Teisipäev, august 26, 2008

allahu akbar

Kultuuridevahelise dialoogi aasta jätkus veel õhtulgi ja mitte by Euroopa Komisjon, vaid puhas araabia skeene. Juulis, kui Itaalias hängisin, kirjutas Egiptuse semu Ahmed (pea 2a tagustes postides USA tripist tuttav tegelane, toanaaber ja seksilõvi), et tuleb pärast Poolat ja Pariisi augustis Eestist läbi. Üksba nüüd avastasin selle ehmatusega, täna helistas, et õhtul laekub, aga läheb otse Saaremaale ja on tagasilennuni seal. Natuke oli kergendust, natuke nostalgigatsust, aga õhtal talle lennujaama vastu läksin.

Seal ootas teda veel ta isa (kes on juba Saaremaal, sain aru, et Prahas hakkas igav) sõber Muhammad, kes paistis Eestis elama. Litsusime end siis Mi pisiksesse viledasse oopelisse ja aegruum väändus, kui silmad sulgesin. Sõitsime vaid bussijaama, aga araabiakeelne joviaalne möla ja samas keeles üürgav CD lasi need viis minutit mul taga uskuda, et ma olen kusagil kõrbe piiril (taksos, või džiibis) kahe musta mehega, ega tea, kas eluga pääsen. Eile lennujaamas vastu võetud Nadia (kellega mu oma auto ka lõuna poole kadus) just rääkis oma Saudi Araabia seiklustest viimastel nädalatel, kus üksi käivat naist vaadatakse imelikult, piiril korjatakse muude religioonide tekstid ära, iga teise asja eest läheb vangi jne jnt. Isegi seda ei saa kellelegi öelda, et ta on budist, aga tal on.. er.. vist Marokos sündimise tõttu võimalik öelda, et pärit moslemi perest. Õndsad on need, kes ei näe.

Virgusin, kui bussijaama juures M puhtas eesti keeles "mine perrse" karjatas. Olin tagasi kodus, ehkki veel suuremas segaduses. Ossin Ahmedile Kuressaare pileti, kaklesime natuke, et ta mulle raha ei annaks. Tutvustasime A-le kurssi, et sada eurot on umbes 1500 meie krooni, ta küsis, mis selle eest saab, Muhammad vastas araabia keeles, täpsustades mulle eesti keeles "üks lits". Ma luksatasin. M pidas vajalikuks täpsustada, et no mitte igasugune lits. Siis kriipisime pakihoiu ukse taga, aga kedagi pold. Pakkusin, et tüüp on sital. Araabid muigasid. Lõpuks küsisin piletööritädilt, see pakkus sama...

Toppisime aga sumadani oopelisse tagasi ja kõmpisime kiirele einele Macki. Meenutasime Aga oma USA, khm, "õppereisi", mis tähendas ju mitut nädalat iga öö joomist oma Egiptuse-UK-Türgi-Mehhinko-Poola-Eesti gängiga; aga mind huvitas too Eestis elav Muhammad hoopis rohkem kui Ahmed. Näis noor, 1,5a siin elanud, kohaliku tibiga abielus, töötab ehitusel - laob tänavakive, sain aru ta armsa ja väga eestiliku aktsendiga inglise keelest. Möönsin, et tean ka mitut tibi, kes turismireisilt enda tanu või pärija põlle alla saanud on. M viskas hooletult, et Eesti tüdrukud arvavad jah, et Egiptuse mees toob nende ellu sooja päikese, aga paari kuu pärast on see kadunud. Mõtles ta nüüd Eesti ilma või suhteid, ei söandanud ma küsida. Ma nii hästi ka araabide hingeelu nüüd ei tunne. Sõpru on tal mõnikümmend, nii eestlaste kui venelaste seas.

Näiteks kakles ta aasta otsa ARKiga, et vastavalt Genfi konventsioonile vms on tal õigus oma juhiloa põhjal Eesti oma saada, aga ARK mögises, et nemad lähtuvad Viini konventsioonist. Lõpuks kirjutas õiguskantslerile ja sel nd oli ARK teatand, et reedel saab kätte. Muhammad on muidu selline, lühem, a võiks isegi öelda kena, palju väljas töötanud, naljalt peksa juba ei saa Talinas. Isegi Tartus ei juletaks vist. Elab Sõle tänavas, aga ütles ise, et ei-ei, mitte Koplis - ikka siin pool. Ingliskeelse jutu sisse satub tal eestikeelseid väljendeid nagu "ma ei tea", nagu eestlane ütleb iga muu keelse jutu sees teadupoolest "noh" ja "kurat".

Mackis hargnes taas piinlik maksmise stseen ja nii palju ma seekord sain araabikust isegi aru, et nähes mu krediitkaarti, juhendas Ahmed, et M peab minema salaja ära maksma letis. Nii palju oskas ka M eesti ja teenindaja inglise keelt, mul Kairos küll samane trikk läbi ei läheks.

Pärast Ahmedi bussitamist viis M mu ajanappusel kaasahaaratud hiidpitsaga koju ja rääkis kohalikust Araabia kogukonnast. Või noh, nii palju kui ma küsida söandasin ja palju ma muusika tagant kuulsin, rääkis sama, mis kapogi just hiljaaegu viisakuskõnes küsinud, et mis te siin ikka teete, miks koos käite, mida räägite, mida elult ootate - jah, osad siinsed üritavat tõesti korra nädalas koos istuda ja teed juua. Kuna Mil on pidev ja sama töö olnud, siis rohkem pole kapotšnikud tülitanud, aga teised saavat komissaridega ikka tihemini teel käia kui omavahel. Looja, hoia Maarjamaad ja andesta meile me vead, tõepoolest.

Enne, kui tegin Ahmedile nalja, et Eestis on imevähe võõrtöölisi ja tänaval ei näe pea ühtegi musta, täpsustas M, et temasuguseid on Eestis täpselt 21. Ilmselt tegi nalja või mõtles mingit kitsamat gruppi, aga meie äärmuslikku immigratsioonipoliitikat teades võib see päris laia kontingendi kohta käia. Mis kultuuridevahelisest dialoogist või kellega me siin üldse räägime? Subboteja mu perse.

Kokkuvõttes oli see kõik ikka veel sürrim kui alguse autosõit - jutustan Tallinnas musta egiptlasega, kes räägib vaevu Eesti keelt, kes on igast keppi siin läbi pidand elama, aga kes mõtleb üsna täpselt nagu mina mingitest mulle olulistest asjadest.

Uskudes, et see on saamatus, kui keegi läeb.

1 kommentaar:

Anonüümne ütles ...

ok - taiesti mottetu kommentaar, aga tahan oelda et lahe lugemine ja vaga valgustav ja kirjuta sellistest asjadest veel.