Teisipäev, juuni 16, 2009

kuidas seletada improvisatsiooni surnud teatrisõbrale?

Kui irooniline saab veel olla, et kui ma niigi oigasin tavatult kaheksanda rea õhuvabas tsoonis maha istudes, et etendus tuleb 2,5h ühes vaatuses, siis sellele eelneb veel pikk passimine.

Pidasime pea lõpuni seda teatri kiikse teades lavastuse streigi-performance-osaks, aga päriselt oligi vist kusagil all elekter ära. Lõpuni oli ligi 50 minutit.. Lisaks oli etendus ise ka valdavalt tüütu ja kohati lihtsalt piinlik. Aga nagu mulle selgeks tehti selle soigumisega, olen ma ise loll.

Ühesõnaga, käisin lõpuks surnd jänest vaatamas. Parim osa oli selgelt Eha Komissarovilt.

Hecubat pole veel näinud, loodetavasti on seal vähem umbluud ja rohkem nalja, mille üle ma päriselt ka naeran.

Okei, jäneses oli ka geniaalseid hetki tegelikult kõvasti, naersin palju, aga tunne oli kokku nagu VHK lõpukaid või a la II kursuse Uusbergiga suveetendust vaadates. See oli nüüd kompliment kahele viimasele.

PS Ja Lynchile pold kavalehel üldse viidatud tänusõnade all! Või olen ma ainus, kellele siukeste jänestega esimese ja ainsana "Rabbits" meenub?

See pilt on Semperilt.

1 kommentaar:

Rennes ütles ...

hecuba ON HEAAAAA :D