Esmaspäev, august 29, 2005

päev arvudes by bns

17:31 Paides on neli linnapeakandidaati
17:24 Kaitsevägi sai juurde 38 vanemallohvitseri
17:19 Rakveres sai tormikahjustusi vähemalt kaheksa hoonet
10:25 Kaks eruohvitseri moodustasid Narva-Jõesuus valimisliidu

Ma ei usu, et kaheksa tormikahjuhoonet oleks ühe linna jaoks kokku hullem kui neli linnapeakandidaati või 40 vägimeest.

Pühapäev, august 28, 2005

aja rahutumas rüsinas

Joogieksitused jätkuvad. Le Chateaus sain reedel pool litra Milla piima. Igasugune valvsus on juba kadunud avalikes kohtades esmalt piimabrändi küsida kurat. Toit oli ka sitt aga odav. Hea, et veini ei joonud, nad oleks musketäride Anjou'd pakkunud kindlasti... Õnneks jalutas mööda hulk Linnateatri näitlejaid, kellele järgi vahtida, kuigi T ei teand neist ühtegi. Vähemalt tagumiku järgi mitte.

Reedel sattusin klassivend Rivoga väga hämaratel asjaoludel hipide muusikaüritusele Pilvepillerkaar kusagil Peipsi lähistel. 40 rastat tiksus pimedas metsas telgi ees suitsetada. Kurtsin, et mul on kõige lühemad juuksed siin, Rivo soovitas kapuutsi pähe tõmmata. Proovisin aga see oli veel vähem stiili sobiv. Tegin siis hulga suitse ja Hustelereid ning seisin igaks juhuks teiste selja taga. Ta tegi oma seti ära ja pagesime linna tagasi. Auto sai väga sitaseks, Piibe maanteest oli mingi hirmu faktor üle käinud. Naasime Kükita rotika kaudu.

Vähemalt ta demoplaat oli väga chill, jätke meelde - dONT. Või midagi sellist. Ta lubas küll järgmised plaadid kõik RWde peale lasta, et kui ei meeldi, saab toorikuna kasutada... Praktiline, aga tema puhul pole tõesti vaja. Käisime hulga mälestusi ja muidu Türi rahvast sõidu ajal jutustades läbi, no ei ole jätkuvalt kedagi võtta, kellega vähegi suhelda tahaks peale paari inimese. Piinlik lugu. Paraku näen ka teda korra aastas ainult, pime õnn, et mulle taipas küüdivajadusega helistada. Väga vähe on vist tõesti selliseid sõpru, kes tõesti kusagil kooli ajal tekivad ja elu lõpuni jäävad, ja vajadusest mitte harjumusest. Millalgi tuleb enamikul inimestel mõistus pähe. Et ma ise ei mahu siin ühtegi kategooriasse, ei targuta pikemalt.

PS PtK listis olen seega juba tagasi. Põhjuse leiab alati. Mahutasin ehitajad ka sinna esiotsa veel ära. Tuleb verine nädal.

Neljapäev, august 25, 2005

mulle näkku ei nikuta

Januahastuse joogieksitustes on nüüd siis mul ka lõuatäis musta peitsi. Ei olnud hullem kui õlle pähe õli joomine (M väidab, et kahel korral juhtunud). Igatahes enamik poes müüdavatest cooleritest või briiseritest on sitema maitsega kui aus peits. Ja punane vein määrib hambaid samamoodi. Keelel on must triip küll tänaseni.

Võtsin ennast (ajutiselt) oma people to kill listist maha. Sest minu paber hakkas täis saama ja ma figureerin juba liiga paljude teiste inimeste vastavas nimekirjas nii et ise veidi aega ei muretse selle pärast ise. Ilmselt nädalaga piirdub.

Loen lõpuks Joomahullu päevaraamatut. Salgan kõiki võrdlusi enda elu- ja kirjastiiliga nüüd ja edaspidi! Kuigi mõtlesin, et peaks ühe salablogi avama, kus ka asjadest nii kirjutada saan...

PS Go Andri. Olen täiesti nõus su kommentaariga DI/Eve Kivi teemal.

Kolmapäev, august 17, 2005

carmina burana

Magus jeesus kui halb kogemus see Carmina Burana oli. Sry, Eri. Toolide asemel olid julma kaldega liumäed ja tulnuks vähemalt kaks kohta osta, kui sa ise või su naaber ühe käe ja ühe kanniga pole. Jassil tundus hääl ära olema, Põldma pidi hääle kättesaamiseks müüri pealt alla sadama (võinuks naljakas olla, aga ma istusin otse ta all), sopranit ainult kuulis ja see oli hea.

Teisi võimsamaid osi kuulis ka, ülejäänu kadus tuulega Mähe poole ja leppida tuli lavakatuse plaginaga. Ja see tants. Noh, kenad kehad olid, poolalasti ja puha. Aga kes suudab üle tunni järjest arusaamatut väänlemist vaadata? Lubasin endale ka kolmeks järgmiseks eluks, et ennem kannan orantsi kleiti kui ihuvärvi trussikuid (või samas toonis retukaid, laval pakuti mõlemaid). Eriline kino, tmv. Lagle kutsus veel reedesele ka, aga vaevalt venegi ooper paremini sooritaks seal.

Teisipäev, august 16, 2005

Kustav Maaler, 1860-1911

Ja õhtu jätkubki värskema traadiversiooniga. Ikka ETV, õnnistagu jumal Ilmari tegemisi ja puhkegu kannikesed tema jalajälgedes. Eriti Volkonski tekstiosad, ja Malkovi, ja Crami. Aga - miks ma seda kirjutama hakkasin - ma võpatan oma pooleli ehituse juures isegi Gustav Mahler'i nime peale juba. Roogitav Krohvija, nagu L kohe otsa ütleb alati...

Veel leidis ta, et vaatad ära kuninga ja Alendri pika saate ning leiad, et Ruja ongi vist tore bänd aga kui kogutud teosed saad, hakkad otsima esimest teravat asja, mille otsa komistada, et saabuvast deprekast kuidagigi vabaneda. Sry, R, a plaate sa nagunii ei tee mulle ju.

A Kotkas on ikkagi keenjus. Teda pole ma vist isegi käigu pealt läbi sõimanud nagu Mihkel Rauaga mullu läks. Mõistlik ka, kuna pärast oma maja ees pärast Rakvere Propat/Thulet Kristo kohtamist rääkis Atso paar päeva hiljem, et miski projekt olla neil NBSiga plaanis, aga sellest ei tohi veel rääkida. On, mille nimel elada. A Kotkas on Leigo DVDsid ka muidugi pikalt luband juba...

Esmaspäev, august 15, 2005

mul on aias imekanad

Töö- ja ummikutekeskne päev lõppes esialgu väiksema avariiga (esimene Chrysleriga lõpuks, mis lõi ilmselt mazdajuhist ambaali näol rekordi kategoorias mitukümmend korda keegi 10 sekundiga "türa" suudab öelda) aga see polnud veel kaugeltki kõik. Las ta jääb, mis draamad vahepeale jäid, aga nüüd vaatame ehedat kuninga kuu peale kippumist. Okei, kui veel vana tuttava praost Hanschmidti ambaaliminevikust üle suudan olla ei saa ikkagi aru, mis pagana aine all kõik need lavastuste tegijad elasid. See, kivinõid, kessu&tripp, väike nõid, kardemoni rahvas ja röövlid. Niuke sõit teeb kadedaks kohe. Katsun Kosmikute ja N-B-Si versiooni juures püsida vähemalt kuningaloo osas. Ehkki ka originaalis oli päris head rokki vahepeal. Go Ruja.

monday you can fall apart

900 meremiili kulus mängides ja joostes, nüüd taob töö tissiga perse taas nagu L ütleb. Ehk õnnestub õhtuks saada aimu vähemalt kaose ulatusest, mis kõik tegemata on. Ja ametlikult olen nüüd kodutu.

Kuradi ehitajad. Vähemalt mu isiklik moraali-, sotsiaalse küpsuse ja kultuurikihi nõustaja M lubas ehitajatest rääkides erandkorras sõna "munnid" kasutada. Otsisin end emaseks hommikul, et kingad kusagilt prügikotihunnikust üles leiaks Nõmmel. Sokid jäidki kaduma.

Vähemalt on töökohajärgne suitsuruum minu korrusel jälle avatud, ehkki väiksemana, mingi saali varugenekas olla installeeritud sinna. Loss tundub olema juba paremini elektrikatkestuste vastu kaitstud kui mistahes haigla Eestis.

Neljapäev, august 11, 2005

systemambalet

Kondasime mitu tundi M-Li ja isakesega õhtul veel mingitel
hansapäevadel või mis trall see ka ei olnud, kus pool Visby peal
liikund rahvast kõik ajasturõivis olid. Kõhe. Eriti narr, et kusagilt
laadaplatsilt ei leidnud tilkagi alkoholi. Ei veini ei mõdu ei
samakat. Coca-colat sai aint eri vormides, ühest kohast ka vett.
Keskaegse armeenia lambaliha kõrvale.

Korra mõtlesin juba, äkki on laadal ka aint üks Systembolageti telk,
kus müüa tohib. Ei leidnud sedagi. See-eest oli vibude ja noolte
müüjaid seal hoovis rohkem kui ma kogu maailma peale kokku ette
kujutasin. Mingist kloostriõuest leidsime kohalikku õlut vähemalt,
pakuti lillepottidest, veits rohkem medieval siiski kui kebab koolaga.
Siiski nägime ohtralt selgelt joobes inimesi, küsima ei julgenud
minna, kust said.

Ja seitsmesest ärkamisest ning kaheksasest stardist sai miskipärast
kuuene ärkamine ja pooleseitsmene start. Napp 5h und seega ja pesema
ei jõund. Tuul nadi ja otse tagant. Katamaraani järgmine nõrk koht.
Tahaks kättpidi tänada kohe neid arutuid inimesi, kes soovivad hüva
pärituult või midagi sama amatöörlikku. Lauseid „hüva tihttuult" või
„olgu pakstaaktuul teiega" ei vii vist väga lihtsalt massidesse,
ideaalne oleks tegelt lausa konkreetne tuulenurk kõnekäändu sisse
panna, arvan. „Seitse jalga kiilu alla" on muidu isegi ehk turvaline,
aga kui sul kiilu polegi?!

Gaas sai ka otsa. Sitane prantslaste standard, mida Eestis vahetada ei
saa ning rohkem balloone ei raatsinud ka igaveseks omale osta.
Järgmine soe tee tuleb Lehtmal lõkkel ilmselt alles kuskil 24h pärast.

Kolmapäev, august 10, 2005

lost hurt tired and lonely

Mida teha, kui terve päeva on tuult üle 15 m/s, laine 5-6 meetrit ja
kois olles tõstab laev su hooga regulaarselt madratsist kõrgemale?
Kindlasti ei saa lugeda, magada, kuseda (naised võivad siin ometi kord
osavamad olla); kindlasti saab juua, mõtelda ja oksendada. Purjetamine
(ja nagu selgus ka supisöömine) jäävad kusagile piiri peale.
Proovisime kõike. Vähemalt P roobles kogu päeva ja oli seetõttu üsna
vait. Gotlandile jõudsime läbi udu, kus vöörgi ei paistnud, pimedas.
Terve pudel Chivas Regali kulus kahe peale, et purjetamine
õnnestuks...

Võluv saareke, ehkki M-L vedas mind üsna vastu tahtmist kohe linna -
avastasin nimelt töötava wifi siin sadamas ja mitu tööasja tahtsid
tegemist, inimesed hirmutamist... Igatahes, kõmpisime siis mööda
kitsaid vanalinnatänavaid, fikseerisime pandava kelneriga kohviku
õllejoomiseks ja kui linnamüürist turistipildi tegin, pöördus mingi
tädi. Pidas esmalt küll saksa teatritrupi liikmeteks, ent siis võttis
heaks küsida, mida ma pildistasin.

