esmaspäev, august 31, 2009

Korter

Nüüd on siis veel üks koht, mis nõuab lisaks Juuksurile tükki seletamist, kus sa päriselt oled. Keegi Kontor on ikka mõnele trahterile nimeks pannud?

A viidung on neil keskmisest armsam, sisaldamata, tõsi, kõiki algdokumendi rekvisiite:

Posted by Picasa

kolmapäev, august 26, 2009

päeva pressiteade

Ikka jõhkralt taustainfot või LSDd on vaja, et sellest midagigi sotti saada. Kui raske on kohe teatesse "täpsem info" panna?!

Sadamaseadust muudeti keset kohtuvaidlusi
Käesoleva aasta juunis muudeti põhjalikult Sadamaseadust ja selle katte varjus ka Meresõiduohutuse seadust. Nende muudatuste tulemusena sai Veeteede Amet lõpuks teada mis on veetee.

Ühtlasi kaotati sadamatele sadamapassi nõue, mis muutis võimalikuks suvehooajal avada nii mõnigi väikesadam, mille sadamapassi kinnitamisega Veeteede Amet ning Majandus- ja Kommunikatsiooniministeerium pahatahtlikult venitasid.

Nii Sadamaseadust kui ka Meresõiduohutuse seadust muudeti Veeteede Ameti initsiatiivil ja keset käimasolevaid kohtuvaidlusi, et amet neis vaidlustes kaotajaks ei osutuks. Vaieldi veetee mõiste üle, mis seadustes seni puudus.

Vt. Sadamaseadus https://www.riigiteataja.ee/ert/act.jsp?id=13196603
Meresõiduohutuse seadus https://www.riigiteataja.ee/ert/act.jsp?id=13198714

Täpsem info:
Pressiteenistus
Info Ettevõtete Grupp
Kontakt, tel: 50 67 262
E-kiri: press@ieg.ee

ateljee

Seda oktoobris veel tegutsenud asutust unustasin kahjuks kalarannas kontrollida. A meenus, et pilt sai tehtud ja kellegagi personalist värvikas vestlus peetud, mida ei saanud toona üles tähendatud ja sinna ta kadus. Nõme.
Igatahes - aasta eest oli ikka veel kohti! Praegu, nagu Pann täna kinust kodo jalutades märkis, tekib üha juurde asutusi nimega Äripind.

kas elu on paremaks läinud? st üldse võimalus jäänud?

Ahjaa, seda mullu suve viimasel päeval Panniga ringi vändates leitud krafiiti Patarei vangla postil enam ei olnud sel pühabal! Lihtsalt kogu kultuurikiht oli hävitatud ja müür ühtlaselt kreemjas. Nõme.

Posted by Picasa

esmaspäev, august 24, 2009

District 9

Aru ja Maisi nurk tegelt.
Huvitav on see, et üleeile oli joonistus mu meelest must, tänaseks juba kuldne. Keegi on projektirahad taha saand või kuidas seda öeldaksegi.
Posted by Picasa

põhjus paanikaks

Jaani kiriku juures olev putka otsustas selle hurmava juhendi lausa klientidele üles panna.


Eelviimane lause jätab küll otsad lahti, et millega seonduvalt siis ON paanikaks põhjust?
Posted by Picasa

laupäev, august 22, 2009

fuck-on-fuck-off

Oh Türi-Türikest. Käisivad siis vanemad külas. Ma tõesti ei tea, miks. Enne pole juhtund. Ähvardasid isegi kaheks ööks jääda, õnneks ei jäänud. Mul olla väiksed padjad ja liiga libe voodipesu.

Aga nad suutsid mind üllatada. Esiteks oli õhtu oodatust lõbusam, kuna ema laksis kuubat vabastada, isa laksis emat (et saaks rahus naiste kettaheidet jälgida ("emotsiooni pärast", vabandas isa alavaliku absoluutset perverssust)), mina laksisin õlut ja pauside ajal töötasid nad üksipulgi mu korterit läbi, isegi laual vedelend hunniku plastikkaarte. Muuhulgas said teada, mis on Cargobus.

Suurim üllatus oli Tallinn, nii neile kui mulle nende retseptsioon. Ja see, et 8 aeg omikul ajasid nad mind juba üles. Kõmpisime siis mintsast läbi Kalamaja kutukapargi lennusadamasse, sealt turnisime patarei ümbert kalaranda ja siis Rotermanni kvartalisse, kuhu ma muuhulgas oktoobris oma kontori kolin.

