Laupäev, juuli 29, 2006

in the balance of the angels

Mdeagi, mis kuradi päev see täna oli, aga kogu aja võttis kõik jalust nõrgaks. Esmalt Ö soov 10 aeg linna startida, et järtsi võtta. Siis linna jõudmine (pole kuu aega jalgsi tööle läinud).

Siis tund+ niru libu juures passimist (tehniliselt kokku 3h+, millest suurema osa veetsin mina Immre kohmikus tööd tehes) ja kaameraid vältides trepist üles vantsimine, imelike ajakirjanikega suhtlemine jne. Pärast Stingi käepigistust vajasin siiski literaalselt pinki. Eit rsk.

Seejärel lõpetas nii poolt elu sisaldav arvuti igasuguse koostöö ega käivitund enam.

Ja mõni aeg hiljem Ö tugiisikuna perekoolis pidin selili lendama, otsides oma kubemepiirkonnast mingeid neetud punkte, mida tibi sulni juhendi järgi masseerida tuli valude vähendamiseks. Valud ei vähenenud, valusid polndki, aint ihu läks imelikuks.

Või siis õhtul isa/poja kontserdil, peamiselt mitmetunnise seismise tõttu. Või pärast kõike seda ja poole kristiine-mustamäe-nõmme läbitiirutamist avastades, et mingi värdjas oli kastmisvooliku minu orantsi udupeene vihmutiga keset õue jätnud.

Ma ei julge nüüd arvuti tagant tõustagi ja õue vaadata, kindlasti rabab mingi öine vaatepilt Kalamajast lõplikust jalust. 9 päeva/õhtut hoovis kuuride ehitamist on nagunii juba arusaama naabruskonnast kõvasti avardanud. Asjata.

Kommentaare ei ole: