Pühapäev, juuli 30, 2006

dj katarsis

Ilmselt üle tüki aja üks uus tuttav leitud, või siis see sündroom, et ma avastan asjad lihtsalt siis, kui kõik teised seda teavad või unustanud on. Või siis avastan midagi vaid seetõttu, et ma aastate jooksul iga ükskord ajal sohvrit tegema pean. Nagu nüüd.

Mõneti ongi Vadyah Lahari vist juba unustatud, aga minu jaoks olid need esimesed neli+ tundi jutuajamist temaga puhas nõidus täna (mille vahel oli 8h ulmechilli muusikat temalt). Ühe otsa jooksul sai läbi käidud (peamiselt tema loenguna küll) hulk rahvusi, kultuuridevahelisi erinevusi, kogukondade moodustumist, sallivust, neegreid, immigratsiooni, võõrtööjõudu.

Tagasiteel tükk aega plaadikeerutamise filosoofiat ja tervislikku toitumist ("Rebi äädikat," ütlevat ta bitchidele, kes rasvu põletada tahavad), aga siis talinasse jõudes kulus veel auto kõrval ahelsuitsetades tubli pool tundi, et lõpetada monumentaalmaali, restaureerimise, arhitektuuri, kodanike maitsete, madalmaade kunstnike, erinevate värvitehnikate ja linnaplaneerimise (Niemeyeri võtmes) teemad, millele ma suht kogemata jutu viinud olin.

Ja veel kümneid kilde siit-sealt. Kõige uskumatum oli, kuidas vastus mu küsimusele algab kusagilt ülikaugelt taustade ja asjaoludega ning ca veerand tunni pärast jõuab ta täpselt algusse ja actually vastabki. Ma ei julge nüüd pärast seda kõike, pool neli omikul, magamagi minna. Äkki katarsis kaob.

PS Aus oleks muidugi öelda, et ma võin suu ammuli (klassikaline penis envy) kuulata ükskõik keda, kes mis tahes teemasse tõsiselt süvenenud on, spetsialist, kui soovite; kes midagi päriselt oma käe ja/või peaga valmis oskab teha; kes elult midagi tahab; kes teab, kuidas sinna enam-vähem jõuda ja sellega actually tegeleb. Veel ausam oleks öelda, et selliseid sõpru mul peagu ei olegi. Aga mida ausamalt sa midagi ütled, seda ebaõiglasemalt see mõne jaoks kõlab. Las ta jääb. Tšekkan aususe tipu märgistamiseks esmalt iseenda biiti (kui Vadimi väljendit kasutada) ses osas, siis vaatame edasi.

Laupäev, juuli 29, 2006

in the balance of the angels

Mdeagi, mis kuradi päev see täna oli, aga kogu aja võttis kõik jalust nõrgaks. Esmalt Ö soov 10 aeg linna startida, et järtsi võtta. Siis linna jõudmine (pole kuu aega jalgsi tööle läinud).

Siis tund+ niru libu juures passimist (tehniliselt kokku 3h+, millest suurema osa veetsin mina Immre kohmikus tööd tehes) ja kaameraid vältides trepist üles vantsimine, imelike ajakirjanikega suhtlemine jne. Pärast Stingi käepigistust vajasin siiski literaalselt pinki. Eit rsk.

Seejärel lõpetas nii poolt elu sisaldav arvuti igasuguse koostöö ega käivitund enam.

Ja mõni aeg hiljem Ö tugiisikuna perekoolis pidin selili lendama, otsides oma kubemepiirkonnast mingeid neetud punkte, mida tibi sulni juhendi järgi masseerida tuli valude vähendamiseks. Valud ei vähenenud, valusid polndki, aint ihu läks imelikuks.

Või siis õhtul isa/poja kontserdil, peamiselt mitmetunnise seismise tõttu. Või pärast kõike seda ja poole kristiine-mustamäe-nõmme läbitiirutamist avastades, et mingi värdjas oli kastmisvooliku minu orantsi udupeene vihmutiga keset õue jätnud.

Ma ei julge nüüd arvuti tagant tõustagi ja õue vaadata, kindlasti rabab mingi öine vaatepilt Kalamajast lõplikust jalust. 9 päeva/õhtut hoovis kuuride ehitamist on nagunii juba arusaama naabruskonnast kõvasti avardanud. Asjata.

Reede, juuli 28, 2006

olulise sajuta

Mhh, ilm.ee on oma xp(vista?)põhise kujunduse üles saanud. Esiküljel kaardil olid samal kõrgusel kõrvuti Tallinn ja Kaberneeme ja mina lugesin oma morbiidsuses muidugi "Tallinna Krematoorium". Samas ega teeks ju paha teadmine, palju seal parasjagu sooja on ja kuidas viimased 24h ka läksid. Webcam oleks äkki liiast. Ma ju isegi vahel vaatan Paide webcami, et teada, kuidas emal-isal ka sealkandis ilm on. Katlamajas võib ju vabalt ka sugulasi olla, kelle käekäik huvitab.

Neljapäev, juuli 27, 2006

(Hü)vitusfond

No nisuke firmanimi lihtsalt nagu Urrus Invest. Täpsustuseks et tegu pole täiesti perses investeeringuga, lisatakse reklaami "Saaremaa saunad". Leidlik ja lõbus rahvas, ma ütlen, need saarlased.

Esmaspäev, juuli 24, 2006

helista emale (toetab avatud eesti fond)

Tuli mingi kahtlane e-arve IFilt kindlustuse peale, helistasin pool elu kindlustuses töötand moorile, et mis värk on. Teadsin, et ta on kõik need aastad mulle mingit õnnetusjuhtumit elus hoidnud. Tundub, et ihv hakkas järsku mulle e-arveid saatma lihtsalt.

Aga. Lihtne jah/ei teema kujunes 47minutiliseks kõneks. Peamiselt emalt pojale, kuigi ega ma väga puigelnud ka. Moor oli just hiljuti märkinud, et eelmisel aastal sai kogu pere vaid kolm korda kokku, tänavu pole kordagi veel nii halvasti läinud.

Igatahes. Sain teada, et mu arust lastetutel naabritel saab väike Osskar juba neljaseks ja äkki tuleb juurde. Et Pärnaendel oli 77 ja viimased kaks aastat elust aint arstil käinud, kuni nüüd vähjatõbi vigla käest rebis. Et mu kunagine ulmehalva näonahaga arstimängukaaslane saab juba teise lapse. Et kolmanda naabri 35. sünnipäev toimub varsti neljanda naabri daatšas. Et vend käib juba mitmendat nädalat kuskil aknafirmas tööl kogu oma saksa filoloogi diplomiga ja tingimused on sitemad kui isa töö juures olid.

Siis, et Golf on vennale antud ja isa Passatiga ei oska moor sõita, kuna sel on roolivõim, aga talle meeldib füüsiline koormus. Ja uut 90ndate lõpust autot ta ei leia. Et nädalavahetusel tuleb "tädikese" mehe sünnipäev, kes ilmselt tähendab ühte isa täditütardest (vt paari kuu vanune post da relatiividest). Et moor ei võtnud ise mu helistamise peale toru, vaid saatis tädikese kartuses isa.

Et isa vend polegi enam Stereos baarman vaid pärast...mdea...15aastast baarikarjääri on nüüd Soomes kusagil kivipurustaja peal. Et onu esimene poeg ((üle?)eelmise naisega) saab juba 15. Et muidu kõbus, aga aina seniilsem fanama (74) ei tundnud moori üksba tänaval ära enam ja jäi üsna umbuslikuks vestluse lõpuni.

Minult kuulis ta veidi agulielu, Ö ja tööde kohta, kuigi mu põhitöökoha nime ei suuda ta siiani meelde jätta. Andsin ülevaate Jga ehitatavatest kuuridest, et lähen sel nädalal kolmele sünnitusloengule ja kooli kohta ei tulnd tal õnneks meelde küsida. Küll aga kunagi OÜ osakapitaliks laenatud rahast, mistõttu kandsin talle igaks juhuks viis tonni kõne käigus. Igati tülikas ja kulukas ettevõtmine, aga vähemalt tootsime sitaks sotsiaalset kapitali ja maakera tiirleb tsipa tihemini.

Ma rohkem ei mäleta hetkel. Aga mitte kellelgi ei jäänud näpp ninna kinni!

