Pühapäev, aprill 13, 2008

a la kalamaja

Kõik algas sellest, et Ööl tekkis maania puid kärpida. Ajas mu laubaomikul palundraga üles, et toodagu Salmesse laenatud redel tagasi. Kui see mitme tunni pärast väga sügava pohmakaga koju jõudis, selgus, et ikkagi ei ulatu ja ega hekikäärid kah päriselt sobi. Astusin siis trükikojatiirul kaarauast läbi ja ostsin Fiskarsi universaalse oksalõikuri ja varrepikenduse, mis teenisid hiljem vähemalt iseloomustuse "nauditav riist". Oleks lillepotte ka ost, aga kõik olid otsas. Mul kipub üks tuust aknal jälle välja minema, peaks ümber istutama, aga sama häda on vist kõiki taband.

Täna käisin Kopli tänava Adi Aria küüdi-mangumise peale Teemeära peaproovis ehk Anija vallas prügi korjamas. End sellest ära kuivatanud enam kirbukale ei jõund, niisiis vaid võimlas ja, seekord Ö pohmakale, mäkieinega pärast seitset naasmise ajaks oli perekond juba õunast ja kirsist nulliga üle käinud. Pragasin natuke, ohkasin, ja läksin õlle järele, kus passisin igaviku, kuna üks lõdvikutega mees mu ees ei saand oma viitekendkolme krooni (2 hapukoort, Saaremaa taluvõi ja pool leiba) kaardiga kuidagi makstud, kuna uus tutt rääkis poe telefoniga ja kaarditerminal kasutab vist sama liini.

Näksisin ka natuke pügada, oma aknaalust džääzmini, oksi ei viitsind tassida oma heleda vammusega ning piirdusin lapse järele vaatamisega. Seisime Arturiga siis nagu muiste aiaväraval, mina libistasin õlut, tema vahtis möödujaid. Päeva faktiks kujunes teadmine, et vastasmajas elab väike valge labiilsevõitu venelasest koer, kelle soliidne lipsu, vuntside ja palituga peremees kasutas erutavat kutsungit 'Brjuuss'. Mai usu, et selle pürsti nimi Bruce oli, ammugi Bruce Willise või Lee järgi (ärra ja peni igu arvestades äkki Springsteen?), kuigi selle mõttega oli natuke tore mängida. Küllap siiski lihtsalt Брюс (..the boss). Artur, kes üritab iga koera nähes kõuehäälselt haugatust matkida, ei vaevund selle matšalka peale isegi "auh ütlema".

Ja nii see õhtu läks, täiesti tavaline päev Kalamajas ühesõnaga. Mere pool tegi vanamees aknal suitsu, linna pool naabermajast paistis paar terveid, st täiesti paljaid naisrindu. Korjasin omale vaasi natuke oksi, mõeldes murelikult järgmisele ühistu koosolekule koos kõigi igakevadiste lennukate ideedega aia ümberkujundamiseks. Nimelt leiab umbes kolmandik elanikest, et näiteks kõik õuel kasvavad lilled-puud-põõsad peaksid kusagil teises kohas olema. Igaühel on muidugi oma lahendus, mis ühegi eelmisega ei kattu. Ja nii iga aasta. Ma pole muidugi ühegi plaaniga seetõttu nõus. Vähemalt istutab suve jooksul mõni salaja midagi kusagile juurde, ma pääsen otsustamisest ja kõik on natuke rahul. Sealt järgmisel aastal on muutujaid muidugi veel rohkem. Siin ei tule kevad kunagi teisiti, tiu-tiu.

3 kommentaari:

Anonüümne ütles ...

Ma siin lasen nüüd fantaasial lennata, et misasi on lõdvik. Tundub, et midagi lõtva, aga mitmuses.

maris ütles ...

kas need on mingit teatud sorti dressipüksid?

kalor ütles ...

just!