Reede, aprill 08, 2005

Aga päriselt - kas me sellepärast bloge tahtsime, et teada saada, kui perses kõigi elu päriselt on?

Ma endast igatahes täna parem ei kirjuta. Kui, siis vaid seda, et prantslased ei saatnud mulle ühtegi mereriiet pärast kuu-paarist ootamist. Nii et purjeta seesuvi. C käis ka alatult üksi viimast Musto jopet ostmas hetk pärast uudist. Et tsikkel ei tööta, siis ka ei sõida seesuvi. Taaskord. Nii et new hobby wanted. Badly.

Kurja kodaniku telefonikõne vastu õhtut lubas nagunii palju verd, Eesti ja Brüsseli lipu demonstratiivset põletamist ning Stalini taassündi. Ja nagu ma uduselt mäletan, algas kõne sellest, et ta sai poest hallitanud leiba ning süüdistas selles riiki, kelleks personifitseerusin selle veerandtunni jooksul jooksul mina. Panin telefoni speakeri peale, toru lauale ja tegelesin messengeriga edasi samal ajal. Lõpuks viskas taat toru ära, nagu ikka, kui oli end ropendamiseni üles kruttinud. Avaliku teenistuse tipphetked, indeed, aga ei midagi püsivat. No man is an island.

Sekretär tõi ka ühe Tartu penskarite kirja, kes kirjeldasid elavalt Okki ja Tootsi töötasusid ning palusid endale kuu aega mitte pinssi maksta ja kui nad siis ka surnud pole, haigekassa kulul väike süst teha. Kõik riigi hüvanguks! Homme vastan sellele kirjale. Polegi ammu Tartus käind. Võiks natuke suuremalt ikka ette võtta. Avalikud hukkamised, tuleriidad, uputamised, rattaletõmbamised. Kuigi pensjokatega pole vist väga kaua nalja. Lähvad krõks puruks või siis venivad nigu tolmune tatt ja räuskavad ikka edasi. Mõtlen veel veits.

Kommentaare ei ole: