Pühapäev, oktoober 30, 2005

vaene vanematega laps*

Vanemate juubel - completed. Hommikul ärgates oli minust ühel pool mingil ajaloolegi piinlikul põhjusel mu vend, teisel pool laua peal lõõgastus suhteliselt surnud kärbes. Hiljem oli köögis üks elav eksemplar (kärbes, mitte vend) veel seinal, isa lõi ajalehega, ma oleks võind sellele ka peale hingata ju... Sest nihukese tsirkuse üleelamiseks kulus ikka liitreid viina nagu eile Türil toimus. Saaremaa sai ka otsa mingihetk, lauakas oli järgmine option, aga tundus mõistlik lõpetada.

Igatahes. Katsusin seal muidu toredas Saara kofikus unustada kõik, mida ma tean toitlustamisest ja teenindamisest. Seda esiteks. Katsusin ka unustada, et mu vanemad on kunagi seksinud, vähemalt kaks korda, ametlikult. Kuigi olen kogu aeg arvanud, et mind leiti korviga ukse tagant, sest midagi ühist on raske leida nende inimestega...

Oodatult pidin taluma sissejuhatuseks seltskonna ees häbistamist, et ma naisega ei tulnud. Kohmasin, et mul lihtsalt pole hetkel tervet heteroseksuaalset suhet, keda kaasa võtta. Üks kõrval seisnud moori klassiõde, mu endine saksa õps, kooli huvijuht, hilisem õppalajuss ja muidu ka eluterve tädi tonksas mind, et seda võinuks veidi vaiksemalt öelda. Huvitav, mida ta teab...

Siis sain natuke aega oma muusikat mängida ja vennaga viina laduda. Siis panid vanakesed ohtralt kodumaist musooni, Orukas, Lehtlaan, Linna ja nii faking edasi. Jõime veel kiiremini vennaga. Lõpuks sain jälle oma muusikat esitleda, fotokast leitud piltide põhjal õpetasin oma emale mingit improvisatsiooni flamenko teemal, aga mäletan, et loobusin, kui ta üritas seelikut üle pea hakata loopima. Ainsa sugulasena (kuna teistega ollakse hetkel tülis vms) oli kohal mingi isa täditüra. Täditütar st. Kõhe psycho. Leebe daam, aga ta pilgus oli midagi...

Mingihetk läksime venna ja ta tibiga koju. Või noh, mis läksime, kuna ei mäleta eriti teekonda, ilmselt toetasime vennaga teineist, tibi näitas teed ja lõpuks olime kohal. Jää ja lumi oli nagunii igal pool. Libe. Hommikul astus veel fanama (laste jaoks 'noormamma' (sest ta oli noorem kui emapoolne), ema jaoks 'da ämmamoor') läbi ja rääkis kõik tõhusalt sodiks/kaineks. Randomiga tulid kõik mõeldavad ja mõeldamatud teemad lihtsalt korraga ja ükshaaval. Siis pagesime Talina tagasi. Jumalik ilm. Ei jäänd magamagi ega midagi roolis seekord.

Niuke lugu.

* pealkirja krediit sms-lohutajale p-karule.

PS pühapäevane liikluspilt tallinnas näitas üheselt, et normaalsed inimesed võtavad peaparanduseks peale ja roolis on aint naised ja vanainimesed. raske öelda, kumb grupp ohtlikum on. ootamatud on mõlemad. õnneks pääsesin, seekord.

Reede, oktoober 28, 2005

jeje

Ei olnd mina seda säravat keelemängu varem kuulnd: Eestis on Põllumajandusülikooli juures selline asutus nagu Eksperimentaalbioloogia Instituut. Kodulehekülg http://www.ebi.ee/, üldine e-maili aadress ebi@ebi.ee. Helistanud kolleegid Venemaalt ja tahtnud teada nende e-maili aadressi. Tublid bioloogid seepeale hüüdnud telefoni nii, nagu seda vene keel nõuab: "Jebi sobatska jebi totska jeje."

Kolmapäev, oktoober 26, 2005

tere talv

Ei, ma ei kirjuta lumest, kuna lehed nagunii homme täis iga-aastaseid kopipeiste, KUI ootamatult see esimene lumi ikka tänavu saabus.

Hoopis kultuuriline situatsioon juhtus. Lasin nimelt mingil vastusõitnud eidel vasakpöörde teha Sõles talle teed andes, kuna mu reas oli ees nagunii miski järgmise vasakpöörde ummik. Hetke pärast Selveri parklas tõmbas tagasõitnud milkupussy mulle punased vilkud peale. Sõitsin veits edasi parkimiskohta otsides, lõpuks jäin väikse hirmuga ent üsna pahaselt ikkagi seisma. Kuti tuju polnd mitte parem ja käratas pikema eelmänguta: "Juhiload on vä?"

Ma uurisin ilmselgelt rumalast küsimusest mööda minnes julgelt vastu: "Jäi nii hull mulje tõesti?". Ta tegi siis selgeks, et ma ei oleks tohtind oma eesõigusest loobuda, kuna tekitasin liiklusohtliku olukorra. Miskipärast sellisel toonil, nagu me oleks 20a abielus olnud. Niuke lugu siis, et viisakas ei tohi igatahes olla enam liikluses. Ega politseitöös.

Eeskirjades tuleks ka ametlikuks teha mu kunagise ülemuse sõidustiil, kes põhimõtteliselt ei teinud oma Sharaniga ühtegi vasakpööret ega möödasõitu ühissõidukitest. Oli see vast nüri taat, aga jõudis kuidagi ikka kuhu vaja. Korra olin ise ka ta kõrvalistmel, never ever again.

Laupäev, oktoober 22, 2005

ärme siis võõraks jää

"Vabandage, kas see on perekond Metsa telefoninumber?" küsiti mu kodusel telefonil praegu. Selgub, et inimesed actually räägivadki nii, mitte ei jäänud sellised kuuldemängud Meelejahutaja aegadesse.

See jäi vähemalt uskuma ja vabandas sama ilaselt. Ükspäev mind Keilasse mingit Ivecot puksiirima saata tahtnud mees ei lasknud ennast valeühendusest kuidagi häirida. "Ei noh, aga masin on ju vaja ikkagi ära tuua sealt," ütles ta peaaegu ahastava häälega.

Neljapäev, oktoober 20, 2005

to my mother, my dog and clowns

Paul-Eerik Areenis Jaaku kommenteerides: "Aga õigupoolest - miks ma peaks ajalehe kaudu väljendama oma suhtumist kellessegi, kelle telefoninumbreid ma tean."

Imeline mõte. Kogu ajakirjandus oleks palju meeldivam nii kvali- kui kvantiteedilt kui kõik allikad nii suhtuks. Ja maakera tiirleks palju kiiremini.

Mul oleks endal üks lihalikum remark veel Rimi pannkoogimeistritele Harku Kumna küla firmast USIN-TR OÜ: silt kaanel võiks ometi aidata natukenegi lihtsamalt meeles pidada, et sink ja juust käivad ka sinna sisse! Ja milleks seisab nimes TR, tmv?

Võtsin nüüd äriregistri ette, et väikeettevõtjate haiglasest fantaasiavaesusest veelgi laiemat aimu saada. Oojaa, mitte vähesed ei leia, et nimega saab firma töökusemuljele kõvasti kaasa aidata. Väike valik: Usin Mesilane OÜ, Usin OÜ, Usinus OÜ, Tubli OÜ, Tubli Pesukaru OÜ, Tubli rahastaja OÜ, Tublila OÜ, Tragi OÜ, Tragikadi Trading OÜ, Usaldusinvesteeringud OÜ, Töökorras OÜ, Korras Kaalud OÜ, Hoolas Ehitaja OÜ, Hoolas OÜ, Tiptop Konsulendi OÜ jne. Ei viitsi rohkem sünonüüme mõelda.

Aga kuhu jäävad reaalsusele vastavad nimed, ah? Ai Bljää OÜ? Kõikonputsis OÜ? Hui znajet OÜ? Kelleleneidklienteikkavajaon OÜ? Nahui nada OÜ jne? Ilmestaks märksa tervemalt teenindussfääri, olen ise selles olles kogenud vähemalt.

Toibusin vist lõpuks sünnipäevanädala katsumustest, vähemalt kehalistest. Esmakordselt tähistas tõesti mingi etapi möödumist. Uusaastal ma end enam nii halvasti üllatada ei lase, sööge sitta vanarahvas.

Neljapäev, oktoober 13, 2005

perioodilised probleemid

Halloo, Eesti Ekspress. Ise saate ikka aru, et sellist lehte ei TOHI teha nagu tänane?! Võtsin postkastist teised, EEd polnud. Kuulsin reeturlikku kärukõrinat, kiikasin tänavale, kus üks kubujuss üritas vastasmaja pilust kogu seda kremplit sisse toppida. Jagas lehte (või kuidas EE ise seda monstrumit ka ei kutsu) aina väiksemateks osadeks, mis vaheldumisi maha kukkusid ta külmetavate sõrmede vahelt.

Sain teada, et ongi lausa eraldi kandja kogu sellele EE-koormale, mille ta õhtuks ehk ära peenestada suudab kastidesse. Kui veab. Vähemalt tuli pambu seest välja vene vanaeide asemel kena eesti tibi. Kes oli äraütlemata tänulik, et minu maja kaks eksemplari kätte sai anda, mitte ei pidanud seda jõhkrat vaseliinita penetratsiooni kordama. Karjatasin ka ise, kui need oma kätte sain ja õlg napilt liigesesse jäi.

