eided omavahel

Ja mina arvasin, et olen viimasel ajal tubli olnud jalgsi käies - isegi eilse ladistamisega! Mis selgus - mu majahoidja, kes töörnis vist 60 hiljuti, vähemalt pidin talle pinsipabereid vormistama, ütles, et käib nüüd siit Kalamajast Roccasse tööle jalgsi ja tunneb end eriti hästi. Mul jooksis elu silme eest läbi korraks, õhtul küll mõtlesin, et küllap ta paneb otse läbi Stromka metsa ja polegi nii hull vahemaa kui mul autoga trenni sõites ümber mäki ja hullari jne. Siis hakkasime võrdlema, kui kiiresti kumbki meist baltasse, vanalinna või Pronksi tänavale jõuab. Muristajakott väitis, et paneb ca kolmandiku võrra kiiremini kui mina. Ja mina arvasin, et olen kiire kõndija.

Sellestki polnud veel küll. Täna, kui olin ta jääraiumise peale kl 11 üles ärgand lõpuks, sain lidralt teada, et meie uus postiljonitibi võttis ameti ainult sel põhjusel, et oleks distsipliin ärgata, end liigutada jne, mitte magada 10ni ja siis uimaselt kusagile minna. Kirusin mõttes, miks mulle lausa iga päev nüüd niimoodi kohta kätte näidatakse, kui leidsin postkastist väikese lohutuse - seal polnud täna ühtegi lehte. Ka jumalad libastuvad.

PS Või olen ma ikkagi ise eit. Nt eile võimlemas vaatasin ainsana paarikümnest naisest-mehest oma aparaadi monitorist Aunaste saadet eriväärakate, ei, vabandust - õpiraskustega laste kooliprobleemidest jms.

Ilusat nautimist teile

No kust inimesed võtavad selliseid väljendeid? Käisin Kose Vertigos lõunastamas, töötuna täitsa efektne lüke mu arust. Seal soovis mitte Imre ise ainult nii, vaid oli kõigil teenindajatel käskinud. Õnneks ei olnud meil naistelaud, sest kõrval kädistas ta mitu korda "tere düdrukud, no hakkame ziit otsast pihhta teiega". Ja kui üks naine küsis, kas teil võipakikesi on, pööritas Imre silmi "meil on lauza normannndia võid". Ma ei tea, mida see tähendab, aga kui kõrval "oomaigaad" õhkasin imevõist kuuldes, sain M-Llt järjekordselt sajatada, et pole ilus kõva häälega kommenteerida. Mina küll ei usu, et Imre solvuks.

Tegelt ma kardan igas söögikohas kõige rohkem, et keegi, eriti hull kui kokk ise, tuleb küsima, kuidas maitses. Esiteks ei tunne ma tema termineid ja teiseks ma ei oska valetada. Lauas küsis üks tibi ainult, sain alatult M-Li taldriku poole viidata ja öelda: "see oli eriti hea", enda salatile hinnangut andmata ja ausaks jäädes. A muidu kena koht, ehitustandri kohta, ehkki latte lõhnas ja maitses nigu oleks kitsepiimast tehtud. Üritasin selle kohta küsida, aga saladuseks jäigi.

Letis makstes uuris muidugi Imre lõpuks ise ikkagi, kuidas maitses. Ütlesin kiiresti, et kreembrülee oli eriti oivaline ja kui jäin mõtlema, kas ma tõesti kasutasin sõna 'oivaline' ja mida Imre sellest arvata võiks, lausus ta: "vahel PEAB ennast poputama...". Pagesime.

good night and..

Järjekordne etapp avaliku teenistuse karjääris siis nüüd läbi. Väikseks lohutuseks oli kl 11 konjakijoomisega alustamine ja mõningad lahkumisrepliigid. Nt küsis üks ilmselt tundmatuks jääda sooviv suursaadik: "Noh, sulle lüüaksegi siis munn suhu siin, ah?" ja seletas, et intelligentsed inimesed saavad alati hakkama.

Sekretärid ütlesid kooris, et nad jäävad mu suuvärki igatsema. Vastasin, et tore, kui ma saaks neile sama öelda. Järgnes kahtlane kihistamine. Ja üks tüüp märkis, et ma olen intelligentselt labane, mitte nagu üks mu eelkäijatest. Teist korda sel aastal on keegi mind intelligentseks sõimanud juba! Muidu sai kõvasti kallistatud ja ebamugavusi vahetatud päeva jooksul.

Vahepeal käisin peamiselt kainenemise eesmärgil Jga oma kunagises töökohas söömas, leidsin tuttavaid nägusid, mõni kurtis muresid. Teesklesin osavõtlikkust, mis suutsin. Võluvad flashbackid.

Siis üritati juba kahte töökohta pakkuda, aga ma väga ei erutunud. Pean vist tegelt uuesti kaaluma, kuna usa ahvid teatasid lõpuks, et nad ei taha mind ka suveks neile õppima. Raisk, ma ostsin terve triibulise ülikonna nende vestluste pärast.

Igatahes lõpetasime Kassi juures mjuuniki vaatamisega, mis oli hale ila ja lausa karjus tund-paar Borati ja Brunot. Mis oli... teate isegi, kes teab.

rahvavaenluse minutid

Hiljutisel tähtsa riigiasutuse koosolekul arutati, et ühte suurde portaali tuleks igal juhul teha Skype'i konverentsisuhtluse võimalus vms. Et ikka Eesti asi ja Eesti asju peab toetama.

Ma kohmasin ilmselt, et vahva, aga mis Eesti asi? Mulle meeldib Skype ka, moodne ja roheline, kusagil siinsamas Lippmaa selja taga progevad. Aga nad on sama palju Eesti ettevõte kui Hansapank või EMT, kes tunduvad kah kodused, ehkki on tegelt kurjad svenssonid. Samamoodi tehakse Eestis juppe tuhat korda väärtuslikumatele kaubamärkidele, a need on ju igavad. Toomas Tool ütles Ärilehes täna toredalt, et eestlastele kuuluvad veel Merko, Tallink ja üks lillepood...

Töökohti pakub Skype ka vähem, erilised seosed Eesti turuga õigupoolest puuduvad teenustes jne. A nigu mingi uus junn välja tuleb, on lehed seda täis, Henrik üritab asja uniselt telekas tööle panna ja vidinaajakirjades on lehekülgede viisi kiidulaulu, noored tahvad sinna tööle minna. Miks selline eelis, see on mu küsimus? Okei, peale kaja ja lurina ei ole kellelgi skaibi teenustele tõenäoliselt suurt midagi ette heita, pigem on endal sitt tehnika arvuti küljes, aga täiesti tühjalt kohalt tuleb ju meeletu promo neile, mingi adekvaatse põhjenduseta.

Tegelikult peaks ju säästva tarbimise seisukohast eelistama kodumaist hoopis selles mõttes, et tootmisprotsess toimub siin, eriti hea kui mahedalt, puuduvad suured ebaökod transakulud, pakendid on taaskasutatavad jne. Mitu kõrvaklappi ja mikrit Eestis toodetakse? Mitu protsenti siin kasutatavatest arvutitest? Äkki anname skaipi propageerides hoopis rohkem tööd korealastele, londonlastele, lennu- ja laevafirmadele, naftamüüjatele, sest Eestis pole uut personaligi ju neile võtta.

Eriti hull on asi veel Playtechiga. Järjekordne kodumaine edulugu, lausa puust mõtete linnast Tartust, IPO, sitaks pappi. Ja rahanumbrite peale unustamegi (eriti meedias) nõnda lihtsalt Viioli, rõvedad majade rikkumised ehk selle, et me ju vihkame laiemalt kasiinondust ja väldime kui tahes positiivsetki kajastust neist, kuna nad on võrdsed narkomaaniaga.

Saksamaal autosid ja Soomes ehteid varastavad eestlased on palju edukam lugu, kui nüüd lahmida, mu arust.

kulturism

Okei, ma ei julgenud eelmisel nädalal Karinist, Indrekust ja suure Tga teatrist siin midagi kirjutada ja reedesed Meeletu piletid viisin kassasse tagasi, kuna kaks suurvormi ühel nädalal oli isegi juba liig. Kartsin lõpuks, et äkki ma pole kõike seda väärt ja mõni arukam teatrikülastaja jääb nüüd minu pärast ilma millestki.

Aga täna laskus mu kultuuritase allapoole merepinda. Ja ma ei mõtle siin seda, kui ma ilgelt sitas tujus koosolekule lidudes paki suitsu ostsin (üle 1,5 nädala!) ja Tammsaare kuju kõrval peeretasin. Mõtlen hoopis Kaido Haageni näitust "Silmad vees", mis Kalevi spaas avanes. Suht põranda.. ee.. veealune asi - kümmekond inimest siidrit mekkimas nagu tavalised lebotajad. Kes teadis, et pisikses basseinis ühel seinal fotod ripuvad, see neid nägi. Üsna hingetuks võttis küll see kõik - värviliste kalade kui füüsikalise õhunappuse tõttu. Ja mantad on müstika.

Lasime Karliga torust ka paar korda alla (mina, algaja lapsena, neelasin paar liitrit vett selle käigus muidugi) ja tulime tulema. Emotsionaalne, ehkki ma väga tihti ei tahaks kultuurisündmustel alasti olla. Õnneks võttis ta mulle teise paari uikareid kaasa, ise unustasin täitsa ära. Kaidole viisime kättemaksuks kaks... puud. Mingid järjekordse suguhaiguse nimega kollaste õitega väga pikad luuad.

---
Lisa: ahjaa, kusagilt ei leidnud Kalevis kella, vähemalt mtite lähemal kui 50 meetrit teises basseini otsas seinal, kuhu mingi ujumistreener mind vaatama suunas, mutil endal kell käel. pidin siis otsima lohutust basseini kõrval valvava vahukustuti töökoormuse üle mõtiskledes.

kurjuse telg

Ma olen jumalast kindel, et see räpane luud valetab. Poemüüjat mõtlen, mu seina taga. Käisin õlle ostmise kattevarjus uurimas, kas neil ka rotte on. Nihukesed süüdmatud eided toidavad kas või tapjakrokodille, peaasi, et kellegi eest hoolitseda saaks. Suvel lasi ju miski narkari tagauksest trepikotta, kes oma süstla lahkelt liivakasti kõrvale annetas. Poehark vabandas, et keegi tänaval lubas narkarile peksa anda ja õnnetu vajas abi. Ma täpsustasin siis, et järgmine kord, kui ta ühiskonna heidikutele vastu tuleb, leiab ühiskond või vähemalt mu ühistu uue peksukandidaadi. Siis vist võttis oodatult isiklikult asja. Täna ma olin vist liiga leebe.

Igatahes, zoomisin nüüd kümmekond vana fotot läbi, et äkki leian selle augu, mis kipsi taha jäi, kust sitad sisse poevad mu lae alla. Ei leind. Äkki keegi teine proovib. Seal keskel üleval kusagil...

Nihuke nägi siis mu elutuba/kabinet/fuajee välja täpselt aasta eest. Happy fucking anniversary for all ratkind.

Muidu on elus tulnd uusi lehekülgi nigu mingi kirjanduskonkurss oleks lahti - olen mitu päeva autota tööl käinud. Andestust, aga ma tõesti ei teadnud, kuidas see toimib. Seal väljas on inimesi, maju, purikaid! Varsti hakkan juba igatsema kaugemal elamist, et veerand tunniga vanalinnas poleks.

Üritasin õhtul kaardi pealt otseteid leida. Puhas porno tuli välja. Asi algas sellest, et balta ja raeplatsi kaudu tuleb tiir sisse. Kodust otse minnes jääb aga jalgu ajalooline paratamatus, et kalev ei jõua tiirase metallivargana kunglast tulles kuidagi valgevaseni välja, vaid keerab salmest ja graniidist üle käies lindale ära. Tõll sahistab nats salme kallal ja lõpetab igavalt graniidil. Leiger, vana pede, on omadega vabšee tupikus ja linda, tubli töölisnaine, lõpetab nürilt vabrikus. Kus kurat mina seal veel lähen?!

Otsin Robert Nermani üles või proovin uuesti trammi. Sest jalgsi Uuele uulitsale jõudnult haisevad mu sokid üsna samamoodi kui enamik trammireisijatest, pole nigu suurt vahet.

Hommikul katsetan siiski veel Kotzebue ja Suurtüki route'i. August von (kui see tänav oli ikka tema mitte Otto järgi) pani ju ikkagi pealinna teatrielule aluse, rääkimata seotusest Goethe, Beethoveni ja Krusensternidega.

