Oi mulle meeldib Kaarel Tarandi m�te t�na, et Partsi p��stab aint j��aeg, 'mis vabastaks ta �hekorraga nii vajadusest majandusministri, sillaehituse kui ka parvlaevaliikluse j�rele. Ainult et Suur v�in peaks igaveseks kaanetuma enne 1. oktoobrit, mis eeldaks v�hemasti tuumas�da.'

S�da on muidugi ahvatlus, millest ei saa keelduda. Lihtsam oleks aga aint Saaremaa �ra njuukida, j��ks �ksjagu metsa veel valitseda, aga l�ppeks selle lahe �letamisega seotud kammaijaa. Reiljani valijatest vabanemiseks tasuks ka Peipsi serva natuke pommitada ja t�likaid inimesi ja piirkondi leiab kindlasti veel kusagil. V�i siis oleks variant ainult Tarand ise likvideerida, maakera p��rleks juba siis palju kiiremini RP jaoks.

Kas eilsest seiklusest v�i aastaajast, aga istun villased sokid jalas arvuti taga nagu idikas. � unistab teises toas nina kaudu hingamisest, kaalusime kuuse tuppa toomist. V�hemalt tunde 4 kb/s peal p�sinud netikiirus kasvas j�lle m�istlikule tasemele tagasi (ruuter.ee on tore m�ngusait), kaalusin juba kuduma hakkamist elutoas, seal on aeglus v�hemalt p�hjendatud.

�del on ka ootamatu puhkus m�lemal, mis t�hendab et J �rkab 12 ja 14 vahel kuskil, r�dul ei saa suitsetada ja korteris k�lab p�ev otsa mingi muusika. Ei ole minu p�ev, ei ole.

Ja �htuleht ei ole ikka ka midagi ajakirjanduse p�hit�dedest �ppinud, ikka pandi pealkiri "Hunt r�ndas 6aastast t�drukut". Loost saanuks ju pealkirja, et ema r�ndas hunti vihmavarjuga. J�lle ikaldus.V�i siis, et "Sardellid hunte ei huvitanud", kuna toidukott j�i teele. Ei mingeid veerevaid apelsine kah, Eesti v�rk. Isegi "Teelt leiti koerapea" olnuks v�ikam, 6aastaseid t�drukuid on ju tuhandeid, kui palju aga hundi j�ratud koerap�id, jupp ketti veel k�ljes??

Elu seljavalu. Reedel v�ikas diivanis vibuna magamine, t�na 1x elus Solinguga s�itmas, Aegnal - kokkuv�ttes kaks seljatraumat �ksteise otsa. K�lmetanud pole ka ammu nii palju, kuna l�bim�rjaks sai seal. Peab ikka parema varustuse ostma. Klubis igatsetud dushi alla j�udes sai ka soe vesi otsa, nii et miski ei l�ind lihtsamaks.

Eile �nnestus Naissaarel passimise abiga Da Vinci kood �ra l�petada, ettearvatav ja piinlikuv�itu finaal, aga p�nev oli kogu oma vanden�ude, kiriku mahhinatsioonide ja ajaloot�lgendustega ikka, Roosi nimi tuli meelde, aga seda ei julge ma enne 10 aastat �le lugeda vist. Elu on niigi keeruline. Ja ma ei tunne end lihtsalt mugavalt niukeste aukude k�rval, millesse kukkudes sured sa enne p�hja j�udmist n�lga.

Draakoni EMi avamine oli samuti piinlik, Kalev Vapperi inglise keel k�las levelil "thank you very many at going here", olematu h��ldus m�elge ise juurde. A pidulikkust polnud seal nagunii suurt. Draakonite ilu �nneks kompenseeris varjud.

V�hemalt sai see spordiv�istlus mistanimin��doligi l�bi. Ootan homsetes lehtedes kindlasti uudiseid: "Ol�mpia lahkus taas kodust".

N��d sain teisel lugemisel aru, et EPLi �rileht l�heks mulle 50 krooni kuus maksma. Julm. Ja mul on m�ningaid k�hklusi osade toimetuse liikmete osas, kes peaks k�ik s�rasilmsed olema. Tuvastasin loetelust juba inimesi, kelle kolp vajaks igavese tule l�itmist oma t�hjas s�gavuses, et silmadesse mingigi sisukam s�ra tekiks kui p�ikese loomulik peegeldus. Sisestage n��d ise 50 krooni, saate mult veidi julmust veel.

�rilehe haarava tutvustuse k�rval avastasin EPLst uue rubriigi "Anne Veski aknad". Diiva nimelt r��gib, kuidas ta mingist AruTechist uusi aknaid ostis ning on usutlenud ka �hte "meeldivat t�tarlast" ning intervjuu reportaazhivormis esitanud. V�ga meeldiv kodune zhanr, j�udu, Aavo. Ning Sulev Uus p�hib kindlasti pisara. T�kk aega l�heb mul ilmselt viimasest lausest �le saamisega: Ja t�esti, mina, rahulolev tellija, soovitan k�igile, tehke t�epoolest".

Huvitav, kas Anne j�tkab oma ehitusajakirjanikukarj��ri v�i on j�rgmises lehes tema suure f�nni rubriik "Hillar Kohvi aknad", kes - oh �llatust - kohtus aknaid ostes �he meeldiva noormehega. A v�iblat Hillar kirjutabki Annele neid lugusid, ta ju suurem meediahunt.

N��d r��gib k�ige pealiskaudsem vaataja. Jah, maniakaal-depressiivsete sugemetega rahvusromantiline suhtedraama Eesti Ballaadid oligi v�imas, v�igas ja veniv. Ju ta pidigi selline olema, mina kogu aeg j�rgi ei j�udnud, ingliskeelset sisututvustust ei j�und ka l�bi lugeda, s�nadest ja stoorist sp aru ei saanud ning vaatasin seda kui hiina ooperis t�lgitud ja lavastatud Kalevipoega. Aga sain siiski kogu poolteisttunni detaile, lavastust ja kunstnikut��d j�lgida. Mis oli vaieldamatult geniaalne. Aga ka paar aastat p�hikooli ajal folklooriansamblit ega see etendus ei aidanud mul p�ris h�sti m�ista, miks neis regilauludes ikkagi iga jumala rida kogu aeg korrata on vaja. V�ibolla oli siis inimestel t�esti nii palju vaba aega ega suurt sittagi targemat teha + samas eestlaslik laiskus, mis ei lubanud rohkem s�nu v�lja m�elda kui h�dap�rast tarvis, veeretades kogu koorma �he vaese uluki kanda, et teised vaid lebolt j�rgi saaks joriseda. Olgu tervitatud valgustusaeg, kui sooloprojektid ausse t�steti.

Toda ballaadide aega ma enam n�ha ei taha, see k�ik oli ikka liiga pime ja s�nge. 15+15 minutit halli ja kondise jaapanlanna miimikat oli ootamatu. Selle viimane, ihualasti osa, m�jutab kardetavasti k�igi kohalolnud laste unen�gusid ja seksuaalsuse kujunemist. Ja kogu etenduses polnud seksi, verd ja v�givalda ka mitte v�he, tegelikult. Nii et v�ibolla polegi see aeg midagi nii kadunud, n��d tehakse seda k�ike lihtsalt telekas, kus on rohkem v�rve.

S�itsin pool p�eva m��da Tallinnat ringi ja inspekteerisin kohvikuid. Enamus ajast kuulasin Dag� "Isaga draakonil", kuna eile vahtisin l�hedalt �hte samanimelist jahti t�kk aega Pirital (laul oleks nagu ka kohati merelt a siis j�lle midagi muud), kuu l�pus tulevad nende suured v�istlused sealsamas ja Ruhnus anal��sisime �he tundmatu Lauriga Tartust selle v�luva pala s�nu. �ieti kui Vitali oma Smokie j�lle peale pani ja me vaid pool Toiduklubi plaati l�bi olime saand laulda, vihastasime ja l�ksime �ue draakonilugu peast �misema. Ei tulnd aga korralikult meelde, mis j�ttiski vaid r��mu tuttavate kohtade heniaalsust lahata.

Vihma tuli nii koledalt, et tsiklit ei julgend v�lja ajada, eile j�udsin nagunii paar korda Koplis m�rjaks saada, kui jahti j�lle vette lasime. Kainelt see k�ik muidugi ei m��dunud, p�rast lahe peal tiirutamist ka veel ja �he soome papi mastis k�imist.

Nii... n��d peaks midagi naljakat kirjutama, p�rast j�lle keegi kurdab, et igav sissekanne. V�ibolla see, et neljaba �ritasime Tuksi minna, peagu Dirhamis Noarootsi kant. V�tsin �hendust teise ekipaazhiga, selgus, et neil Padise kandis juba t�kk aega tagasi kumm purunend. Autoabi tulla Haapsalust 45 min p�rast sellest hetkest. Siis l�ks autoabi ise katki. Siis tuli neile j�rgi �ks s�ps Tallinnast, tema pumbast polnd abi. Siis laenati mingilt mutilt telefoni vastu teine pump. Ikka sittagi. Siis oli vahepeal autoabi selle pandiks olnud telefoni peale tagasti helistanud. Siis kui toru k�es, helistasid meie omad autoabisse tagasi. Siis tuli autoabi Tallinnast kohale ja viie minutiga oli asi korras. V�i siis kokku nelja tunniga. Meie m�ngisime ainsate klientidena Roosta v�luvas k�mpparis bowlingut ja lahendasime rists�nu. �htu j�i igatahes l�hikeseks, sest kes oli end enne t�is joond, j�i kohe magama l�puks �igele �uele j�udes, kes polnd, tegi kiiresti.

Ise uinusin k�rmelt l�kke k�rval m�ttal, et hommikul Narva s�ita. Muud �gedat piirilinnas polndki kui delfiiniliha proovimine miski kokkade v�istluse raames. Imelik pooltoores aine oli ja veel imelikum, et ikkagi delfiin... see on nagu s��ks pandat, B�mbit v Lassiet. Aga sitt oli see liha nagunii, kuigi eksootikat serveeris mingi skandinaavia kokkade islandlasest kunn. Nalja ei saanud, �htegi inimest ei tundnud ka sealt peale �he endise kolleegi ja �he koka.

M��da s�gisest p�hjarannikut tagasi kolistades l�petasin The Cryptographeri (veniv, aga omap�rane) ja veendusin, et Kalvi m�is ei meeldi siiski mulle. �ldiselt ju tore ja meil haruldane ehitis, aga kahtlane k�rvalhoone, j�lgid kujud igal pool ning veetlevate lillornamentidega metallm��bli juures v�ligrillis olid �hekordsed n�ud. No ei suudeta asja terviklikult lahendada. Eriti ebaj�rjekondlalt oli l�henetud muruniitmisele.

Peaks millegi kasulikuga tegelema ehk raha teenima, aga see t�hendab teiste inimestega suhtlemist ja see omakorda l�peb kurvastamisega, kui palju inimesi on valel ajal ja vales kohas. V�hemalt t��alaselt. Peaks kuidagi institutsionaliseerima v�i kapitaliseerima selle hoiaku, umbes nagu N ja E tahavad teha oma firmat, mille p�hiteenus oleks inimestele m�rku anda, millal on aeg l�petada. V�ibolla olen ma ise muidugi ebaadekvaatselt positsioneerunud ja maailm on t�iuslik. Kindlasti peab see paika teadust�� juures, kus ma juba neljandat aastat �ieti midagi ei tee...

Tuba k�ikus eile veel t�kk aega, p�ris t�likas. Aga viis p�eva purje- ja purjutamist pole ka lihtne, ilmselt k�ttemaksuks l�ppes see v�ikese tormiga, mis t�hendab n��d v�hemalt n�dalast laevaremonti. T�likas. Aga mingi ime l�bi olin mina �ks kahest kogu kambas, kes kordagi ei oksendanud. �ised vahid ja paaritunnised uned ning siis p�ev otsa p�ikese k�es v�tavad isegi n�dalaga p�ris l�bi, m�ni s�idab merd paar aastat j�rjest...

Aga Ruhnu oli hullumeelne kogemus, �ieti kogu meie seltskond, kellest ma �htegi enne ei tundnud + saare kohalikud noored, mingid minust nooremad t�ielikud lambiantsud, aga siiski kiirestisulanduvad kaaslased. P�ev otsa Belarusi kastis kahe voodi otsas 17kesi m��da saart ringikolistamist oli kah elamus (voodijalad tulid j�rjest �ra, k�ll), eriti kuna neli korda pidime viie tunni jooksul j�lle poodi s�itma.

Selle poe pidaja Luise oli ise�ranis terav tibi, elu n�inud, muidugi, kuna kogu kauplemine k�ib vihikus ja vahel saab sularaha ka. �ks toredamaid dialooge �he meie kuti, tibi ja m��ja vahel, kui A tahtis osta kruusi ja M pudelit gini:
- M: "On sul seda tassi ikka h�dasti vaja?
- A: (n�utu vaikus)
- Luise M-le: "On SUL seda gin-i ikka h�dasti vaja?"

Kruus j�i vaesel t�drukul ostmata, aga l�bus oli ikka. V�hem l�bus oli kusagilt k�mpingute vahelt poe poole ujuv �ppej�ud Triin Vihalemm. Ma ei olnd k�ll mitte kurvas tujus aga see oli esimene ja viimane "t�auuuu", mida ta mult kuulis. Ehk ei tundnud �ra ja teretas aint viisakusest vastu.

Teise poe ja illegaalse baari pidajal Vitalil oli seevastu aga selgelt paar tellist koormast puudu. Meie uued s�brad said sel p�eval esimest korda �le aasta sinna sisse. Vitjuk lihtsalt valib, keda ta �ldse oma baari v�i poodi laseb. V�ibolla oli oma osa ka sellel, et kutid talle aasta eest peksa andsid... Oli raibe Si venda solvanud vms, v�ikses kohas suur asi. Poodi pidas vist rohkem keegi Laine, ei s�venend, kas Vitali naine v�i mitte. See t�di oli ka �htu otsa ��dikat joond vist, sest kui enne oli lokaalis neli inimest ja sisse vajus v�ikeste vahedega 30, plaksutas ta lihtsalt k�si ja huilgas, kui tore kui tore, et me ikka k�ik tulla saime ja seal oleme ja konjakit tahame. Diil oli muidu soodne, l�ksime l�bi hoovi poe poolele, ostsime sealt v�rke ja j�ime baaris, kus tegelt pidanuks eraldi hinnad olema. �ks kuradi pikk laut oli see nagunii, v�lipeldikuga, kuhu C oma telefoni uputas. Moodsal pillil oli aga p�lev taskulamp k�ljes ning C urgitses kahe lauaga selle j�lle v�lja. Eriti Eesti Nokia.

Mingi trikiga saime ka piirivalvetorni ronida. Aga seda ei tohi keegi muidugi teada. Karmilt k�rge oli, karmi kaameraga ja toreda veneaegse m��bliga. �sja olid tulet�rjeinspektorid k�inud ja leidnud, et hiljutine remont on k�ik valesti tehtud. Ehk olid ehitajad v�hemalt k�rgusekartjad.

Eile lugesin n�dala aja lehed siis tagantj�rgi l�bi. Kuigi � �tles seda n�hes, et "vaata, mis t�na r��gitakse ja kui sellest enam ei r��gita, polegi oluline", ei j�tnud ma jonni. V�ttis tunde ja ainus asjalik info oli Deli24 sulgemine. Seegi negatiivne uudis, kuigi p�rast viimast korda seal autot remondist oodates 2x0,4 kohvi j�rjest �ra luristamine v�ttis tundideks eluisu �ra.

T�na helistas aga ootamatult don E, kes l�petas just 4aastase londonielu ning j�lkusime kolm tundi vihmases vanalinnas. Teine t��p�ev j�lle perses sel n�dalal, aga teda oli �tlemata tore n�ha. Kui aus olla, n�gin ma teda k�ll teist korda elus. A niuksed s�brad ongi toredad, kellega saad t�hjalt kohalt kuskil Baker streeti keldribaaris tuttavaks, laaberdad kaks p�eva Camdenis, korra poole aasta jooksul helistate, j�ulude aeg kui Eestis k�ib, �ritate kokku saada, sittagi, aga ikkagi ei kustuta numbrit m�lust nagu enamikuga niukestest uutest tuttavatest aasta-paariga juhtub.

Niinii, loen aga siin internetist pealkirju edasi, kuna esiteks on need tasuta ja teiseks on elu niigi keeruline. SLOL kirjutab, et "Nancy uputas pulmap�eval mured tiiki", et "Kakum�e rand upub pr�gisse", "Pr�gikonteineri alla j��nu oli �nnetuses ise s��di" ning seisukoht "Kullale vesi peale".

Lapsed, leiame n��d seosed: mina arvan, et Nancy on oma muredes ise s��di ja vedas, et ta neid Kakum�ele ei vedanud. Ja pr�gikonteineri alla j��nul oli kindlasti samuti palju muresid, aga ta ei j�udnud end lihtsalt mujale uputama. V�i j�igi vaene �nnetu Kakum�el konteineri alla? V�i oligi see ohver �kki Nancy, kes ei tee lihtsalt tiigil ja lahel vahet? V�i oli Nancy mureks �kki just kuld? V�i on pr�gi uus kuld? Ma M�rtini m��na Jyv�skylas j�tan parem anal��simata, seal pole ju merdki for lake's sake!

Ergo - murede, s�� ja uppumise vapustav s�mbioos - sellist suve tahtsime v�? Tulev�rki on v�he, ma �tlen. Katsun n��d p�rast seda m�ttepingutust n�dala l�puni internetita olla.

Nii, mida v�ib Loodusajakirja uudiskirjas t�hendada pealkiri: Miks siis angrjas tunneb end paremini kui koha ja haug, keda ju ka ometi asustatakse? Vastused saata Peeter Prassile, kes on Keskkonnaministeeriumi Kalavarude osakonna spetsialist. Tema loo esimene lause oli igatahes, et angerjate enesetunnet ei oska kommenteerida. Igatahes �ppisin, et asustama t�hendabki kellegi kuskile elama toimetamist kolmanda osapoole tegevuse tagaj�rjel, mitte kalade seksuaalelu.

Kindlat seksi lootsin aga pealkirjast: Looduskaitselehmad suurendasid Kihnu veiste arvu veerandi v�rra. J�rgi m�eldes sain aru, et lehm ongi veis ja keegi ei pand kedagi. Ja need lojused aitavad kuidagi s�ilitada niidur�disid ja tutkaid. V�ta kinni, kuidas. Paari aasta tagust uudist sellest, kuidas elevandipojad karja ninasarvikuid surnuks keppisid, ei �leta ikka Eestis miski.

Igatahes peab L teooria, et loodusfilmides n�eb ka rohkem seksi kui TV1000s, siiski paika vaid telematerjali juures, mitte kogu loodusmeedias. J�lle ikaldus.

