Kolmapäev, august 10, 2005

lost hurt tired and lonely

Mida teha, kui terve päeva on tuult üle 15 m/s, laine 5-6 meetrit ja
kois olles tõstab laev su hooga regulaarselt madratsist kõrgemale?
Kindlasti ei saa lugeda, magada, kuseda (naised võivad siin ometi kord
osavamad olla); kindlasti saab juua, mõtelda ja oksendada. Purjetamine
(ja nagu selgus ka supisöömine) jäävad kusagile piiri peale.
Proovisime kõike. Vähemalt P roobles kogu päeva ja oli seetõttu üsna
vait. Gotlandile jõudsime läbi udu, kus vöörgi ei paistnud, pimedas.
Terve pudel Chivas Regali kulus kahe peale, et purjetamine
õnnestuks...

Võluv saareke, ehkki M-L vedas mind üsna vastu tahtmist kohe linna -
avastasin nimelt töötava wifi siin sadamas ja mitu tööasja tahtsid
tegemist, inimesed hirmutamist... Igatahes, kõmpisime siis mööda
kitsaid vanalinnatänavaid, fikseerisime pandava kelneriga kohviku
õllejoomiseks ja kui linnamüürist turistipildi tegin, pöördus mingi
tädi. Pidas esmalt küll saksa teatritrupi liikmeteks, ent siis võttis
heaks küsida, mida ma pildistasin.

Ütlesin, et niisama. Sain ikka väga alandavalt pragada, miks ma
mõttetusi pildistan ja iga tehtava kaadri juures peaks ikka selle ühe
ja ainsa Motiivi valima ning siis vajutama. Valetasin, et emale tegin
ja tema ei saaks sügavamatest asjadest aru ning järgmised pildid valin
hoolikamalt. Hui ma viitsisin, digiajastu lodevus, kuigi võtsin natuke
toomkiriku karüatiide (okei, selle sõna õpetas ka M-L) ja inimesi
tänavalt, sh last, kes puuris süvenenult mingisse teele asetatud
uksesse auku. Järgnes isa kisa, kes kuldsete kätega pärdiku avastanud
oli... Kiirendasin sammu, kuigi võinuks jääda edasi pildistama.

Kuskil krutib meie edasisel teel tsüklon ja tormine ilm, nii et
passime hommikuni siin. Näis, kas lähme siis kopteri teed või jõuame
reede õhtuks kodo.

Kommentaare ei ole: