Esmaspäev, november 05, 2007

jälle välismaal!

Ma vist saan aru, miks mu vanemad enam-vähem igal aastal Egiptuses käivad - mul on nüüd Tartuga natuke samamoodi.

Alustame sellest, et töönädal lõppes nii, et suutmata otsustada (taas), kas tappa ennast või kõik teised, jäin reede õhtal pool kümme magama ja ärkasin ca 14h pärast. Kvartali keskmine uneaeg kahekordistus julgelt. Raske südamega istusin naise juhitud autosse, mõeldes, mis töö jääb kõik tegemata, kui palju pesu pesemata, aga plaan oli Pannil juba päeva-paar paigas ja põgeneda ei saand.

Teel arutasime, et kuni me suudame veel suht spontaanselt nädalavahetusel Tartusse lihtsalt jooma minna, ei ole me veel vanad! Soovmõtlemine või soovimatus mõelda, aga vist üle aastate võtsime selle lõpuks ette.

Maailma ilgemais ilmas laubaõhtal Tartusse jõudmine hilines tunni, aga laud vastavatud Volgas ootas. Suaree oli peen, ent igavavõitu. Koksid suudlevates tudengites oli juba elavam (sealgi elav žääzz), veendusime, et Taverna on alles, paar tundi pidasime vastu ka lärmakal breketikandjate amelemisfestivalil Illukas - R2 peo nime all, kus pold sisuliselt ÜHTEGI tuttavat, aga õnneks laekus heas vormis P-karu, saime tasuta kõik sisse ning Mart mängis meile bailandot kahekümneviieka eest.

Pudelile veinile, paarile vabale kuubale ning ohtratele mohhiitodele vaatamata oli omikul oma Turu uulitsa urkas ärgates nii hea, et skippisime Aura, läksime klassikalist rada pidi Vildesse (ootamatult halb) kohvile, tutvusime raamatukogu ees torude-led'i värviinstallatsiooniga (paraku ka Tartus) ning vurasime Viljandisse ainsa jõukohase žanrina naivismi nautima.

Kondas võttis oma inimtühja sülega meid avali vastu, aint Armeenia joint oli pühabal kinni. Jäime tuntud kvaliteedis Norra köögi juurde (kabanoss&co), teel tagasi pommisime mu vanematekoju sisse rünnates veel natuke kooki kah. Selgus, et mu visiit oli tänavu teine, nagu märkis täpse arvepidamisega moor, kuigi vaidlusaluseks jäigi kord, kui ma suvel tuppa ei astunud, kuna nad olid kõik õues - kas see ikka tuleb arvesse. Ema meelest ei tule!

A muidu - päike paistis, mina ei pidand roolis olema, kõikjal oli lumi, natuke isegi veel värve looduses (eriti enne Raplat, kusse rekka kraavis püsti oli) raadiost ei tulnud jõululaule (no Talinasse sisse sõites üks oli, aga seal pold enam lund) ja ma ei osanuks kvaliteetsemat vahetust kahele (vedela) sitanädalale välja mõeldagi ja kirunuks ikka kõvasti, jäädes mingi krdi töö ettekäändega linna. Tänaseni pole Tartus tehtud ostud ka veel krediitkaardiarvele jõudnud, nii et täielik välismaa, aint roaming puudub.

Aitäh, Tartu (kuigi me ei suuda su meeri nime meenutada).

2 kommentaari:

Anonüümne ütles ...

Tartu meeri nime ei peagi teadma, konnesööri mulje saab jätta lihtsa "noh see Elva linnapea" nentimisega.

Anonüümne ütles ...

Mul oli jälle Otepääl tunne, et olen Soomes. Eks omajagu aidanud kaasa ka see, et hommikul oli prooviruumis lõhn nagu laevas, kui see hommikul pärast kruiisimist Helsingisse jõuab. Ja saunast tiiki hüpanu sai näovigastusi, kui jättis tähelepanuta fakti, et vesi kaldub külmaga tahkeks muutuma. Valus nädalavahetus oli.