Pühapäev, september 07, 2008

barjäärid

Läksin täna kahe paiku korraks sihukse, märja kassi ahastusega, Uue Maailma tänavafestivalile, ca 12h hiljem ja veel märjemalt sain koju. Festival oli elav, aga meelde jäi praegu kojusõit. Tellisin Komeeti takso, takseerinud numbrit, rõõmustanud udusest aknast paistnud naisjuhi üle, istusin ebalevalt sisse. Osutus tõeliseks prouaks, oopeli tool kõige ette sõidetud, rooli hoidis stereotüüpselt naiselikult nii, et et mõlema käe sõrmed kramplikult üleval, küünarnukid toetavad alumisele kaarele. A mina olin segaduses, kuna mäletasin teist autonumbrit (no mitte numbrit, aga variandid ka ei klappinud).

Küsisin siis, et pidigi sihuke number olema? Viimati nimelt oli sama jamps a piloot seletas, et ta sai oma auto rimundist just tagasi a kiisu ei tea seda veel ning kõik on õige. Emand ei vastand midagi. Ütsin siis, et ei no mulle sobib see ka, a oli nagu ikka üsna teistsugune number, et siin on ühed ja üheksad, a ma mäletan selgelt kuut. Tädi vaikis edasi ja põrnitses mulle otsa. Teades, et ma joon ikka väga palju, tundus targem rohkem mitte midagi kosta. Tädi põrnitses edasi. Sain järsku aru, et ma pean tegelt ju ütlema, kuhu me sõidame. Ohkasin „Kungla“ ja millegipärast pidin veel korra selgituseks lausuma, et „no ma olen päris kindel, et ei olnud ikka niisugune number“. Siis keeras maailm end paika, kui mutt ütles esimesed sõnad „kljuubi takso?“ – lihtsalt venku oli ja kõik. Mina pääsin täna küll koju, aga ilmselt on sajad pidanud sinnasamasse keelebarjääri varju magama jääma.

Ega ma ise ka selge mees muidugi ole – Toom-Kuninga poes ütsin päeval hajameelselt „punane marlboro palun“. Ma kirjutaks siin praegu ilmselt surnust peast, ku selle esmakordselt elus ära oleks ost. Õnneks neil poldki.

Kommentaare ei ole: