Esmaspäev, märts 31, 2008

tudish piip

Tahtnuks öelda, et nüüd on see siis selge, aga praegu ma tahaks, et keegi ütleks, et alljärgnev on Age McCanni julm nali riimi kulul:

"Tudish Piip! on hoogsa värvilahendusega müügikampaania, mille märk tähistab eelkõige kampaaniat ennast. Kampaania visuaal, mis meenutab samaaegselt nii nais- kui meessoo sümboliseerimiseks kasutatavaid märke, viitab soodusmüügi universaalsusele. Samal ajal kätkeb märk endas ka soodusmüügi olemust. Kindlale alustalale toetuv konks jõuab lõpuks noolega alla, mis annab mõista hindade ülisoodsast tasemest.

Kampaania nimi Tudish Piip! on tuletatud helidest, mida me kuuleme enda ümber. Igale poe külastajale on kassast tuttav "piip", mis järgneb toote skaneerimisele. "Tudish" on pisut vähem äratuntav. Kui hästi kuulata võib sellise kõla anda helile, mida kuuleme kui näiteks kaup asetatakse kassalindile."

---

No ma lihtsalt PEAN siia ka selle surematu stseeni kupima:

Esiotsa läks kõik ladusalt. Venelased olid rahul, et nende röövlitemp õnnestus ja käitusid sõbralikult. Nad ei kortsutanud isegi kulmu, kui prillid koju unustanud Uluots oma nime dokumendi asemel marmorist lauale kirjutas. Aga kui allkirja andmise järg Ants Piibuni jõudis, vangutas Molotov pead. "Teie olete vist tulud siia nalja tegema," ütles ta. "Miks te tähtsale dokumendile "Piip" kirjutasite? Kas te "Tuut" ei taha kirjutada?"

"Vôi "Sulpsti"?" ironiseeris ka Stalin.

"Minu nimi on Piip," sônas kohkunud eesti riigimees.

"Kas teie nimi Põmm ei ole?" küsis Molotov.

"Ei, Piip."

"Aitab naljast!" ütles Molotov kuivalt. "Siin pole laadaplats. Tõmmake oma piiputamised ja tuututamised maha ja kirjutage inimese moodi."

Piip läks näost punaseks ja kirjutas uuesti: "Piip".

"Pljääd," sosistas Rei kohkunult. "Ära jonni, Ants. Kirjuta mõni teine nimi!"

Stalin luges dokumenti, nägi, mida Piip oli teinud ja muigas. "Olgu," ütles ta. "Hei, siia!"

Kohe paiskusid uksed valla ning saali ratsutas Budjonnõi - alasti, ussuuri tiigri nahk ümber niuete ja püss käes. "Kas ma enne piinata ka tohin?" küsis ta.

"Ärge!" karjatas Piip. "Ma kohe!" Ning ta võttis sule ja kirjutas: "Mustikas".

Stalini nägu valgus kohe laia naeru täis. "Nii on hea!" sõnas ta. "Me oleme ju ikka sõbrad olnud. Varsti on armee Eestis!"

Kaks punaväelast pandi Eesti delegatsioonile kohe kohvritesse pakituina kaasa.

Kommentaare ei ole: