Neljapäev, veebruar 15, 2007

maahommik

Teades, et 15minutine intervjuuvõimalus hilisõhtul täna kogu päeva perse keerab, hakkas see siiski kenasti. Päike tõusis, ajalehed olid postkastis, auto läks käima, suitsu ei ostnud, Jõgevale sõitmine kulges libedal Piibe maanteel maalilises talveilmas, st jäime ellu ja mahtusime Uga isegi Luua metsakoolis (mitte segi ajada läheduses asuva Karukäpa Puukooliga) presidendi ühiskonnaõpetuse tundi, kes ütles ilmselt esimese presidendina, et meie parlament on süüdimatu. Tubli mees. Ainus ehmatus oli Luual nende ühiskonnaõpetuse õpetaja Veiko Belials. Lihtsalt fakt kui selline. Kuigi ma ju teadsin seda ennegi.

Sealt läks kõik allamäge.

Sinu pubi, Jõgeva kubermanguvalitsuse taga. Ei, mitte sinu, meie kõigi, nimi on lihtsalt sihuke kõigile ja ei kellelegi. Supp ei olnud ka kellelegi, ja üritades otsida laiemat võrdlust kui 'maailma kõige soolasem' ning 'galaktilise' tähenduse üle mõtisklema jäädes jõudis teenendaja itsitada "kokk on vist armunud" ja mu edasine arutelu selle klišee üle "kuidas see täpselt seondub, et õnnelik inimene teiste elu perse keerab" jäi vaid Ule, kuna tibi põgenes ega pakkunud isegi tasuta lattet kompensatsiooniks.

Selle peale hakkas kunagise tohtriärra "It's my life" plaadimasinas viskama. Reageerib vist sotsiaalsetele võngetele ruumis. Edasi läks Boy George'iga, mis meenutas siin keskkonnas temaatilist A-Teami osa, kes mäletab. Siis tuli Modern Talking. Ja siis London Beat. Ning kõik hakkas otsast peale. Kokku seitse lugu ja ma pean siin viis tundi passima.

Elu on ikka üks seiklus, vittu küll.

Kommentaare ei ole: