..muusikuil, mehhanikuile, müüjatele, kodutuile, tugevale rahvale ja vähemuse vahvale, kurbadele kujudele, rõõmsatele tujudele..

Huvitaval kombel oli minu tänane suurim elamus Eesti ajakirjanduses lühike lugu "Poed ei suuda päkapikusoove rahuldada". Ehk siis mure, et kuigi Coca-Cola päkapikukampaania pole veel poole pealegi jõudnud, napib lelusid ning paljud väljakuulutatud müügikohad ei saagi neid praegu pakkuda.

Teisi probleeme samas Eesti Päevalehe numbris:
- roolijoodikute tõttu hukkub üks inimene nädalas
- külad ja vanad talud hävivad linnavurlede tõttu
- gaasijuhe kui keskkonnaoht
- lapsed söövad rämpstoitu
- kodutud elavad külmades kuurides
- korteripõlengus hukkusid jälle inimesed
- iga neljas eestlane on allergik
- teleseriaalides ropendatakse liiga vara (ma sisu ei lugenud, loodetavasti muretseti tööinimeste pärast, kes tahaks, et hiljem ropendama hakataks ja nad millestki ilma ei jääks).

Hüva, enamik neist teemadest on ühiskondliku, kultuurilise või keskkondliku taustaga. Aga millal sai rumalatest tarbimisharjumustest avalik huvi? See, et päkafakingpikke netu on ühest küljest tõesti tarbijate õigus, aga miks selliseid asju on vaja lehe esimesel majandusküljel kajastada, tõmmata tähelepanu järjekordsetele hullustele? Alles see oli, kui ilmus probleemlugu, et Rimi übermarket ei suuda tagada piisavat kogust soodsat sitapaberit (või oli see pesupulber), mis reklaamides välja lubati. Katastroof.

Muidugi on lapsed poes õnnetud, kui oma punaseid peletisi ei saa, kellega mängides ärajoodud suhkrut veidigi ehk hävitada. Aga lapsed on poes alati õnnetud, kuna nad ei saa kunagi nii palju kui tahavad ja poed müüvad ju liiga palju asju nagunii. Meil siin. Jumal tänatud, et need 30 000 last, kes kogu maailmas iga päev viletsusse surevad isegi ei tea, et nad pole ilma jäänud vaid toidust ja veest, vaid ka nunsadest cocapikkudest, mida saab "viie pudelikorgi või viie kuuspaki korgikujutisega kupongi eest" (vajalik taustainfo EPLi loo lõpus).

Veits liialdades olid mu arust ainsad põhjendatud poodidega seotud uudised pärast defka- ja valuutaaega ehk Marja poe lagi ja siis see äge pilt, kus inimesed üksteiselt telekaid vms omale rebisid. Näitas meie rahva haletsusväärsust teadlikult. Enam mitte.

Poodides jõhkrate tarbimiskampaaniate käigus pakutav ja mittepakutav on nüüd ametlikult ühiskondlik probleem ja avaliku huvi objekt ja seda kajastatakse rahulikult ajakirjanduslikel külgedel. Reporterid/toimetajad suhtuvad sellesse absoluutselt irooniavabalt. Kusagilt tuleb info, et näe, Coca-Cola, vana munn, on ühe veaga hakkama saanud. Ja istub noor reporter pikalt telefoni otsas, helistab Ülemistele, Jõhvi, Sinti ja Pärnu. Joob ühe kohvi ja helistab veel Paidesse, Räpinasse, Raplasse, Tartusse ja Pärnusse.

Selgub, et Pärnusse ta juba korra helistas ja seal pole jätkuvalt ühtegi lelu. See-eest on paberil ilus tabel sellest, mitu päkkarit Eesti poodides veel järel on. Vaikselt mõtleb ajakirjanik, et äkki järgmine kord saab ta toimetajalt suure kaardi seinale, kuhu siis vastavalt kuuldud saldole punaseid lipukesi torgata. Või siniseid, kui äkki Saku nokamütsidega tegu on.

Aga see lugu ei tööta Coca-Cola kahjuks, vaid ainult vastupidi. Ja nii on iga suurem sooduskampaania või tarbimismäng omale positiivse meediakajastuse mitte midagi ise tegemata kindlustanud. Ka siis, kui on tehtud mingi viga. Ideena on teema legitiimne. Mingi erilise põhjenduseta. Viiner Stockmannile hullude päevade algselt irooniavaba nime eest auhinnaks vähemalt, mis tähistab adekvaatselt kõiki sarnaseid.

Ja ma kardan, et see ei muutu. Paneb Carlsberg auhinnaks eralennuki - oo, nupuke. Paneb viinafirma maatüki Saaremaal - oo, ägedam auhind, uudis. Paneb Ekspress maja - jeerum, sellist asja pole ju enne olnud ja jälle nupp lehte.

Ja mis kõige hullem - lugejad janunevad sellise info ja kampaaniate järele rohkem kui Coca-Cola, Carlsbergi või Eesti Ekspressi enda.

PS Hakkas pealkirjalugu kummitama ikka? Mul kummitab ka. Elisa "...öelda, et sinust ma hoolin..." kummitab mul samamoodi ja paneb elu üle järele mõtlema, nagu oodatud. Elisa üle küll mitte. Toredad reklaamid ju ning reklaamidest kirjutavad lehed ka, on nad siis head või halvad või lihtsalt tekitavad kõmu. Sest see huvitab samuti inimesi. Aga ma täna rohkem ei viitsi ise siin möliseda.

eebenipuust torn

Ma ei ole üldse kindel, kas ka näitlejate kõne kuulmisel see Eebenipuust torn paremaks oleks muutunud. Vaevalt Draamateatri väike saal asja ära rikkus, kuna Lagedil olla sama sitt akustika olnud. Kui miski täna kostis, siis Roxanne kõrvalsaalist, kus Külmetava kunstniku portreed samamoodi talvistes tingimustes näidati.

Fowlesi ei päästnud ka see, et suure osa ajast näidati kahte alasti naist igast küljest ja lõpuks isegi Rohumaa paljast tagumikku. Okei, võibolla ei olnud nii halb etendus, näitlejad head jne, aga see ei ole ikka õige, kui teatrist tulles mitte mingit tunnet ei ole. Isegi pärast Potterit oli.

PS Justkui muuseas mainis T, et My Family Ben Harperit vaadates tulen talle alati mina meelde, vähemalt kunagi Beni eas. Kaalun veel tõsiselt, kas see on kompliment või mitte. Mõned kirjeldused netist, mis peret kõrvale jättes äkki klapiksidki:
- "Ben is the harassed centre of the Harper family"
- "...with a cynical outlook on life who spends most of his time moaning"
- "Ben Harper is a dentist who finds family life a frightening prospect."
- "The result was a simple domestic comedy that relied for its laughs upon character and sharp dialogue, rather than complex plotting..."

Settle in and soak up the dysfunction.

..oma kavva, eemalda oma kavast, lisa oma kavva, eemalda oma...

Kuidas ma ei ole aasta (et mitte öelda kahega) nii olulist asja ära õppinud, kas kontori peldiku tule lüliti asub sees- või väljaspool?? Võibolla on asi päev otsa seina taga toimunud puurimises ja kirsina selle tarretise otsas pikk kellamäng Visnevski katedraalis...

Muidu - raamat sai trükitud, meeltesegaduses uus fotokas ostetud, ajakiri ära lõpetatud, kahepäevane konverents üle elatud, neist üks töövarjuga veedetud (ühisele pohmakale vaatamata) ning teine, ostuvaba, vapralt Viru Keskuses ahvatlustele vaatamata õnnestunuks loetud, Potter ära vaadatud, PÖFFI kava kokku pandud, üks uus tuttav hangitud, paari unarusse jäänud sõbraga suheldud, paar sõpra omalt poolt ametlikult unustatud ja kahe nädala järel õnnestus isegi trenni jõuda. Mis saab elult veel tahta? Okei-okei, harmoonilist lähisuhet ja uut rula... Tööarvutisse tekkinud eestikeelne XP ja office olid küll natuke liiast. Aga ma ei kasuta seda nagunii õnneks.

Igatahes on nüüd igav. Egiptusse vist ka ei pääse, kuigi läheks kasvõi sinna. Nagunii tundub see mitmete tuttavate jaoks olema viimase aja levinuim alternatiiv niisama nädalavahetusel täisjoomisele. Eile käis korra täiesti haige mõte peast läbi, et peaks teadusse naasma...

tšapajev ja pustota

No vaatasin selle ära lõpuks teatris. Puhas budism oli raamatust jäänud ja kui ma ka naersin, siis üksi saalis. Veider kogemus. Kindlasti mitte lihtne. Eriti neile maalt tulnud teismelistele, kes millegipärast kogu aeg naersid. Tühjus indeed.

ai kui piinlik

Jumalauta. Oleks ainult rohkem selliseid "kuidas-mul-läheb" pressiteateid, saaks Kroonika ja Äripäev poe kinni panna. Seni tegi The Other Arnold aint niukseid. Ja Leoniid Lillemetsast ei maini Maritsha üldse sõnakestki.

Marica Lillemets jätkab edukalt konsultatsiooniäris

13:17, 14. november 2005

Majandusajakirjanikuna tuntust kogunud Marica Lillemets tegutseb kolmandat aastat edukalt konsultatsiooniäris. Lillemetsale kuuluv OÜ Funmark loodi 2003. aasta kevadel, ning selle peamisteks tegutsemisaladeks on meediakonsultatsioon ja –koolitus, kunsti- ja kinnisvaraturu monitooring ning analüüs. 2004. aastal lisandus valdkonnana kriisireguleerimine ja kriitilise infrastruktuuri analüüs.

M. Lillemets: “Huvitavaks kujunes koostöö rahvusvahelise firmaga Athena, mis hõlmas tsiviil-julgeoleku ja terrorismivastase võitluse valdkondi. Kohtumised Eesti Raudtee, Päästeameti, Siseministeeriumi ning mitmete teiste ametkondade esindajatega näitasid, et ka Eestis on julgeolekuriskid tõsised ning vajavad kiiret lahendamist”.

Athena kuulub MER Groupi koosseisu, mis on esindatud Brasiilias, Mehhikos, Iisraelis ja Hollandis. Rahvusvaheliselt tunnustatud firma osales ka Ateena Olümpiamängude turvasüsteemi loomisel ja rakendamisel.

Funmark on teinud meediakonsultatsiooni alal koostööd Euroopa Liidu projektidega, samuti kohalike omavalitsuste, EV Riigikogu, koolitusfirmade ja eraettevõtetega. Uue suunana on plaanis meediaproduktsioon.

2004. aasta käive jäi Funmargil alla miljoni krooni. “2005.aasta käive ja kasum jäävad oodatust väiksemaks, kuna pühendan suure osa ajast ühiskondlikule tööle Eesti Ajakirjanike Liidu (EAL) esimehena,” räägib Lillemets.

Lisainformatsioon:
Marica Lillemets
Juhatuse liige
Funmark OÜ
Tel. 6460208
marica@online.ee


PS Muidu veetsin tüübilise sinisussise nädalavahetuse traumapunktis ja haigemajas. Käbi suutis esimesel minutil ratta seljas kodutänaval käeluu pilbastada. Samas kui mul oleks tsiklistide asemel maletajatest sõbrad, ei teaks ma siiani väljendit "dislokatsioon" katkiste kontide paiknemise kohta. Samuti ei näeks luumurru jõuga paikarebimist ega tunneks Keskhaigla maja kõiki nurgataguseid ja muid vahvaid käike, et väljaspool külastusaega Kst järgijäänud kisselli sööma minna...

Brasiilia geid on seebi pärast pahased

Püha jeekim, BNSist pealkirja nähes mõtsin esimese hooga, et Brasiilias on välja arendatud seep, mis avalikus duširuumis enam pihust põrmandale ei lupsa. Eks automatiseeritud vedelseepide tulek oli omal ajal nagunii räige heterode vandenõu ju...

Tegelt oli asi mingi seriaali hullunud homoromansis:

Brasiilia geid kavatsevad boikoteerida telejaama Globo, kuna kanalil jooksvast ülimenukast seebiseriaalist "America" lõigati välja homosuudlust kujutav stseen. "Idee, mida Internetis arutatakse, on survestada Globo telejaama ja harida teda homokogukonna alal," selgitas Rio de Janeiro geiorganisatsiooni Vikerkaaregrupp direktor Marcio Caetano.

