Pühapäev, november 23, 2008

buss, mida ei tulnud

Ei, sei ole uue Pöffi filmi pealkiri. Aga mine tea, ma pole kava vaadand veel.

Jumala kindel olin, et ei kirjuta täna ilmast, isegi keskpäevatuisus Krahli Viljandi lapsi vaatama võideldes (Jalakas tuli mingi jalgratta moodi massinaga!) Aga siis pidin õhtul matkama vanalinnast kontorisse, et võtta U võti ja tema juures Karu uulitsas aknad sulgeda ja lumi toast ära rookida.

Tuisk oli järele andmas, Vene tänaval polnud üheksa aeg hingelistki. Hakkan VHK juurest Toompea poole vantsima ja siis sumpab mulle lumest vastu kühmus kuju, keda ei saa ühegi inimesega segi ajada - Arvo Pärt, väike punane harjake näpus.

Muidu oli kesklinn välja surnud, poekesed ja trahterid kõik kinni, isegi Narva mnt viinapood. Vähemkäidavates kohtades kulgesid vaid kitsad, kahe saapa laiused rajakesed, just nagu vanasti! Linn tundus kuidagi oma järsku, ilm tegi ta nagu isiklikumaks.

Kõik ülejäänud, keda nägin, olid romantikapaarid, kes teineteist ja kõike kaunis-lumist pildistasid (teeme selle oksa all, eiei, teeme teise), rõõmuga lumes autodega paarutavad pollarid ja sünged pokud, kes ootasid bussi. Bussi, mida ei tulnud.

Aga ei saa nii diibilt lõpetada. Vahepeal kaevasin Narva mnt-l 20 min ühe vene tuti bemmi välja (nagu jumal masinast vedeles kõrval lumelabidas), kes mind püüdlikult eesti keeles tänas, ja et ka McDonalds oli kinni, käisin Hesis ja tulin tagasi tööd tegema.

Kommentaare ei ole: