Ei, ma jätkuvalt arvan, et ma olen viisakas inimene... Piia KK nimetaks seda lihtsalt konkreetsuseks. Täna hetkeks küll kõhklesin endas, ja siis veel korra. Staarost. Meil on vat sihuke kontor, kus toimetab vabakäigul ja allokeerimata töölaudadeta miski 20 inimest kuuest vabaühendusest. Üsna kirev bande - on puukallistajaid, on asjalikumaid, vahel välismaalasigi, aga kõik puhtad ja kenad inimesed, keskmine vanus jääb alla 30, mõni isegi ropendab vahel.
A vot täna meenus, et igale uuele töötajale tehakse eraldi koolitus, manuaal või vähemalt hoiatus, kuidas minuga toime tulla. Minu töölaud on ka ainus, kuhu keegi teine istuda ei julge, kuna olen lubanud kõik tappa; a kui väljamaal olen, siis vargsi ikka proovitakse. Alati keegi truum inimene muidugi teatab mulle, et "toimus rüvetamine".
Nimelt ronisin täna sportlikust hasardist (miks elu siis liiga lihtsaks teha) üle mitme kuu lausa poole kümneks kohale, kuna ühel org-l on töövestluste voor ja ma tahtsin kandidaate katsuda. Kommunikatsioonitegelast otsitakse ikkagi. Sain aga Milt kohe hoiatuse, et kui ma peaks mõnega kahekesi jääma korraks, ei tohiks ma kandidaati päris kohe ära ehmatada. Natukse mõtlemise peale lisas ta siiski, et noh, kui kandidaat ikka päriselt ehmub, ega ta ilmselt ei sobigi siia tööle. Ratsionaalne, mulle meeldib. Nii palju oli hoiatusest küll kasu, et kui hetke pärast esimene uksest sisse astus, olimegi kahekesi ja mai julgend talle midagi öelda. Arvab nüüd ilmselt, et ma olen lollakas, mitte lihtsalt kuri keenjus/munn.
A talvel teatas üks teine kontorikaaslane (kellega, tunnistan, veidi liiale läksin), et see oli nüüd viimane hoiatus ja järgmine kord räägib ta oma ülemusele, et see räägiks minu ülemusele, et see mind lahti laseks. Viis punkti kodanikujulguse eest, kui mul oleks üldse ülemus. Lisaks olen ma mugavalt ka poolametlik töökeskkonna volinik. It's good to be me! Või ei, pigem nagu prokurör Stark ütleb: "I'm great, yet I'm humble".
kolmapäev, august 27, 2008
teisipäev, august 26, 2008
allahu akbar
Kultuuridevahelise dialoogi aasta jätkus veel õhtulgi ja mitte by Euroopa Komisjon, vaid puhas araabia skeene. Juulis, kui Itaalias hängisin, kirjutas Egiptuse semu Ahmed (pea 2a tagustes postides USA tripist tuttav tegelane, toanaaber ja seksilõvi), et tuleb pärast Poolat ja Pariisi augustis Eestist läbi. Üksba nüüd avastasin selle ehmatusega, täna helistas, et õhtul laekub, aga läheb otse Saaremaale ja on tagasilennuni seal. Natuke oli kergendust, natuke nostalgigatsust, aga õhtal talle lennujaama vastu läksin.
Seal ootas teda veel ta isa (kes on juba Saaremaal, sain aru, et Prahas hakkas igav) sõber Muhammad, kes paistis Eestis elama. Litsusime end siis Mi pisiksesse viledasse oopelisse ja aegruum väändus, kui silmad sulgesin. Sõitsime vaid bussijaama, aga araabiakeelne joviaalne möla ja samas keeles üürgav CD lasi need viis minutit mul taga uskuda, et ma olen kusagil kõrbe piiril (taksos, või džiibis) kahe musta mehega, ega tea, kas eluga pääsen. Eile lennujaamas vastu võetud Nadia (kellega mu oma auto ka lõuna poole kadus) just rääkis oma Saudi Araabia seiklustest viimastel nädalatel, kus üksi käivat naist vaadatakse imelikult, piiril korjatakse muude religioonide tekstid ära, iga teise asja eest läheb vangi jne jnt. Isegi seda ei saa kellelegi öelda, et ta on budist, aga tal on.. er.. vist Marokos sündimise tõttu võimalik öelda, et pärit moslemi perest. Õndsad on need, kes ei näe.
Virgusin, kui bussijaama juures M puhtas eesti keeles "mine perrse" karjatas. Olin tagasi kodus, ehkki veel suuremas segaduses. Ossin Ahmedile Kuressaare pileti, kaklesime natuke, et ta mulle raha ei annaks. Tutvustasime A-le kurssi, et sada eurot on umbes 1500 meie krooni, ta küsis, mis selle eest saab, Muhammad vastas araabia keeles, täpsustades mulle eesti keeles "üks lits". Ma luksatasin. M pidas vajalikuks täpsustada, et no mitte igasugune lits. Siis kriipisime pakihoiu ukse taga, aga kedagi pold. Pakkusin, et tüüp on sital. Araabid muigasid. Lõpuks küsisin piletööritädilt, see pakkus sama...
Toppisime aga sumadani oopelisse tagasi ja kõmpisime kiirele einele Macki. Meenutasime Aga oma USA, khm, "õppereisi", mis tähendas ju mitut nädalat iga öö joomist oma Egiptuse-UK-Türgi-Mehhinko-Poola-Eesti gängiga; aga mind huvitas too Eestis elav Muhammad hoopis rohkem kui Ahmed. Näis noor, 1,5a siin elanud, kohaliku tibiga abielus, töötab ehitusel - laob tänavakive, sain aru ta armsa ja väga eestiliku aktsendiga inglise keelest. Möönsin, et tean ka mitut tibi, kes turismireisilt enda tanu või pärija põlle alla saanud on. M viskas hooletult, et Eesti tüdrukud arvavad jah, et Egiptuse mees toob nende ellu sooja päikese, aga paari kuu pärast on see kadunud. Mõtles ta nüüd Eesti ilma või suhteid, ei söandanud ma küsida. Ma nii hästi ka araabide hingeelu nüüd ei tunne. Sõpru on tal mõnikümmend, nii eestlaste kui venelaste seas.
Näiteks kakles ta aasta otsa ARKiga, et vastavalt Genfi konventsioonile vms on tal õigus oma juhiloa põhjal Eesti oma saada, aga ARK mögises, et nemad lähtuvad Viini konventsioonist. Lõpuks kirjutas õiguskantslerile ja sel nd oli ARK teatand, et reedel saab kätte. Muhammad on muidu selline, lühem, a võiks isegi öelda kena, palju väljas töötanud, naljalt peksa juba ei saa Talinas. Isegi Tartus ei juletaks vist. Elab Sõle tänavas, aga ütles ise, et ei-ei, mitte Koplis - ikka siin pool. Ingliskeelse jutu sisse satub tal eestikeelseid väljendeid nagu "ma ei tea", nagu eestlane ütleb iga muu keelse jutu sees teadupoolest "noh" ja "kurat".
Mackis hargnes taas piinlik maksmise stseen ja nii palju ma seekord sain araabikust isegi aru, et nähes mu krediitkaarti, juhendas Ahmed, et M peab minema salaja ära maksma letis. Nii palju oskas ka M eesti ja teenindaja inglise keelt, mul Kairos küll samane trikk läbi ei läheks.
Pärast Ahmedi bussitamist viis M mu ajanappusel kaasahaaratud hiidpitsaga koju ja rääkis kohalikust Araabia kogukonnast. Või noh, nii palju kui ma küsida söandasin ja palju ma muusika tagant kuulsin, rääkis sama, mis kapogi just hiljaaegu viisakuskõnes küsinud, et mis te siin ikka teete, miks koos käite, mida räägite, mida elult ootate - jah, osad siinsed üritavat tõesti korra nädalas koos istuda ja teed juua. Kuna Mil on pidev ja sama töö olnud, siis rohkem pole kapotšnikud tülitanud, aga teised saavat komissaridega ikka tihemini teel käia kui omavahel. Looja, hoia Maarjamaad ja andesta meile me vead, tõepoolest.
