reede, märts 09, 2007

balti mees

Võttis selle valimisvaatluse perioodil ikka aega jälle harjumisega, et osadele kultuuridele meeldib igas alguses ja igas lõpus kätt suruda. Esimesel õhtul oli täitsa piinlik, kui valgevenku ootusärevalt seisis ja kumbki meist ei suutnud seda nõksakat teha, mina alguses isegi ei taibanud. Saime siiski hakkama. Viimastel päevadel võtsin ise juba hoiaku, et pool seltskonda läbi kätelda. Ja lõpuks, kurat, hakkaski meeldima. Vanasti erasektoris töötades meeldis kah venkudega vist, siiani bussipeatuses Aljošat kohates raban kinda juba kaugel käest.

Ma ei tea teooriaid mõistagi, aga see ju on ikkagi niuke... kohaoleku akt, et ma olen siin, sinu jaoks. Olgu, et ka võõrastega, aga siiski jääb sest füüsilisest kontaktist tunne, nagu oleks lausa sõbrad või midagi. Omadega arutasime ka teised versioonid läbi, millisele rahvale meeldib emmata, kellele musitada siit ja sealt maailma otsast. Indiast mäletan suvalist üksteise otsas lösutamist õhtul kusagil mungapoistega, kuna nii oli mugav, just nimelt turvaline, igakülgne lähedus mingi suurema erootikata.

Aga päriselt on eestlastele iga füüsiline variant ebamugav ju! Mida suurem privaatne ala, seda turvalisem meile. A oleme õnnelikumad sellest/selleta ka vä? Äkki osalt just selle distantsi hoidmise pärast polegi meil eriti usaldust omavahel? Kaelakuti käivad koos purjus inimesed, sama soo piires käest kinni on lubatud vaid tibidel, käevangus vanamuttidel. Ok, üksba Viru tänaval nägin ka käevangus nooremaid mehi, aga needki olid vist pigem gravitatsiooniseadusi trotsimas, mitte sotsiaalsusest. Või noh, kumbki üksi poleks ikkagi väga kaugele jõudnud, nii et koostöö jõudu nad tajusid.

Aga üleeile sain Viru uulitsal lumehangega lagipähe! Esimest korda elus, täiesti üksi olin kümnete meetrite raadiuses ja otse minu läkisse ja krae vahele! Tsipa tuikusin matsust ja nii üllatund olin, et isegi ropendada ei taibanud ning kevadest enam rabas mind mingi mõttetu vastu jalutav päts, kes vaatas mind ainitise lambapilguga (andestust taas kord, lambad) ja astus mõõduka sammuga edasi. Ju ma ei vajanud silmnähtavalt abi, aga kui vajanuks, olen kindel, et see tibi hoopis kiirendanuks.

K pärast nõudis, et kohtusse tuleb hütt anda. A majas oli vist Baltmani pood ja neil pole midagi ilusat ju...

---

Ja siis reede õhtal surus üks täiesti võõras vene poiss mul kätt, kui end Viru Keskuses järjekorda sättisin, soovis tervist . Itsitasin õnnelikult, kuni kutt tagasi võpatas, pomisedes "a tõ neznakomõi". Ma jumalast solvusin.

1 kommentaar:

öö ütles ...

ma mõtsin algul et balti mees oled, sest viikendi jagu kätelnud. muffigi ei saanud aru.

a ma olen vahel ikka meie maja räästaid piield ja kujutlend, kuidas ma vigaseks jään ja omaenda ühistu kohtusse kaeban.