laupäev, jaanuar 31, 2009

Tere, mina olen dr Buts. Ajage jalad laiali.

Oleme aastaid 2-3 sõbraga vahetanud regulaarselt naljakaid päris nimesid ja kusagil on need netiski reas, aga uueks hasardiks saavad, tundub, ametiga seotud nimeleiud.

Vanast ajast on juba meeles õilis politseinik Tarmo Miilits, mõne aja eest registreerisin Põllumajandustootjate Keskliidu juhi nime Üllas Hunt, üleeile oli telekas Väinamere Liinide teenindusjuht Anu Hiiuväin ja täna otsis V lõpuks netist üles kunagi K mainitud nime, mida keegi ei uskunud – Lääne-Tallinna Keskhaigla günekoloogi Ksenja Buts.

Loodan, et ARKi eksjuht Eero Till on mingi uue ja legaalsema pornoäri avanud, aga kinnitust sellele ei leidnud.

Ootan lisa!

---
Täiendusi: R imestas, kuidas ma pole raadiomajas kunagi näinud fonoteegi juhataja nime Heli Pikk (...vita brevis?). Endale meenus, et Saaremaal juhtis vahepeal ka raadiot Heli Salong. R lisas veel seenior-arhitekti Maja Niisuke. K läks kõrgemasse meta-sünonüümiasse ja viitas konnamini kalandusosakonna funktsionärile Robert Aps, aga vat ei tea, kui palju nimeväärilisi kalu härra oma töös teinud on. Ja Jüri Liim olla kolmanda allika väitel kõige kleepuvam inimene, keda ta teab.

---
Veel: P-karu leidis "Pedagogicumi juhiks saab Margus Pedaste", T meenutas, et mul endal oli kunagi ju arst dr Veri ning ametiga mitte niivõrd seonduv, aga siiski ilmselge, millisesse surma sureb üksba VHKs plakatilt leitud helikunstnik Kain Abel.

neljapäev, jaanuar 08, 2009

minu aasta ehk keskeakriis

Jube-lõbus aasta oli, mille mitmed märgid näitasid selgelt keskeakriisi. Joonud olen ma viimased 10 aastat nagunii üsna tööstuslikes kogustes, valusamad narkokogemused jäid 90ndate Tartusse, aga nüüd on mingeid raskestiseletatavaid rumalusi hakanud toimuma. Lubage ma paljastan, mida mäletan, kui te juba küsisite.

1. Ostsin alakatele alksi. See juhtus vist mai alguses Prahas, kus ma läksin univermagi hambaharja ostma ja kassas pöördus mu ees old õnnetu põrsaplika ümber pööras ja küsis midagi. Vastasin vist inglise või isegi eesti keeles, et ei saa õnneks midagi aru, kui ette lükati juba palju kenam tšikk, kes peagu sama kenas ikeeles küsis, kas ma võiks neile pudeli vahuveini osta. Mingi tavalise seletusega "HOMME saan 18!" Segaduses olin miskipärast nõus, kuigi Eestis mai tee kunagi midagi sellist. Kuidagi tekkis sekundi pärast lindile veel teinegi suur pudel, mulle täiesti tundmatu joogiga, mis oli vist häguselt roheline ja nimeks Yeltsin. Pistsin siis oma hambaharja nende vahele ja jäin kassamutiga tõtt vahtima. Vanaeit jagas muidugi ära, milles kühvel, ja hakkas siis pilguga turvamehi otsima, kael tegi ikka mitu tiiru. Saba muutus taga närvilisemaks ja mammi piiksutas lõpuks selle krempli läbi. Tutid viskasid mulle paar paberraha ja tegid vehkat. Otsisin ise hirmunud pilguga turvamehi ja tormasin kah minema nagu oleks kohukese varastanud. Kuradi piinlik oli.

2. Tegin rongipeldikus salaja suitsu. Aprilli lõpus teel Varssavist Krakovisse. Otseselt nagu vaja polnud, kuigi kupeekoondises oli peale minu viis väga väsitava (eestikeelse) jutuga tädi. Poola baabad oleks palju rahulikum olnud, kuna ma ei mõistnuks neid ja nad ka ei klatšinuks läbi absoluutselt kõiki, keda nad Eesti seltskonnaskeenelt teavad (või ei tea). A miks suitsu.. ilmselt tahtsin lihtsalt proovida, kas saab. Sai küll. Võidurõõm väheke vähenes, kui nägin mingeid tüüpe oma kupeedes pärast suure keelusildi all tossamas. Kuradi pettumus oli.

3. Läksin väljamaale seminarile. Vahepeal tõotasin, et aitab – midagi kasulikku neilt tavaliselt ei saa, inetu ökojälg jääb ja vahel ei saa neil gastrollidel õhtul ringigi kolistada, nagu nüüd detsembris veel korraks Londonis käies juhtuski, mille peale ma rikkus oma olulisemat reeglit (v.a PÖFF) ja käisin üksi kinos. Kuradi igav oli (film oli hea, Changeling, tänasest kobraskinos).

4. Väärib eraldi punkti, et esimeses komandeeringus, ehk sealsamas Prahas, läks hoopis nii, et laaberdasime igal õhtul süüdimatult linna peal ja suitsetasime. Veendusin, et kui vähegi viisakas eurooplane (nt Ungari sõber, kes seda igal õhtul tõestas) ikka pintsakutasku pahupidi pöörab ja natuke tuulutab, tuleb sealt ka kolmandal õhtul veel ühe pläru jagu taimetoodangut välja. Vltava saarekesel ilutulestiku saatel öösel suitsu teha, linna vahtida ja ungari ning eesti keelt võrrelda, tundus täiesti õnnelähedasena. Tantsuvõistlust mingis klubiurkas selle semuga kahjuks kinni ei pannud. Viimasel päeval jalutasime lihtsalt tundide kaupa sihitult mööda linna või lebasime niisama pargis lillede vahel murul. Ma ei teadnud, et ma seda oskangi. Kuradi hea oli!

5. Andsin tänaval igaühele suitsu ja raha, kes küsis. Vanasti ei and põhimõtteliselt, enam ei oska ei öelda. Kolm meeldejäänumat. Veidraim oli ükskord üle Toompea ronides üks vene kutt, kelle ümbruses võinuks õnnetust noaga lõigata. Kurtis haledas eesti keeles, kuidas ta on öö kusagil linnas veetnud, sest pole rongiraha, mingi 130 krooni vaja vms. Et äkki saan 25 anda. Andsin siis vist 25, ütles, et äkki saan 50 anda. Andsin. Selle peale hakkas sõna otseses mõttes nutma kõva häälega, et kust ta nüüd ülejäänd saab, jummala siiras tundus ja/või ikka täiesti segi omadega. Lõpuks andsin kogu raha ja lahkusime teineteisest väga kiiresti. Teinekord jahedal sügisõhtul oli Balta narkoburksis (tuntud ka tšebukaputkana) mingi paks mees, kes oli sama õnnetu, aga kere tõttu kõhedusttekitav. Lõpuks sai ta meist mitmelt midagi, raha, õlut, suitsu, kuni saime aru, et ta on lihtsalt väga süstemaatiline. Kolmas oli üks keskealine daam Balta lilleputkade juures, kus Jga „viimase õlle“ raha välja võtsime. Ja kuidas sa ütled ATMi veeres, et sul pole sentigi. Andsime, kuna kuulsime südantlõhestavat lugu, kuidas ta ei julge jala koju Koplisse minna ja peab takso võtma, sest saab peksa ja vägistakse jne. Me jäime vist tšebukale, kuna nats aja pärast nägime provvat kasiinost väljumas. Oli vist võitnud, sest meid märgades läks tal ehmatusest neer lahti ja ta üritas meile raha tagasi anda. Kuidas lõppes, ei mäleta. Kuradi nõrk.

6. Ma olen läbi käinud rohkem kui kunagi varem endast kohati üle 10 aasta noorematega. Mdea, kumb on imelikum – kas see, et osad on neist kadestamisväärselt arukad, loomingulised ja vaimukad, et ma neis midagi leian; või et nad minu eest ära pole jooksnud. Ma olen ikkagi... kuradi onu.

7. Figureerisin 1x elus filmi (see, nagu selgus) tänutiitrites. Raske öelda, miks. Ilmselt, et ma olemas olen. Tack, vend.

8. Hakkasin avvutiga mängima, peaaegu. Viimati mängisin 93. aastal Doom II ja kunagi ammu ladusin kaarte. Ega see päris mäng polegi, Facebooki Mafia Wars vaid, aga kuradi sõltuvusttekitav juba mitu päeva. Kohe lõpetan.

9. Sain 1x elus karjuda "Maja põleb!" ja väiksema kuvaldaga laudseina purustada, et sinna pulbrit lasta. Jaanipäeval Mudistes. Jõulude ajal selgus, et sain ka teist korda ühe aasta jooksul, kuna ka Nõmme maja otsustas süttida, aga sinna ei kutsund joamehigi. Midagi hullu õnneks ei juhtund peale napi pääsemise mõlemal korral vingumürgitusest. Jaanipäeval oleks igal juhul põnevam old, kuna tulime enne Eesti-Hollandi pulmast, kus sai loomakostüümidega pruudiröövi tehtud (maailma parimat, kusjuures, õppind lavastaja Roberti käe all, no ja siis istusime kõik paar päeva hiljem maal toas kamina ees, samad kostüümid seljas, ümisesime mingil umbes Mister Loba Loba viisil fraasi "metsaloomad-loomad" ja suitsetasime igast asju jälle. Kujutasin nii selgelt Õhtalehe (halvimal juhul Sakala) pealkirja: "Elektririkkest süttinud tallu põlesid sisse narkouimas siga, lammas, ahv ja konn." Ema oleks mu, kuradi, maha löönd.

10. Ja jõulude ajal (ikkagi endine kristlane) võtsin ma end kokku ja naeratasin inimestele lahkelt! Isegi parimad sõbrad arvasid, et minuga on midagi halvasti. Või et keegi on surnud. Kurat.

Uusaastalubaduste eest hoiatas küll üks Briti mentaaltervise organisatsioon, et need tulevad nagunii ebarealistlikud ja ärge riskige asjatult oma eluga, aga mina ühe siiski andsin – ampull.

Head hõk aastat.