Teisipäev, november 13, 2007

23 F

Ma ütleks, et "Vaikne muusika" on nihukse taseme elamus, et seda suudabki Eestis pakkuda ainult Draamateater. Tekst tegi poole tööst muidugi kah, aga pärast "Kopenhaagenit" ei mäletagi ma midagi sellist.

Selles osas ma küll nii kindel veel pole, kuivõrd oli vaja pooleteisetunnisest etendusest panna tugev kolmandik alguses Mozartit esitavale keelpillikvartetile, aga hulga Noreni teiste tööde kõrval on VM ikka täielik lühivorm.

Teine tänase päeva segadus on kah siiani küsimuse vormis: kuidas saab mälestusmärki mälestada? Mõtlen seda reaalipoissi, kelle juures täna koogutati. Meenub mäng lapsepõlves ema.. er.. tualettlauaga, kus peegli kitsamat osa sai nagu ust hinge peal liigutada ja kui see hästi väikse nurga alla suure peegli vastu keerata, tekkis lõpmatu hulk peegeldusi. Milleks?

Kommentaare ei ole: