expp

aa, ma kohtusin siingi hea sõnaga meeles peetud firma express post juhiga üksba ootamatult! õieti ma ei teadnud tükk aega, kes üle laua istub ja nagu viimati ka ühe suure riigiasutuse direktoriga läks, saabus tutvustusring alles hetkel, kui/kuna ma olin juba paar teravust öelnud. kuri saatus.

muidugi olid nad mõlemad seda väärt, aga exppist on täna isegi kahju, arvestades kogu andmebaasi kaotsiminekut.

klassiviha

Üksba võtsin siis lõpuks ette nisukse projekti, et viia voodiriided õue kuivama. Teised maja inimesed ikka teevad seda, kuna kinnine hoov ja lindude sittumistrajektoorid või mingi blue ice spotid väga ei trehva sinna. Seni olen vältinud teadlikult kuna lihtsalt tüütu on, kui muristajakott jälle õhkab, mis-need-küll-kõik-teil-maksta-võivad. Korra mulle pabereid tuues jõudis pool mu korterit läbi joosta nii, et mai jõund jalgagi taha panna. Ta kommentaare rohkem ei kuulnud kui "niiii palju jalanõusid ühel inimesel??", aga kujutan muti mentaalseid märkmeid ette.

No mis ma parata saan, aga mul on kõike üks paar! Ühed matkasaapad, ühed rulluisud, ühed soliidsemad kingad, ühed tänavakingad, ühed remonditossud, ühed sporditossud, ühed tänavatennised ja vanad pläfid. Musti kingi mul nagunii pole. Ja üks paar võis olla vanu kingi, mis ära viskamata. Ei ole ju kulak?!

Isegi suutsin korra end kokku võtta puhtpoliitilistel põhjustel ühistu/enda huvides, et maja oma poole koosolekule kutsuda. Koristasin emaseks end ja peitsin fotokad ära kusagile. Ja siis nad tahtsid hoopis õues teha. Tegidki.

Igatahes. Üsna ööpimeduse varjus hiilisin nüüd ühe orantsi ja ühe musta palakaga aeda, sitamaja karvane vaip ka peos. Ölt laenatud lõksude abil kütsin nad kiiresti üles ja pagesin tuppa tagasi, lootes 24h pärast operatsiooni korrata. Tulen aga õhtul koju, kui Paula ema (ma ei ole ta päris nimes kunagi kindel, aga laste abil ongi kellegi identifitseerimisvajadus enamasti aktuaalsem) keset hoovi kilkab "kas see on sinu pesu siin?". Selgus, et pärdikud olid mingi guaššiworkshopi teinud ja oma taiesed minu lina vastu kuivatanud osaliselt. Kaks sinist plekikest, mida ma märganudki poleks ise.

Tunnistasin omaks, ei sõimanud isegi. Igaks juhuks uurisin, miks ta arvas, et need minu on - selgus, et kogu ülejäänud majalt oli ta juba küsinud. Totaalne läbikukkumine minu poolt seega.

sinu lähedal, sinuga mitte koos

Pidin kahes pangas täna käima nats keerulisemat asja tegemas. Ühispanka kartsin, külm ja kole, aga paari minutiga oli korras. Kui aga Ganjateller mu papritega taharuumi kadus ja ma kõik voldikud kaartidest kuni puusaliigesekrediitideni ning kolm karamellkompvekki endasse olin imenud (mitte närind!) ja saanud kõrvallaua tibilt kinnituse, et minukas EI läinud lõunale, küünitasin üle leti laualt paberikese ja maalisin kirja "Läksin suitsu tegema". Läksingi, raisk.

licence to chill

Olin Vodjal kaks päeva, talgud, päike, hobused, kitsed jne, peamiselt linnainimestega. Kes pankur, kes suhtekorraldaja jne. Korra tõmbusid kogu muu toreduse juures igatahes mu käed rusikasse, kui mõtlesin ühe tüüpilist õhkamist "issake kui hea on ikka vahel minema saada" kuuldes, kust need inimesed teavad, et või mille eest nad minema said, kui nad ei paista teadvat, kuhu jõudagi tahavad.

perfect situations must go wrong

Üle aastate vist käisin bussiga Tartus. Pardavidjost lasti seda vilmi, kus kvinett on tegelt paks, aga mingi teine paks poiss on hüpnotiseeritud ja näeb kõigis sisemist ilu ja keegi teine ei saa aru, mida ta selles paksus lehmas leiab. Sai veel tüdruku isa juures parema töökoha ja puha. Nalja ja piinlikkust kui palju. Siis leiab mehe sõber, et nii pole õige ja eemaldab hüpnoosi. Palju segadust ja lõpuks leiab kutt ikka, et tema armastab kvinetti ka lehmana ja lähevad üheskoos rahukorpusega kusagile kedagi aitama. Südamlik ja tempokas film sellest, mis inimeste ja suhete juures ikkagi loeb. Kahjuks läksin jalutamiseesmärkidel Tähtveres maha ja lõpuminutil visati kindlasti veel mingi vimka. Peab uuesti vaatama.

Aa, tegelt ma käisin ju Chessi vaatamas. Sellest ei julge niigisugust arvustust kirjutada, sest Gerli oli tõesti tore, aga ka Elaine Paige poleks seda spektaaklit päästnud.

minoori

Kogu aeg olen unustanud hoiatada, et ärge ometi minge Genoomi vaatama. Tükk on nii igav ja labane, et rakud ka ei viitsi poolduda selle 2,5h jooksul. Aga Eesti teatri laule ei maksa mitte karta. Hariv as hell.

seakari

Maja remondiga seoses selgus linna liiklusteenistuses, et ma pean tegema mingid kohutavad skeemid ja liiklusmärgid paigaldama kõnnitee väiksest nihkumisest tellingute tõttu. Kõrvaltoas arutasid songisepad samal ajal, et dai poh, kui Tartu mnt alt rahapada peaks välja tulema, siis ei saa tee kunagi valmis ja igal juhul peidetakse need mündid ära kusagile vaikselt. Et mu järgmine käik oli muinsuskaitsesse, kitusin neile kõik ära! Söögu sitta oma Signaaliga.