Isa, ma olen teinud pattu

No mis te lootsite? Ma pildistasin lihtsalt mobiiliga. Sest pean siia panema planeedi kolm saladust, kuna paari päeva jooksul on liiga palju arusaamatuid silte kogunenud.

See silt oli laubal Balta taga majapidamistarvete poe aknal. Mina saan väga vähestest sõnadest aru (a K sai omale kena sinise plastvanni kraanikausiks):

(Guugldamise tulemus: Kelaat - tsükliline kompleks, kus katioon on seotud ühe ligandi mitme rühmaga).

Otseselt lihtsamaks ei läinud. Vähemalt ei tekkinud ka muret, et äkki on mul seda vaja.

Järgmise leidsin täna Jõgeva kultuurimaja peldikuukselt. Ei julgenudki sees peale nuuskamise midagi teha, mine tea, kes isiklikult võtab:

No ja see ammu silmajäänud silt kordub töökohajärgses liiklussõlmes. Songissepp teeb vist nalja? Tagasijõudnult lõpuks jalutasin lähimani täna. Peaks kalkaga selle linnakaardi peale panema - kogenud taksojuhina pole mina veel leidnud lähikonnas ristmikku, kuhu see skeem sihuksena sobiks:

Pildistamata jäi laubal esimese poe juures lambiposti küljes märgatud kena kõva silt "JUKSUR". Nool paremale oli ka vist. Ühtegi tähte poldud maha kriibitud ega midagi.

delikaatne anne

Siiani pidasin naljakaks ja mööduvaks neid Andmekaitse Inspektsiooni hullusi, aga kui praegu asutust ennast guugeldama hakkasin, selgus, et ka kodukas on hoolsalt ära varjatud ja Google ei indekseerigi seda. Täielik müstika - ma pole eladeski isegi näinud, et mõnd saiti otsinguga ei leia. Pidin siis üle aastate neti.ee avama, mis andis esimese laksuna õnneks, nii et päris hull ei ole.

õpilane

Ma olen küll jälle haige nagu Helsingi, aga päris kindel, et elukohajärgses Selveris soovis kassiir mulle siiralt silma vaadates "Suur tänu teile, ilusat õhtut!"

Terveks ei ehmunud päris sellest, aga midagi nii ootamatut ja kena poleks tänasest õhtust küll enam oodanud. Ilmselgelt oli tegu algaja teenindajaga.

valgekraed

Üks sõna sai täna jälle teoks. Ja mitte ükski neist, mida 4,5tunnise koosoleku käigus arutada tuli, vaid, et pausi ajal pakuti kahe kolmnurksaia vahele laotatud kardulasalatit, misjärel olid lõpuks pooled inimesed eest hapukooresed. Höö-höö-höö.

tere, vanaema

Oh aeg, V (nimi muudetud) rääkis hüsteerilise loo 81. snp puhul vanaemale helistamisest. Katsun mälu järgi taastada.

Esteks küsinud vanama, kas S (onutütar vms, nimi muutmata) helistab? V on muidugi eluaeg solvund olnd, et hoopis ta vend on lemmiklapselaps (sest vennal on lokid), kes kohe torus ära tuntaks, ega hakanud kalgi mõrrana kallist mutti hellitama ja lasknud edasi arvata, kes ikkagi helistab. Noh, ütleme nii, et läinud natuke aega ja vanama rääkis selle aja jooksul igasuguseid muid asju, jõudes mingihetk ikkagi tagasi küsimuseni „Kes sina siis oled?". Lõpuks läks soojemaks, kui vanama pakkus, et siis oled sa sealt J poolt sugulaste seast? „Jajaa, J käis täna just siin, ajas mul vaod lahti ja see teine oli ka kaasas." „See teine" oli juhtumisi vanama enda tütar.

Eriti soojaks, mitte küll V jaoks, läks vanama pakkumine, et „Ah sa oled siis see üksik naisterahvas?" Bingo! Nii vanama teda siis mäletaski, ja jätkas jauramisega, et no mis V-l siis häda, et ikka abielus ei ole: "sa pole ju paha inimene!" Nuta või naera, elu on hoor - just vanainimese suust pead sina tõde kuulda saama.

Eks sihuke sündroom on ka põhjus, miks mina oma veel seniilsemale fanamale enam mitu aastat helistanud pole (tema snp on õnneks 29.02, ehk mitte igal aastal). Ema väitel pole ämmamoor isegi oma lemmiklast ega –lapselast enam mäletand (kumbki pole minu liiniga seotud mõistagi, miks ema muidu alati seda fakti mainiks). Ei maksa seega põdeda neil, kes vanad hooldekottu majutavad, eriti kui need on siitilmast reaalsuse mõistes juba ammu pikema kruiisipileti võitnud.

World's Wackiest Coffins

Olen viimase kuu jooksul oma ajaveebisöötasid miskipärast kahekordistanud ja senise põhjal tundub, et oddee ongi mu uus lemmiksait, näiteks olgu tänane post.

barjäärid

Läksin täna kahe paiku korraks sihukse, märja kassi ahastusega, Uue Maailma tänavafestivalile, ca 12h hiljem ja veel märjemalt sain koju. Festival oli elav, aga meelde jäi praegu kojusõit. Tellisin Komeeti takso, takseerinud numbrit, rõõmustanud udusest aknast paistnud naisjuhi üle, istusin ebalevalt sisse. Osutus tõeliseks prouaks, oopeli tool kõige ette sõidetud, rooli hoidis stereotüüpselt naiselikult nii, et et mõlema käe sõrmed kramplikult üleval, küünarnukid toetavad alumisele kaarele. A mina olin segaduses, kuna mäletasin teist autonumbrit (no mitte numbrit, aga variandid ka ei klappinud).

Küsisin siis, et pidigi sihuke number olema? Viimati nimelt oli sama jamps a piloot seletas, et ta sai oma auto rimundist just tagasi a kiisu ei tea seda veel ning kõik on õige. Emand ei vastand midagi. Ütsin siis, et ei no mulle sobib see ka, a oli nagu ikka üsna teistsugune number, et siin on ühed ja üheksad, a ma mäletan selgelt kuut. Tädi vaikis edasi ja põrnitses mulle otsa. Teades, et ma joon ikka väga palju, tundus targem rohkem mitte midagi kosta. Tädi põrnitses edasi. Sain järsku aru, et ma pean tegelt ju ütlema, kuhu me sõidame. Ohkasin „Kungla“ ja millegipärast pidin veel korra selgituseks lausuma, et „no ma olen päris kindel, et ei olnud ikka niisugune number“. Siis keeras maailm end paika, kui mutt ütles esimesed sõnad „kljuubi takso?“ – lihtsalt venku oli ja kõik. Mina pääsin täna küll koju, aga ilmselt on sajad pidanud sinnasamasse keelebarjääri varju magama jääma.

Ega ma ise ka selge mees muidugi ole – Toom-Kuninga poes ütsin päeval hajameelselt „punane marlboro palun“. Ma kirjutaks siin praegu ilmselt surnust peast, ku selle esmakordselt elus ära oleks ost. Õnneks neil poldki.