Telejaama omav O Globo Group kaitses otsust, märkides, et vaidlusalusest stseenist tehti neli erinevat võtet ja neist valiti lihtsalt parim. "America" käsikirja autor Gloria Perez oli enne viimase osa ekraaniletulekut kuulutanud, et sarjas lahti rullunud homoromanss lõpeb suudlusega. Et stseen aga välja lõigati, oli naise sõnul suur pettumus. Seebisarja lõpuosa meelitas Sao Paulos ja Rio de Janeiros telerite ette rekordarvu vaatajaid.

bicycle accident

Võpatasin üle õla telekat vaadates/kuulates kenasti ärkvele - Jüri Ratas ka kõneleb üsna Savisaare häälega, mõtetest rääkimata. Või milleks seda non-stop munitsipaalehituse juttu ka pidada. Jätkuvalt ei ole nad mitte vähimatki lubanud, mis kuidagigi minusugusele kodanikule või linnaelanikule korda läheks. Aga Salme kultra asemele ei taastata parki nagunii, seega ma lõpetan nüüd ootamise.

Aga nüüd ma teen seda ette ja taha, kordamööda. Ette ja taha. Küljed. Üks, kaks, kolm, ette, taha, saad mõnusa raskustunde kätte, paned mõnusalt puusa kaasa. Ette ja taha. Ära kunagi unusta selga sirutada ja naeratada. Seda kõike reipalt ja tantsuliselt. Ja teeme viimase korra ette. Üks kord veel. Taha. Ja küljele. Ilusat päeva sulle. Ja sportlikku olemist.

Vot nihuke meelas mono-ähkimine tuli pärast Ratast. CDlt ei läind musa käima ja ma arvan, et tegu oli Mambo-Raineriga. Vaadata ei julgenud.

mis maa see on

Ei pääsend täna järgmise toreda naabri eest, kuskilt Leigeri nurgalt tuli meie keldripoodi käima. Mul käis köögikõrsik viimast juppi taustaseinast ümberlõikusele viimas ja kui Murkat õue lasin ja autost suitsupaki tõin, astus mingi kõikuv tont ligi, et ma ju "omakandipoiss". Ise elab raisk 30 kilsa linnast väljas, siin naise korter vms. Veidi aja pärast küsis, kas ma elan ka siin...

Igatahes arutas siis, et meil teisel korrusel on kellelgi ikka ilgelt ilus trepp, oli eile aknast näind ja niukse lihvimisele üksi läheb kolm päeva, ta ise ka väikestviisi lihvija. Ja viipas, et näe, see roheline maja oli Päevalehes ükspäev, ei tea, miks siin meie vastas kollane ei olnd. Ma ütsin, et sel ju plastaknad. Järgnes essee, kuidas inimesed oma aknad ära nikuvad ja temal on kõik kenasti puust. Mul tegi sees miski küll väikese jõnksu, kui ta väitis, et me rikume oma majas kindlasti muinsuskaitsenõudeid, aga see debatt jäi avamata. No ei riku kurat.

Kaks korda surusime kätt hüvastijätuks. Sinna vahele sain veel teada, et talle ei meeldi Ljusja mees. Ma ei hakanud targu täpsustama, kellega tegu, aga ega ma sellestki pääsenud. Selgus, et jutt käib minu maja poest ühe müüja Ljubovi mingi prillide ja nokatsiga nässist, kes pidi kaupluses "puki peal kogu aeg sitsima, kui sa hapukoort ostma lähed." Jätsin taas täpsustamata, mis tal selle hapukoorega ülde on või kuidas see Ljusja vastiku mehega seondub. Patsutas õlale veel mulle ja suutsin selle käigus väravast sisse lipsata.

Mis maailmavalu ja muud sitta küll inimeste hingele ei kogune puitasumites...

Mis meenutab nädala alguse kirjavahetust Ödega, mis saigi viimasest EPLi artiklist alguse, mispeale J pahandas, et mingid funktsionäärid ei peaks ikka mögisema, mis taimi ma oma õue Kalamajas istutan. Ette heideti küll Virginia kadaka sobimatust ja kuigi ma õnneks ei teagi, miuke see välja näeb, on meil sirelid ja viljapuud nagunii aint. Või tegelt... neljas kohas on aias iirised!

J kahtlustas loo moraalina, et puritaanidele ei meeldi kindlasti ka see, et suur osa Kalamajst 10 aastaga korda ja läikima lüüakse. Nagu ka mõne aja tagune vanalinna korda tegemine. Polevat ikka õige. Õige on paarisaja aasta vanune õlilampide sitt seintel, kariloomade sitt tänavatel ning pilkane pimedus öösel. Kuuskemaa kriiskas Ji mäletamise järgi juba kirikute ja linnamüüri valgustamise vastu nii, et Tallinna lahe kajakad munesid mitu aastat nahkmune.