Nad polnud üheski neist kunagi käind ja selgus, et isegi Viru keskuses aint ühe korra! Isa küll mäletas lennusadama kõrval kunagi oma laeva remontimist ja kus kalasadamas valvuriputka ja kus mingi teine militaarhoone asus; rääkimata meremuuseumis vabalt kuulipildujate tüüpide puistamisest, mida ta seal nägi ja millega kunagi lasknud on. Aga see oli ammu, sest pärast minu laekumist ta väga merel ei käinud enam.

Näitasin Nõelasilma (videot ei viitsind nad vaadata muidugi) ja Harju mäe triibulisi pinke, misukesi polnud nad varem kohanud, isa meenutas, kuidas kooli (tänane TIK vist) aknast paistis omal ajal Nigulistele uue tornikiivri paigaldamine. Isa-poega lätlasi olla seda teinud, kohalikud ei osanuvat vms.

Läbivalt imestasid nad, et igasugused pingid ja elektroonilised tablood ja peldikud kõik terved olid. Neil on väga tugev arusaam et Tallinnas lõhutakse KÕIK ära ja esimese asjana mintsa jõudes tahtsid nad näha, kust aknast röövlid sisse tulid ja uinudes olid mu arust päris kindlad, et hommikuks on madrats alt läinud.

Ma ise avastasin enda juures läbivalt Kuuskemaa, et rääkisin neile nii Kalamajas kui mujal, mis selles ja teises majas kunagi asus. Kusjuures ajast tükk maad enne neid. Ei tea, kust need faktid tulid üldse, ma olen väga sita mäluga üldiselt.

Aga edasi, meie uue sõja ja rahu platsi peale (ja alla, ema peldikusse ning me isaga parklas müüre uurima) ning tegime Kultases ühe õlle (teenindus oli nii aeglane, et rohkemaks pold mahti). Sambast ei osanud nad midagi arvata peale tüüpilise "ma arvasin, et ta on suurem", ema avastas vahepeal, et president peab läheduses kõnet ja oli õnnelik, et tähtsa mehe ära nägi. Isa torises, et nad on korra juba näinud kunagi presidenti, aga oli rõõmus, et hõõgveinikoht ja Varblane veel eksisteerivad tema noorusajast.

Tagasi jalutasime Vene tänavalt, kus isa lubas näidata oma kunagist ühikat, mis osutus tänaseks VHKks, kirus maja ees peetud kahetunniseid vahte, mis seisnesid sirge seljaga päikesesse vahtimises ning kirjeldas, kuidas üle kolmemeetrise aia maja tagant hüppesse sai. Ma tutvustasin muid maamärke nagu Meistrite hoov, Levikas, Hunt ja Juuksur, (vahepeal sain teada, et Vanalinnas on Aida tn) ning lõpuks vahtisime Tornide väljakul aedu ning üritasin taas tulutult Nunne otsas peldikusse sisse pääseda (see pole mitte kunagi õnnestund). Pidime Balta alla lõpuks minema isaga. Seal pold midagi muutnud, kassamutt ei osand isegi kaheni lugeda eesti keeles ja ma pidin talle jõuga 6 krooni toppima.

Ema töötas süstemaatiliselt kogu balta turu veel läbi, me tegime isaga suitsu. Lõpuks tõdesid vanad, et näe, nad pole Tallinnast mitte midagi pärast oma kooliaastaid näind. Käivad aint Ülemiste ja Rocca keskuses ning vsjo. Õnneks v kahjuks hakkasid järgmise aasta plaani visandama juba. Siis peaks mingi otsa tuuribussiga tegema ilmselt, kuigi see on nende arust arvatavasti 20x liiga kallis.

Kokkuvõttes on see aga ikka üsna jube mu arust, et on inimesi, kes ei käi eriti Tallinnast väljas, on neid, kes ei käi põhimõtteliselt pealinnas, ja siis neid, kes käivad siin aint linnaserval poes. Väike lootus on, et moor hakkab nüüd äkki ka Balta turul käima, kuigi sellega seonduvad kaks ohtu: ta tuleb mulle sagemini külla ning et ta ostab omale sealt riideid ja kosmeetikat.

Veel jubedam on aint see, kuidas "Tallinn ehitab". Mida kõigi nende skvääride ja muude kimääride (ja ikka ka väga teretulnud tee-ehituste) kõrval on Tallinnas ikkagi viimase 20 a jooksul tehtud, et mere ääres toredam oleks või et seal üldse rohkem olla saaks? Mul ei tule nagu midagi meelde peale nüüdse Stromka ühendamise Kakumäe teega ja võibolla mõne rattateejupi uuendamise Pirta pool. Kogu aeg jauratakse, et linn tuleb merele avada, aga et mitte ÜHTEGI lõiku ei tule pähe, kus seda üldse alustatudki on, ehmatas ikka sita keema.

PS Sügisööd teavitasid mind oma olemasolust sellega, et kurk valutab. Mis tähendab, et täna õhtul on paras aeg sõita jälle kaks tundi linnast eemale ja seekord Pärnu taga taas esmasba omikuni lulli lüüa.

PPS Neljabase pulma parim osa Haanjas oli akna taga piiluvate kohalike kontvõõra-kandidaatidega jutu ajamine. Teenisid ämmadelt-äiadelt ja teistelt oi-oi-oidelt kurje pilke läbi klaasi, aga mu arust oli lõbus ja sisse nad ei tikkund. "Inimesed paistavad ju nii kained siin". Isegi aru sain neist, imestasin. Vanaema kasutas vist hulka Võru kandi sõnu. Nii bondima ei söandand hakata siiski, et nende veel lämmisse suitsusauna ja partsisupile minna vaatamata korduvatele kutsetele. Ehk järgmine kord, sest traditsioonilised pulmad ei hakka mulle kunagi meeldima. Mitte kunagi.

pühapäev, august 16, 2009

luck'n'fuck

Ma saan aru (sünni)horoskoopidest, nagu päriselt, ses mõttes, et statistikal põhinevad eeldused, mis mu elu mõjutada võivad. Ma ei saa aga aru igast isiksusetestidest, õieti, kellele need mõeldud on. Inimesed ei tea ikka üldse midagi enda kohta? Ma saan küll alati väga oodatud tulemused.

Nt sai kusagil Horvaatias pistetud käsi mingisse masinasse, mis paari kõšsi eest rääkis.. tundub, et peamiselt seksuaalelust:


K luges ja ohkas, et olen küll mina.

Täna tegin ühe ka näoraamatus (ehk bukfeisis nagu üks keskealisem kolleeg üksba ütles):

result: ENTJ (Extraversion, iNtuition, Thinking, Judgment)!
You are frank, decisive, and assume leadership readily. You quickly see illogical and inefficient procedures and policies, and develop and implement comprehensive systems to solve organizational problems. You enjoy long-term planning and goal setting. You are usually well informed, well read, enjoy expanding your knowledge and passing it on to others. You are forceful in presenting your ideas. Famous people with your same ENTJ personality include: Franklin D. Roosevelt , Harrison Ford, Steve Martin, Whoopi Goldberg, Sigourney Weaver, Margaret Thatcher, Al Gore, David Letterman and Jim Carrey.

Peaksin Steve Martinist paremini arvama hakkama nüüd? Ikkagi hingesemu. Jagasin igaks juhuks ära neile, kes mind äkki ei tunne. Lugege, 78% tõde.

See test võiks tegelt öelda, kes voodis mulle sarnased on kuulsatest inimestest, et kellega tasuks üritada või nii, aga siis peaks valik laiem olema kui vanad või surnud inimesed.

Teine variant on, et minuvanustel kuulsustel polegi veel isiksust...

laupäev, august 15, 2009

Dekaadi nüriduspreemia laureaat


15.08.2009, Postimees

Labased laulud

Lauljaid ja bände tekib tänapäeval nagu seeni pärast vihma. Sellega on ka laulud muutunud labaseks, neil ei ole meeldivaid sõnu ega viise. Kes on muusikaga kokku puutunud, see on märganud, et mõnel mängijal on kitarr nagu malakas käes, sellega vehitakse rohkem üles-alla kui keeltel mängitakse. ENSV ajal toimusid ansamblite ülevaatused, nende järgi anti ka vastavad esinemise kategooriad. Ka praegu tuleks selliseid nõudeid rakendada.

Heal muusikalisel tasemel olid ja on Suveniir, Kukerpillid ja Rock Hotel. Tänapäeva muusika on selline, et selles on kolm kitarri, trummipõrin ja kiunuv laulja. Laulu ei laulda, see on nagu raamatu lugemine, tantsida selle järgi ei saa.

Ei usu, et estraadimuusika hääbub. Teist Toomas Anni taolist laulumeest ei ole silmapiiril näha. Siiski – Jaan Tätte tõmbab paadimootori nööri ja kutsub Udupasuna kontserdile!

Aleksander Kõrgesaar,
Jõgevamaa

16.09.2005, Päevaleht

Kolm kitarri ja kiunuv laulja

Tänapäeval kerkib lauljaid ja bände nagu seeni pärast vihma. Sellega on laulud labaseks muutunud, neil ei ole meeldivaid sõnu ega viise.
Kes on muusikaga kokku puutunud, see on märganud, et mõnel mängijal on kitarr käes nagu malakas, millega vehitakse rohkem üles ja alla kui keeltel mängitakse.

Eesti NSV ajal oli kultuuriministeeriumis paika pandud, milliseid laule võib laulda. Toimusid ansamblite ülevaatused, nende järgi anti ka vastavad esinemiste kategooriad. Ka praegu tuleks neid nõudeid rakendada.

Tänapäeval on heal muusikalisel tasemel ansamblid Suveniir, Kukerpillid ja Rock-Hotel. Nende muusika on meeldiv ja mahe. Selle järgi saab suurepäraselt tantsida. Tavaliselt on noorte muusika selline, et selles on kolm kitarri, trummide põrin ja kiunuv laulja. Keskealised vajavad mahedat muusikat ja sarmikaid laule.

Aleksander Kõrgesaar, pilli-, laulu- ja tantsumees Vaiatu külast

25.04.2005, Päevaleht

Muusika pole lörtsimiseks

Vaatan lauljaid ja pean tõdema, et nad ei oska korrektselt riietuda. Sellele ei pöörata tähelepanu. Televisiooni tullakse esinema vanades katkistes pükstes, millest lausa põlved välja paistavad.

Ansamblitel on kujunenud mingi labane muusikastiil, nagu kass keksiks klaveril. Laulu ei laulda, vaid see on nagu raamatu lugemine. Öeldakse, et selline sobib tänapäeva noortele hästi. Kes ei oska muusikat hinnata ja kultuurselt tantsida, sellele sobibki see muusika suurepäraselt.

Ei taha kuidagi uskuda, et estraadimuusika ja lustakad laulud on kadunud. Usun, et need kõlavad paljudes Eestimaa paikades, sest keskealine põlvkond vajab mahedat muusikat ja sarmikaid laule.

Aleksander Kõrgesaar, Vaiatu küla

05.11.2004, Õhtuleht

Lauljate ülevaatused tagasi!

Kui tahame, et noorte muusikakultuur läheks paremuse poole, tuleks neile ülevaatusi korraldada. Nõrga tasemega bänd võib esineda ainult oma rahvamajas ja vaid hea tasemega televisioonis.
Mõnel mängijal on kitarr nagu malakas käes, sellega vehitakse üles-alla. Eesti NSV ajal oli kultuuriministeerium paika pannud, millist muusikat võis laulda. Toimusid ülevaatused, anti kategooriaid. Ka praegu võiks neid nõudeid kasutama hakata.

Häid ansambleid on tänapäeval vähe: Suveniir, Consilium, Kukerpillid. Nende muusika on meeldiv ja mahe. Selle järgi saab tantsida.

Tavaliselt on nii, et kolm kitarri, trummide põrin ja nende seas hädine, kiunuv laulja – selline ongi meie muusikakultuur. Esinejad peaksid olema korrektselt riietatud, laulul olema meeldivad sõnad ja viis. Aga nendele ei pöörata kahjuks tähelepanu.

Keskealine põlvkond vajab mahedat muusikat ja sarmikaid laule.

Aleksander Kõrgesaar, laulu- ja tantsumees

8.01.2000, Postimees

Muusika jätab soovida

Praegu toimuvad eesti kergemuusikas seletamatud protsessid. Silmapiiril ei ole ühtegi noort, kel oleks meeldiv hääl ja võiks loota, et temast saab populaarne laulja. Kui mikrofon ja võimendus ära võtta, siis tuleks enamikul lauljatel laulmisega hüvasti jätta.

Olen vaadanud laulusaadet "7 vaprat". Mulle näib, et seal on rohkem noorte koht, kus nad end näidata saavad. Et nii suure avalikkuse ette minna, peaksid noortel olema soengud korras ja riietus korrektne. Paraku tullakse esinema katkiste pükstega, lausa põlved paistavad välja. Kultuurne noormees ei julgeks nii sõbra poole küllagi minna, saati siis televisiooni esinema.

Kurb on seegi, et algajad lauljad on ära unustanud head eestikeelsed laulud. Ega nendest puudu ole, aga neid ei taheta lihtsalt laulda. Eestlane peaks siiski austama oma rahvast ja eesti keelt.

Kui tahame, et meie noorte muusikakultuur läheks paremuse poole, tuleks seadusi muuta. Ei tohiks lubada publiku ette ebakorrektselt riietatud ja sassis pikkade juustega noormehi. Praegu labastatakse sellega muusikakultuuri.

On küsitav, kas sellist muusikat on üldse vaja. See ei kõlba kuulamiseks ega tantsimiseks.

ALEKSANDER KÕRGESAAR, Jõgevamaa


Kusjuures Leedus läheks selle viljaka taadi ettepanekud ilmselt läbi.