Aga tema tööandja Express Postiga eile suhtlemisest ühe tellimuse osas ma parem ei räägigi. Nii haiget ettevõtet ei ole lihtsalt olemas, otsustasin. Teenindaja ei saa oma arvutis mitte millestki aru tehtud arvete, pakkumiste, otsekorralduste ja muude tellimuste vahel, minnes hetkega lukku ja jäädes üheselt vait toru otsas. Minu raha eest.

Esmaspäev, oktoober 10, 2005

sünnipäevakink?

Nägin unes, et mu ees oli kuskil poekassas Madonna. Värvimata ja jõhkra topeltlõuaga. Monströössne alahuul oli ka veel.

Kolmapäev, oktoober 05, 2005

jumalauta

ka see pole halb. get a honda.

noh, kindlasti on neid, kes ühte vähemalt näind ei ole...

Esmaspäev, oktoober 03, 2005

ilusat uue töönädala algust

EPL: Politsei tabas ületöötanud veoautojuhi Ja mis nad siis räägivad: “Dokumente kontrollides oli selgelt näha, et juht oli silmanähtavalt väsinud ega saanud seepärast ka suuremast osast jutust aru,”/.../.

Ma näen oma töös iga päev ja igal pool selliseid inimesi. Tõenäoliselt ei saa ka ise suuremast osast jutust aru, mida mulle tööl räägitakse. Aga miks politsei ei tule firmadesse, ametiasutustesse, kolmandasse sektorisse? No tööseadused ja lepingud määravad miskit ära a kesse seda kontrollib ja kus makstakse nüüd niiväga ületundide eest? Ahvide planeet, ma ütlen.

Pühapäev, oktoober 02, 2005

kaks takti ette

Avastasin, et tuleb ETVst jälle. Seegi on nagu mingi omamoodi reality jälle või sotsiaalse integratsiooni programm. Sest olgem ausad - palju sealseid võitjaid on kuulsaks saanud? Või just tänu sellele saatele? Kes on saanud, siis pigem saate kiuste ja ülejäänutega on lihtsalt nii, et koledad inimesed pääsevad mõneks nädalaks telesse aga karjääri ei tee oma välimuse tõttu kunagi, vähemalt mitte väljaspool laevu või kõrtse. Kurb. Ja paraku näeb kogu rahvas juba eelvoorus antud punktide põhjal, et abs see või teine laulda ei oska nagu mingi Shania-Meredithi soust täna või et on koledad nagu too tibla-Xena. Mis vahet on kahel taktil seega Baari, Miriami ja kõige muuga.

Kuulan parem samanimelist Dagö lugu... aga tean, kord lendame Marsile...

PS lõhkusin peegli. a hullemaks ometi ei saa minna enam.

keskenduge parkimismajadele, palun

Ma tahaks siinkohal ikkagi tänada Reformierakonda, kes lubab, et ma saan nende abil 15 minutiga autoga kesklinna. Dai poh - ma saan praegu viiega! Tsikliga läheb kolm. Okei, trammiga läks reedel 7 + paar minsa jalutamist.

Ja nii kaua ei tohi leiliruumi ust lahti hoida kui Isamaaliidu reklaamis, kurat võtaks. Ja mu oma vana mataõps on seal veel. Ovi kiinni, Isamaa ei oota!

Laupäev, oktoober 01, 2005

kogu hingest ja väest

Ö-d käisid loomaaias. Ahvidel oli kaamera olnd ja nad järeldasid, et tulekul on uus tõsielusari Puur. Kõhe.

Elusast elemendist veel. Eelmise pühapäeva traditsiooniline pohmakadokk oli meil Kunglas krabipüügist, Alaskal vms. Kestis igaviku ja natuke kahju hakkas neist, kuna meilgi vist peetakse neid kuskil restodes ja poodides akvaariumites, või kalu vähemasti, et oi kui nunnud, täitsa päris ja elus. Litakas pähe ja koju. A miks lehmi ja kanu Citymarketis kohapeal ei tapeta? Kas siis oleks ka kõik elus loomakesed nii armsad, ah?

Korter on veel tolmune ja kütteta aga tundub, et olen sisse kolinud, Käbi vist ka. Halleluuja.

Kõik muu on sama mõttetu, tänan küsimast. Kodanikuühiskonna road-show lõunaosariikides tekitas ka aint veel suurema masenduse (v.a tagasitulles tee ääres mu peale hääletanud imearmas poetess Kristiina Ehin oma märja koerakesega).

Lihtsalt, et Tallinnas jääb kuidagi tõepoolest vahel mõnele isegi mulje, et elu on elamist väärt. Kui just Reet Linna kaasalaulmisdraamat ei vaata, mida me just tegime igaks juhuks, et ikka reaalsusega kontaktis olla....