Teisipäev, detsember 11, 2007

digest

- Kusagil ei õpi sa rohkem hindama lühikesi filme kui Pöffil töötades – nad on ka kergemad! Vähemalt on nüüd kõige lõppedes lootust unele.

- Eelm pühaba kirikus käies (family duties) – ma ei saa aru, kuidas nad seda teevad – tundsin ma end vähemalt 2x patusena. Üks tulenes vist nurjatutest mõtetest kellegi nägemisel ja igavusest fantaseerimisel; aga teine täiesti siiralt keset palveid, mille sisu üle natuke mõtisklema jäin. Jumal karistab mind lihtsalt juba sellega, et mu ellu tagasi tükib. A no leeripüha+1.advent olid ka natuke liig ühte omikupoolikusse.

- Kaks pühabat järjest olen mingi veidra skeemi tõttu veetnud niukses külmetushaiguses, et ca 24h käib üks bbq-orgia kurgu ja nina vahel. Hingamispäevaks on seda igatahes veidi irooniline kutsuda.

- Seoses festivaliga sain teisibaöösi kolleegi Kopli tahaotsa viia, kui järsku vilkurid jõulumeeleolu lõid. No muidugi olin ma kaine. Sain auto vaevaliselt Kaluri uulitsas ümber pöörata, kui uuesti pistik seina pandi. Vahepeal avastati, et mu autul puudub kehtiv ülevaatus alates 10/2004. Seletasin, mis ma seletasin, et 10/04 ma alles ostsin selle käula, aga avvuti võidab alati reaalsuse. Ma, loll, jäin ka uskuma nõdra milku juttu, et no üle kahe aasta ei saa keegi ülekat. Pärast kodus vaatsin, et 12 kuu jooksul pärast 36 kuu möödumist esmasest kasutuselevõtust, nii et 3/08 oli igati pädev passis. Võtsin siis järgmine päev kõik instantsid ette. ARKis kulus vaid kolm kõne ümbersuunamist, kui mingi leenotška ütles, et ta nüüd parandab ära selle. Jäin lootma, et mihkel-jeesti-juhan on ikka MEJ, mitte MJJ. Läksin siis kohe ka Erika kasarmusse protokolli klaarima, a nende e-Ment näitas seekord, nagu ma oleks samal päeval ülevaatuse teind, mis vaid hõrendas mu alibit. Jäin ootama konstaabel Fomtšenkovat vms. Oi jumalad, miuke ohtlik lend siis järgnes, aint Västrik puudus. Seekord olid mu numbrimärgi tähed margit-jeesti-juku, viimase nime ehk juku ütles tšikk kelmika altkulmupilguga minu poole, kuigi ma oleks valge tulbi generatsiooni esindajana ka mašade-jevgenidega leppind. Kümme minsa seletasin seekord talle, kuidas kõik oli. Siis ta üritas ise ARKi helistada ja lõpuks kellegi toru otsa saades läks veel 15 min, kuna kogu saaga arenes ju sama kuupäeva jooksul ja see ajas tal juhtme eriti kokku. Juurdlus lõppes tibi ahastavate küsimustega „Aga kas tal täna hommikul oli kehtiv ülevaatus? Aga keskööl? Aga kell 2:20?” Kirjutasin veel ühe versiooni vastulausest ja sain minema.

- Monsterit kasvatame. Vaatamata mu kannatlikele jõupingutele õpetada lapsele sõna ‚onu’ paistab tema esimene päris sõna olema ‚ahv’. Üksba õpetasime Ööga talle autoosade nimetusi, arutasime üldisi väljavaateid ja ma olin lõpuks veendunud, et ‚ema’ asemel ütleb korralikust monokroomist öölaps esimese asjana ikka ‚emo’.

Kommentaare ei ole: