Pühapäev, veebruar 01, 2004

Jah, tekst, s�naj�ud (vt ka Polaarkaru). N��d on see siis selge. This is my gift and this is my curse. Aeg p��rata telefoniraamatus uus lehek�lg.

Aga t�� j�tkub homme siiski, raisk, ikka oma rada - �unakas, Pomekas, Ojukas ja Partsikas(s)...

S�itsin t�na j�rjekordselt Tartusse, bussiga seekord. L�i kaineks ikka k�ll, kui kaks teismelist pliksi selja taga kaks tundi kriiskasid. Okei, ma sain aru sellest, kui lapsukesi janutama ajas ning ahastusest oleks nad s��tuse pudeli spraidi eest andnud. Sveni ja K�tlini suhe tundus mullegi haige. Ja mina teadsin, et roheline jook on pisang, nii et polnuks vaja Liisale helistada. Ja �ampusevann tundus ka igati loogiline meelelahutus, millest unistada. Aga kui enam ikka mitte kottigi teha ja r��kida ei olnd ning asi j�udis v�rdlemisele, kumma moblas on rohkem 053 ja kummal 055 numbreid, tekkis mul t�pselt kaks kriminaalset m�tet. Aga j�in vist magama. Null kadus ju nigunii �ra.

Ei osanud ka kommenteerida, kas Palace�i kalapraad oli hea v halb, sest kui toidul IGAsugune maitse puudub, pole v�imalik ju niukest hinnangut anda. Samas �nnestus mul laamale duubelruum koos vanniga �hese hinnaga v�lja kaubelda, mis oli ikkagi 2x odavam kui R�dissonis.

Vereimejate juurde kah ei j�und, kuna pidin ikkagi t�na naasma. Vana perse, ma �tlen. Aga d�inni on orgasmis nagunii liiga palju veel mitmeks p�evaks. Peaks v�lja p��stma, kuigi seda ei peeta vist viisakaks. Ja kuna see enne soove t�itnud on.

Kommentaare ei ole: