Laupäev, august 22, 2009

fuck-on-fuck-off

Oh Türi-Türikest. Käisivad siis vanemad külas. Ma tõesti ei tea, miks. Enne pole juhtund. Ähvardasid isegi kaheks ööks jääda, õnneks ei jäänud. Mul olla väiksed padjad ja liiga libe voodipesu.

Aga nad suutsid mind üllatada. Esiteks oli õhtu oodatust lõbusam, kuna ema laksis kuubat vabastada, isa laksis emat (et saaks rahus naiste kettaheidet jälgida ("emotsiooni pärast", vabandas isa alavaliku absoluutset perverssust)), mina laksisin õlut ja pauside ajal töötasid nad üksipulgi mu korterit läbi, isegi laual vedelend hunniku plastikkaarte. Muuhulgas said teada, mis on Cargobus.

Suurim üllatus oli Tallinn, nii neile kui mulle nende retseptsioon. Ja see, et 8 aeg omikul ajasid nad mind juba üles. Kõmpisime siis mintsast läbi Kalamaja kutukapargi lennusadamasse, sealt turnisime patarei ümbert kalaranda ja siis Rotermanni kvartalisse, kuhu ma muuhulgas oktoobris oma kontori kolin.

Nad polnud üheski neist kunagi käind ja selgus, et isegi Viru keskuses aint ühe korra! Isa küll mäletas lennusadama kõrval kunagi oma laeva remontimist ja kus kalasadamas valvuriputka ja kus mingi teine militaarhoone asus; rääkimata meremuuseumis vabalt kuulipildujate tüüpide puistamisest, mida ta seal nägi ja millega kunagi lasknud on. Aga see oli ammu, sest pärast minu laekumist ta väga merel ei käinud enam.

Näitasin Nõelasilma (videot ei viitsind nad vaadata muidugi) ja Harju mäe triibulisi pinke, misukesi polnud nad varem kohanud, isa meenutas, kuidas kooli (tänane TIK vist) aknast paistis omal ajal Nigulistele uue tornikiivri paigaldamine. Isa-poega lätlasi olla seda teinud, kohalikud ei osanuvat vms.

Läbivalt imestasid nad, et igasugused pingid ja elektroonilised tablood ja peldikud kõik terved olid. Neil on väga tugev arusaam et Tallinnas lõhutakse KÕIK ära ja esimese asjana mintsa jõudes tahtsid nad näha, kust aknast röövlid sisse tulid ja uinudes olid mu arust päris kindlad, et hommikuks on madrats alt läinud.

Ma ise avastasin enda juures läbivalt Kuuskemaa, et rääkisin neile nii Kalamajas kui mujal, mis selles ja teises majas kunagi asus. Kusjuures ajast tükk maad enne neid. Ei tea, kust need faktid tulid üldse, ma olen väga sita mäluga üldiselt.

Aga edasi, meie uue sõja ja rahu platsi peale (ja alla, ema peldikusse ning me isaga parklas müüre uurima) ning tegime Kultases ühe õlle (teenindus oli nii aeglane, et rohkemaks pold mahti). Sambast ei osanud nad midagi arvata peale tüüpilise "ma arvasin, et ta on suurem", ema avastas vahepeal, et president peab läheduses kõnet ja oli õnnelik, et tähtsa mehe ära nägi. Isa torises, et nad on korra juba näinud kunagi presidenti, aga oli rõõmus, et hõõgveinikoht ja Varblane veel eksisteerivad tema noorusajast.

Tagasi jalutasime Vene tänavalt, kus isa lubas näidata oma kunagist ühikat, mis osutus tänaseks VHKks, kirus maja ees peetud kahetunniseid vahte, mis seisnesid sirge seljaga päikesesse vahtimises ning kirjeldas, kuidas üle kolmemeetrise aia maja tagant hüppesse sai. Ma tutvustasin muid maamärke nagu Meistrite hoov, Levikas, Hunt ja Juuksur, (vahepeal sain teada, et Vanalinnas on Aida tn) ning lõpuks vahtisime Tornide väljakul aedu ning üritasin taas tulutult Nunne otsas peldikusse sisse pääseda (see pole mitte kunagi õnnestund). Pidime Balta alla lõpuks minema isaga. Seal pold midagi muutnud, kassamutt ei osand isegi kaheni lugeda eesti keeles ja ma pidin talle jõuga 6 krooni toppima.

Ema töötas süstemaatiliselt kogu balta turu veel läbi, me tegime isaga suitsu. Lõpuks tõdesid vanad, et näe, nad pole Tallinnast mitte midagi pärast oma kooliaastaid näind. Käivad aint Ülemiste ja Rocca keskuses ning vsjo. Õnneks v kahjuks hakkasid järgmise aasta plaani visandama juba. Siis peaks mingi otsa tuuribussiga tegema ilmselt, kuigi see on nende arust arvatavasti 20x liiga kallis.

Kokkuvõttes on see aga ikka üsna jube mu arust, et on inimesi, kes ei käi eriti Tallinnast väljas, on neid, kes ei käi põhimõtteliselt pealinnas, ja siis neid, kes käivad siin aint linnaserval poes. Väike lootus on, et moor hakkab nüüd äkki ka Balta turul käima, kuigi sellega seonduvad kaks ohtu: ta tuleb mulle sagemini külla ning et ta ostab omale sealt riideid ja kosmeetikat.

Veel jubedam on aint see, kuidas "Tallinn ehitab". Mida kõigi nende skvääride ja muude kimääride (ja ikka ka väga teretulnud tee-ehituste) kõrval on Tallinnas ikkagi viimase 20 a jooksul tehtud, et mere ääres toredam oleks või et seal üldse rohkem olla saaks? Mul ei tule nagu midagi meelde peale nüüdse Stromka ühendamise Kakumäe teega ja võibolla mõne rattateejupi uuendamise Pirta pool. Kogu aeg jauratakse, et linn tuleb merele avada, aga et mitte ÜHTEGI lõiku ei tule pähe, kus seda üldse alustatudki on, ehmatas ikka sita keema.

PS Sügisööd teavitasid mind oma olemasolust sellega, et kurk valutab. Mis tähendab, et täna õhtul on paras aeg sõita jälle kaks tundi linnast eemale ja seekord Pärnu taga taas esmasba omikuni lulli lüüa.

PPS Neljabase pulma parim osa Haanjas oli akna taga piiluvate kohalike kontvõõra-kandidaatidega jutu ajamine. Teenisid ämmadelt-äiadelt ja teistelt oi-oi-oidelt kurje pilke läbi klaasi, aga mu arust oli lõbus ja sisse nad ei tikkund. "Inimesed paistavad ju nii kained siin". Isegi aru sain neist, imestasin. Vanaema kasutas vist hulka Võru kandi sõnu. Nii bondima ei söandand hakata siiski, et nende veel lämmisse suitsusauna ja partsisupile minna vaatamata korduvatele kutsetele. Ehk järgmine kord, sest traditsioonilised pulmad ei hakka mulle kunagi meeldima. Mitte kunagi.

Kommentaare ei ole: