Teisipäev, mai 02, 2006

mina, newborn onupojapoeg

Paar ahvi on küsinud, kas ma mõtlen välja siia lugusid. Pigem sobib Ri definitsioon, et ma olengi idjoodimagnet. Sest millised on võimalused, et kenal laupäeval astub mulle loomaaias juurde pantrikostüümis ja näomaalinguga varajases keskeas naisterahvas ning kulgeb üldjoontes järgnev dialoog? Ö ja Käbi olid manukad.

Panter: ma tean sind!
Mina: ee...
Panter: sa oled see..
Mina: vaatasin ka, et tuttav nägu (teesklesin äratundmist ja kahtlustasin vanemate juubelil kohatud isa täditütart, kelle nimi poleks ka elus pantriga ähvardamisel meelde tulnud)
Panter: rääkisin eile just su isaga, ütles, et on juba õlut võtnud, ei saa maale tulla (järgnes mitu kiiret lauset maal tarvilike tööde kohta, mis hõlmas sitta ja puid, muust ma ei saanud aru)
Mina: ee.. kõlab loogiliselt enamvähem kõigi puhul
Panter: erki pidi ka koju tulema
Mina: ahah (kes kurat on erki?)
Panter: on teil seal ikka keegi erki? (tundus, et kass ise ka kahtles, kellega ta räägib)
Mina: ee... parimal juhul erik
Piinlikkus pidas pausi, selgus, et asja eest.
Panter: kas sina oled erik?
Mina: ei, mina ei ole erik
Piinlikkus lahkus häbiga.
Panter: (entusiastlikult jätkates) näe, siin on Mart, te olete ka vist sugulased
Mart: (umbes sama vana ja sama maskeeringuga prillidega mees pöördub) ee... kes?
Panter: no ta on ka peetri poeg...
Mart: ee..
Mina: (mõeldes, et peeter võis olla vanaisa) peetri poja poeg, parimal juhul
Meespantri sõnatust ilmest võis välja lugeda kõike muud kui soovi seda sugulust tunnistada, mina ei suutnud niigi palju seisukohta võtta
Panter: no näed, Mardiga olete onupojad siis
Mina: ee... poja pojad. või tädi..
Surusime Mardiga igaks juhuks kätt, edasi ta tegi näo, et pildistab midagi eemal
Panter: olen ikka rääkinud su vanematega, et meie noored peaksid omavahel rohkem suhtlema
Mina: (hirmuga) millised noored?
Panter: no minu omad ja, peaks ikka läbi käima
Mina: ei noh, võibolla tõesti
Panter: no küll see aeg ka tuleb, ega asjad nii kiiresti käigi
Mina: võibolla tõesti, tänaseni ei teadnud ma nende olemasolustki

Õnneks hakkas leopardipuuri avamise spektaakel ja sain end ümber keerata. Hilisem kiirkõne emale avas veidi taustu, kuigi moor tundus ise ka kahtlev. Tegu oli vist tõesti isa tädilastega ja vist kahe erineva tädi. Ma nende laste kohta ei julgend emaltki küsida enam. Kategooria "isa tädid" on mulle nagunii alati Marge Simpsoni õed silme ette toonud, aint et veel vanemad ja pole kuulda olnd, et viimase 25 aasta jooksul mõni surnud oleks.

Vereliini üllatustest nauditavamad olid loomaaednike inside-naljad: Rotterdami dire tõi kaalumatile tüki klaasi sisse uputatud õnnetoovat elevantsisitta ja Stockholmi akvaariumi juht võttis TASKUST kaks anakondapoega.

A muidu olen ma keset suve juba teist nädalat haige olnd. Eelmisel nädalal oli ikka eriti nõme, kui viru generatsioon juba rinnad paljaks tõmbas a mina higistasin fliisbuffiga nigu kubujuss Öga tallinki hotelli ees, julgemata õigetesse hängimispaikadesse minnagi. Et igakülgselt sitta päeva leevendada võtsime trolli Ivo vabrikusse kus iga senine häbistus tasus ära, kui müüjadaam ütles "Ma tean täpselt teie pükste suurust, see on kõige väiksem, mis meil on - 48!".

Elu kompliment, kuni ühed jalga tõmbasin ja hingata ei saanud. Kuri saatus. Mis sai sujuvalt sublimeeritud huulepulgasõnumitesse sobivalt hoovis oodanud T tsiklile. Aga ühed järgmises suuruses mitte-üldse-peded-kevadpüksid ostsin ära, mille peale M hüüdis laubal juba kaugelt, et tsirkus asub kõrvalmajas...

3 kommentaari:

öö ütles ...

see oli TIIGRI kostüüm! mõlemal!

kalor ütles ...

häh, ma ei saand teda ju ometi kassiks kutsuda! tiiger kõlas liiga üllalt jälle.

Anu ütles ...

nii, ma pold ammu enam niimoodi pidanud proovima naeruröökeid tagasi hoida, kui täna hommikul siin töö juures seda juttu lugedes:)