Ütlesin, et niisama. Sain ikka väga alandavalt pragada, miks ma
mõttetusi pildistan ja iga tehtava kaadri juures peaks ikka selle ühe
ja ainsa Motiivi valima ning siis vajutama. Valetasin, et emale tegin
ja tema ei saaks sügavamatest asjadest aru ning järgmised pildid valin
hoolikamalt. Hui ma viitsisin, digiajastu lodevus, kuigi võtsin natuke
toomkiriku karüatiide (okei, selle sõna õpetas ka M-L) ja inimesi
tänavalt, sh last, kes puuris süvenenult mingisse teele asetatud
uksesse auku. Järgnes isa kisa, kes kuldsete kätega pärdiku avastanud
oli... Kiirendasin sammu, kuigi võinuks jääda edasi pildistama.

Kuskil krutib meie edasisel teel tsüklon ja tormine ilm, nii et
passime hommikuni siin. Näis, kas lähme siis kopteri teed või jõuame
reede õhtuks kodo.

Teisipäev, august 09, 2005

ja kuskilt ei paistagi maad

Näe kui palju aega on merel kohe kirjutada ja kui palju sõnu
väljapääsu otsib. Pagesin kajutisse, sättides äratuse öhe ja võttes
Raymarine'i rimõudi koisse kaasa, kuna ammu punasesse peksva
enesekindlusnivooga P (sama ütlevad ka tema koleduse ja rumaluse
kellad – letaalne kompott kõigile perimeetris) pidi järgmisse vahti
minema. Arvestades ta senist halba harjumust hävitada tüüpilise
talupoja kombel midagi mõistmata kalleid ja ilusaid vidinaid oleks
isake ehk mulle tänulikki vahi vahtimise eest.

Isakese üks enda halb harjumus tabas mind aga täna jälle ja ma olin
täiesti unustanud, et saabusime uude riiki ning igasuguse valvsuse
kaotanud. Ega isakesel neid palju vist pole – nalja mõistab, ei karju,
süüa teeb hästi, alla on ka võtnud, alkoholi tarbib härivate
pidurdusprotsessideta – mis inimesest veel tahta. Aga tal on kusagilt
õpitud vajadus osta igast riigist üks kohalik estraadikogumik!

Hollandi slaagreid kuulsin juba A'dami lennujaamas Heinekeni kõrvale
ja siis läks Haagis meie masinas sama tramburai käima. Ei mäleta, kas
Saksamaalt ka miskit oli. Täna nautisime igatahes seljanka kõrvale
Taani rahva paremaid palu (ei, mitmelihasupi, kuna seitsmendat
komponenti ehk neeru Bornholmil ei müüdud, glory be to this kingdom).
Puhtalt protesti märgina ei võtnud ma isegi teist taldrikutäit, seda
paneb ta alati tähele...

Mittemillegitegemine on nüüdseks kulminatsiooni üle elanud – lugesin
täna Browni paavsti ja illuminaatorite saaga läbi. Muidugi oli raibe
nii haarav, et ka porgandikoorimisegi ajal oli raamat ees. Tegelikult
võtsingi väga pretensioonitu kirjanduse kaasa, pooleli oli ka aint
(neid ei arvesta, mis üle 6 kuu pooleli on) Ahvenamaal alustatud
Baudolino a see jäi väljakolitud koju, M-L imeb end küll jätkuvalt
vapralt ikeelsest F. Pendlist läbi siin. Ja ta arvab, et see on
merehaigus, mis peapööritust tekitab...

Siiski jäi ka kibestunud prantslasest ja isegi Pratchetti lastekast
midagi meelde; üks uus mõte v hea nali raamatu kohta pole halb
tulemus. Kunagi ei unusta ma küll K doktriini, et inimene, kes pole
loetud raamatu kohta ise kahte uut kirjutanud pole väärt seda ühtegi
lugema, aga seda ei suudaks ka ta ise tegelt. Või ei suudaks keegi
neid lugeda. Või mõista.

