Esmaspäev, juuni 30, 2008

saksa gambiit

Eimitte jalkast, vaid oma liistudest, ehk tahaksin käesolevaga siinkohal antud juhul ühe hoiatuse veel lisada, et ärgu seda Taeva ääre filmi küll nüüd Sõprukasse vaatama tormatagu kõigist auhindadest pimestatuina. Ma olen ca sadat keskmisest diibimat ning depressiivsemat filmi näinud, aga ainumas ja väga üksildane emotsioon selle kahe türgi-saksa tunni jooksul oli suur ja valge igavus.

Ega see tänane väärikski postitust, aga muster kipub korduma - õhtu varem vältas samasugune valu kolm tundi Viinistul Loojangu etenduse küüsis segadusest silmi pilgutades, kas enne loojun mina või etendus. Nädal enne põgenesime öise rabakontserdi poolelt lihtsalt ummisjalu. Noh, mina oleks rahulikult tukkunud nagu ülejäänud publik, aga maestrost sõber sundis lausa joostes lahkuma (vindises rütmis: kolm sammu laudteel, neljas laukasse). Saime siis väravas sama kandi tädidega lõkke ääres maailma asju arutada ja tädide alksi ära luristada kuni teised saabusid. Irooniliselt avas igavussurma suvetuuri tollesama maestro pärast Reigi õpetaja vaatamine veel paar päeva varem, aga talle endale ei saand õnneks midagi ette heita.

Reedel tundus (pärast täitsa lustakat Ahoid Käsmus) Nokus aluses kah igav õhtu tulema, aga läks nii kiiresti käest ära, et igav hakkas alles kõvasti pärast päikesetõusu kui Korea karaoke džoindis mingi väidetav K2 ajakirjanik mul oma iba ja murtud randmetega juhtme nii kokku ajas, et tagantjärele on isegi pisut piinlik kui jõhkralt ma teda koos ta kalli Reporteriga verbaalselt hävitada üritasin. Isegi mina ei õienda kellelegi kunagi otse näkku, et sa oled idioot, su töö on idiootsus ja käi raisk siit lauast võimalikult kaugele, oijah. Aga sihukse vedela pasaga võitlemine on kodanikele tegelt aukohus, lohutan end.

Samas toimunud venekeelsest vestlusest mingi suurema meesterahvaga mäletan vähem. Ta korra lõi mind isegi, aga siis vabandas ilusasti. M, julgen ma üldse sinu versiooni selle öö teisest poolest küsida?

Jalkaga siiski lõpetades - minu ainsaks kogemuseks viimaste nädalate suursündmustest on vaid siiani kumavad sinikad jaanipäevasest Eesti-Valgevene-Hollandi väikesest sõprusturniirist. Võitis saun.

Neljapäev, juuni 12, 2008

noor soo

Terveks päevaks on tuju lihtsalt rikutud. Pidin omiku ühes Lasnagorski koolis rääkima põhi-keska õpilastele poliitikatest, erakondade, vabaühenduste ja meedia rollidest ja töövõtetest. Niimoodi lahmiti kõigi suhtes vähem v rohkem ropult vastu, kui mõttetu see ühiskond ja praegune korraldus on, et ma ükshetk küsisin veits endast lahkudes: "Et kõik ongi lihtsalt teie meelest munnid ja vsjo?"

Üks muidu viisaka väljanägemisega ja juba päris suur tütarlaps tegi küüntega laual klõps ja vastas vastuvaidlematu jahedusega: "Põhimõtteliselt küll, jah."

Nii nad välja suridki.

Esmaspäev, juuni 02, 2008

uus maailm vs laitse

Asi algas sellest, et läksin kenal kainel esmasbaõhtul läbi kliendi juurest, siis läksin Mga teed jooma (päriselt, teed, kuigi arutasime eestlaste joomarluse üle mh), siis tuli E ja siis pidin neile külla minema, lõhkudes teel Tüdrukutest vaid ühe õlle („Nelipaki mahakukkudes jääb alati kolm terveks“, Uuemaailma), kuna ma tõesti ei ole harjutand jalgrattaga kahe nelipakiga sõitmist.

