Tahtnuks öelda, et nüüd on see siis selge, aga praegu ma tahaks, et keegi ütleks, et alljärgnev on Age McCanni julm nali riimi kulul:
"Tudish Piip! on hoogsa värvilahendusega müügikampaania, mille märk tähistab eelkõige kampaaniat ennast. Kampaania visuaal, mis meenutab samaaegselt nii nais- kui meessoo sümboliseerimiseks kasutatavaid märke, viitab soodusmüügi universaalsusele. Samal ajal kätkeb märk endas ka soodusmüügi olemust. Kindlale alustalale toetuv konks jõuab lõpuks noolega alla, mis annab mõista hindade ülisoodsast tasemest.
Kampaania nimi Tudish Piip! on tuletatud helidest, mida me kuuleme enda ümber. Igale poe külastajale on kassast tuttav "piip", mis järgneb toote skaneerimisele. "Tudish" on pisut vähem äratuntav. Kui hästi kuulata võib sellise kõla anda helile, mida kuuleme kui näiteks kaup asetatakse kassalindile."
---
No ma lihtsalt PEAN siia ka selle surematu stseeni kupima:
Esiotsa läks kõik ladusalt. Venelased olid rahul, et nende röövlitemp õnnestus ja käitusid sõbralikult. Nad ei kortsutanud isegi kulmu, kui prillid koju unustanud Uluots oma nime dokumendi asemel marmorist lauale kirjutas. Aga kui allkirja andmise järg Ants Piibuni jõudis, vangutas Molotov pead. "Teie olete vist tulud siia nalja tegema," ütles ta. "Miks te tähtsale dokumendile "Piip" kirjutasite? Kas te "Tuut" ei taha kirjutada?"
"Vôi "Sulpsti"?" ironiseeris ka Stalin.
"Minu nimi on Piip," sônas kohkunud eesti riigimees.
"Kas teie nimi Põmm ei ole?" küsis Molotov.
"Ei, Piip."
"Aitab naljast!" ütles Molotov kuivalt. "Siin pole laadaplats. Tõmmake oma piiputamised ja tuututamised maha ja kirjutage inimese moodi."
Piip läks näost punaseks ja kirjutas uuesti: "Piip".
"Pljääd," sosistas Rei kohkunult. "Ära jonni, Ants. Kirjuta mõni teine nimi!"
Stalin luges dokumenti, nägi, mida Piip oli teinud ja muigas. "Olgu," ütles ta. "Hei, siia!"
Kohe paiskusid uksed valla ning saali ratsutas Budjonnõi - alasti, ussuuri tiigri nahk ümber niuete ja püss käes. "Kas ma enne piinata ka tohin?" küsis ta.
"Ärge!" karjatas Piip. "Ma kohe!" Ning ta võttis sule ja kirjutas: "Mustikas".
Stalini nägu valgus kohe laia naeru täis. "Nii on hea!" sõnas ta. "Me oleme ju ikka sõbrad olnud. Varsti on armee Eestis!"
Kaks punaväelast pandi Eesti delegatsioonile kohe kohvritesse pakituina kaasa.
esmaspäev, märts 31, 2008
pühapäev, märts 30, 2008
juubel
Sattusin jälle ühele sellisele elueksperimendile. Esimese tunni jooksul ei tohtinud süüa, kuna peretütar perega oli tulemata ja tema saabudes alustas teise tunni sisustamist Peeter Kaljumäe nilbete naljade (tõsi, keegi ei naernud) ja kupleedega ning kuna alles kolmandal sai lõpuks toidu ligi, oli vein nii tõhusalt töötanud, et ülejäänud kuuest tunnist ei mäleta mitte midagi.
Esimese kahe sisse mahtus meeldejäävana vaid „lastelt“ nõu küsima saadetud Vello mure „Mida tähendab skoorima?“ Ta oli teel talveaeda raadiost kuulnud. Ma vastasin vapralt „keppi saama“. Vello mõmises, et täitsa loogiline „seal oligi, et ei vanu ega noori“, ja lahkus.
Ma arvan, et see esimesed kaks tundi mõtlesin ma veel peamiselt sellele, miuke võiks minu viiekümnes olla. Kus, miukse muusika ja naljadega ehk millal inimestel see krõks käib, kus nad aint tumedaid riideid kandma... ja fokstrotti oskama hakkavad? Või millal võidab praktilisus kõik muud argumendid? Minu hele üllar sai nimelt punased plekid peale a mustaga, mida kandsid kõik teised mehed, poleks seda ju juhtund.
Enda tulevikust rohkem oli mul kahju vist vaid Airi Allveest, kes nägi nii räsitud ja õnnetu välja, et ma olin isegi päris rahul, et must vähemalt meelelahutajat pole saanud, kes halvimal juhul 40 aastat iga nädal vähemalt ühel sellisel peol peavad käima (laevadest rääkimata). Oma sugulastega ei suhtle ma ju üldse.
Esimese kahe sisse mahtus meeldejäävana vaid „lastelt“ nõu küsima saadetud Vello mure „Mida tähendab skoorima?“ Ta oli teel talveaeda raadiost kuulnud. Ma vastasin vapralt „keppi saama“. Vello mõmises, et täitsa loogiline „seal oligi, et ei vanu ega noori“, ja lahkus.
Ma arvan, et see esimesed kaks tundi mõtlesin ma veel peamiselt sellele, miuke võiks minu viiekümnes olla. Kus, miukse muusika ja naljadega ehk millal inimestel see krõks käib, kus nad aint tumedaid riideid kandma... ja fokstrotti oskama hakkavad? Või millal võidab praktilisus kõik muud argumendid? Minu hele üllar sai nimelt punased plekid peale a mustaga, mida kandsid kõik teised mehed, poleks seda ju juhtund.
Enda tulevikust rohkem oli mul kahju vist vaid Airi Allveest, kes nägi nii räsitud ja õnnetu välja, et ma olin isegi päris rahul, et must vähemalt meelelahutajat pole saanud, kes halvimal juhul 40 aastat iga nädal vähemalt ühel sellisel peol peavad käima (laevadest rääkimata). Oma sugulastega ei suhtle ma ju üldse.
laupäev, märts 08, 2008
Tervisekeskus Goltsman Therapy õnnitleb Teid kevade saabumise puhul
Kevad on õige aeg mõelda oma tervisele! Massaaž – on aktiivne vahend haiguste profülaktikaks ja keha hooldamiseks. Märtsikuus võimaldab Goltsman Therapy Sinule ja Sinu kallimale massaažikuursi 10% soodustusega. Naistele, on 8. märtsiks, eripakkumine - iga massaažiseansi kohta kevaddepressiooni ja unistuse vastu tasuta valgusteraapia protseduur!
Siuke ortograafialaks tuli meiliga eile. Misasi on kevaddepressioon? Kuidas seda valgusega peletab täpselt? Unistuste vastu, möönan, peaks mingi seadus olema.
Jalus meeldis mulle ka: Vabandame, kui meie poolt saadetud e-kiri Teid häiris, lihtsaim viis kirjast vabanemiseks on see kustutada.
Siuke ortograafialaks tuli meiliga eile. Misasi on kevaddepressioon? Kuidas seda valgusega peletab täpselt? Unistuste vastu, möönan, peaks mingi seadus olema.
Jalus meeldis mulle ka: Vabandame, kui meie poolt saadetud e-kiri Teid häiris, lihtsaim viis kirjast vabanemiseks on see kustutada.
esmaspäev, märts 03, 2008
out in the fields
Läksin üksomik hullari Jazzi autot pesema (kuigi õhtaseks valgevenkude saabumise ajaks oli ta sama sitane) ja mu jaoks kolevarajaneaeg võis järgneva interpretatsiooni ka natuke mõjutada. Igatahes, lappasin lehti, kuulasin ja vaatasin seal vaikselt askeldavaid pesijaid, sonkisin hommikusöögis (kuhu nad miskipärast oad alati külmalt panevad), vaikselt tõusis päike, raadiost tuli Kelly Family Alien'i-lugu, Selveri ees ootas peagu nagu järjekord inimesi poe avenemist ja ma tundsin nagu oleks taas Türil, aastal nii 1993 vms. Ja mulle meeldis see vaikelu kuidagi!
Tellimine:
Postitused (Atom)