilt!), aga te olete juba pikki kuid kirjutanud järjekindlalt just silikoonist ja selle kristallidest. Kes mind nüüd hariks?

meie rumalus on nakkav

IGA freaking nädal on mul jälle uus postiljon. Täna ei olnud see enam minu elu, mis mul silme eest läbi jooksis, kui veerand üheksa kast tühi oli. Aga - kuuldes taas reetlikku kõrinat plangu tagant lokeerisin peenra kõrval paar käepärast paekivi, avasin värava ja leidsin suhteliselt õnnetu, aga üsna pohuistliku näoga keskealise mehe. Arvestades, et tapmises ma teadaolevalt väga hea pole (naabrid Nõmmel ei tea ilmselt siiani, kes nende koera ja kasvuhoonet nädalavahetusel ründas, kui me Mga rotte tulistasime), käivitasin oma dialoogimagneti:

Mina: tere, mulle ka midagi annad vä?
Petskin rõõmsalt: mida sa tahad?
M: noh, postimehe ja päevalehe oleks võtnud
P: ei, kuule, mul on siin kõike, vali ise (viipab hooletult pungil käru poole, ta on vist turul enne müünud), no võta postimees
M: päevaleht peaks ka käima, aga eile tuli neist üks aint, mai mäleta, kumb. ja laubal oli samamoodi. äkki üks ei käi enam?
P: ah see, ma eile sain sõimata jah, millegi unustasin täitsa ära, vaata, siin kõrval on eilsed päevalehed
M: ei taha seda enam, lugesin eile töö juures läbi
P: näe tänane on ka
M: a sul kirjas pole vä, mis mul käib?
P: kusagil oli küll. mis number?
M: 18
P: nii-nii, eesti ekspress... seda mul küll ei ole
M: see käib neljapäeviti
P: missmõttes? ainult korra nädalas ongi vä?
M: sinu õnn
P: mis see siin kirjas on, jänne...
M: oi see käib minul, järva teataja!

Viivuks vaatasid postijumalad mujale ja tume vari jooksis üle mehe näo, kui ta ette kujutas sadade ühikute seast mingi tundmatu nimega väljaande otsimist oma kotist. Mul poleks olnud ka südant panna teda kõige selle seast ühte õhukest lehte otsima, aga enne kui ma jõudsin teda rõõmustada ütles ta ISE "ääh, las ta olla", nagu oleks MINA talle tahtnud teenet teha. Jäin ahastusega vait. Kutist oli kahju muidugi.

P: kule, a mul on siin ajakirju ka, tahad mõnda vä?
M: ma ei mäleta peast, mil meil käis majas. mis sul on?
P: no mul on KÕIKE
M: vaataks sealt paberilt ikka
P: äi mina sellest aru saa. näe, stiinat?
M: ee.. kellelgi vist käis, kurat ma ei mäleta
P: ma võin kroonika ka anda (lappas edasi)
M: ei kroonikat majas ei käi
P: tervis?
M: sitt. aga seda ka ei käi kellelgi meil vist. kurat, vaata sealt paberilt
P: siin on mingi sirp... mis see on?
M: see ka korra nädalas, reedel. sa ei ole selleks ajaks enam ametis nagunii
P: nojah, ma üritasin vanamuti siia kupatada aga vaatan, et ei saa isegi hakkama näe. täna saan jälle sõimata, sest midagi kadus... ah ma ei mäletagi.
M: kuule kima edasi

Minul said lõplikult sõnad otsa. Tema oleks edasi rääkinud ja ilmselt paar õlut võtnud ja pikemaks jäänud, aga keegi meist pidi ju tundma sisemist urget mõnigi leht õigele saajale toimetada enne õhtut. Mina andsin endast selleks tõesti, palju suutsin. Ja õhtul saan ise Paula või Liisa emalt, et ma nende Stiina minema lasin...

Ühe mõtte lisaksin siia veel, ExpressPosti koduleheküljelt, mis seletab enamvähem kõike:

Missioon

• Express Post aitab kliendil head uudised kiirelt kätte saada.

Meie väärtused

• Positiivsus - Me oleme rõõmsameelsed, me ei vingu ega virise. Me usume endasse, oma võimetesse ja oskustesse. Probleemidele leiame lahendused, mitte vabandused. Me oleme abivalmid oma kolleegide suhtes ja oskame olla tänulikud. Meie positiivsus on nakkav.
• Endast parima andmine - Me oleme initsiatiivikad. Kus viga näen laita, seal lähen ja aitan. Me ei oota, et keegi meie eest midagi ära teeb, me teeme ise. Me julgeme seada endale kõrgeid sihte ja lepime ainult parima tulemusega. Oma tegude eest vastutame ise.
• Areng - Me hoiame ennast pidevalt kursis uuenduste ja muutustega. Jagame meelsasti kogemusi kolleegidega ja õpime teineteiselt parimat kogemust. Me ei korda oma vigu. Me mõtleme loovalt ja ilma raamideta. Me oleme valmis muutusteks, sest paigalseis on tagasiminek.
• Usaldus - Me oleme ausad ja avatud. Me usaldame teineteist ja ei karda rääkida probleemidest, kitsaskohtadest otse. Me täidame oma lubadused korrektselt ja tähtaegselt. Me austame ennast ja kolleege. Me oleme lojaalsed ja uhked oma ettevõtte üle.

Oma käitumises ja tegudes lähtume oma väärtustest, see paistab kliendile ja kostub igas meie telefonikõnes. Kõik see kiirgab meist ja on tajutav ka väljaspoolt, mille tulemus peegeldub järjest kasvavas kliendirahulolus.

---

Reede, mai 05, 2006

kozy su käsi põleb

Voorimehe tänavast rattaga läbi kimades tundsin nii mahlakat kanepipilve ühe hapra viivu jooksul, et kõik sai järsku selgeks - suvi on käes!

Kolmapäev, mai 03, 2006

veel üks hea põhjus jumalasse mitte uskuda

Mulle pandi nüüd ka Skype, teatas ema täna õhtu eel elevusega. Kõlas nagu ampull või süütuse kaotamine. Karjatasin selle peale kontoris "mu emal on skype", mida U tõlgendas tooni järgi, justkui oleks emal avastatud raske haigus.

Teha ei osanud moor sellega suurt midagi, lõpuks võttis mu kõne pärast pikka kutsumist ikka vastu ja sosistas, justku ma ei teadnuks, et ta ei oska sellega suurt midagi teha. Ütlesin, et nii käibki ja pärisin, kas meil on tõesti millestki rääkida? "Ei ole vist", itsitas ta vastu. Aga tervelt 10 minutit tuli kokku, arutasime temaga venna tulevikustrateegiaid parema teema puudumisel. Siis otsi kokku tõmmates küsis ta, kas punane nupp lõpetab kõne, ma vastasin jaatavalt. Ja kõne lõppeski türaki. Ega ta ei taht lõpetada, hüvastigi ju jätmata ning manitsemata, et ma vähem jooks jne bla-bla. Moor tahtis lihtsalt proovida, kas see nupp töötab...

Teisipäev, mai 02, 2006

mina, newborn onupojapoeg

Paar ahvi on küsinud, kas ma mõtlen välja siia lugusid. Pigem sobib Ri definitsioon, et ma olengi idjoodimagnet. Sest millised on võimalused, et kenal laupäeval astub mulle loomaaias juurde pantrikostüümis ja näomaalinguga varajases keskeas naisterahvas ning kulgeb üldjoontes järgnev dialoog? Ö ja Käbi olid manukad.

Panter: ma tean sind!
Mina: ee...
Panter: sa oled see..
Mina: vaatasin ka, et tuttav nägu (teesklesin äratundmist ja kahtlustasin vanemate juubelil kohatud isa täditütart, kelle nimi poleks ka elus pantriga ähvardamisel meelde tulnud)
Panter: rääkisin eile just su isaga, ütles, et on juba õlut võtnud, ei saa maale tulla (järgnes mitu kiiret lauset maal tarvilike tööde kohta, mis hõlmas sitta ja puid, muust ma ei saanud aru)
Mina: ee.. kõlab loogiliselt enamvähem kõigi puhul
Panter: erki pidi ka koju tulema
Mina: ahah (kes kurat on erki?)
Panter: on teil seal ikka keegi erki? (tundus, et kass ise ka kahtles, kellega ta räägib)
Mina: ee... parimal juhul erik
Piinlikkus pidas pausi, selgus, et asja eest.
Panter: kas sina oled erik?
Mina: ei, mina ei ole erik
Piinlikkus lahkus häbiga.
Panter: (entusiastlikult jätkates) näe, siin on Mart, te olete ka vist sugulased
Mart: (umbes sama vana ja sama maskeeringuga prillidega mees pöördub) ee... kes?
Panter: no ta on ka peetri poeg...
Mart: ee..
Mina: (mõeldes, et peeter võis olla vanaisa) peetri poja poeg, parimal juhul
Meespantri sõnatust ilmest võis välja lugeda kõike muud kui soovi seda sugulust tunnistada, mina ei suutnud niigi palju seisukohta võtta
Panter: no näed, Mardiga olete onupojad siis
Mina: ee... poja pojad. või tädi..
Surusime Mardiga igaks juhuks kätt, edasi ta tegi näo, et pildistab midagi eemal
Panter: olen ikka rääkinud su vanematega, et meie noored peaksid omavahel rohkem suhtlema
Mina: (hirmuga) millised noored?
Panter: no minu omad ja, peaks ikka läbi käima
Mina: ei noh, võibolla tõesti
Panter: no küll see aeg ka tuleb, ega asjad nii kiiresti käigi
Mina: võibolla tõesti, tänaseni ei teadnud ma nende olemasolustki

Õnneks hakkas leopardipuuri avamise spektaakel ja sain end ümber keerata. Hilisem kiirkõne emale avas veidi taustu, kuigi moor tundus ise ka kahtlev. Tegu oli vist tõesti isa tädilastega ja vist kahe erineva tädi. Ma nende laste kohta ei julgend emaltki küsida enam. Kategooria "isa tädid" on mulle nagunii alati Marge Simpsoni õed silme ette toonud, aint et veel vanemad ja pole kuulda olnd, et viimase 25 aasta jooksul mõni surnud oleks.

Vereliini üllatustest nauditavamad olid loomaaednike inside-naljad: Rotterdami dire tõi kaalumatile tüki klaasi sisse uputatud õnnetoovat elevantsisitta ja Stockholmi akvaariumi juht võttis TASKUST kaks anakondapoega.

A muidu olen ma keset suve juba teist nädalat haige olnd. Eelmisel nädalal oli ikka eriti nõme, kui viru generatsioon juba rinnad paljaks tõmbas a mina higistasin fliisbuffiga nigu kubujuss Öga tallinki hotelli ees, julgemata õigetesse hängimispaikadesse minnagi. Et igakülgselt sitta päeva leevendada võtsime trolli Ivo vabrikusse kus iga senine häbistus tasus ära, kui müüjadaam ütles "Ma tean täpselt teie pükste suurust, see on kõige väiksem, mis meil on - 48!".

Elu kompliment, kuni ühed jalga tõmbasin ja hingata ei saanud. Kuri saatus. Mis sai sujuvalt sublimeeritud huulepulgasõnumitesse sobivalt hoovis oodanud T tsiklile. Aga ühed järgmises suuruses mitte-üldse-peded-kevadpüksid ostsin ära, mille peale M hüüdis laubal juba kaugelt, et tsirkus asub kõrvalmajas...