head teatripäeva

Lavaka noored ilmselt räägivad õnnelikult veel pikalt, kuidas üks orantsis särgis kiilakas pede esireas lahinal nuttis kogu Kajaka teise vaatuse. A mul olid nihuksed köha- ja nohuhood tegelt, mida üritasin tagasi hoida!

Mitte, et traagikat vähe olnuks või Kostja (Viiding) seekord end maha poleks lasknud kõigi oma Calvin Kleini kalsaritega, mis reeturlikult ühes stseenis paistsid. Õpetajal oli jälle palituleibelil SASi logo, aga need ajasid pigem naerma. Juss Haasma oli natuke liiga Uuspõllu moodi, aga muidu neist võrratuima tööga.

Nii et tublid ja kenad lapsed ning eriti selle eest, et täna ilmselt Eesti ainsa etenduse andsid. Õhtul ei olnud teatripreemiaid võimalik aga ühestki onlainist lugeda. Häbi!

PS Ja mulle lihtsalt meeldib esireas istuda, siis ei näe lollakat publikut ega saa neid people to kill listi panna, kuigi alati (nii eelm nd Underil kui täna) on selja taga mingid Tourette'i sündroomiga inimesed, kes suvalisel hetkel su seljatoe pihta ilge litaka annavad oma jalaga. Või eided, kes valehammaste lõginal su kõrva ääres nii kaua juttu räägivad, et lavale jõudnud näitlejad ise juba vaatama hakkavad, mis krt toimub. Või mingi vanamees, kes oma moorile rahulikult kõva häälega kogu etenduse aja toimuvat kommenteerib, värdjad istusid ise Draama maalisaali esimeses reas seekord, mina servas. Ja täna oli vist üldse 1x, kui ma ei kuulnud ühtegi mobiili helisemas! Laubaseks Voldemariks hoian kõik ootused igaks juhuks madalal.

käige jala

Mai saa aru, oli mu auto kuidagi keski toetajate seas või mis? Igatahes samal päeval, kui abiratas oma ametist sisuliselt lahkus, sain ma esimese parkimistrahvi, olles pool aastat vanalinnas täpselt sama koha peal tasuta parkinud! Eks täiesti mafioosselt küll, kuna pärast mõnda aega maksmist ja mõned korrad unustamist avastasin, et keset tavalist tänavat ei tehtagi trahve. Ei olnd see siis tõesti linna maa või mis, aga täpselt kuus kuud ei saanud ühtegi viidungit seal. Täna oli roosa lipakas platsis nigu miška. Ikaldus.

A no ega ma pea ju autoga tööl käima kogu aeg ja ega tegelt käigi. Aga sellise vabatahtliku-spetsialisti-keskastme-tippjuhi töös nagu kolmandas sektoris ja mul igitasa kombeks, on transameheks-logistikuks olemine kah regulaarne paratamatus. Kaalun hübriidi.

soi, sana kultainen

Ehk ma peaks viimastena sel teemal sõna võtma, kuna mul endal oli venekeelse seltskonnaga hiljuti ikka tükk tegemist, et mitte kasutada isegi eesti keelt rääkides sõna 'pohui'. Aga ma virisen massimeediast praegu - vähe sellest, et Ekspressi seltskonnafotode allkirjadest leiab emoticonide ja inglise keele vahel harva kodumaiseid sõnu, on ka vähegi väärikast keelest nähtavasti ametlikult loobutud.

Viimases eksemplaris (noh, komplektis) näiteks esinevad sõnad shit, munn, perse, türa, fuck, hui ja kindlasti veel mõni. Nagu kommentaare loeks. See kestab päris tükk aega juba EEs, kammisin nende otsingut veidi, igale sõnale tuli peagu 50 vastet, mis on otsingu maksimum nähtavasti, mitte toimetuse limiit (osad pole muidugi autoritekstid või üldse mõne teise sõna süütu jupike). Samuti pole sõnakasutus nõnda lodev vaid plaadiarvustustes jms melutekstides, vaid lausa nn staarajakirjanike A osa artiklites.

Tärnidekasutust ma ei lugenud, aga mulle ei meeldi ka need - igaüks saab niigi ju aru, mida öelda tahetakse ja loominguline inimene suudab end muude sõnadega ka väljendada, mitte ei silmakirjasta oma labasust. Öelda, et võõrkeeles ropendamine on kuidagi leebem, on sama silmakirjalik.

Enapena, võibolla ongi nüüd nii. Keel on ju riist, keel on masin.

astroajakirjandusest

Miskipärast olen viimase nädala jooksul kuulnud või lugenud kusagil neli-viis korda kujundit "valgusaastate kaugusel", poliitikakommentaaridest kultuuriarvustusteni. Neli teesi, miks see häirib:

Esiteks näeb gammasähvatusi ka tihemini kui meie ajakirjanduses säravaid metafoore. Kes on kohanud nt üsna lihtsat aga palju tavatumat ja kodumaiste sugemetega kujundit "sama kaugel kui Öpiku-Oorti pilv päikesest"? Nada!

Teiseks kasutatakse valgusaastat vaheldumisi nii kauguse kui aja tähistamiseks, mis ajab rumala lugeja segadusse.

Kolmandaks on valgusaasta ebareaalselt suur ühik, isegi muutused kultuuris ja ühiskonnas toimuvad kiiremini kui misiganes x 10 astmes 12!

Neljandaks on valgusaasta üldse jummala ligikaudne mõõtühik ega isegi päris teaduslik termin. Pange siis parsekites vähemalt, kuigi möönan, et see kõlab sama haledalt nagu adramaa ja koguseks tuleks heal juhul 3.

hei mu**id

Lumelinnast läbi jalutamisest meenus alles praegu, kuidas ma jämedas hämmaris ühte lumeskulptuuri silmitsesin, mismoodi klassikaliselt ikka lastele mõeldud lumelinna nihuke masajas ümberlõigatud munn ehitada suudeti ja kas tõesti on Teine Tallinn oma võrratute kavanditega (1, 2,) võitnud, mille peale K täpsustas, et tegu on muumitrolliga.

A no olgem ausad:

balti mees

Võttis selle valimisvaatluse perioodil ikka aega jälle harjumisega, et osadele kultuuridele meeldib igas alguses ja igas lõpus kätt suruda. Esimesel õhtul oli täitsa piinlik, kui valgevenku ootusärevalt seisis ja kumbki meist ei suutnud seda nõksakat teha, mina alguses isegi ei taibanud. Saime siiski hakkama. Viimastel päevadel võtsin ise juba hoiaku, et pool seltskonda läbi kätelda. Ja lõpuks, kurat, hakkaski meeldima. Vanasti erasektoris töötades meeldis kah venkudega vist, siiani bussipeatuses Aljošat kohates raban kinda juba kaugel käest.

Ma ei tea teooriaid mõistagi, aga see ju on ikkagi niuke... kohaoleku akt, et ma olen siin, sinu jaoks. Olgu, et ka võõrastega, aga siiski jääb sest füüsilisest kontaktist tunne, nagu oleks lausa sõbrad või midagi. Omadega arutasime ka teised versioonid läbi, millisele rahvale meeldib emmata, kellele musitada siit ja sealt maailma otsast. Indiast mäletan suvalist üksteise otsas lösutamist õhtul kusagil mungapoistega, kuna nii oli mugav, just nimelt turvaline, igakülgne lähedus mingi suurema erootikata.

Aga päriselt on eestlastele iga füüsiline variant ebamugav ju! Mida suurem privaatne ala, seda turvalisem meile. A oleme õnnelikumad sellest/selleta ka vä? Äkki osalt just selle distantsi hoidmise pärast polegi meil eriti usaldust omavahel? Kaelakuti käivad koos purjus inimesed, sama soo piires käest kinni on lubatud vaid tibidel, käevangus vanamuttidel. Ok, üksba Viru tänaval nägin ka käevangus nooremaid mehi, aga needki olid vist pigem gravitatsiooniseadusi trotsimas, mitte sotsiaalsusest. Või noh, kumbki üksi poleks ikkagi väga kaugele jõudnud, nii et koostöö jõudu nad tajusid.

Aga üleeile sain Viru uulitsal lumehangega lagipähe! Esimest korda elus, täiesti üksi olin kümnete meetrite raadiuses ja otse minu läkisse ja krae vahele! Tsipa tuikusin matsust ja nii üllatund olin, et isegi ropendada ei taibanud ning kevadest enam rabas mind mingi mõttetu vastu jalutav päts, kes vaatas mind ainitise lambapilguga (andestust taas kord, lambad) ja astus mõõduka sammuga edasi. Ju ma ei vajanud silmnähtavalt abi, aga kui vajanuks, olen kindel, et see tibi hoopis kiirendanuks.

K pärast nõudis, et kohtusse tuleb hütt anda. A majas oli vist Baltmani pood ja neil pole midagi ilusat ju...

---

Ja siis reede õhtal surus üks täiesti võõras vene poiss mul kätt, kui end Viru Keskuses järjekorda sättisin, soovis tervist . Itsitasin õnnelikult, kuni kutt tagasi võpatas, pomisedes "a tõ neznakomõi". Ma jumalast solvusin.

kõigi unistuste tuum feat livin' on the edge

Vaatasin mina Õhusepa piletitele mõeldes, kus võiks asuda töökohajärgne Piletilevi ja Nukuteater tundus see. Välisuksest sisenedes pidin kurdiks jääma, kuna kõlavas tuulekojas röökis üks poiss midagi laulda, juhe kõrvas. Mõtsin, et noh, kultuura, vahva, vaba õhkkond, ju mingi proov, miks ma ise ikkagi lavakasse ei võind omal ajal proovida või praegu mingil loomingulisemal alal ei tööta jne.

Aga fuajees selgus kõigi unistuste tuum - seal peetakse toda tv3 napakat superstaari janti, mis tähendas, et abs iga paari meetri tagant lõugas keegi omaette Nagu merelainet laulda. Must vasakule jäi üks vene tibi, kes selgelt kvantiteedile rõhudes mobiili lõugas; selja taga lösutas kaks kenamat tibi, kes häälega igast vigureid tegid ja kulminatsioonis veel kätega vastu põlvi taguma hakkasid, et see kõik endast välja lasta ja kohapeal nimeks sinu suul transformeeruda; paremal pool jalutas üks blond, kes laulis küll kõige paremini vist, aga lisaks oli seal mõnekümne ruudusel alal veel päris mitu inimest, kes samast laulust oma versioone harjutasid. Väga, väga kõvasti. Üks kandis isegi vene keeles oma jantarri bereegile.

Sa püha, püha, ma ütleks Püha Jeekim.

lumelinnas

Olles Valgevene semud unikaalsesse peatuspaika saatnud, kõmpisime läbi Snelli pargi mu auto poole. Korraks hakkas kõhe kui meie ees paistis kari lärmakaid noori üksteise najal kõlkumas, aga hetke pärast kostus kodune "...joo ennnnast täiis kui siigaa" ning astusime julgemalt edasi, lootmata küll tegelikult Ivo Linnat kohata. Vaatasin neid väljaspool Viru keskust eksinud ehk 15-16aastaseid eksemplare isegi mõningase huviga, ükshaaval ütlesid viisakad lapsed meile tere kuni üks kutt lausus nukra hääle ja kurbade silmadega "Me ei ole venelased, me oleme normaalsed inimesed!". Vantsisime päid vangutades lummelinna varemete poole. Üks eespool puu najal kusenu pööras kah ringi (olles end kokku lapanud korrektselt) ja ütles samuti ilusasti tere. Päeval ei ütle seal pargis keegi kellelegi tere, tea, kas alkohol tegi nad viisakaks või soov näidata end igal juhul eestlastena? Nats aja pärast jõudis kogu kamp meile järele ja tegi uuesti juttu. Sõnum sama: "Siin käib ju muidu väga palju venelasi, aga meie, me oleme head inimesed."

Miskip tahtsin loota, et see oli neil mingi rollimäng (tulid sünnipäevalt, läksid sõbranna korterisse), mitte keskmine väljavõte etnilistest suhetest ja stereotüüpidest meie aja teismeliste seas. Üks me oma valgevenku teadis muide juba teisel siinveedetud päeval, mida tähendab sõna 'tibla' ja avaldas lootust, et me tema kohta seda ei kasuta. Ei kasuta. Tal elu niigi keeruline - selle organisatsiooni liikmeks oleku eest, mille liige ta oma kodumaal on, pannakse kaheks aastaks vangi, nagu ikka registreerimata kodanikuühendustega.