Teisipäev, aprill 19, 2005

Formerly known as koju jõudes helistas Emor. Tavaliselt küsivad, mis poes ma käin ja mis sitapaberit kasutan ja mitu riba võtan vms, aga täna lendas tädi täiega peale:
- Meil on siin üks küsitlus kassiliiva teemal..
+ Misasja? (suht kindel olin, et keegi teeb lolli nalja nt, nagu U ja S kunagi lasid minuga Eesti Raadiole telefoni intervjuu teha mulle võõrama häälega endisel töökaaslasel)
- On teil peres ka kassi?
+ Ee... (vaatasin rõduaknal töllerdavaid tuvisid)... peaks vist muretsema... ee.. ei ole tegelikult, jah.
- Kahju, siis pole teiega millestki rääkida (häälega, nagu oleks mu olematu kass just auto alla jäänud).

Tegelt ongi see lauatelefoni juures meeldivaim osa, et mingid küsitlejad ja Rootsi kvaliteetpesupulbrit (kohaletoomisega!) müüvad tibid helistavad. Ja Sumpsi ema ka vahel. Emor valis küll mobiilile, olen vist end kunagi üles andnud sinna. Viimati helistati küll öise alkoholimüügi teemal. Paraku tärkas mus sotsiaalne vastutus ja esitasin üsna konservatiivse visiooni. Endale keerasin...

Edasi. Nõmme mäest üles sõites nägin põtra. Ei viitsin tagaistmelt fotokat küünitada, R kaalus telefoniga pildistamist a ei viitsind. Igatahes elajas seisis kõik neli jalga harkis keset teed ja ütles nukralt 'muu'.

Valisin erutusega 112:
+ tere, kuhu ma pean teatama, kui linnas põtra nägin?
- kuskohas?
+ nõmme mäel?
- kus täpselt?
+ noh, siin, kust üle tee saab...
- seal hüppetorni juures?
+ ei, vanaka poole läks
- ahah. vastu võetud
+ tavai

J ütles põlise nõmmekana, et see on üsna tavaline, et keskuses uitab mõni isend ja küsib möödujatelt, kuhukanti vanakas jääb. Mingi homing moose ilmselt.

Ja Mike nägi kesklinnas jänest täna! Rohelised vist toimetavad loomaaia väravatega, varsti on ninasarvikud mööda Mustamäed laiali. Kui neil neid on ikka. Kaamliga kohtumine oleks ikka ägedam, kuna põder on erakordselt lolli näoga.

Võibolla läheb loomauudiste alla ka see, et Avatud Eesti Fondi sünnipäeval räppis (või kuidas seda toimingut ka ei nimetata) Tommy Boy revolutsioonist. E kurtis, et ta pole veel Mamma Mia neljandas reas istumisest üle saanud ja pages kuskile nokupatsioonimuusjomi sügavustesse. Oranzhi oli kõvasti, suursaadikuid ja ukrainlasi ka. Kohalikke poliitikuid vähe. Masendav.

Aga mina pidin pakkima tulema. Tänasega siis lõpeb see, ometi.

Kommentaare ei ole: