Oleme aastaid 2-3 sõbraga vahetanud regulaarselt naljakaid päris nimesid ja kusagil on need netiski reas, aga uueks hasardiks saavad, tundub, ametiga seotud nimeleiud.
Vanast ajast on juba meeles õilis politseinik Tarmo Miilits, mõne aja eest registreerisin Põllumajandustootjate Keskliidu juhi nime Üllas Hunt, üleeile oli telekas Väinamere Liinide teenindusjuht Anu Hiiuväin ja täna otsis V lõpuks netist üles kunagi K mainitud nime, mida keegi ei uskunud – Lääne-Tallinna Keskhaigla günekoloogi Ksenja Buts.
Loodan, et ARKi eksjuht Eero Till on mingi uue ja legaalsema pornoäri avanud, aga kinnitust sellele ei leidnud.
Ootan lisa!
---
Täiendusi: R imestas, kuidas ma pole raadiomajas kunagi näinud fonoteegi juhataja nime Heli Pikk (...vita brevis?). Endale meenus, et Saaremaal juhtis vahepeal ka raadiot Heli Salong. R lisas veel seenior-arhitekti Maja Niisuke. K läks kõrgemasse meta-sünonüümiasse ja viitas konnamini kalandusosakonna funktsionärile Robert Aps, aga vat ei tea, kui palju nimeväärilisi kalu härra oma töös teinud on. Ja Jüri Liim olla kolmanda allika väitel kõige kleepuvam inimene, keda ta teab.
---
Veel: P-karu leidis "Pedagogicumi juhiks saab Margus Pedaste", T meenutas, et mul endal oli kunagi ju arst dr Veri ning ametiga mitte niivõrd seonduv, aga siiski ilmselge, millisesse surma sureb üksba VHKs plakatilt leitud helikunstnik Kain Abel.
laupäev, jaanuar 31, 2009
neljapäev, jaanuar 08, 2009
minu aasta ehk keskeakriis
Jube-lõbus aasta oli, mille mitmed märgid näitasid selgelt keskeakriisi. Joonud olen ma viimased 10 aastat nagunii üsna tööstuslikes kogustes, valusamad narkokogemused jäid 90ndate Tartusse, aga nüüd on mingeid raskestiseletatavaid rumalusi hakanud toimuma. Lubage ma paljastan, mida mäletan, kui te juba küsisite.
1. Ostsin alakatele alksi. See juhtus vist mai alguses Prahas, kus ma läksin univermagi hambaharja ostma ja kassas pöördus mu ees old õnnetu põrsaplika ümber pööras ja küsis midagi. Vastasin vist inglise või isegi eesti keeles, et ei saa õnneks midagi aru, kui ette lükati juba palju kenam tšikk, kes peagu sama kenas ikeeles küsis, kas ma võiks neile pudeli vahuveini osta. Mingi tavalise seletusega "HOMME saan 18!" Segaduses olin miskipärast nõus, kuigi Eestis mai tee kunagi midagi sellist. Kuidagi tekkis sekundi pärast lindile veel teinegi suur pudel, mulle täiesti tundmatu joogiga, mis oli vist häguselt roheline ja nimeks Yeltsin. Pistsin siis oma hambaharja nende vahele ja jäin kassamutiga tõtt vahtima. Vanaeit jagas muidugi ära, milles kühvel, ja hakkas siis pilguga turvamehi otsima, kael tegi ikka mitu tiiru. Saba muutus taga närvilisemaks ja mammi piiksutas lõpuks selle krempli läbi. Tutid viskasid mulle paar paberraha ja tegid vehkat. Otsisin ise hirmunud pilguga turvamehi ja tormasin kah minema nagu oleks kohukese varastanud. Kuradi piinlik oli.
2. Tegin rongipeldikus salaja suitsu. Aprilli lõpus teel Varssavist Krakovisse. Otseselt nagu vaja polnud, kuigi kupeekoondises oli peale minu viis väga väsitava (eestikeelse) jutuga tädi. Poola baabad oleks palju rahulikum olnud, kuna ma ei mõistnuks neid ja nad ka ei klatšinuks läbi absoluutselt kõiki, keda nad Eesti seltskonnaskeenelt teavad (või ei tea). A miks suitsu.. ilmselt tahtsin lihtsalt proovida, kas saab. Sai küll. Võidurõõm väheke vähenes, kui nägin mingeid tüüpe oma kupeedes pärast suure keelusildi all tossamas. Kuradi pettumus oli.
3. Läksin väljamaale seminarile. Vahepeal tõotasin, et aitab – midagi kasulikku neilt tavaliselt ei saa, inetu ökojälg jääb ja vahel ei saa neil gastrollidel õhtul ringigi kolistada, nagu nüüd detsembris veel korraks Londonis käies juhtuski, mille peale ma rikkus oma olulisemat reeglit (v.a PÖFF) ja käisin üksi kinos. Kuradi igav oli (film oli hea, Changeling, tänasest kobraskinos).
4. Väärib eraldi punkti, et esimeses komandeeringus, ehk sealsamas Prahas, läks hoopis nii, et laaberdasime igal õhtul süüdimatult linna peal ja suitsetasime. Veendusin, et kui vähegi viisakas eurooplane (nt Ungari sõber, kes seda igal õhtul tõestas) ikka pintsakutasku pahupidi pöörab ja natuke tuulutab, tuleb sealt ka kolmandal õhtul veel ühe pläru jagu taimetoodangut välja. Vltava saarekesel ilutulestiku saatel öösel suitsu teha, linna vahtida ja ungari ning eesti keelt võrrelda, tundus täiesti õnnelähedasena. Tantsuvõistlust mingis klubiurkas selle semuga kahjuks kinni ei pannud. Viimasel päeval jalutasime lihtsalt tundide kaupa sihitult mööda linna või lebasime niisama pargis lillede vahel murul. Ma ei teadnud, et ma seda oskangi. Kuradi hea oli!
5. Andsin tänaval igaühele suitsu ja raha, kes küsis. Vanasti ei and põhimõtteliselt, enam ei oska ei öelda. Kolm meeldejäänumat. Veidraim oli ükskord üle Toompea ronides üks vene kutt, kelle ümbruses võinuks õnnetust noaga lõigata. Kurtis haledas eesti keeles, kuidas ta on öö kusagil linnas veetnud, sest pole rongiraha, mingi 130 krooni vaja vms. Et äkki saan 25 anda. Andsin siis vist 25, ütles, et äkki saan 50 anda. Andsin. Selle peale hakkas sõna otseses mõttes nutma kõva häälega, et kust ta nüüd ülejäänd saab, jummala siiras tundus ja/või ikka täiesti segi omadega. Lõpuks andsin kogu raha ja lahkusime teineteisest väga kiiresti. Teinekord jahedal sügisõhtul oli Balta narkoburksis (tuntud ka tšebukaputkana) mingi paks mees, kes oli sama õnnetu, aga kere tõttu kõhedusttekitav. Lõpuks sai ta meist mitmelt midagi, raha, õlut, suitsu, kuni saime aru, et ta on lihtsalt väga süstemaatiline. Kolmas oli üks keskealine daam Balta lilleputkade juures, kus Jga „viimase õlle“ raha välja võtsime. Ja kuidas sa ütled ATMi veeres, et sul pole sentigi. Andsime, kuna kuulsime südantlõhestavat lugu, kuidas ta ei julge jala koju Koplisse minna ja peab takso võtma, sest saab peksa ja vägistakse jne. Me jäime vist tšebukale, kuna nats aja pärast nägime provvat kasiinost väljumas. Oli vist võitnud, sest meid märgades läks tal ehmatusest neer lahti ja ta üritas meile raha tagasi anda. Kuidas lõppes, ei mäleta. Kuradi nõrk.
6. Ma olen läbi käinud rohkem kui kunagi varem endast kohati üle 10 aasta noorematega. Mdea, kumb on imelikum – kas see, et osad on neist kadestamisväärselt arukad, loomingulised ja vaimukad, et ma neis midagi leian; või et nad minu eest ära pole jooksnud. Ma olen ikkagi... kuradi onu.
7. Figureerisin 1x elus filmi (see, nagu selgus) tänutiitrites. Raske öelda, miks. Ilmselt, et ma olemas olen. Tack, vend.
8. Hakkasin avvutiga mängima, peaaegu. Viimati mängisin 93. aastal Doom II ja kunagi ammu ladusin kaarte. Ega see päris mäng polegi, Facebooki Mafia Wars vaid, aga kuradi sõltuvusttekitav juba mitu päeva. Kohe lõpetan.
1. Ostsin alakatele alksi. See juhtus vist mai alguses Prahas, kus ma läksin univermagi hambaharja ostma ja kassas pöördus mu ees old õnnetu põrsaplika ümber pööras ja küsis midagi. Vastasin vist inglise või isegi eesti keeles, et ei saa õnneks midagi aru, kui ette lükati juba palju kenam tšikk, kes peagu sama kenas ikeeles küsis, kas ma võiks neile pudeli vahuveini osta. Mingi tavalise seletusega "HOMME saan 18!" Segaduses olin miskipärast nõus, kuigi Eestis mai tee kunagi midagi sellist. Kuidagi tekkis sekundi pärast lindile veel teinegi suur pudel, mulle täiesti tundmatu joogiga, mis oli vist häguselt roheline ja nimeks Yeltsin. Pistsin siis oma hambaharja nende vahele ja jäin kassamutiga tõtt vahtima. Vanaeit jagas muidugi ära, milles kühvel, ja hakkas siis pilguga turvamehi otsima, kael tegi ikka mitu tiiru. Saba muutus taga närvilisemaks ja mammi piiksutas lõpuks selle krempli läbi. Tutid viskasid mulle paar paberraha ja tegid vehkat. Otsisin ise hirmunud pilguga turvamehi ja tormasin kah minema nagu oleks kohukese varastanud. Kuradi piinlik oli.
2. Tegin rongipeldikus salaja suitsu. Aprilli lõpus teel Varssavist Krakovisse. Otseselt nagu vaja polnud, kuigi kupeekoondises oli peale minu viis väga väsitava (eestikeelse) jutuga tädi. Poola baabad oleks palju rahulikum olnud, kuna ma ei mõistnuks neid ja nad ka ei klatšinuks läbi absoluutselt kõiki, keda nad Eesti seltskonnaskeenelt teavad (või ei tea). A miks suitsu.. ilmselt tahtsin lihtsalt proovida, kas saab. Sai küll. Võidurõõm väheke vähenes, kui nägin mingeid tüüpe oma kupeedes pärast suure keelusildi all tossamas. Kuradi pettumus oli.
3. Läksin väljamaale seminarile. Vahepeal tõotasin, et aitab – midagi kasulikku neilt tavaliselt ei saa, inetu ökojälg jääb ja vahel ei saa neil gastrollidel õhtul ringigi kolistada, nagu nüüd detsembris veel korraks Londonis käies juhtuski, mille peale ma rikkus oma olulisemat reeglit (v.a PÖFF) ja käisin üksi kinos. Kuradi igav oli (film oli hea, Changeling, tänasest kobraskinos).
4. Väärib eraldi punkti, et esimeses komandeeringus, ehk sealsamas Prahas, läks hoopis nii, et laaberdasime igal õhtul süüdimatult linna peal ja suitsetasime. Veendusin, et kui vähegi viisakas eurooplane (nt Ungari sõber, kes seda igal õhtul tõestas) ikka pintsakutasku pahupidi pöörab ja natuke tuulutab, tuleb sealt ka kolmandal õhtul veel ühe pläru jagu taimetoodangut välja. Vltava saarekesel ilutulestiku saatel öösel suitsu teha, linna vahtida ja ungari ning eesti keelt võrrelda, tundus täiesti õnnelähedasena. Tantsuvõistlust mingis klubiurkas selle semuga kahjuks kinni ei pannud. Viimasel päeval jalutasime lihtsalt tundide kaupa sihitult mööda linna või lebasime niisama pargis lillede vahel murul. Ma ei teadnud, et ma seda oskangi. Kuradi hea oli!
5. Andsin tänaval igaühele suitsu ja raha, kes küsis. Vanasti ei and põhimõtteliselt, enam ei oska ei öelda. Kolm meeldejäänumat. Veidraim oli ükskord üle Toompea ronides üks vene kutt, kelle ümbruses võinuks õnnetust noaga lõigata. Kurtis haledas eesti keeles, kuidas ta on öö kusagil linnas veetnud, sest pole rongiraha, mingi 130 krooni vaja vms. Et äkki saan 25 anda. Andsin siis vist 25, ütles, et äkki saan 50 anda. Andsin. Selle peale hakkas sõna otseses mõttes nutma kõva häälega, et kust ta nüüd ülejäänd saab, jummala siiras tundus ja/või ikka täiesti segi omadega. Lõpuks andsin kogu raha ja lahkusime teineteisest väga kiiresti. Teinekord jahedal sügisõhtul oli Balta narkoburksis (tuntud ka tšebukaputkana) mingi paks mees, kes oli sama õnnetu, aga kere tõttu kõhedusttekitav. Lõpuks sai ta meist mitmelt midagi, raha, õlut, suitsu, kuni saime aru, et ta on lihtsalt väga süstemaatiline. Kolmas oli üks keskealine daam Balta lilleputkade juures, kus Jga „viimase õlle“ raha välja võtsime. Ja kuidas sa ütled ATMi veeres, et sul pole sentigi. Andsime, kuna kuulsime südantlõhestavat lugu, kuidas ta ei julge jala koju Koplisse minna ja peab takso võtma, sest saab peksa ja vägistakse jne. Me jäime vist tšebukale, kuna nats aja pärast nägime provvat kasiinost väljumas. Oli vist võitnud, sest meid märgades läks tal ehmatusest neer lahti ja ta üritas meile raha tagasi anda. Kuidas lõppes, ei mäleta. Kuradi nõrk.
6. Ma olen läbi käinud rohkem kui kunagi varem endast kohati üle 10 aasta noorematega. Mdea, kumb on imelikum – kas see, et osad on neist kadestamisväärselt arukad, loomingulised ja vaimukad, et ma neis midagi leian; või et nad minu eest ära pole jooksnud. Ma olen ikkagi... kuradi onu.
7. Figureerisin 1x elus filmi (see, nagu selgus) tänutiitrites. Raske öelda, miks. Ilmselt, et ma olemas olen. Tack, vend.
8. Hakkasin avvutiga mängima, peaaegu. Viimati mängisin 93. aastal Doom II ja kunagi ammu ladusin kaarte. Ega see päris mäng polegi, Facebooki Mafia Wars vaid, aga kuradi sõltuvusttekitav juba mitu päeva. Kohe lõpetan.
9. Sain 1x elus karjuda "Maja põleb!" ja väiksema kuvaldaga laudseina purustada, et sinna pulbrit lasta. Jaanipäeval Mudistes. Jõulude ajal selgus, et sain ka teist korda ühe aasta jooksul, kuna ka Nõmme maja otsustas süttida, aga sinna ei kutsund joamehigi. Midagi hullu õnneks ei juhtund peale napi pääsemise mõlemal korral vingumürgitusest. Jaanipäeval oleks igal juhul põnevam old, kuna tulime enne Eesti-Hollandi pulmast, kus sai loomakostüümidega pruudiröövi tehtud (maailma parimat, kusjuures, õppind lavastaja Roberti käe all, no ja siis istusime kõik paar päeva hiljem maal toas kamina ees, samad kostüümid seljas, ümisesime mingil umbes Mister Loba Loba viisil fraasi "metsaloomad-loomad" ja suitsetasime igast asju jälle. Kujutasin nii selgelt Õhtalehe (halvimal juhul Sakala) pealkirja: "Elektririkkest süttinud tallu põlesid sisse narkouimas siga, lammas, ahv ja konn." Ema oleks mu, kuradi, maha löönd.
10. Ja jõulude ajal (ikkagi endine kristlane) võtsin ma end kokku ja naeratasin inimestele lahkelt! Isegi parimad sõbrad arvasid, et minuga on midagi halvasti. Või et keegi on surnud. Kurat.
Uusaastalubaduste eest hoiatas küll üks Briti mentaaltervise organisatsioon, et need tulevad nagunii ebarealistlikud ja ärge riskige asjatult oma eluga, aga mina ühe siiski andsin – ampull.
Head hõk aastat.
Uusaastalubaduste eest hoiatas küll üks Briti mentaaltervise organisatsioon, et need tulevad nagunii ebarealistlikud ja ärge riskige asjatult oma eluga, aga mina ühe siiski andsin – ampull.
Head hõk aastat.
laupäev, detsember 27, 2008
pühakeel
Kas tegu on Mart Niineste eriti sihvaka sõnamänguga või kontekstis kogemata õigeks muutuva typoga?
Mai saa ka aru, kas loo kommentaar on iroonja või mitte:
Kurtsin ka Öle, et mai tee ammu enam peavoolumeedias vahet, mis on nali, mis tõsine, mis rumalus, aga kui ta täpsustust ja näidet küsis, leidsin samal hetkel, et suurem osa materjalidest ongi tõsiselt mõeldud, sellest suurem osa on väga rumal ja nalja saabki heal juhul siis, kui mingi viga tehakse. Pühad või vajutis?
See on kerge ekskursioon pornotööstuse ajaloo anaalidesse ja telkide taha ühe mehe pilgu kaudu.
Mai saa ka aru, kas loo kommentaar on iroonja või mitte:
talveli27. detsember 200805:22:53
Kulla Märt! Ennem , kui trykki lased, kasuta korrektori abi. Liiga palju on meedias viimasel ajal õigekirja vigu.Kommentaariumis me võime enestele seda lubada, trykitult aga mitte...
Kurtsin ka Öle, et mai tee ammu enam peavoolumeedias vahet, mis on nali, mis tõsine, mis rumalus, aga kui ta täpsustust ja näidet küsis, leidsin samal hetkel, et suurem osa materjalidest ongi tõsiselt mõeldud, sellest suurem osa on väga rumal ja nalja saabki heal juhul siis, kui mingi viga tehakse. Pühad või vajutis?
Jään lootma, et vähemalt ohtrad keelevead ka pühadeaegse napi ja sisutu materjali juures on joomise, mitte koondamistega seotud. Aga igal juhul võib öelda aasta kokkuvõttena, et lehtedes on palju rohkem hakatud emakeeles ja tärnivabalt ropendama. Mis saaks ilusam olla?!
Muidu on mul logelemisest juba päevi kohutav seljavalu, aga Ö seletas, et need ei saa veel lamatised olla. Mitte, et see ohverdus midagi andnud oleks - ainsad toreda tunnid teleka ees on pakkunud eileõhtused mitukend osa Shaun the Sheepi.
Aasta pettumus, kuigi õpetaja Lauri meelest ilmselt julgustav, oli ka sarimõrvari testi tulemus, kuigi ülla motivatsiooniga:
Not Serial Killer Material
Sorry, you only scored 50% killer, you'll never make it.
Killing Motivation:
- 100% Visionary
- 100% Mission
esmaspäev, detsember 22, 2008
hommikune käimatõmbaja
Ma olen alati öeld, et mul on praegu selle elu põnevaim ja paindlikem töökoht. Üritasime aga jälle distsipliini taastada ja meenutada, et tööpäev algab kl 10, mis lõppes sellega, et enamasti veel keskpäeva paiku kodus öösärgis arvuti taga istuv naiskolleeg K oli juba 10:33 tööl, aga enne 11, ilmselt kättemaksuks, siidri avanud.
Eks meil ongi vabameelne maja. Viimasel ajal uputame 2x nädalas allolevat laste muusikaringi, aga meiega pole midagi kurja ette võetud. Ja vahel tuleb keldris asuvast reklaamibüroost ka keset päeva väga magusat kanepihõngu. Tuli eilegi, kui kulgesime 9 aeg õhtul ümberkaudseid prügikonteinereid täis tuupima. Sundisin nimelt kolleegid pühal päeval arhiivi korrastama, kõva 8h läks ja täiesti kainelt. Kasvatasime iseloomu.
Eks meil ongi vabameelne maja. Viimasel ajal uputame 2x nädalas allolevat laste muusikaringi, aga meiega pole midagi kurja ette võetud. Ja vahel tuleb keldris asuvast reklaamibüroost ka keset päeva väga magusat kanepihõngu. Tuli eilegi, kui kulgesime 9 aeg õhtul ümberkaudseid prügikonteinereid täis tuupima. Sundisin nimelt kolleegid pühal päeval arhiivi korrastama, kõva 8h läks ja täiesti kainelt. Kasvatasime iseloomu.
reede, detsember 12, 2008
Kuidas vanast peast välimus sugu vahetama kipub
Vaatsin, et mida kuradit - Tõnu Aav laulab terkus koos Fixiga. Selgus, et see on Silvi Vrait siiski.
Loo pealkiri "Iial ei saa vanaks keegi" võttis selles kontekstis üsna.. julged mõõtmed.
Öelge mulle palun, kui ma väsinud transvestiidina välja hakkan nägema, lähen ise ära.
Loo pealkiri "Iial ei saa vanaks keegi" võttis selles kontekstis üsna.. julged mõõtmed.
Öelge mulle palun, kui ma väsinud transvestiidina välja hakkan nägema, lähen ise ära.
kolmapäev, detsember 10, 2008
lits_indeks
No kesse räägib, et Eesti Pank on kasutu bürokraatiamasin - oskavad konjunktuuris ju täiesti reljeefseid seisukohti võtta, vaadake või selle URLi lõppu:
http://www.eestipank.info/pub/et/yldine/pank/finantskeskkond/kommertspangad/Lits_index.html.
Ö leidis rutiinse töö käigus.
http://www.eestipank.info/pub/et/yldine/pank/finantskeskkond/kommertspangad/Lits_index.html.
Ö leidis rutiinse töö käigus.
kultuuriskiso pärast pöffi
Pidin nädalatega kogunenud lehehunnikust kolm Areeni läbi lugema, kuni jõudsin alles otsituni - mille vahelt leidsin lõpuks aktuaalse telekava!
Hauakivid -35%
Nägin Karjamaa kandis siukest silti, kiirguskeskuse ja hiinaka vahel nad vist tõesti kogu aeg asund, aga aktiivset turundust pole väga märganud (peale avariide Erika ja Kopli ristis).
Mis pagana aleperiood see nüüd on? Inimesed surevad ka juba säästlikumalt, et neil seal äri sitemini läheb?
Või lihtsalt reklaam "Ahoi, ristirahvas! On jõuluaeg, valguse ja masenduse aeg!"? Või "On jõuluaeg, aga valgust ei jagu tänavu kõigile"? või et "Sure nüüd - tarbid vähem!"? Või et "Osta omale hauakivi, kuni sul veel raha on"? Öö just pinnis eile, mismajõulukstahan. Äkki tõesti.
Mis pagana aleperiood see nüüd on? Inimesed surevad ka juba säästlikumalt, et neil seal äri sitemini läheb?
Või lihtsalt reklaam "Ahoi, ristirahvas! On jõuluaeg, valguse ja masenduse aeg!"? Või "On jõuluaeg, aga valgust ei jagu tänavu kõigile"? või et "Sure nüüd - tarbid vähem!"? Või et "Osta omale hauakivi, kuni sul veel raha on"? Öö just pinnis eile, mismajõulukstahan. Äkki tõesti.
pühapäev, november 23, 2008
buss, mida ei tulnud
Ei, sei ole uue Pöffi filmi pealkiri. Aga mine tea, ma pole kava vaadand veel.
Jumala kindel olin, et ei kirjuta täna ilmast, isegi keskpäevatuisus Krahli Viljandi lapsi vaatama võideldes (Jalakas tuli mingi jalgratta moodi massinaga!) Aga siis pidin õhtul matkama vanalinnast kontorisse, et võtta U võti ja tema juures Karu uulitsas aknad sulgeda ja lumi toast ära rookida.
Tuisk oli järele andmas, Vene tänaval polnud üheksa aeg hingelistki. Hakkan VHK juurest Toompea poole vantsima ja siis sumpab mulle lumest vastu kühmus kuju, keda ei saa ühegi inimesega segi ajada - Arvo Pärt, väike punane harjake näpus.
Muidu oli kesklinn välja surnud, poekesed ja trahterid kõik kinni, isegi Narva mnt viinapood. Vähemkäidavates kohtades kulgesid vaid kitsad, kahe saapa laiused rajakesed, just nagu vanasti! Linn tundus kuidagi oma järsku, ilm tegi ta nagu isiklikumaks.
Kõik ülejäänud, keda nägin, olid romantikapaarid, kes teineteist ja kõike kaunis-lumist pildistasid (teeme selle oksa all, eiei, teeme teise), rõõmuga lumes autodega paarutavad pollarid ja sünged pokud, kes ootasid bussi. Bussi, mida ei tulnud.
Aga ei saa nii diibilt lõpetada. Vahepeal kaevasin Narva mnt-l 20 min ühe vene tuti bemmi välja (nagu jumal masinast vedeles kõrval lumelabidas), kes mind püüdlikult eesti keeles tänas, ja et ka McDonalds oli kinni, käisin Hesis ja tulin tagasi tööd tegema.
Jumala kindel olin, et ei kirjuta täna ilmast, isegi keskpäevatuisus Krahli Viljandi lapsi vaatama võideldes (Jalakas tuli mingi jalgratta moodi massinaga!) Aga siis pidin õhtul matkama vanalinnast kontorisse, et võtta U võti ja tema juures Karu uulitsas aknad sulgeda ja lumi toast ära rookida.
Tuisk oli järele andmas, Vene tänaval polnud üheksa aeg hingelistki. Hakkan VHK juurest Toompea poole vantsima ja siis sumpab mulle lumest vastu kühmus kuju, keda ei saa ühegi inimesega segi ajada - Arvo Pärt, väike punane harjake näpus.
Muidu oli kesklinn välja surnud, poekesed ja trahterid kõik kinni, isegi Narva mnt viinapood. Vähemkäidavates kohtades kulgesid vaid kitsad, kahe saapa laiused rajakesed, just nagu vanasti! Linn tundus kuidagi oma järsku, ilm tegi ta nagu isiklikumaks.
Kõik ülejäänud, keda nägin, olid romantikapaarid, kes teineteist ja kõike kaunis-lumist pildistasid (teeme selle oksa all, eiei, teeme teise), rõõmuga lumes autodega paarutavad pollarid ja sünged pokud, kes ootasid bussi. Bussi, mida ei tulnud.
Aga ei saa nii diibilt lõpetada. Vahepeal kaevasin Narva mnt-l 20 min ühe vene tuti bemmi välja (nagu jumal masinast vedeles kõrval lumelabidas), kes mind püüdlikult eesti keeles tänas, ja et ka McDonalds oli kinni, käisin Hesis ja tulin tagasi tööd tegema.
teisipäev, november 11, 2008
mina ja pressioon
Majandusvajutis on nüüd sealmaal, et vapikas pold eile (esmaspäev on uus nädala selgroog, ärge kobisege) mu armast pinot grigiot. Nii lihtrahvas rasket aega küll üle ei ela. Kuigi ma kahtlustan, et ma olen ise ära joond selle seal suuremas osas.
Ja Boheem lühendas juba eelmisel nädalal avatusaega (see ei ole ju günekoloogiline termin?!), mis on ka tüütu.
Ja Boheem lühendas juba eelmisel nädalal avatusaega (see ei ole ju günekoloogiline termin?!), mis on ka tüütu.
Tellimine:
Postitused (Atom)