V�ike blast from the past tabas j�lle. Eelmiste ja �le-eelmiste ja �le-�le-eelmiste t��kaaslastega on ikka tore suhelda aga t�iesti selge t�� suudab veel �llatusi pakkuda. N�iteks on arstid meil nii �gedad, et k�ivad iseenesestm�istetavalt haigla kohvikus �petamas, milliseid assortiikarpe tohib �ldse m��a ja millised neile �ldse ei meeldi, aga mida lollid patsiendid v�ivad osta ja kinkida, kui neid kohe lettidelt �ra ei korjata. Kuradi maffia.

Huh, Jazzis oli v�hemalt �htusel ajal ise�ranis asjalik tibi leti taga. Ja tuhatoos tehti autos puhtaks, mida alati ei juhtu. Selveri kassiir ei �elnd aga teregi ja �ldse n�gi v�lja nagu oleks p�rastl�unal kolm last s�nnitanud. V�i oli pakk hapukoort, liiter piima ja 40 sigaretti liiga v�ike k�ive naeratusteks.

Samas ei saand ka pesulas selleta, et mingi laps mind t��tas. V�ttis raisk lausa tooli ja istus mu k�rvale ning vahtis, mida ma arvutiga teen. Kui talle karmi pilgu heitsin, ei vaadand mulle otsagi, vaid j�llitas ikka ekraanile. Aga k�ll ta �pib ka kahetsev ja h�benev olema, kui septembris kooli l�heb ja esimest korda t�pa asjad koju unustab...

Pisarad voolasid eile nii hirmsalt kahe esimese loo ajal, et enam-v�hem selgelt j�i see pilt vaid automaatteravustamisega fotokasse. �lej��nd kontsert �nneks ka m�llu. Leigol, No-Big-Silence (feat Tiit Kikas) paarsada meetrit eemal keset k��naldega kaetud j�rve, vastaskaldal ekskavaatorid, mustad �hupallid, miskid �hupallikorvide leegiheitjad, miljon l�ket m�el ja metsas. Ei anna kirjeldada mitte kuidagi s�nadega. Ja mitte �HTEGI putukat polnud, ehkki Soontagal j�litasid mind niuksed parmud, et alguses vaatasin - oi kui s�bralikud p��sukesed. Pelageja oli muidugi ka s�rtsakas (mu arust oli �ks lugu Pink Floydilt), Rinneradio ajal tukkusin v�ikeses transis ja lugesin Sirbist uuemaid pedek�sitlusi. Igav.

Seda kohta ei ole veel leidnud, kus ka suvel teenindustase talviselgi levelil oleks. Abs k�ikjal on mingid praktikandid. Postkontoris v�i pangas v�i poes kannatad veel v�lja, aga kui j�rgmises ja j�rgmises kohas kraanist �lle asemel ainult vahtu tuleb, tekib hirmus urge otsustada, kas l�petada enda v�i teenindaja piinad. Nendega oleks muidugi rohkem t��d. Paar korda olen �ritanud ka neid julgustada v�i kuidagi aidata, aga kohtan mitte isegi t�hja pilku, kuna �ldiselt on nad p��dlikud (mis ebaadekvaatsuse puhul akumuleerib seda kordades), vaid nad vaatavad sulle vaikides otsa umbes sama ahastavalt s��dlasliku n�oga nagu teise isase seljast tabatud koer kojusaabunud peremehele. Ootame s�gist.

Kursavend Veikol on vist �igus - uputus oli karistus Tallinna viinam��gikeelu eest. Imestan, et ise selle seose peale ei tulnud. Aga meie kommuunis kuulub alkohol nagunii strateegiliste julgeolekuvarude hulka, mille saldo ja taastamise �le on way parem j�relvalve kui kogu riigi rukkit�nnide. Koristamisgraafikut peaks aga siin mingid tapjakanaarilinnud t�itma kutsuma. Ma ei ole selleski enam kindel, kas esikuhais pr�gishahtist tuleb v�i on keegi ikkagi sinna kappi �ra surnud. �ks naaber k�sis alles �ksba, ega ma ta kassi n�inud pole.

