commedia dell'morte

Leidsin oma vahva töö käigus mittetulundusühingu Clinic Clowns. Siinsamas Eestis. Itsitasin natuke nime üle, aga süüvides sain aru, et polegi klounide kutse- või kutsehaigusühing, vaid peletised käivad haiglates-hooldeasutustes lastele tola tegemas, et "pakkuda ravimatult haigetele rõõmu ja parandada nende elukvaliteeti."

Aga see on ju pesuehtne eutanaasia!

PS taustaks

efektiivsus vs monopol

Jälle teenindusest, andestust.

Eesti Postil on niuke süsteem, et viskad oma asjad saatelehega üle leti ja pärast tuleb arve postiga. Arve ei tule muidugi e-postiga, seda esiteks. Teiseks tuleb ta ilmselt valele aadressile, kuna ka pärast kaht e-kirja kliendihaldurile ei suuda nad mu postiaadressi ära vahetada. Müüjatädi aadressi vahetada ei saa.

Kolmandaks ei peaks mulle üldse arvet tulema, kuna EP lõpetas vist jaanuaris lepingu ära ühepoolselt, kuna mu kuine keskmine arve jäi alla 300.- ja soovis edaspidi sularahas ja markides suhelda frankeerimise ja kuuarvete asemel - ehk siis kulutada rohkem postkontoriressurssi, mida nad otsast samas sulgevad. Mu arust oli see nõue teatud hulk raha kulutada täiesti haige ja ma ignoreerisin teadet ning viisin ELSi pakid ja kirjad ikka üle leti (ELSi teenustele tuli muide eraldi paljuleheküljelineleping teha).

Neljandaks pidin tegema saadetistele 24 leibelit aadressidega ning lisaks käsitsi täitma 24 ELSi saatelehte, kuna arvuti teel ja ühekorraga seda infot edastada ei saa, et saatelehed kuidagi mugavamalt välja tuleks kõigi triipkoodide ja viledega. Viiendaks pidin tegema saatelehel linnukese kasti "Loobun teenusest "ettevaatlikult"", kuna muidu tulnuks lambist mingi lisatasu.

Kuuendaks on neil ka selline rutiin, et kõik lüüakse siis kassast läbi millalgi (kõik saatja ja saaja aadressid ükshaaval muidugi sisse toksides ja igaühte paar viga tehes) ja saadetakse mulle posti teel tagasi igast saatelehest üks kiht ning kassatšekk. Tänane tšekk oli pikk ei rohkem ega vähem kui kolm meetrit ja 48 cm. KOLM JA FAKING POOL MEETRIT! Tahtsin seinale riputada, aga laekõrgusest rääkimata - mul pole nii pikkagi seina.

Merkole kingitud maalapikese väärtus on ikka jootraha selle kõrval, kuidas see asutus iga päev töötab ja kui palju nad klientide aega raiskavad, tmv.

teenendus

Murdsime siin nädala selgroogu (tegelikult esmaspäeval, aga aeg ju lendab) Karja uulitsa Patrickus J. Öö eapuhusel päeval. Ma käin seal vist liiga harva, sest ei suutnud ära imestada, et kuigi saalides istus vaid kolmes lauas keegi, tuleb tellida letist.

Kogu õhtu siis regulaarselt in corpore leti ääres konutades sain ühel hetkel aru, et meie igas poes ja puhvetis rippuv kollane kleepekas "Sina ära küsi, mina ei müü" on lihtsalt kogu Eesti teeninduskultuuri lipukiri. Alkohol ja tubakas on hale suitsukate.

PS Selle valguses lihtsalt ei saa jätta soovitamata must ümber nurga Wikmani kvartalis asuvat üsna värsket Vasco da Gama kohvikut. Interjöör on õnnetuseks samasugune Uniquestay kelder nagu nad kõik, aga mingiks hetkeks tundus, et oledki Portugalis. Oli selleks siis portugali-inglise-keelne teenindus (vahele eesti keeles sõnu nagu 'tursk' või 'portugalikook'), kuti ülivaba olek ja meiega lobisemine, Pastel de nata (Belém), mitte-kusagile-kirjapandud menüü, ringisebivad neegrid, või et kui see poiss on ära, siis on kohvik ka kinni ja nad väga seetõttu ei reklaamigi. Loodavad sellest päris resto siiski teha.

rahutu vitt

Kusagile hakkab nüüd piir sättuma nende va noortega. Kui ma vanalinna teises otsas töötasin, logisesin vahel trammiga koju a nüüd olen kiirusest v laiskusest mõnikord Falgi pargi juurest bussi v trolli kaupsi juurde võtnud. Ja vat kui Kopli suunal prevaleerivad teadupoolest mornid baretid, lõhnabuketid ja soovsportlased ehk dressnoored, siis nüüd Kassisabast (Westholmi juurest, eks) linna liigub ühistranspordiga ainult totaalne aknearmaada. Samad sõdalased iseloomustasid oodatult ka pornohuvilisi VAT-teatris. Ei teagi, miks seda vaatama läksin, õnneks olid ka paar vana hipit ning üks prokurör kohal, nii et ma poldki kõige vanem.

Moraal oli siis, taas, see, et ma olen liiga vana, et sellistes olukordades sellistes kogustes sellises vanuses inimesi taluda. Võibolla peaks ka ise neile mingi moraliseeriva etenduse kirjutama, siis oleks nende tundmisest kasugi ehk ja ma suudaks ikka paar nalja rohkem teha kui see svensson (kuigi ma naersin mitu korda!). Päris kindlasti ei teeks ma etendust etenduse tegemisest! Teine variant on, et ma lähen ise tervise- v perekonnaõpetust vmistandongi kooli andma. Ma oleks väga hea õpetaja!

Saan täiesti aru muidu malbe mulje jätvast õpetajannast Triinchenist (31, nimi muutmata), kellele ütlesin üksba pahaaimamatult miskit õpetajate pika puhkuse kohta ja kes karjatas enam-vähem üle Vabaduse väljaku, lajatades iga sõna terava raksatusega: „Türa, iga sekund sellest on välja teenitud!“

pilot

Tegelt ei ole Pilot, SE02E01 pigem. Igatahes, mõtlesin üksnädal, et veits veider on taksojuht, kelle pisikeses Dacias kaks südamekujulist punast sametpatja ja kelle pool kolm öösi pidevalt helisev telefon täitis auto üllate hümniviisidega (Soome). Aga nüüd kohtusin eelmine reede taas selle sohvriga ja ega vestlusest ei pääsenud. Gilmore'i tüdrukute tegijad võiks selle tüübiga küll uue sarja käivitada, ideaalsed kiirdialoogid.

Mina: läheme siis nüüd kungla tänavale
Tema: ahaa, soo ja tööstuse, saabki teiega veidi juttu rääkida
M: ...
T: töönädal siis selja taga?
M: no mitte päris, homme vist peab ka
T: ja ülehomme?
M: ma kardan küll. peaks vähem töötama?
T: ei ma vaatan ise ka, et alla 30 tonni kuus ei saa ikka üldse hakkama
M: just nimelt! aga see sõltub ikka vajadustest
T: mul õpingud ka
M: mida õpid?
T: õigust
M: aa
T: ja tütar austraalias veel ka
M: (natuke mõelnud) no mul tegelikult küll nii palju vaja ei läheks
T: eks ta ole... (tehnika ristis tuttav äkkpidurdus) kust me läheme?
M: mina sõidaksin balta kaudu, aga ega vahet pole
T: siis balta kaudu (gaasi)
M: (kotzebue ristis) no mõned aferistid oleks siit otse läinud
T: mõned tõesti
M: ma ise olen küll ka sealt sõitnud
T: asjata!
M: a siin soos peab ju 30ga sõitma
T: sõidamegi. üks patt päevas, mu tänane on juba tehtud
M: kuidas siis?
T: võibolla ületasin kiirust. aga ega nad ei tee mulle midagi, ma tean ju juurat, see kiirusemõõtja näit, tead, kohtus...
M: a kulukas pole vaielda või?
T: oi ei ole
M: sa ei saa ju ise ennast kaitstagi kohtus veel?
T: ikkagi
(üks auto vahetab paremalt rada, peaaegu meile külge)
T: noh, ütle, kumb praegu süüdi jäänuks?
M: sina. ta ju tuli paremalt ja sa ei tõesta ära, et ta ei näidanud suunda
T: aga sina tuled ju kohtusse tunnistama
M: õigus jah
T: tunnistajatele maksan ma korralikult
M: ei mul põle raha tarvis
T: (minu tänavasse keerates) kahju et te nii vara lahkute
M: ma olen sinuga vist varem ka sõitnud..
T: mulle ka meenute
M: väga lõbus oli ka siis
T: ikkagi kahju, et te juba lahkute
M: no ma elan siin, mis ma teha saan
T: turvaline tänav küll

Autost välja astudes meenus, et mu telefonis on ju diktofon. Järgmine kord lindistan, kuna pool ogarusest läheb kindlasti alkoholi ja mälu nahka.

silmamoone

Otsisime põhjakeskuse veinipoest produkte Panniga eile. Seal on tagapool üks Red Bulli kapike, kus sees ka Russkii Standardi pudelid ja kapi peal kutsuv reklaamike, kust lugesime mõlemad ÄKKSURM AUTOJUHILE. Pilgutasime silmi ja hetke pärast oli sõna surm asemel START. On see nüüd elamus- või tervisepropaganda?

kaks rekordit

Nordic Hotel Forum tundub olema päälinna aasta koledaim uushotell ning üks seal täna peetud konverents selgelt aasta mõttetuim (viisaka inimesena ma nime ei maini, aga kõik magasid, mida näeb ikkagi harva - mõni huviline on seni alati leidunud).

Liigutavaim elamus Elle Kulli kõrval oli kohvipausi ajal kohatud pommikoer ning mustis jopeis, peeglite ja muude vidinatega komando! Vürst Albert saabuda.

Pausi ajal pagesin taastusravile Swissi igatahes, mis on küll nagu kummitushotell omakorda, kus vaikuses sirisevad vaid tuled, aga ikkagi piisav vastumürk. Selline elu siis kolmanda sektori klikis.

kaks küsimust, ühe vahepalaga

Esiteks, kas Draamateatris on tõesti nii palju paremad etendused viimastel aegadel olnud või pole ma lihtsalt seal varem nii palju käinud? Paljud ütlevad justku, et seal põle midagi head, aga mulle tundub, et nad pole näindki ja niisama moodne prigiseda. Ma ikka üllatun aeg-ajalt ja märtsi lõpuks on juba representatiivselt materjali ilmselt endalgi, kuna mängukava sai põhjalikult ette võetud.

Eilane „Jõgi voolab läbi linna“ lajatas oma lõbususse peidetud rusutuses („äng“ kipub vist devalveeruma) sellise tõdemusega, et olgu pooled PÖFFi filmid kui masendavad tahes, tekib kõige ehedam samastumishetk või vähemalt äratundmine mõistagi ikka ja ainult Soomega (mõne aasta eest oli ka Islandi filmidega, ajuti muidugi ka Saksa/Austria). Kaurismäkidest kinnuneini. Võibolla 10 aasta pärast tuleb veel rohkem ka tipa fuckingamali või falkenbergfarewelliga, aga meie kolkad ei näe veel nii kenad välja kui Rootsis.

Võibolla jõudsin ma aga arusaamale, et miski sihuke keskklassi toimetamiste žanr meeldib mulle ikka kordades enam kogu Ajaloost, Kunstist või Arengumaainimsaatusteuperpallidest. Originaalne pole ka võrdlus Sügisballiga, aga doch. Mullu teises pooles korraldasime noorte semudega Masendavate Filmide Õhtuid (tuntud ka Masendavate Õhtute Filmide nime all, kuna MFÕ tähendavat mitteformaalset õpet) ja kümnekonna filmi järel tagasi vaadates rääkisid minuga ikkagi vaid paar tükki. Muu oli lihtsalt õõv, hasartõõv või huumorõõv (mitte, et "õõv" poleks devalveerunud).

Ja lõpuks teine ning olulisem küsimus, vaadeldes igiloomulikke haakumisi naabritega: kus on sarnane või mingigi Läti kultuur? Läti ängki? Ängs? Anu Saluäär ütles raadios hiljuti, et meil põle tõlkisi. Loodetavasti on asi aint selles.

PS Rahvusvahelisel tasandil veel remark: eurovisionil hääletasin ma Rannapi poolt ja teises voorus selle kräunuva tibi, kelle nimi mulle meelde ei jää, aga kus pilli mängis see... Pohlak.