Lisaks pealkirjade mõttetult teravaks ajamisele ei saa ju ka nihukesest poeesiast sittagi aru.
neljapäev, juuli 30, 2009
teisipäev, juuli 28, 2009
sõna- ja isikuvabaduse rikkumine!
miski häirib mind selle teate juures.
ja miks selle nimi on "informatsioon?"
ja miks selle nimi on "informatsioon?"
esmaspäev, juuli 27, 2009
kolmapäev, juuli 22, 2009
Cause I wanna be Anarchy
Veider, väga veider: ma naersin sel suvel teist korda juba 2,5h järjest. Noh, sõpradega on selliseid sette kogu aeg pikemaltki, aga need on enda osalusel. "The Gun Seller" oli ka minu tüüpi naljakas, teine siis. Aga lisaks mainitud laste etendusele oli ka kolmandana RaudSaller nii kuradi läbivalt ja tapvalt vaimukas, mingeid erilisi kompromisse ei paistnud publikumenuga ka muusikavalikus. No ja muidugi lapsgeeniuste bänd. Ma, loll, pold midagi lugend ja ootasin mingit pool-haltuurat, mida kõik suvel teevad. Kevadel pelgasin jälle, et kuidas ma vaatan nende kontserti kusagil Vene teatri saalis istudes, aga see oligi formaat, selgus. Aga igaks juhuks lubasin Mihkli auks täna kaine autojuht olla...
Ma pooli lugusid muidugi ei teadnud, aga väga... hariv, peaks vist ütlema. Kes pori-raamatut lugeda ei suutnud, võinuks kontserdil ehk ikka käia. Sama jutt, ilma roppusteta. Ja isegi Sallerist arvan kordades paremini, siiani oli siuke kommertsmuusik, aga kuradi hea jutuga, selgus.
Nii et ma olen järjekordselt hämmaris, et keegi suutis mind nii hingetuks ajada. Äkki vajutis teeb seda kuidagi, et päriselt head nalja on rohkem vaja ja see tõuseb paremini esile, kuna teda tehakse ka paremini, sest nalja tegijatele on seda samamoodi vaja.
Ja lõpuks - ma pole eladeski siuksel Storytellers-tüüpi üritusel käinudki. Päeval kuulasin Bowie VH1 oma, jumal tänatud, et pilti polnud. Poleks tööd teha saanudki, nagu ka P märkis, kes lingi andis. Eestis tehakse neid üldse?
PS Pärast leidsin auto kojamehe vahelt miski Baskini teatri õuduse flaieri. Igavesti kõhe kant see Tabasalu võsa, mida looduspargiks kutsutakse. Tehku parem veel paar RaudSallerit, kuigi täna oli kirjade järgi paraku viimane. Ca 500 kohta õnneks pea välja müüdud.
esmaspäev, juuli 20, 2009
fb
kui see ei ole lääne tsivilisatsiooni allakäik, mis siis üldse... (sulev uus?)
...sai hiljuti sõbraks kasutajaga Marju Lauristin ning ta arvab, et ka sina võid Marju teada.
reede, juuli 17, 2009
krifiidide päev
Otsustasin pedenädala (Milk, Brüno ja värvikas urka-krooling Talinas) vahelduseks ja enne Porri minekut vältida Nokut ja muid vähemusi ning valisin (komissari valikuga kaasa minnes tegelt) lõpetuseks jumala võõra puhveti ja hetero-teatri. Viga, osaliselt.
Nagu ma Twitteris mainisin, pidin tellima C'est la vie's toitu nimega "Caspatzio" (isegi Google ei tunne siukest), teenindaja (muidu sõbralik ja tore, kui ta välja ilmus) nimi oli Krifiti ja üks dialoog nägi välja selline:
Tema: Kas teie tellisite Carlsbergi?Mina (pilku tõstmata, kuna mässasin telefonis mittetoimiva Twim'iga ja oodates tavapärast defitsiidihala): Jaah, mis sellega siis juhtus?Tema: Ee-ei, midagi ei juhtunud, aga vabandust, mida te veel tellisite?Mina (kartes, kas ta sellist sõna teab): GazpachoTema: Aitäh!
Oligi kogu lugu. Komissar tõstis esile vähemalt teemasse sissejuhatuse leidlikkust. Supp oli täitsa hea tegelt, nimetagu seda või Ishmaeliks; ja sees musitseeris alati sulnis proua sarkõusi. Kuigi see sitane väike Carls maksis 40 krooni (nokslis on 25 praegu vaadiõlled) lahkusin täitsa heatujuliselt teatrisse, mis oli ka täiesti hea ja absoluutselt naljakas, isegi komöödia kohta. Vaheajal sai puhvetist isetehtud saiakesi hummusega! Igatahes - Kristjan Üksküla on vist uus... Uusberg.
Ainsana häiris, et ma pidin istuma Ingo Normeti kõrval (meenutades tänavu juba teist korda proua Kriisale, kes ma olen), Hendrik Toompere (nüüd vist seenior) ees ja kõik teised õppejõud olid seal muidugi ka. Õnneks ka Port ja Adi-Aria.
Ja üldse, me ei tee (v.a suvekad) kunagi esikaid, kuna neist halvem on aint teine etendus, nagu Veronn märkis. Mdeagi, kas v mis täna halvasti läks. Isade osatäitjad võiksid ehk tööd teha aint natuke, muidu üks vähestest (ainus?) headest suvetükkidest tänavu. Kolmabal näeb, mis lapsed Hiiumaal teind on, ja see ongi kogu teatrisuvi vist, kui nii võib üldse väljenduda.
neljapäev, juuli 16, 2009
Probleemide lahendamine põhjamaisel moel
Gotlandi kuberneri juures tehtud, kus miski tund aega nokitses kolm meest nõutult arvutiprojektori (mdea, ÕS pakkus sellise sõna) kallal ja lõpuks tuli tunkedes kutt, valis rikkalikult vöölt vidinaid ja lahendas probleemid ainuvõimalikul moel - pussnoaga.
kolmapäev, juuli 15, 2009
Dr. Cockburn is an urologist (obviously)
Oijumal, Oddee täiendab võimsalt mõne aja tagust posti Tere, mina olen dr Buts. Ajage jalad laiali. ja selle kommentaare.
ilu matemaatika
Siuke dialoog vist peabki juhtuma, kui mitu päeva järjest käia pedefilme vaatamas ja nende üle õhtuti õllega arutada, üritades kolmandal päeval kontoris tööd teha keset suve:
Naiskolleeg: Kuule, Oliverid on tavaliselt ilusad mehed!
Meesmina: On vist jah, aga ma tean ühte väga koledat
K: Ma tean kolme ilusat
M: Ma tean kaht vist, ota kesse kolmas ongi?
K: Ei-ei, sa ei tea kumbagi.
esmaspäev, juuli 13, 2009
insult for a drink
Pagan, ma pean sinna baari minema!A mis lahedam - esimest korda leidsin oma ühelt lemmiksaidilt oddeelt viite Eestile. Enda kogemus on paraku napp, laubal üritasin Voorimehe omas käia, a seal pold kedagi. Nagu igal pool.
Kus on inimesed laupäeval?? Täna oli nt palju rohkem joomareid väljas.
Ei, see on puhas ajakirjanduslik eksperiment. Muidugi ei ole mina joodik!
neljapäev, juuli 09, 2009
vahekokkuvõte
Paar sõna vahelduseks.
- Suvi. Ma ei ole puhkusel. Ma ei ole vist kunagi puhkusel, sest viimased viis-kuus aastat on ka pea iga reis lõpuks töö, kuna ma lihtsalt pean neist kirjutama ja pilte tegema, siin või ajakirjas. Ja joomine ei ole kindlasti puhkus! Praegu olen viimastel nädalatel vähe mandril aelenud, pigem merel, saartel, taevas ja mujal ning kui Eestisse või netti satun, siis olen jälle töötanud natuke ja nii see suvi läheb. Vähemasti loen natuke raamatuid. Mingis mõttes on vist igav olnud, kuna blogis avaldamisväärt materjali on kuidagi vähe või on see kuidagi delikaatne; või mis loogilisim - ma lihtsalt ei viitsi. Nagu töödki teha. Mis ei tähenda ikkagi, et see oleks puhkus.
- Kuradi Twitter. Distsiplineerib sõnu valima ja olen kõigile senistele tõrgetele vaatamata nüüd teda isegi kasutama hakanud. Blog kannatab selgelt. Ei pruugi olla halb areng. Vähemasti peegeldub Twitter Facebookis. Jälgige... kusagilt, ku tahte.
- Plasma. Pidin rõõmust üle parda hüppama, kui esbal helistati ja küsiti, kas ma juba igatsen nende järele? Täna käisingi, ärge muretsege, seekord pilte ei teinud. Leidsime nats parema veeni ja sain nagu miška 48 minutit õndsalt ühe käega "Krokodilli" lugeda ning mõtiskleda, kui palju akna all pikutanud kena poiss täpselt tervise-ankeedis valetas. Aga noh, ma pole ka oma gaydarit pärast nelja päeva Rootsis veel rekalibreerinud.
- Laulupidu. Kogu isamaalisusele vaatamata võin ma suht vabalt rünnata kas või meie oma lipu vardaga järgmist inimest, kes nuuksatab kusagil reaalsuses "tuule suund on nord". (Sama lubas Samost teha suitsuanduri mainijatega.) Kusagil on ju piir, aga ilmselgelt pole see eestlaslik. Vähemalt oli tantsupidu kõvasti rajum kui laulukas (teine päev, ma esimesel olin kahjuks ühest koomast väljumas ja Morrissey omasse vajumas).
- Suvi. Ma ei ole puhkusel. Ma ei ole vist kunagi puhkusel, sest viimased viis-kuus aastat on ka pea iga reis lõpuks töö, kuna ma lihtsalt pean neist kirjutama ja pilte tegema, siin või ajakirjas. Ja joomine ei ole kindlasti puhkus! Praegu olen viimastel nädalatel vähe mandril aelenud, pigem merel, saartel, taevas ja mujal ning kui Eestisse või netti satun, siis olen jälle töötanud natuke ja nii see suvi läheb. Vähemasti loen natuke raamatuid. Mingis mõttes on vist igav olnud, kuna blogis avaldamisväärt materjali on kuidagi vähe või on see kuidagi delikaatne; või mis loogilisim - ma lihtsalt ei viitsi. Nagu töödki teha. Mis ei tähenda ikkagi, et see oleks puhkus.
- Kuradi Twitter. Distsiplineerib sõnu valima ja olen kõigile senistele tõrgetele vaatamata nüüd teda isegi kasutama hakanud. Blog kannatab selgelt. Ei pruugi olla halb areng. Vähemasti peegeldub Twitter Facebookis. Jälgige... kusagilt, ku tahte.
- Plasma. Pidin rõõmust üle parda hüppama, kui esbal helistati ja küsiti, kas ma juba igatsen nende järele? Täna käisingi, ärge muretsege, seekord pilte ei teinud. Leidsime nats parema veeni ja sain nagu miška 48 minutit õndsalt ühe käega "Krokodilli" lugeda ning mõtiskleda, kui palju akna all pikutanud kena poiss täpselt tervise-ankeedis valetas. Aga noh, ma pole ka oma gaydarit pärast nelja päeva Rootsis veel rekalibreerinud.
- Laulupidu. Kogu isamaalisusele vaatamata võin ma suht vabalt rünnata kas või meie oma lipu vardaga järgmist inimest, kes nuuksatab kusagil reaalsuses "tuule suund on nord". (Sama lubas Samost teha suitsuanduri mainijatega.) Kusagil on ju piir, aga ilmselgelt pole see eestlaslik. Vähemalt oli tantsupidu kõvasti rajum kui laulukas (teine päev, ma esimesel olin kahjuks ühest koomast väljumas ja Morrissey omasse vajumas).
Näe, ei viitsigi rohkem praegu.
kolmapäev, juuli 01, 2009
Plasmatöötu
Järgneb pikk ja nukker eepos sellest, kuidas mu rõõmsalt alanud plasmadoonorikarjäär armutu lõpu sai. Sisemonoloogide ja vere(komponentide) pelgajatel palun mitte lugeda.
Nii. Läksin mina paari nädala eest suure elevusega elu esimesele plasmafereesile. Napaka nimega Doonorifoorum on ju kena, ei ole üldse haigemaja moodi, soe, nagu sõbralik kontor, värvid, mis pole roheline ja valge, toores betoonlagi, arvutid. Isegi see ankeet, kus uuritakse mu reisimuljeid, keharõngaid ja seksielu pikantsemaid osi, oli e-täitmiseks viidud! Laud nr 11. Mul käib kähku, ma tean, palju ma siin ja seal valetada võin (paraka-ibuka kasutamise hiljutisuse osas siis, mis te mõtlesite?!) ja kui turvalistel välismaadel käind olen. Salvesta.
Arstitädi juurde jõudnud käratas see aga kohe „Paberid!“. Hui paberid, mõtlesin. Ah õigus, mõtles tädi. Ta alles kolis sinna Majast. Maja on Ädala tänava keskus. Vabandas ja hakkas kompuutima. Sealt läks kõik veel suurema raginaga allamäge. Istusin ja passisin, kuulates tavapärast keskeealise naisarvutikasutaja undamist, kuidas raalid on kõige süüdi, mis meie ühiskonnas halvasti on ja vanasti (st Ädalas) oli kõik parem. Seinad valgemad, veri punasem ja see värk.
Mul hakkas igav, ja siis läksin närvi, kui juba tükk aega oli seal ringi lärmanud ja „abistanud“ üks aktiivne moor, kes arvas tundvat probleemi läbi ja lõhki. Teate küll, selline tüüpiline „kui esimese vajutamisega ikoonile/nupule midagi ei juhtu, vajuta veel 10x ja hästi kiiresti“. Siis võtsin kontrolli arstidelt üle ja seadistasin natuke ise nende printerit. Kusagil sai ka mu enda mõistus otsa ja istusin jälle maha. Printisime, mis saime, muidugi samad paberid, mis varem, nii et avvutist pold rohkem kasu kui aint isikukaarti pole enam. Neid oli nõristamise ajal hea lugeda muidu, palju hemokas on varem old jne.
Siis läks veel keerulisemaks. Lõputu paberitega vehkimine, kahtlustamine, et ma olen tegelikult endine trombotsüüdidoonor, vaidlemine, kas õigus on pabereil või avvutitel jne. Istusin maha ja lugesin lehte natuke, olles mitu korda üriatanud tõestada, et ma ei ole enam labane täisveredoonor, aga väärtuslik plasmaõnnistus kogu maailmale! Sittagi.
Lõpuks lükati mind lauale ja siis hakkas alles tõeline õudus. Ma ootasin kõige rohkem, et mulle tsentrifuug veeni lükataks, aga kaks vene tibensit, üks asjalik ja teine kena, pidasid mu veene täiesti kõlbmatuiks. Saate aru! Ma mõistan üldiselt paljut, või vähemalt aktsepteerin, kui ka parasjagu ei austa. Noh, näiteks kui öeldakse, et ma olen munn; või ei „mu härra, mis tore väike asjandus teil siin kõlgub“; või elaks isegi üle mingi sada korda kuuldud vaimukuse juuksepiiri teemal, aga et mu veenid pole piisavalt laiad – no raisk.
Seal ma vedelesin jõuetult siis hea veerand tundi, 3-4 kitlit mu käsivarsi uurimas ja omavahel vaidlemas. Ma ei vaata ka ise kunagi oma veene enam sama pilguga, ausalt. Varemmainitud duracelli-proua üritas mind lõpuks tavalisele vereimule kupatada, aga juhtisin tohtriärra (tal olid väiksed vurrud mu meelest) tähelepanu, et mul pole veel kaht kuud eelmisest möödas (plasmat võib pea 2 nd tagant anda). Naised laiutasid jälle käsi ja sosistasid omavahel, mind vargsi piiludes, nagu mul oleks aids või vähemasti ajukasvaja, mida ei tohi minusugusele labiilikule öelda. Parem on omaksed ära oodata. Lisaks oli mingi informed consent jäänud realiseerimata, kusagile allkiri andmata ja arstimammi käis küsis KOLM halastamatut korda vahepeal, kui palju ma kaalun. See tundus juba vandenõuna või mingi krdi skaiplussi helistamis-naljana, nagu poleks keegi kunagi tahtki mind tegelt sinna.
Akna all toolis sai kahvatu tütarlaps sama ilustamata kuulda, et vereandmine ei ole ilmselgelt tema jaoks, kui tal isegi sõrmeotsatorke peale pilt eest kaob.
Halasin lõpuks üsna kirgliselt, et mis faking mõttes, ma olen mannergute viisi verd and ja nüüd öeldakse, et see kõlbab ainult sigadele, kuna mul on kell faktor positiivne?! Seepeale sain Ädalast hoopis vastupidist tõestava loengu, et midagi ei visata minema, vaid nüüd võib meestele ja vanadele naistele ka kelli kanda ja kõik on tšill. Teand, kumba uskuda, ja otsustasin lihtsalt manguda, et paaa-luun proovime vähemalt! Üks tšikk jäi pika hambaga nõusse ja kinnitas, et ma jään elama ja masinat ära rikkuda ei saa.
Alles siis kui nõel sees oli, rahunesin lõpuks maha – mu plasmadoonori karjäär ei katkenud vähemalt enne katseaega. Aga oi see oli lahe masin. Tõmbas mult mingi pool litra verd välja, vedrutas tsentrifuugis plasma eraldi kotti ja peksis ülejäänu tagasi. Tunda pold mitte midagi ja käsi ei surd üldse ära nagu tavalise žguti all. Ja nii mingi neli korda, kokku luristati kaks liitrit verd välja ja saadi 650 ml plasmat. Ma lõpuni kindel pole, sest väike keelebarjäär võitis ja füsioloogilise lahuse ning koagulantide kogused jäid hämaraks.
Igatahes verd tuli vastupidiselt ootustele korralikult, vaid paar korda iga tsükli ajal pidin pallikest pressima, kui vool rauges. Tibi vahepeal julgustas, et muidugi saan edaspidi nüüd ka plasmadoonor olla, aga see osutus harilikuks halastusseksiks. Lõpuks avaldati mulle tõde, et veenid on ikka ebapiisavad ja kui sealt saab ka mingi hulga kordi kätte, kaob see soon lihtsalt ära ja võta... näpust. Tunne oli, nagu öeldaks mu surmaaeg, ehk siis peagu mitu plasmadoosi ma saan anda, kuni see oja täiesti kuivaks jääb.
Olin kurb, ent väsimatu. Pidasin vapralt ära tavapäraselt järgnenud vaidluse, kus mina ei tahtnud pakki ja nemad üritasid iga sokki ja pastakat ükshaaval mulle maha parseldada. Pääsesin puhtalt, st pakita.
Mis nüüd edasi saab ja millal, pole aimugi. Kust ma veene laiendada saaks, ei osanud nad öelda. Veenilaiend, olgu protokolli huvides öeldud, ei ole päris see asi.
Kokkuvõtteks – nagu oleks ära koondatud, siuke tunne on. Aga noh, avastades juunis oma väikeettevõttes lõpuks kolmekordse käibelanguse võrreldes kuue kuu taguse ajaga ning esmakordselt puhta kahjumi, umbes nii ongi.
Nii. Läksin mina paari nädala eest suure elevusega elu esimesele plasmafereesile. Napaka nimega Doonorifoorum on ju kena, ei ole üldse haigemaja moodi, soe, nagu sõbralik kontor, värvid, mis pole roheline ja valge, toores betoonlagi, arvutid. Isegi see ankeet, kus uuritakse mu reisimuljeid, keharõngaid ja seksielu pikantsemaid osi, oli e-täitmiseks viidud! Laud nr 11. Mul käib kähku, ma tean, palju ma siin ja seal valetada võin (paraka-ibuka kasutamise hiljutisuse osas siis, mis te mõtlesite?!) ja kui turvalistel välismaadel käind olen. Salvesta.Arstitädi juurde jõudnud käratas see aga kohe „Paberid!“. Hui paberid, mõtlesin. Ah õigus, mõtles tädi. Ta alles kolis sinna Majast. Maja on Ädala tänava keskus. Vabandas ja hakkas kompuutima. Sealt läks kõik veel suurema raginaga allamäge. Istusin ja passisin, kuulates tavapärast keskeealise naisarvutikasutaja undamist, kuidas raalid on kõige süüdi, mis meie ühiskonnas halvasti on ja vanasti (st Ädalas) oli kõik parem. Seinad valgemad, veri punasem ja see värk.
Mul hakkas igav, ja siis läksin närvi, kui juba tükk aega oli seal ringi lärmanud ja „abistanud“ üks aktiivne moor, kes arvas tundvat probleemi läbi ja lõhki. Teate küll, selline tüüpiline „kui esimese vajutamisega ikoonile/nupule midagi ei juhtu, vajuta veel 10x ja hästi kiiresti“. Siis võtsin kontrolli arstidelt üle ja seadistasin natuke ise nende printerit. Kusagil sai ka mu enda mõistus otsa ja istusin jälle maha. Printisime, mis saime, muidugi samad paberid, mis varem, nii et avvutist pold rohkem kasu kui aint isikukaarti pole enam. Neid oli nõristamise ajal hea lugeda muidu, palju hemokas on varem old jne.
Siis läks veel keerulisemaks. Lõputu paberitega vehkimine, kahtlustamine, et ma olen tegelikult endine trombotsüüdidoonor, vaidlemine, kas õigus on pabereil või avvutitel jne. Istusin maha ja lugesin lehte natuke, olles mitu korda üriatanud tõestada, et ma ei ole enam labane täisveredoonor, aga väärtuslik plasmaõnnistus kogu maailmale! Sittagi.
Lõpuks lükati mind lauale ja siis hakkas alles tõeline õudus. Ma ootasin kõige rohkem, et mulle tsentrifuug veeni lükataks, aga kaks vene tibensit, üks asjalik ja teine kena, pidasid mu veene täiesti kõlbmatuiks. Saate aru! Ma mõistan üldiselt paljut, või vähemalt aktsepteerin, kui ka parasjagu ei austa. Noh, näiteks kui öeldakse, et ma olen munn; või ei „mu härra, mis tore väike asjandus teil siin kõlgub“; või elaks isegi üle mingi sada korda kuuldud vaimukuse juuksepiiri teemal, aga et mu veenid pole piisavalt laiad – no raisk.Seal ma vedelesin jõuetult siis hea veerand tundi, 3-4 kitlit mu käsivarsi uurimas ja omavahel vaidlemas. Ma ei vaata ka ise kunagi oma veene enam sama pilguga, ausalt. Varemmainitud duracelli-proua üritas mind lõpuks tavalisele vereimule kupatada, aga juhtisin tohtriärra (tal olid väiksed vurrud mu meelest) tähelepanu, et mul pole veel kaht kuud eelmisest möödas (plasmat võib pea 2 nd tagant anda). Naised laiutasid jälle käsi ja sosistasid omavahel, mind vargsi piiludes, nagu mul oleks aids või vähemasti ajukasvaja, mida ei tohi minusugusele labiilikule öelda. Parem on omaksed ära oodata. Lisaks oli mingi informed consent jäänud realiseerimata, kusagile allkiri andmata ja arstimammi käis küsis KOLM halastamatut korda vahepeal, kui palju ma kaalun. See tundus juba vandenõuna või mingi krdi skaiplussi helistamis-naljana, nagu poleks keegi kunagi tahtki mind tegelt sinna.
Akna all toolis sai kahvatu tütarlaps sama ilustamata kuulda, et vereandmine ei ole ilmselgelt tema jaoks, kui tal isegi sõrmeotsatorke peale pilt eest kaob.
Halasin lõpuks üsna kirgliselt, et mis faking mõttes, ma olen mannergute viisi verd and ja nüüd öeldakse, et see kõlbab ainult sigadele, kuna mul on kell faktor positiivne?! Seepeale sain Ädalast hoopis vastupidist tõestava loengu, et midagi ei visata minema, vaid nüüd võib meestele ja vanadele naistele ka kelli kanda ja kõik on tšill. Teand, kumba uskuda, ja otsustasin lihtsalt manguda, et paaa-luun proovime vähemalt! Üks tšikk jäi pika hambaga nõusse ja kinnitas, et ma jään elama ja masinat ära rikkuda ei saa.
Alles siis kui nõel sees oli, rahunesin lõpuks maha – mu plasmadoonori karjäär ei katkenud vähemalt enne katseaega. Aga oi see oli lahe masin. Tõmbas mult mingi pool litra verd välja, vedrutas tsentrifuugis plasma eraldi kotti ja peksis ülejäänu tagasi. Tunda pold mitte midagi ja käsi ei surd üldse ära nagu tavalise žguti all. Ja nii mingi neli korda, kokku luristati kaks liitrit verd välja ja saadi 650 ml plasmat. Ma lõpuni kindel pole, sest väike keelebarjäär võitis ja füsioloogilise lahuse ning koagulantide kogused jäid hämaraks.
Igatahes verd tuli vastupidiselt ootustele korralikult, vaid paar korda iga tsükli ajal pidin pallikest pressima, kui vool rauges. Tibi vahepeal julgustas, et muidugi saan edaspidi nüüd ka plasmadoonor olla, aga see osutus harilikuks halastusseksiks. Lõpuks avaldati mulle tõde, et veenid on ikka ebapiisavad ja kui sealt saab ka mingi hulga kordi kätte, kaob see soon lihtsalt ära ja võta... näpust. Tunne oli, nagu öeldaks mu surmaaeg, ehk siis peagu mitu plasmadoosi ma saan anda, kuni see oja täiesti kuivaks jääb.
Olin kurb, ent väsimatu. Pidasin vapralt ära tavapäraselt järgnenud vaidluse, kus mina ei tahtnud pakki ja nemad üritasid iga sokki ja pastakat ükshaaval mulle maha parseldada. Pääsesin puhtalt, st pakita.
Mis nüüd edasi saab ja millal, pole aimugi. Kust ma veene laiendada saaks, ei osanud nad öelda. Veenilaiend, olgu protokolli huvides öeldud, ei ole päris see asi.
Kokkuvõtteks – nagu oleks ära koondatud, siuke tunne on. Aga noh, avastades juunis oma väikeettevõttes lõpuks kolmekordse käibelanguse võrreldes kuue kuu taguse ajaga ning esmakordselt puhta kahjumi, umbes nii ongi.
Tellimine:
Postitused (Atom)