Egal. Skippides sujuvalt MH suitsetamise tsitaadi (liiga täpne) väitis
Houellebecq, et „osta üheinimesevoodi tähendab tunnistada avalikult,
et sul pole seksuaalelu ja et ka ei lähemas ega kaugemas tulevikus ei
kavatse sa seda elada /.../ Müüjate silmis on meeter kuuekümnene voodi
ainus, mis ostmist väärib" (juhtumisi ostsin täpselt sellise madratsi
ka ise nädala eest). Mina hindaks pigem voodimüüjana kliente just
teistpidi, et „see ostab nagunii ainult petteks laia, nagunii ei saa
eales keppi" või et „äkki on keegi mulle temaga mitteseksimise eest
ühel päeval veel tänulik, kui ma valetan, et soovitud laius on otsas".
Vana pervent K mainis nädala eest seda motiivi kuuldes (M-L oli mulle
juba enne ise lugemist viidanud), et ikka piisab ka kitsamast, kuna
saab öelda jahedalt „selles voodis ei Magatagi" ning ma laiendasin
kitsa voodi vabandust sama külma repliigiga: „Nad ei jää kunagi
ööseks".

Inglitest ja deemonitest ei jäänud küll ühtegi edasiarendatavat
süvatarkust, mõned lühilaused olid lihtsalt terased järeldused. Pean
Jga nagunii omandatud ajaloofakte sünkima, kui tagasi jõuan. Hetkeks
tundus lõpupoole, et äkki peaks üritama ise ka jumalaga igavusest
chattida üle tüki aja (meri teeb samasuguseid imesid psüühikaga nigu
päike...). Odavam kui gprs kindlasti... Suht iseenesest tuli kuskil
kuu aja eest Ri tõvevoodi juures üks äraproovitud tõhususega mantra
meelde a siis nähvati, et mida ma häkin nüüd...

Aga Pratchett pani kirja ehmatavalt tuttava lause, mis sobinuks rohkem
küll Houellebecki sotsiopatoloogia konteksti: „Parem on kuuluda sinna,
kuhu sa ei kuulu, kui mitte kuuluda sinna, kuhu sa kunagi kuulusid,
mäletades aega, kui sa sinna kuulusid." Sain vist millestki üle;
ilmselt ettekujutusest nagu mul oleks valikuid.

PS Kas mulle ainult tundub või olengi ma vähem komasid hakanud
kasutama? Äkki lihtsam kui suitsetamise ja ropendamise vähendamine. E
väitis Jüri Mõisa ropendamisharjumuse näitel hiljuti, et Jürkal oli
ikka jah väga õhuke kultuurikiht. M-L ütles, et ta ema kinnitab just
sama. Paanilise vasturünnaku raames pidasin ilmselt mitte sajandi
sütitavaima lühiessee kultuuri kui sellise olemusest, tekkest,
subkultuuridest jms. Ehk naine jäi uskuma. Ma ise ei jäänud.

Pühapäev, august 07, 2005

zi dzhermans

Kõrvallaua paarikese unustasin veel trahtrist kirjeldada. Üks naine
lähenes helikiirusel keskeale ja teine oli ilmselt endagi üllatuseks
just suurema auta kohale jõudnud. Noh, medium-koledad, tegid nalja ja
pläkutasid omavahel. Aga nigu üks peldikusse läks, langes teine näost
täiesti ära, pani suitsu ette ja hakkas midagi sügavalt depressiivse
näoga telefonis klõbistama. Ja nii vaheldumisi. Kahekesi olles näisid
mõlemad väga rõõmsad. Ma ei saa küll kunagi teada, mis emma-kumma
probleem oli, aga ilmselt ikka elu ja/või selle mõtte puudumine.
Vähemalt nägusid oskavad teha.

Kõrtsus istund pensionärid olid palju rõõmsameelsemad. Mingis eas saab
ilmselt igaüks aru, et pole häid ja halbu aegu vaid on lihtsalt sitad
kohanejad.

extension du domaine de la lutte

Houellebecq mõjus oma küünilisusega mu eilsele päevale v. halvasti.
Aga kellele ei tunduks aeg-ajalt, et elul pole temaga tõenäoliselt
enam mingeid plaane ning ilgelt tahaks mõnikord enda ümber
automaaditule avada või vähemalt hulgal inimestel enese
taastootmisvõimalus ära võtta.

Muidu polnud Kiel paha linn, ehkki mingis tornis lüüakse enamvähem
kogu aeg kella. Kahtlustasin soovilugude võimalust, aga ilmselt ma
kahtlustan üldse liiga palju. Näiteks, et mingi kõhuhäda on sörgi
kõrval põhja-sakslaste rahvuslik omapära, arvestades kõigi randa mööda
jooksnute haiget kehahoiakut.

Ohtlikult meeldiv oli, et portaablite gemüselettide taga ei konuta
kivistunud pilguga lapsed, vaid (M-Li tähelepanek) sügavaid
flegmakomplekse tekitavad täisjõus mehed, kes viskavad sulle igast
viljast kohe ühe¬-kaks prooviks, kui vargsi selle poole vaadata oled
söandanud. Arbuus jäi arusaadavatel põhjusel meie poolt igasuguse
tähelepanuta. Järve Selveri juures mäletan kord ühe naise palvet
murelit proovida. Umbusklik müüjatar täpsustas igaks juhuks, et kas ta
proovib ikka ainult ühe marja.

Kalleimate poodide tänavajupil asuv
jahi-ratsutamis-kalastamis-jm-kalli-elustiili pood oli küll minu
liigast kõvasti väljapool oma roheliste ja ruuduliste
riiete-aksessuaaride ja vana kooli müüjaga (perfektne ikeel, milliseid
komplimente vastastikku pildusime), aga ma ostsin kolekallid
neopren-sisuga kummikud sealt. Härra saatis mind kotti oma käes hoides
uksest välja ja puha. Ebamugav tähelepanu. Katsusin võimalikult palju
naeratada, et veidigi meie rahvuslikku flegmatisminivood alandada.
Venelaste allveelaeva teemale ei osanud aga kuidagi kaasa rääkida.
Jälle kadund, saan aru. Paberkott läks hetk hiljem puruks, kuna
ladusin ka kapsaid ja kaale sinna...

Tänaval ATMi otsides olin sunnitud ühe kohvikulaudu puhastanud väga
Leni nägu vanamutiga saksa keelt rääkima. Mõned teenindajad on
õnnestunud isegi ära petta seni püüdlike käibeväljenditega, kui nad
just ei hakka uurima, kas latte peaks olema tavalise kohvi või
espressoga. Esimesel õhtul siin kõrvallauast kostnud möla põhjal vene
keeles suhkrut küsides teenisin dusjalt millegipärast vaata et
etteheitva pilgu. Ju lootis, et keegi ei saa aru, millest neil jutt
käib. Nagu see võiks possibly kedagi huvitada, elu on niigi keeruline.

Trahteris kaalusin eile hulka viise, kuidas vähemalt üks oma
laudkonnast järgnevaks nädalaks vähemalt enda kuuldeulatusest
elimineerida. Ja kui see nüri uluk ka kauem või igavesti ära oleks,
pöörleks maakera üsna täpselt sama kiiresti edasi. Õnneks või kahjuks
on mu mälu ta säravaimad tsitaadid ka recycle binist kustutanud.
Trahter ise oli ehe – vaat kohapeal tehtud õlut laua otsas, ootamatult
eestlaseks osutunud ettekandja ja siis poissmeestepeod. Umbes kolm.
Sakslaste kõrval tunduvad britid vagurate kooripoistena igatahes.
Laulsime meiegi ühe loo kaasa, mille sõnad kogu saalile laiali jagati.

M-Li ja isakesega läksime jala sadamasse tagasi, teised mehed kadusid
mujale ja nagu hiljem selgus olid pedebaari sattunud. Meil jäi tee
peale aga mingi varietee nime kandev telk, ukse vahelt piiludes käskis
keegi sädelevas frakis mees sisse minna ja maha istuda. Ei aidanud ka
isakese selgitus, et me ei oska saksa keelt väga; rõhk tundus nimelt
tekstil olema. Ja üritus mingiks tsirkuse ja estraadietenduse
vahepealseks asjaks. Ja frakk ise mustkunstnikuks ning mulle tundus,
et ka kogu kupatuse omanikuks või vähemalt kunstiliseks juhiks. Valge
vein sobis (mööndustega hommikule mõeldes) kogu tralli kõrvale hästi,
aga õhtu ei olnud isakese meelest siiski täiuslik akvavitita. Ütles
hommikul, et poleks seda joonud, oleks veel halvem. Ma miskipärast ei
ostnud toda seletust.

Jäin lobisema, nalja nagunii napib. Bornholmi.

Reede, august 05, 2005

Veel merejuttu, keda ei huvita, oma viga

Väljas sajab, targemat ei oska teha ka kui kirjutada-lugeda. Laev
sõidab ju ise. Isegi tuulegeneraatorite vahtimisest on juba kõrini.
Sadade kaupa nagu neid siin korraga pakutakse.

Katki saavad jahil minna muidugi aint need asjad, mis tehasel on
meeles olnud külge panna. Nii umbes iga neljandaga on õnneks läinud
isegi, peaks miljoni vähem olema maksma läinud. Lubavad järgi saata.

Tõusud ja mõõnad on ka uus kogemus – Elbe jõgi tuleb mingi 8 sõlmega
mõõna ajal välja, vastu sõitmine üsna võimatu. Nagu hoovusedki, mille
kohta oli Prantsusmaa ümbruses hullult teaduslik tabel iga päeva ja
kellaaja kohta, kust suunast hoovus tuleb. Nüüd peame ise ette
kujutama.

Eks kogu katamaraan ole uus kogemus, mis suudab kõikuda abs igas
suunas korraga ja ilgete kolakatega. M-Li esimene öö oli päris raske,
ise piirdusin juba Eestis alanud kõhuvaluga. Need, kes Prantsusmaalt
esimese nädala kaasa sõitsid, olid enamvähem kõik parda ääres kõhuli
olnud regulaarselt.

Kiirust on ka miski 14 kn teinud kohati, me oleme paari päevaga üle 10
kätte saanud kõigest. Taganttuul valdavalt, milles on cat'iga ka üsna
keeruline sõita. Ja kui puhub üle 20 kn + ilge laine, on taas...
huvitav.

Seda ka, et internet pidi olema inimõigus. Siin maksad üle gprs-i
ühendudes pigem nigu trahvi võrgu kasutamise eest. Kole kulu. Trahvi
saab väidetavalt ka selle eest, kui sõidad korraga purjede ja
mootoriga ning vööris musta kolmnurga kujulist märki ei ripu. Eks
tegime siis laualinast, ämbriotsast, shvabravarrest ja
juhtmekinnitusribadest. Päris võluv larakas tuli. M-L oleks küll ka
oma pesu ehk laenanud, aga see jäänuks väikseks ja ilmselt natuke
liiga läbipaistvaks...

PS Kolmaba omiku kl 9 Amsterdami jõudes ei suutnud kiusatusele vastu
panna ja tegime kohe lennujaamas väiksed (ei, pindised) Heinekenid.
Mingi täiesti võõras taat küsis, kas vara pole vä, M-L valetas, et
pikk lend selja taga. 2h kainelt lennukis ajab ju juba karja pasale
küll. Tegelt pandi meid ilmselt viimase hetke check-in'i ja eelmisel
õhtul ostetud piletite tõttu OVs äriklassi. Anti sooja süüa
miskipärast seal ja puha. A kell oli vist liiga varajane, et alkoholi
isegi äriklassis pakutaks.

kui Elbest mõnda laulu teaks, küll tsiteeriks siin

Vaevalt sain hollandi keeles kolm väljendit ära õppida (P-Karu ei soovitanud ühte neist enda õpetatutest küll kasutada), kui jõudsime Saksamaale. Suudan vähemalt suht perfektselt nende keeles öelda, et ma ei räägi saksa keelt. Jahil pole veel ühtegi asja vist, mis poleks tööd lõpetanud. Küll paneb navigatsioonisüsteem end kinni, siis on 400lidrane veepaak järsku tühi, 60 meetrine ankrukett läheb lahti ja kolinal põhja. Või ei tule lihtsalt vett, või ei lähe vesi ära, või ei lähe vesi soojaks. Või kaob vool ära, või ei lähe tuled põlema, või ei tööta autopiloot. Või tuleb ühe mootori gaasikang küljest ära. Jne jne.

Kui need oleks korras, on, nagu isake ütleb, purjetamine nigu multikas – istud salongis, pult käes ja keerad laeva kuhu tahad. Põhimõtteliselt võiks vaadata aint, et millelegi otsa ei sõida. Aga selle eest hoiatab ka radar tegelikult. Tegu ikkagi tutika katamaraaniga (lisab oma rooblefaktori enamikule inimestest). Mingi soomlase abil käib tehasega tihe sõnumitevahetus, igast lagund asjast teeme ka fotosid, et pärast reklamatsioonialbum paarisaja tuhande vastu vahetada. Mingeid naljakaid asju on veel juhtunud, ei tule meelde.

Keerulisim osa minu jaoks oli seni laeva prantsuskeelse manuali lugemine. Kui see läbi sai, osutus lõpus olema ka ingliskeelne versjoon... A siin näeb vähemalt ikka päris merd ka, mitte nagu Tallinna lahes, kus paar kiirlaeva panevad tsirr ja tsurr mööda. Kui ikka järsku mingi poole kilsa pikkune hiina kaubalaev sulle otse selja taga pasunat laseb, tuleb südant tükk aega käivitada. Ja neid laevu on ümberringi kohati kuus-seitse.

Teisipäev, august 02, 2005

don't know when i'll be back again

ahjaa, homsest ilmselt ei ole väga sügavat mõtet siia nädal-paar vaadata. mitte, et ma tahakski niiväga merele. a nagunii on see suvi aegade mõttetuim ja masendavaim. mis seals ikka. ehk amsterdam natuke turgutab.

laibaboks

K rääkis, olla tõestisündind lugu. Kellelgi kärvas Poolas sugulane maha ja üks 82aastane vanamutt pidi Eestist pärandit vms vormistama minema. Võttis kaks noort kaasa, aga kohale jõudes riputas ka ise paruka varna. Noored selgitanud, et laiba kojusaatmine läheb sada tonni maksma, aga autol oli suusaboks peal... Mõeldud-tehtud. Ja vist oli see Leedus, kus bensujaamast välja tulles autot enam polnud. Pole masinat ega boksi ega mutti sestsaati nähtud... Niuke lugu.

Esmaspäev, august 01, 2005

oh don't ask why...

tahtsin siin lõpuks pealkirju nähtavaks teha, lõppes hoopis nii. alguses on valus, pärast hakkab meeldima nagu ikka. vähemalt sain teada, et poste saab ka meiliga saata. mugavam, kuivem ja muretum. eriti kui ülehomsest algaval pikemal meresõidul netti õnnestub pääseda.

ps. pp väljavaade rikub küll reavahed ära

pase yra 32 puslapiai

lubatud 11 järtsiminutist sai KMA Sõle püroos ligi tund. ja mida ma siis ootasin? kohtumist ühega 20st vuntsidega kohvikannusoendaja figuuriga moorist, kes seal väga mõõdetud liigutustega toimetasid. vahepeal karjusid kusagil slaavi päritolu maiteamisriigikodanikud, siis õiendasid teenindajamutid omavahel, et "sina ära hakka oma peaga siin midagi mõtlema, oli ju jutt, et meie ei oska neid väljastada ja sa küsid alati tiiult". jne jnt. oma bordoopassi sain väikse jageluse järel kätte igatahes. ja taaskord läbilõike põhja-tallinna elanikkonnast. jälk ja julm. ühte pandavat inimest nägin aint.

hall tundus passivariantidest kusjuures kõige ilusam. huvitav, kas ma saan kodakondsusest loobuda? peab mul üldse kodakondsus olema? sissekirjutus oma keldrisse anti, mis siis veel vaja. passi andmetel olen igatahes Eesti Vabariigi kaitse all ja valitsus palub "kõigil ametivõimudel tagada mulle vaba läbipääs ja vajadusel igakülgne seaduslik abi ja kaitse." läbipääs millest? kaitse kelle eest? nagu mul vähe foobiaid oleks veel, nüüd see ka raisk.

vähemalt pole sõjast terrori vastu ja kurjuse teljest veel midagi kirjutatud. küllap lisandub koos biomeetriliste (oli niuke sõna?) andmetega. taga on kirjas, et pass on Eesti Vabariigi omand. ma olen nende jaoks kõigest mingi dumb-user järelikult...