Head teatrisõbrad

Täna tahtsin teilt küsida, kas olete kunagi näinud, et kui kusta Linnateatri peldikus olevasse sinisesse vette, muutub see roheliseks? Mina ei olnud. Aga ma ei olnud ka enne tänast Pianoolat näinud! Järgmine kord Valdeku poes või Stockmannis üritan Anu Lambile abieluettepaneku teha. Polegi tükk aega enam üritanud.

unelegantly wasted

Kas vanarahvas, või kes selle nullsummamängu välja mõtles, sai ikka aru, et kellelegi "pikka iga" võib soovida, aga tuleb arvestada, kelle arvelt see tuleb. Muidugi oli N sünnipäev, vähemalt nii räägiti - enesetunde ja väljanägemise järgi jäin ma Viru keskuse pöörduste vahele, mis svingisid mu Kopli trammi alla. Ja nii paar korda. Võibolla oli natuke ka võtnud. Natuke.

Tegelt on see juba ajalooliselt selline üritus, mis võtab meiki maha kõigi nende olukordadega, mida me tsiviilelus alandavateks peame. Õnneks mäletan ma vähe, aga kõik lillaks kiskuvad laigud mu kehal, 50%line jäsemete funktsionaalsus ja keskmine peapõrutus jäävad tükiks ajaks meelde. Ka lahkumine polnud eriti elegantne - kolmandal katsel läks ilmselt nii kiireks, et viimast pikemat osa hacienda trepist ukseni ei läbinud ma mitte päris selles tempos ja sammuga, mida oleks iga nutikam ahv kasutanud.

Kui nii sitt ei oleks, oleks mul veel piinlikum.

tapvalt lõbus

Matustel saab ikka ainult sellise tööstusliku pohmakaga käia kui mul täna eilsest Thulest/Mäksist. Kõik on meeldivalt udune ja silmad endal punased nigu leinaks. Ainult kõlarites võinuks need klahvid seal Pärnamäe katlamajas veits vaiksemalt peksta. Kunagi ei täitu ka mu ootus, et selle detektiivi kõne järel, kes kadunukesest kõike teab ja aint head räägib (nt saime lõpuks teada, et Robokas oli teist korda abielus ja ta parandas kuldsete kätega isegi nööbid ära), visatakse kimp kirstu pealt rahva sekka, et selgitada järgmine minija.

Kui ma kõne, suht halvasti valitud muusika ja lillede setis pidasin veel vastu USA jumalateenistuse stiilis toimunud vanatädi jooksvad kõvahäälsed kommentaarid Sherlocki jutule (nt et selles suguvõsas pole hoolivust ja armastust), siis pika laua ääres läks ikka nii käest ära, et ma pidin kampsunit närima, et mitte naerda röökida koos Lga. Ja nii kaks tundi. Lõpuks tõusti püsti ja lauldi muisamaaarmast. Seda katsumust ma isegi ei oodanud, aga vanamuttide huilgamise taustalt ei kostnud minu kõõksumised ehk.

Lauas ringi vaadates tundus igatahes, et üsna varsti võib seda nalja jälle saada.

CJD

ullulehmatõbi rootsis. kust see nüüd tuli? lendavad vä?

mina, autohetero

...avastasin tänu Jle Jeremy Clarksoni tekstid. Detox on sellest raske, nagu S märkis. Pigem leevendus perioodidele, kui Dr House'i ei näe.

C.S.I

Mitte ei saa aru, kas neil inimestel on tõesti minuga sama haridus või olen ma lihtsalt vanaks ja nüriks jäänud.

Delfi uudises on nt lause "Pühapäeval tapeti Arukülas vaid 16-aastane Elvira". On siin nüüd probleemiks, et rohkem ei tapetud tol mõttetul päeval kedagi või oodanuks ma sisimas, et Elvira olnuks nende käsitluses "juba 16-aastane"?

Samas uudises on ka, et "Tapmisega lõppenud olengul viibis mitmeid inimesi, kuid kahtlustatavana peeti kinni samuti 32-aastane Aleksander." Kas tema siis nüüd tappis, või lihtsalt klappis vanus "Jõgevamaal Tabiveres ühest korterist 32-aastase Anžela vägivallatundemärkidega surnukehaga"?

A võiblat on tegu lihtsalt meeletu vandenõuga, sest ka Veronika oli 16 nagu Elvira ja Veronika tappis 17-aastane narkomaan. 17 oli ka 22-aastase Pille-Riinu tapnud Nikolai.

Selge on vähemalt üks: järgmine mõrvar on 22-aastane ja ohver sama vana kui Tiit Ottis. Või olen ma veel liiga vähe CSId vaadanud ja Delfi liiga palju?