Muidu on n�dala m�rks�nadeks olnud siiski koerad ja lapsed. K�isime Sga paar korda Suurupis, ujumas ja tunnikese vedelemas. V�imatu on k�huli lugedes vahet teha, kas j�rjekordne sind katsuv niiske asi on laps v�i peni; v�i kumba v�iks �le �la vaatamata jalaga l��a. T�likamad on nad igal juhul kui k�rbsed ja meduusid kokku.

Ahjaa, selle peale ikka annab tulla, et mind ajakirja DI t��le kutsuda. Nii suur pornos�ber ma igatahes ei ole ega ka saa olema. Aga t�kk aega ajas naerma veel heldimusest.

Kui Tanky allkirja homop��rdumisel n�gin, hakkasin ka l�puks teemale m�tlema. Miskip�rast tundus, et kui �hed n�uavad kuitahes l�rmakalt omale mingi vabadust, siis peab �kki teistel olema ka vabadus jaurata vastupidiste s�numitega - �kki need sultsisugused tunnevad oma vabadust kuidagi piiratuna. Ja samamoodi kui ei tohi pedesid vale augu p�rast lahti lasta, ei peaks v�ibolla ka nende vastaseid lihtsalt paari s�na p�rast vallandama. Aga s�naj�ud on meeletu ja irratsionaalne, nagu teame. Muidugi pole ma Sultsiga sisuliselt n�us, aga keerukam on, et �pilased armastavad teda hullup��ra. Muidugi on ta ka hull. Aga aeg ongi selline. Mina oma allkirja ei saada igatahes. Juhan ei lasknud Keni ka lahti, kuna "oma t��d tegi ministrina ju h�sti". Mind k�ll, aga pohui see.

Turu-uuringute AS �ritab oma igavat statistikat suviselt p�nevaks teha. Aga kas me tahtsime seda k�ike teada? Alapealkiri on ka v�ga ilmekas.

T�na�isele isiklikule luupainajale pole veel j�lile saand. Niukse hirmuga �rkasin �les, et ei julgend p�rast tuldki �ra kustutada enam. Ilmselt palavus, pohmakas + Pullman. Olen j�relikult, nagu allpool mainitud, pigem naine.

Eesti elanike lisatonnid
16:04, 2. august 2004
Rongikoosseis lisakilosid
Sel osal Eesti elanikest, kel on soov v�hendada oma kehakaalu, tuleb ideaalkaalu j�udmiseks vabaneda �htekokku 3880 liigtonnist. V�rdluspilt transpordist: sellise koguse mahutamiseks l�heb vaja 65 raudteetsisterni.
Maikuus Turu-uuringute AS-i poolt l�bi viidud uuring, milles k�sitleti tuhandet Eesti elanikku vanuses 15 kuni 74 eluaastat, n�itas, et mehed on valdavas osas oma kehakaaluga rahul, naised aga mitte. Kaalus soovib alla v�tta iga viies mees ja iga teine naine.
K�sitluse p�hjal on end �lekaaluliseks pidav Eesti elanik pigem k�rgelt haritud, pigem keskealine, pigem Tallinnast ja, nagu eespool mainitud, pigem naine. K�ige rahulolevam oma kehakaalu suhtes on madalalt haritud noorem mees Ida-Virumaalt.
K�ige enam - �ks kolmandik - oli �lekaaluliste seas neid, kes soovis vabaneda k�mnest kilost. Neljandikku lahutas ideaalkaalust viis kilo. K�sitlusest selgus, et kaasmaalastest iga kahek�mnes soovib oma kehakaalu hoopiski t�sta. Nende soovitud lisakilosid on kokku 330 tonni.
Juurde soovivad v�tta enamuses nooremapoolsed mehed. Neist enamik tahab oma kaalu t�sta viie v�i k�mne kilo v�rra.
Toomas Tombu
toomas@turu-uuringute.ee