Enne, kui tegin Ahmedile nalja, et Eestis on imevähe võõrtöölisi ja tänaval ei näe pea ühtegi musta, täpsustas M, et temasuguseid on Eestis täpselt 21. Ilmselt tegi nalja või mõtles mingit kitsamat gruppi, aga meie äärmuslikku immigratsioonipoliitikat teades võib see päris laia kontingendi kohta käia. Mis kultuuridevahelisest dialoogist või kellega me siin üldse räägime? Subboteja mu perse.
Kokkuvõttes oli see kõik ikka veel sürrim kui alguse autosõit - jutustan Tallinnas musta egiptlasega, kes räägib vaevu Eesti keelt, kes on igast keppi siin läbi pidand elama, aga kes mõtleb üsna täpselt nagu mina mingitest mulle olulistest asjadest.
Uskudes, et see on saamatus, kui keegi läeb.
Seal ootas teda veel ta isa (kes on juba Saaremaal, sain aru, et Prahas hakkas igav) sõber Muhammad, kes paistis Eestis elama. Litsusime end siis Mi pisiksesse viledasse oopelisse ja aegruum väändus, kui silmad sulgesin. Sõitsime vaid bussijaama, aga araabiakeelne joviaalne möla ja samas keeles üürgav CD lasi need viis minutit mul taga uskuda, et ma olen kusagil kõrbe piiril (taksos, või džiibis) kahe musta mehega, ega tea, kas eluga pääsen. Eile lennujaamas vastu võetud Nadia (kellega mu oma auto ka lõuna poole kadus) just rääkis oma Saudi Araabia seiklustest viimastel nädalatel, kus üksi käivat naist vaadatakse imelikult, piiril korjatakse muude religioonide tekstid ära, iga teise asja eest läheb vangi jne jnt. Isegi seda ei saa kellelegi öelda, et ta on budist, aga tal on.. er.. vist Marokos sündimise tõttu võimalik öelda, et pärit moslemi perest. Õndsad on need, kes ei näe.
Virgusin, kui bussijaama juures M puhtas eesti keeles "mine perrse" karjatas. Olin tagasi kodus, ehkki veel suuremas segaduses. Ossin Ahmedile Kuressaare pileti, kaklesime natuke, et ta mulle raha ei annaks. Tutvustasime A-le kurssi, et sada eurot on umbes 1500 meie krooni, ta küsis, mis selle eest saab, Muhammad vastas araabia keeles, täpsustades mulle eesti keeles "üks lits". Ma luksatasin. M pidas vajalikuks täpsustada, et no mitte igasugune lits. Siis kriipisime pakihoiu ukse taga, aga kedagi pold. Pakkusin, et tüüp on sital. Araabid muigasid. Lõpuks küsisin piletööritädilt, see pakkus sama...
Toppisime aga sumadani oopelisse tagasi ja kõmpisime kiirele einele Macki. Meenutasime Aga oma USA, khm, "õppereisi", mis tähendas ju mitut nädalat iga öö joomist oma Egiptuse-UK-Türgi-Mehhinko-Poola-Eesti gängiga; aga mind huvitas too Eestis elav Muhammad hoopis rohkem kui Ahmed. Näis noor, 1,5a siin elanud, kohaliku tibiga abielus, töötab ehitusel - laob tänavakive, sain aru ta armsa ja väga eestiliku aktsendiga inglise keelest. Möönsin, et tean ka mitut tibi, kes turismireisilt enda tanu või pärija põlle alla saanud on. M viskas hooletult, et Eesti tüdrukud arvavad jah, et Egiptuse mees toob nende ellu sooja päikese, aga paari kuu pärast on see kadunud. Mõtles ta nüüd Eesti ilma või suhteid, ei söandanud ma küsida. Ma nii hästi ka araabide hingeelu nüüd ei tunne. Sõpru on tal mõnikümmend, nii eestlaste kui venelaste seas.
Näiteks kakles ta aasta otsa ARKiga, et vastavalt Genfi konventsioonile vms on tal õigus oma juhiloa põhjal Eesti oma saada, aga ARK mögises, et nemad lähtuvad Viini konventsioonist. Lõpuks kirjutas õiguskantslerile ja sel nd oli ARK teatand, et reedel saab kätte. Muhammad on muidu selline, lühem, a võiks isegi öelda kena, palju väljas töötanud, naljalt peksa juba ei saa Talinas. Isegi Tartus ei juletaks vist. Elab Sõle tänavas, aga ütles ise, et ei-ei, mitte Koplis - ikka siin pool. Ingliskeelse jutu sisse satub tal eestikeelseid väljendeid nagu "ma ei tea", nagu eestlane ütleb iga muu keelse jutu sees teadupoolest "noh" ja "kurat".
Mackis hargnes taas piinlik maksmise stseen ja nii palju ma seekord sain araabikust isegi aru, et nähes mu krediitkaarti, juhendas Ahmed, et M peab minema salaja ära maksma letis. Nii palju oskas ka M eesti ja teenindaja inglise keelt, mul Kairos küll samane trikk läbi ei läheks.
Pärast Ahmedi bussitamist viis M mu ajanappusel kaasahaaratud hiidpitsaga koju ja rääkis kohalikust Araabia kogukonnast. Või noh, nii palju kui ma küsida söandasin ja palju ma muusika tagant kuulsin, rääkis sama, mis kapogi just hiljaaegu viisakuskõnes küsinud, et mis te siin ikka teete, miks koos käite, mida räägite, mida elult ootate - jah, osad siinsed üritavat tõesti korra nädalas koos istuda ja teed juua. Kuna Mil on pidev ja sama töö olnud, siis rohkem pole kapotšnikud tülitanud, aga teised saavat komissaridega ikka tihemini teel käia kui omavahel. Looja, hoia Maarjamaad ja andesta meile me vead, tõepoolest.
Enne, kui tegin Ahmedile nalja, et Eestis on imevähe võõrtöölisi ja tänaval ei näe pea ühtegi musta, täpsustas M, et temasuguseid on Eestis täpselt 21. Ilmselt tegi nalja või mõtles mingit kitsamat gruppi, aga meie äärmuslikku immigratsioonipoliitikat teades võib see päris laia kontingendi kohta käia. Mis kultuuridevahelisest dialoogist või kellega me siin üldse räägime? Subboteja mu perse.
Kokkuvõttes oli see kõik ikka veel sürrim kui alguse autosõit - jutustan Tallinnas musta egiptlasega, kes räägib vaevu Eesti keelt, kes on igast keppi siin läbi pidand elama, aga kes mõtleb üsna täpselt nagu mina mingitest mulle olulistest asjadest.
Uskudes, et see on saamatus, kui keegi läeb.
vene klassika ja pärnu puuk
Rahvuslik külmetus (laalupeolt) taandub, aga asi on vist pigem igapäevases töökeskkonnas: kirjutasin lihtsalt "Nikolai Google", ega saanud tükk aega aru, et midagi valesti on. Estaõpsid on seda mugandust kindlasti kümneid kordi näinud, aga ma poleks end ilmas kahtlustand nihukses randmetöös.
Meenus veel Si dok- või naljajutt riigiasutuse valvelauast, kuhu saabus Hr Põder ja eksootilisema emakeelega militsjonär teatas telefoni, et sjaabus Hr Piider. Kõik on ju kõla järgi õige, aint see pagana kirjapanek on "üleilmastuvas, linnastuvas ja individualiseeruvas" (jupike mu töistest väljakutsetest) maailmas üha raskem. Ja sei olnud nüüd õigustus PRile!
Ja kultuuridevahelisest dialoogist veel. Mul oli üle paljude aastate puuk (säärel, kui te juba küsisite). Ilmselt suisa reedest, a täna omikul tuli alles ootamatu breikapp. Kuna tohtrite telefon ei vastand pool tundi, siis väntasin tuikava punapaiste tõttu (netis kästi) ise Kalamaja laatsaretti, kus regmoor kärkis esmalt mu ees seist lapsega, et mis nimi see Brent selline tal on üldse; siis käskis mul soni peast ära snimaitada, kui ma temaga räägin ning lõpuks teatas boolje-meenje, et kui ma kahe nädala pärast elus olen, on kõik hästi, kui ei, tulgu ma uuesti ja pangu aeg. Ja et telefonid täna neil ei töötagi, veenva iseenesestmõistetavusega. No nii palju poleks makst ühe väikse puugi pärast küll sõimata, arvan ma. See on nagu kadund koer tuleks õnnetuna su juurde ja sa annad talle selle eest veel jalaga, et ta märg on. Tüüpiline kodumaine teeninduskultuur. Saast. Nüüd õhtuks on jalg juba lilla, naabrid jätsid muga hüvasti.
PS Borrelioosi sümptomid on väsimus ja deprekas. Teadnuks, süüdistanuks ammu puuke.
Meenus veel Si dok- või naljajutt riigiasutuse valvelauast, kuhu saabus Hr Põder ja eksootilisema emakeelega militsjonär teatas telefoni, et sjaabus Hr Piider. Kõik on ju kõla järgi õige, aint see pagana kirjapanek on "üleilmastuvas, linnastuvas ja individualiseeruvas" (jupike mu töistest väljakutsetest) maailmas üha raskem. Ja sei olnud nüüd õigustus PRile!
Ja kultuuridevahelisest dialoogist veel. Mul oli üle paljude aastate puuk (säärel, kui te juba küsisite). Ilmselt suisa reedest, a täna omikul tuli alles ootamatu breikapp. Kuna tohtrite telefon ei vastand pool tundi, siis väntasin tuikava punapaiste tõttu (netis kästi) ise Kalamaja laatsaretti, kus regmoor kärkis esmalt mu ees seist lapsega, et mis nimi see Brent selline tal on üldse; siis käskis mul soni peast ära snimaitada, kui ma temaga räägin ning lõpuks teatas boolje-meenje, et kui ma kahe nädala pärast elus olen, on kõik hästi, kui ei, tulgu ma uuesti ja pangu aeg. Ja et telefonid täna neil ei töötagi, veenva iseenesestmõistetavusega. No nii palju poleks makst ühe väikse puugi pärast küll sõimata, arvan ma. See on nagu kadund koer tuleks õnnetuna su juurde ja sa annad talle selle eest veel jalaga, et ta märg on. Tüüpiline kodumaine teeninduskultuur. Saast. Nüüd õhtuks on jalg juba lilla, naabrid jätsid muga hüvasti.
PS Borrelioosi sümptomid on väsimus ja deprekas. Teadnuks, süüdistanuks ammu puuke.
esmaspäev, august 25, 2008
pii ärrist
Ma olen üldiselt ajuti ikka viisakas inimene, noh, nt võrreldes Ivo Rulliga. Ei taht ma omal ajal Ekspressile eredamaid mälestusi kirjutada, kui riigitöölt kinga sain (kiusatus oli küll suur); ega lahka nüüd siin pool-anonüümselt ühe praeguse kliendiga veedetud viimaseid valunädalaid, aga mitte vaid nendega, aga ikka igal sammul kommunikatsioonis (nii turundus kui ajakirjanduski) põrkun muudkui eri sorti üle mõistuse keeratud poliitkorrektsuse ja mingite ülemakstud mökitajate inimkauge arusaamaga korporatiivsest kommunikatsioonist ja usaldusväärsuse kujundamisest. Strateegiate ülistamisest mai räägigi.
Igatahes sihuke enda ülitõsiselt võtmine viis mu arust kunagi otsapidi Res Publica just põhja ja kaotab ju ka firmadelt igasuguse oma näo, ametiasutustest rääkimata - ei mingit arusaadavat teksti, vaid juristide või turundajate mingi oma keel ehk igal pool üks tasapaks tatt. Sama väljendas reklaamimees hiljuti. Kust kurat tuleb arvamus, et omavahel võib nalja mõista ja teha, aga kliendid on idjoodid ja nendega mitte kunagi?! Kumb solvavam on?