Esmaspäev, juuli 10, 2006

viies


omiku nägin trepi all veel ühte, kes mulle kohtlaselt naeratas, midagi pomises ja siis vaikselt eemale hängis a mul oli liiga kiire, et ta majahoidja meetodil surnuks rääkida. muristaja võiks nimelt ka vahel uniselt minema roomata, mitte üritada mind iga kuradi kord surnuks rääkida.

enivei, trepialune element oli järelikult mu toidu vastu võtnud, see teha neid uimaseks. kui pärastlõunal koju tulles uuesti sinna vaatasin, jõllas hoopis üleval elav Muri mulle vastu. karjatasime korraga. veidi hiljem karjatasin üksi ehmatusest, kui selja taga köögis lõks jälle laksis, või noh, mul oli telefoni teises otsas asjalik pangaproua, kes vist võttis küll rahulikult, kuna töötab järelvalveosakonnas ja kuuleb telefonist ilmselt hullematki ahastust.

natuke üritasin igatahes seletada, miks keegi keset telefonikõnet järsku röögatab, kui ta isegi liikluses ega rannas pole. õllesummer tõestas ju taas seaduspära, et esimestena võtavad ülakeha paljaks need, kes võiks seda viimasena teha. ja siis ka juhul, kui nad on viimased maailma jäänud inimesed. led r ja nbs kompenseerisid siiski kõik.

5,5 seega bodycount praegu. rottidega. päevitajate asja me veel vaatame.

Pühapäev, juuli 09, 2006

jätkusõda


ja paar minutit hiljem järgmine (neljas):

Reede, juuli 07, 2006

ütle veel, et kaks hiirt samasse lõksu ei lähe



aga ma tõesti ei tea enam, kumb neist nüüd timur oli. see tänane siin oli palju väiksem. nuuks.

Neljapäev, juuli 06, 2006

urusõda

Töötasin nüüd pool hommikut strateegiat välja, mis lõppes küll isalt-pojale taktikalahendusega - panin kraanikausi alla lõksu. 40 min pärast oli see ablas elajas ninapidi sees ja kutupiilu. Ma küll veidi kõhklesin, kas rotipilt lõksu peal mitte mingi turvaauk või backdoor ei ole, aga juustutükk koos tilga hapukoorega võttis lolli vahele nii mis plõksus.

Lahkama ilmselt ei hakka, küllap ta seesama oli, kes mu kardulad perse pani. Nüüd on Timur siis veel jäänud, aga tema on tegelikult pool aastat väga korralik olnud ja teab kenasti, kus ta võib käia ja mida süüa. Ja küllap teab, mis temaga eriti nüüd juhtub, kui loomake üle selle hapra piiri astub, mis meie maailmu igipõliselt lahutanud on - köögiläve.

Näis, kaua mul endal aega läheb, kuni julgen Timuri evil twini lõksust eraldada üldse. Jooksin kiljudes Ö juurde igatahes kui plaks käis, hämarusest paistev roosa nina tasakesi kuivama hakkas ja veri vaikselt tilkus. Kiiret polnud ju kusagile. Öö kiljus vastu, aga pidin ta vaksalisse viskama siis.

Tegelikult on kolmas projekt veel ülemise korteri Sass. Viieaastane pärdik, kes lunis üksba mu uue voolikuga aeda kasta, mille ta muidugi võidujoovastuses kohe minu poole suunas. Täna kui lehti (lehtE) tõin, loopis see koletis mulle palli vaatamata ähvardusele ta kõrvad ära hammustada ja tagatipuks üritas mind veel õue lukustada, et ma temaga ikka mängiks. Aga sain jala vahele, raisk. Kuhu on tänapäeva laste ohutunne kadunud ja miks nad nii faking nutikad on? Isegi mu eritellimusel Portugalis valmistatud käepael kirjaga ONU ei tekita enam mingeid kõhklusi - kui nad lugeda oskaks, siis tuleks ja küsiks ise kommi ja viinerit lausa, kardan.

PS Sassiga läks muidugi üksba halvasti, kui ma tänaval seistes kuulsin koledat postkastilõginat ja läbi plangu "sass, värdjas, jäta järele" karjusin (me olime armsa lapsukesega ühe vastasseisu just hoovis lõpetanud, sest mõistagi ei räägi ma enam mõnda aega inimesega, kes mu perse saadab), osutus postkasti kallal kangutaja Sassi isaks...

kapsaraud jäi alles

Tõstan omikul eilse kardulapanni tulele ja kaant paotades ei paista ühtegi tükki enam. Kiire inventuur - ei, ma ei olnud eile (nii) purjus; ei, keegi teine ka ei söönud; no küllap Ö käis omikul laenamas, sest ühine moon oli. Sõin näljaselt põhja jäänud pudi ära, visandasin põgusa kättemaksu ja maandasin pingeid Express Posti helistamisega, nemad on alati kindlalt kõiges süüdi ja ega täna ju ka Postimeest tulnud.

Nüüd selgus, et Ö ei käinudki siin. Ja panni kõrval leidus kahtlaselt palju pudi. Sitatükke alles otsin. Nii et suure ringi küsimus - mis haiguseid rotid tänapäeval ka kannavad? Ja palju nad ise kannavad? Toidukogust arvestades peaks lähikonnas üks väga oimetu peletis lõõtsutama, aga minu enda Timur (kellega ma EI ole veel leibu päris ühte kappi pand) krõbistab rahulikult lae all praegu, nii et ju tulid öösel ta sõbrad Õllesummerilt tagasi või midagi...

Kolmapäev, juuli 05, 2006

sama palju kui mujal

Ma ei ole tõesti midagi muud teinud peale kodusistumise ja poeskäimise, nii et pole millestki kirjutada olnd õieti. Suvi on ka nii pastaks kõik peast teinud, et igal sammul saab juba tüütuks muutuvat nalja nende näost punaste ja tühja pilguga inimestega teeninduses.

Aga kolm tundi suutsin eila mööda fotopoode traavida, et jaanipäeval Jga alanud kodune pildistamiskursus järgmisele tasemele viia. Ehkki tundub, et kõik koledaid pilte tegevad tädid on hakanud järsku suuremaid kaarte (isegi filtreid!) ostma oma standardkomplektidele, lootusetum veel kui suvel mere- või tsiklikola leida.

Lõpuks vaarusin higiselt viimase kohana välja vaadatud Vana-Viru Fotoluksi ja seal ta oli - kahegigane CF! Lugesin tükk aega Jle telefonis olemasolevaid filtreid ette, piiludes vahepeal, ega keegi mu kaarti ära ei osta, nii palju mul ikka jõudu olnuks, et üks meeleheitel koduperenaine pikali joosta. Võtsin siis rahulolevalt end leti äärde ja moe pärast küsisin ikka hinda ka. Kutt vastas, et ikka sama palju kui mujal. Ma kohmasin siis segadusse sattununa, et mujal ju polegi seda kusagil. Kutti küsis härimatult "sobib siis vä?".

Nihuke edulugu. Hansapangaga läks täna kehvemini - mind sunniti kontorisse kohapeale minema ja ütlema, et ma ei ole fiie enam poolteist aastat. Ja kuidas see tõestamine siis välja nägi - tibi tegi mu id-kaardist koopia (õieti kaks, kadudes lõpuks taharuumi, sest masin juksis vms). Kahjuks ei näidatud, kuidas nad sealt välja loevad (mitte)fienduse, või miks kohale tuli minna, andmebaas on ju tegelt avalik täiesti ja mu isikukoodi teavad nad nigunii.

Nädalavahetusel õnnestus ka lõpuks kuurid vaimusilmas ära projekteerida ja materjalivajadus välja mõtta. Elavam osa oli sellest kolmetunnisest ettevõtmisest, kui üleval elav väga paks naabrimees tuli veidi pehme keelega paluma, et me ta väravast välja laseks. Me arvasime Jga, et Soprano läheb katuserahasid koguma, aga hoopis kuri naine võtnud võtmed ära a niuke pohmakas suvepäevadest, et hädasti oleks ühte longerot alt poest vaja. Istus siis hetk hiljem õnnelikult majatrepil, ilge valge kaabu peas, kuhu oli kirjutatud midagi notarite suvepäevadest ja HÕISSA PULMAD. Ma ei julgenud edasi mõelda, mis orgia neil küll toimus. "Nootarid" pidid igatahes hirmus palju kandma. Sain härra murest täitsa aru.