Sundisin siis end pärast erinevaid söömis-, joomis- ja suitsetamisnaudinguid lahkuma, aga järgnenud pikemat jalutuskäiku Kga lõpetades trehvasime sama juhuslikult uude maailma sattunud härraga. Naiste puhul ütleks, et teda kattis pinoteks-päevitus, meeste puhul, nooh, on ka sageli, aga siin oli lihtsalt.. mitmekihiline elu. Ütleme siis, et parm. Ja hargnes järgnev, miski pool tundi kestnud elav dialoog, kuigi mul oli ammu juba ilgelt külm (eelmine esba, mitte täna). See kulges üsna nõnda:

Tema: Kuule, kas sa suitsumees oled?
Mina: Olen
T: Äkki müüd mulle ühe?
M: Ma võin lihtsalt anda
T: Ei mina kurat tasuta ei taha (mitte viisakusest, vaid väga väärikalt)
M: No mul pole raha vaja. A võta kaks, need on lahjad
T: Jäin kurat Laitse rongist maja, nüüd pean hommikuni linna peal käima
M: Viimane oligi?
T: Nüüd läheb alles kell kuus järgmine
M: Ära siis külma saa
T: A sa tead, kus ma magan? Paku!
M: Pole aimugi
T: Toompeal! Miljonipeldikus raisk
M: Ongi nii soe?
T: On-on, ma olen seal varem ka maganud, teed ukse lahti ja – magad! (ütleb mõnuga, nagu ringutaks end soojas, puhtas, laias voodis suleteki all)
M: Vahi
T: No vata politsei hoidis mind kinni.
M: Mis tegid siis?
T: Oh, üritasin näpata kurat
M: Nii küll ilus ei ole (targutavalt)
T: No ma pidin seljankat tegema, oliive oli vaja (asjatundlikult)
M: Hea maitse vähemalt, aga mine tööle
T: Ma käin tööl! (solvunult)
M: Missa näppad siis?
T: Ma olen Laitse lossis katlakütja, seal Muldia juures, aga mul on koolivaheaeg, ta ütles, et ära enne septembrit tule, pole vaja kütta
M: Kaua oled seal juba?
T: Detsembrist
M: Arvad, et pead sügiseni vastu ja lähed jälle tööle?
T: No kui nad mind tahavad
M: Nüüd joodki lihtsalt?
T: Ei mul on Laitses haltuurat nii palju, et ei jõua ära teha.
M: A jood palju?
T: Kaks päeva nädalas. Muidu saan 250 krooni päevas, on küll vähe, 10 krooni tund, aga iga reede saan 1250 krooni ja joon selle kahe päevaga maha. Aga tead sa, miks ma joon?
M: Pole aimugi
T: Ma kogun hääli, et järgmistel valimistel kandideerida! Ma olen sotsdemm!
M: Zdaah?
T: Tamme Jürka käis meil Laitse poes, see kettaviskaja
M: ...heitja
T: See kettaheitja, jagas kõigile veini seal poes, mul on isegi pilt temaga koos!
M: Kogu aeg oled Laitses elanud?
T: Juba 50 aastat. Joonud olen 30 aastat (mu järgmist küsimust intelligentse inimesega juba aimates, ise itsitades)
M: Hilja alustasid
T: No sõjaväes hakkasin, vene sõjavägi. Aga mul oli hea koht ka, ma olin kolm aastat mereväes, Sevastoopolis. Ja üheksa kuud ma elasin siukses linnas nagu – ütleb sulle midagi – Aleksandria?
M: Jaa, väga ajalooline koht
T: Normaalne ju?
M: Ajab jooma küll jah.
(paus)
M: Naist pole sul vä?
T: On küll, ma elasin 24 aastat koos taga, aga iga hommik oli üks plaat tal peal, et jäta joomine maha. Ma ütlesin, et pane teine plaat peale, ma ei taha kuulata enam.
M: Odot, mitu aastat?
T: 24 aastat!
M: Kannatlik naine, kurat. Mis ta nüüd teeb?
T: Ta on Laitse poe juhataja. Selle poe, mis ma maha põletasin. Ühe poe ma põletasin maha, suitsuotsast läks kogemata
M: No muidugi
T: Ega ma ei tahtnud põlema panna, ma oleks ise sisse põlenud! Aga nüüd tehti sellest superpood, Laitses on siuke ilus pood raisk, Keila linnas pole ka niukest poodi kui Laitses
M: Ma olen mõisas korra käinud ainult, väga kallis oli kõik
T: Mõisas on kallid hinnad
M: ..kõrged
(paus)
T: Nüüd ma lähen jalutan linnast läbi, nopin ühte ja teist...
M: Misasja? Näppad jälle?
T: Ei, nopin. Maast. Sealt võib mobiiltelefone ja igasugu paska leida.
M: Leiabki mobiile?
T: Töötavad ka!
M: Kellele sa helistad siis?
T: Mu vana mobla läks persse raisk, see on remondis, tehti korda raisk nüüd
M: Aa
T: Ei mina ei helista kellelegi, mind otsivad taga kogu aeg raisk
M: No kui sa võõra mobla leiad, on ju hea tasuta helistada
T: Ei siis ma panen uue kaardi sisse raisk
M: Mõni ei lähe ju käima, koodid on peal
T: Aa. Ma ei jaga neist mobladest midagi raisk, ma ei oska nendega õieti helistadagi
M: Aga miks nad sulle helistavad?
T: Tööle tahavad
M: Nädala sees tõesti ei joo siis?
T: Ei kui ma seal tööl olen, ei joo
M: Distsipliin
T: Muidugi. Aga selle eest, kaks puhkepäeva panen nii, et...
M: No siis joovad kõik, me joome täna ka. Sa oled kaine vä?
T: Ei ole kaine. Aga politsei mind puuri ei pannud selle eest. Seal Rahumäel kirjutasin mingisuguse asja, siukse kollase paberi andsid mulle kaasa millega perset pühkida
M: ..protokolli B osa
T: Muuseas, ma olen nii kuulus mees, et mul on ainult 32 000 trahvisi turja peal, rongitrahvid
M: Palju korra pealt saab?
T: Kuus sotti
M: 32 000 on siis... (tükk aega arvutades) 500 korda... ei, 50 korda. A ikka viitsivad teha?
T: Ei enam ei tee, vagunisaatjad ei nõua mult piletitki enam, sest teavad, et ma ei osta
M: Aga ära pole makst ühtegi?
T: Äkää. Laitse poe põletamise eest istusin üheksa kuud kinni
M: Ainult?
T: Ja kohtukulusid ega mitte midagi pole maksnud
M: No kust sul võtta, palka saad ju mustalt
T: Raha põle! Midagi mul põle
M: Muldia makse ei maksa su pealt?
T: No ta tahtis alguses ametlikult mind tööle võtta, võibolla nüüd sügisel võtab. Tead, saad aru, haigekassa ja värgid, kui haigeks jääd on jaa-maa. Muuseas, mul on ühe korra varbaluu läinud. Arva ära, millest?
M: Joomisest?
T: Ei ole – šampusepudel kukkus varba peale
M: Joomisest! No ütle, et sa olid kaine.. Kui suur pudel see oli?
T: No suur täis pudel, kukkus vastu varvast
M: Mingi keskmine vä?
T: Ei no ikka see suur šampusepudel
M: Ei, milline varvas?
T: Väiksema, arstid pidid ka perseli kukkuma, et millest – šampusepudel!
M: Joomine teeb hullemaid asju
T: Ei, kui oma elulugusid kirja panna, siis minu nimi on... „Alliksaar, Arno ja ta sitane elulugu“. Siukese raamatu teen
M: Sa võid ju üritada, aga sa paned põlema ju jälle midagi, kõik kaob ära
T: Mul on Margus Heegi õde, see advokaat, mul kõhuõde, eesti filoloog
M: Misasi?
T: Eesti filoloog, aa, kõhuõde? No et oleme koos maganud. Tema korrigeerib, mina ise ei oska.
(vaikus, natuke, kõik mõtleme seksile ja õdedele)
T: Ota mis see on Komeedi tänav?
M: On jah
T: Kurat, mul üks sõber peab elama sel viiekordses majas
M: Seal on neli, sa näed topelt
T: Viiekordne maja, raisk. Ma ei tea aadressi, aga keskmine trepikoda, otseuks. See, kelle maja me mu vennale maha müüsime ja jõime koos majaraha maha
M: Kaua läks?
T: Kurat, aasta aega jõime majaraha. Misse oli vene ajal, kurat 6-7000 rubla maha juua
M: A ma pean nüüd koju minema
T: No hea küll, te veel kuulete must
M: Ma kardan küll, hakkan uudiseid jälgima, mis seal Laitse kandis toimub
T: Seesamune, kui ma vangimajast välja tulin, terve Eesti vaatas mind!
M: Jaah?
T: Tulin Magasinist välja, mult võeti intervjuu vangiväravas. Küsiti, kas sa võid intervjuusid anda, Eesti ja Rootsi televisooni võtsid
M: Ota mille eest?
T: Lihtsalt küsisid, kuidas vangimaja elu oli. Ma ütlen, kümne minuti intervjuu eest maksid viis sotti! Sa ei teeni kümne minutiga ju viit sotti?
M: Nooh, mina teenin...
T: Ja kui see, juunikuu kuradi viinakeeld tuli, linnas ei müüdud kusagil õlut, saime seal lõunaturul kuskil kuradi kohvikus nad ostsid mulle õlle ka veel!
M: Ota mis aastal?
T: Eelmine aasta
M: Aa nüüd alles põletasid
T: Nojaa, kurat. A mina ei põletanud! Ma oleks ise sisse põlenud peaaegu, kurat (väääga õnnetult). Suitsu panin, pood läks, no missa teed. Nigu öeldi – sauna panin, küla läks, persse küll raisk.
M: Nojah
T: Ääküll, kõike head
M: Tavai, tšau

hingelt noor?

Oma osakonna (tänapäeval instituudi) tänavusist lõpetajaist ei tundnud ma esimest korda mitte hingelistki ning õppelaenu tagasimaksmine sai läbi. Tohin ma enam Tartussegi minna? Kes ma olen?!