Njah, selles kriitikas pole aastaid enam midagi uut, ja tegelt tahtsingi siia hoopis kupida oma väikese päikesekiire, mis täna paistis The Onionist (mis on esimesel juhul pood, mis tahab, et ma nende träni ostaks; mina muidugi ostangi):
Dear Customer:
While it is usually our position that every purchase from The Onion Store is a bargain, it is in our corporate charter that we perform „a magnanimous act of generosity e’ry leap year, or be you curs’d for eternity.“ With that in mind, we grudgingly offer this, a cou-pon for a reduction in cost from your next purchase. Do not interpret this as an act of friendship, as we still despise your existence. God-damn the lot of you.
H. Cuthbert Zweibel
Vice-President of Client Relations, The Onion
Teisi stiilinäiteid Facebookist:
A Highly Personalized And Targeted Message From The Onion
It is once again time for our irregular communication. The overpaid consultants who advise us on strategy insist that you, the consumer, appreciate this sort of hand-holding exercise.
Let us get to the interactivity then! This is where you click on our "hyperlinks" and "interact" with our content and advertising images.
---
Gentle-Men,
While the Onion News-Paper is quite proud at having pioneered the presentation of advertorial "news" content on our Internette site, there is no reason you pig-brained malcontents should not find The Onion's brand of insightful pap where-so-ever you happen to be, whether on-the-line or off.
So that you ignoramuses cannot plead your usual ignorance, I have had my slavish bootlicking lackeys compile a comprehensive list of sources and methods through which you can maintain your allegiance to our corporate agenda. Sheep, all of you! Mere mutton before our news-paper monopoly's axe!
---
Igatahes sihuke enda ülitõsiselt võtmine viis mu arust kunagi otsapidi Res Publica just põhja ja kaotab ju ka firmadelt igasuguse oma näo, ametiasutustest rääkimata - ei mingit arusaadavat teksti, vaid juristide või turundajate mingi oma keel ehk igal pool üks tasapaks tatt. Sama väljendas reklaamimees hiljuti. Kust kurat tuleb arvamus, et omavahel võib nalja mõista ja teha, aga kliendid on idjoodid ja nendega mitte kunagi?! Kumb solvavam on?
Njah, selles kriitikas pole aastaid enam midagi uut, ja tegelt tahtsingi siia hoopis kupida oma väikese päikesekiire, mis täna paistis The Onionist (mis on esimesel juhul pood, mis tahab, et ma nende träni ostaks; mina muidugi ostangi):
Dear Customer:
While it is usually our position that every purchase from The Onion Store is a bargain, it is in our corporate charter that we perform „a magnanimous act of generosity e’ry leap year, or be you curs’d for eternity.“ With that in mind, we grudgingly offer this, a cou-pon for a reduction in cost from your next purchase. Do not interpret this as an act of friendship, as we still despise your existence. God-damn the lot of you.
H. Cuthbert Zweibel
Vice-President of Client Relations, The Onion
Teisi stiilinäiteid Facebookist:
A Highly Personalized And Targeted Message From The Onion
It is once again time for our irregular communication. The overpaid consultants who advise us on strategy insist that you, the consumer, appreciate this sort of hand-holding exercise.
Let us get to the interactivity then! This is where you click on our "hyperlinks" and "interact" with our content and advertising images.
---
Gentle-Men,
While the Onion News-Paper is quite proud at having pioneered the presentation of advertorial "news" content on our Internette site, there is no reason you pig-brained malcontents should not find The Onion's brand of insightful pap where-so-ever you happen to be, whether on-the-line or off.
So that you ignoramuses cannot plead your usual ignorance, I have had my slavish bootlicking lackeys compile a comprehensive list of sources and methods through which you can maintain your allegiance to our corporate agenda. Sheep, all of you! Mere mutton before our news-paper monopoly's axe!
---
pühapäev, august 17, 2008
filmitööstus
Läksime reedel Rujalt (mis oli igati lustakas) Maailma ette istuma ja sattusime keset filmitegu. Mitu tuttavat semu oli võttegrupis ja puha, aga tundsin end hetkeks üsna ebakultuursena, kui veits eemal ilmselgelt-filmimehelikult suitsu tegin ning möödatuikunud noorukeist üks muga filmijuttu puhuma hakkas. Nimelt, erinevalt temast ei olnud ma näinud Taarkat, Minaolinsiini ega teadnud lõppeks, mille võtted seal all raamatupoes ülepea käivad. See õuks jõudis umbes 5x Taarkat kiita, 7x öelda, kui kõva meie kohalik kino ikka praegu on, ja 8x, kuidas tahaks niiii kusagil extra olla. Siis lohistasid kamraadid ta minema. Ma võtsin uue õlle, ikkagi Tartu ju.
neljapäev, august 07, 2008
etv2
Tegelt lihtsalt spordiuudis. IFi kindlustuskalkulaatoris tuleb riskide hindamiseks märkida, milliste võistlus- või harrastusspordialadega ma tegelen või kavatsen tegeleda. Mu lemmikrisk valikust on siiani kirimale (riskigrupp 1, koos kabe ja koroonaga). Tegelt on riskigrupp 1 ka see, kui ma millegagi ei tegele, nii et miks neid üldse siis eraldi küsida?!
Sulgpall on aga grupis 2, koos vibu, ammu ja võistlustantsuga. Jääpurjetamine on jälle kraadi riskantsem kui tavaline purjetamine. No mitte mädarõigastki ei saa aru. Hinda ka ei saanud teada ühegi versiooniga.
Sulgpall on aga grupis 2, koos vibu, ammu ja võistlustantsuga. Jääpurjetamine on jälle kraadi riskantsem kui tavaline purjetamine. No mitte mädarõigastki ei saa aru. Hinda ka ei saanud teada ühegi versiooniga.
Suvi ei ole siiski läbi!
Ok, mina magasin ja jõudsin alles kl 13 tööle, aga meie kontorihoone trepikojas oli kusagil esimese ja teise korruse kandis nii koduselt soe kanepiving!
esmaspäev, august 04, 2008
meremeeste nalju
Lugenud pealkirja "Streikijad: oleme olnud 15 aastat Tallinki edu pant!", algas firma juhatuse listis väike irvitav võistlus:
Pant: olen olnud 12 aastat Tallinki edu hunt
Hunt: olen olnud 6 aastat Tallinki edu tont
A kuna see Soome tont, kes neil 10 aastat juhtkonnas old, ei saanud eesti keelest aru, et vähemalt Hunt paika panna, siis nii jäigi. Hõ-hõõ, mõtlesid Pant ja Hunt võidukalt. Peded, mõtles Kitteri Lemps. Temal sai alles kaks aastat juhatuses täis ja nimi kõlab kah igavalt. Soome tont ei mõeld midagi. Tal olnuks täiesti pohui, kui ta vene keelt oskaks.
Selliseid asju teeb esmaspäev inimestega. Ma igatahes otsustasin, et ma ei vihka enam esmaspäevi, kuna see on veel väsitavam. Kavatsen neid edaspidi lihtsalt ignoreerida nagu Tallink töötajaid.
Pant: olen olnud 12 aastat Tallinki edu hunt
Hunt: olen olnud 6 aastat Tallinki edu tont
A kuna see Soome tont, kes neil 10 aastat juhtkonnas old, ei saanud eesti keelest aru, et vähemalt Hunt paika panna, siis nii jäigi. Hõ-hõõ, mõtlesid Pant ja Hunt võidukalt. Peded, mõtles Kitteri Lemps. Temal sai alles kaks aastat juhatuses täis ja nimi kõlab kah igavalt. Soome tont ei mõeld midagi. Tal olnuks täiesti pohui, kui ta vene keelt oskaks.
Selliseid asju teeb esmaspäev inimestega. Ma igatahes otsustasin, et ma ei vihka enam esmaspäevi, kuna see on veel väsitavam. Kavatsen neid edaspidi lihtsalt ignoreerida nagu Tallink töötajaid.
Tellimine:
Postitused (Atom)