Isa, ma olen teinud pattu

No mis te lootsite? Ma pildistasin lihtsalt mobiiliga. Sest pean siia panema planeedi kolm saladust, kuna paari päeva jooksul on liiga palju arusaamatuid silte kogunenud.

See silt oli laubal Balta taga majapidamistarvete poe aknal. Mina saan väga vähestest sõnadest aru (a K sai omale kena sinise plastvanni kraanikausiks):

(Guugldamise tulemus: Kelaat - tsükliline kompleks, kus katioon on seotud ühe ligandi mitme rühmaga).

Otseselt lihtsamaks ei läinud. Vähemalt ei tekkinud ka muret, et äkki on mul seda vaja.

Järgmise leidsin täna Jõgeva kultuurimaja peldikuukselt. Ei julgenudki sees peale nuuskamise midagi teha, mine tea, kes isiklikult võtab:

No ja see ammu silmajäänud silt kordub töökohajärgses liiklussõlmes. Songissepp teeb vist nalja? Tagasijõudnult lõpuks jalutasin lähimani täna. Peaks kalkaga selle linnakaardi peale panema - kogenud taksojuhina pole mina veel leidnud lähikonnas ristmikku, kuhu see skeem sihuksena sobiks:

Pildistamata jäi laubal esimese poe juures lambiposti küljes märgatud kena kõva silt "JUKSUR". Nool paremale oli ka vist. Ühtegi tähte poldud maha kriibitud ega midagi.

delikaatne anne

Siiani pidasin naljakaks ja mööduvaks neid Andmekaitse Inspektsiooni hullusi, aga kui praegu asutust ennast guugeldama hakkasin, selgus, et ka kodukas on hoolsalt ära varjatud ja Google ei indekseerigi seda. Täielik müstika - ma pole eladeski isegi näinud, et mõnd saiti otsinguga ei leia. Pidin siis üle aastate neti.ee avama, mis andis esimese laksuna õnneks, nii et päris hull ei ole.

õpilane

Ma olen küll jälle haige nagu Helsingi, aga päris kindel, et elukohajärgses Selveris soovis kassiir mulle siiralt silma vaadates "Suur tänu teile, ilusat õhtut!"

Terveks ei ehmunud päris sellest, aga midagi nii ootamatut ja kena poleks tänasest õhtust küll enam oodanud. Ilmselgelt oli tegu algaja teenindajaga.

valgekraed

Üks sõna sai täna jälle teoks. Ja mitte ükski neist, mida 4,5tunnise koosoleku käigus arutada tuli, vaid, et pausi ajal pakuti kahe kolmnurksaia vahele laotatud kardulasalatit, misjärel olid lõpuks pooled inimesed eest hapukooresed. Höö-höö-höö.

tere, vanaema

Oh aeg, V (nimi muudetud) rääkis hüsteerilise loo 81. snp puhul vanaemale helistamisest. Katsun mälu järgi taastada.

Esteks küsinud vanama, kas S (onutütar vms, nimi muutmata) helistab? V on muidugi eluaeg solvund olnd, et hoopis ta vend on lemmiklapselaps (sest vennal on lokid), kes kohe torus ära tuntaks, ega hakanud kalgi mõrrana kallist mutti hellitama ja lasknud edasi arvata, kes ikkagi helistab. Noh, ütleme nii, et läinud natuke aega ja vanama rääkis selle aja jooksul igasuguseid muid asju, jõudes mingihetk ikkagi tagasi küsimuseni „Kes sina siis oled?". Lõpuks läks soojemaks, kui vanama pakkus, et siis oled sa sealt J poolt sugulaste seast? „Jajaa, J käis täna just siin, ajas mul vaod lahti ja see teine oli ka kaasas." „See teine" oli juhtumisi vanama enda tütar.

Eriti soojaks, mitte küll V jaoks, läks vanama pakkumine, et „Ah sa oled siis see üksik naisterahvas?" Bingo! Nii vanama teda siis mäletaski, ja jätkas jauramisega, et no mis V-l siis häda, et ikka abielus ei ole: "sa pole ju paha inimene!" Nuta või naera, elu on hoor - just vanainimese suust pead sina tõde kuulda saama.

Eks sihuke sündroom on ka põhjus, miks mina oma veel seniilsemale fanamale enam mitu aastat helistanud pole (tema snp on õnneks 29.02, ehk mitte igal aastal). Ema väitel pole ämmamoor isegi oma lemmiklast ega –lapselast enam mäletand (kumbki pole minu liiniga seotud mõistagi, miks ema muidu alati seda fakti mainiks). Ei maksa seega põdeda neil, kes vanad hooldekottu majutavad, eriti kui need on siitilmast reaalsuse mõistes juba ammu pikema kruiisipileti võitnud.

World's Wackiest Coffins

Olen viimase kuu jooksul oma ajaveebisöötasid miskipärast kahekordistanud ja senise põhjal tundub, et oddee ongi mu uus lemmiksait, näiteks olgu tänane post.

barjäärid

Läksin täna kahe paiku korraks sihukse, märja kassi ahastusega, Uue Maailma tänavafestivalile, ca 12h hiljem ja veel märjemalt sain koju. Festival oli elav, aga meelde jäi praegu kojusõit. Tellisin Komeeti takso, takseerinud numbrit, rõõmustanud udusest aknast paistnud naisjuhi üle, istusin ebalevalt sisse. Osutus tõeliseks prouaks, oopeli tool kõige ette sõidetud, rooli hoidis stereotüüpselt naiselikult nii, et et mõlema käe sõrmed kramplikult üleval, küünarnukid toetavad alumisele kaarele. A mina olin segaduses, kuna mäletasin teist autonumbrit (no mitte numbrit, aga variandid ka ei klappinud).

Küsisin siis, et pidigi sihuke number olema? Viimati nimelt oli sama jamps a piloot seletas, et ta sai oma auto rimundist just tagasi a kiisu ei tea seda veel ning kõik on õige. Emand ei vastand midagi. Ütsin siis, et ei no mulle sobib see ka, a oli nagu ikka üsna teistsugune number, et siin on ühed ja üheksad, a ma mäletan selgelt kuut. Tädi vaikis edasi ja põrnitses mulle otsa. Teades, et ma joon ikka väga palju, tundus targem rohkem mitte midagi kosta. Tädi põrnitses edasi. Sain järsku aru, et ma pean tegelt ju ütlema, kuhu me sõidame. Ohkasin „Kungla“ ja millegipärast pidin veel korra selgituseks lausuma, et „no ma olen päris kindel, et ei olnud ikka niisugune number“. Siis keeras maailm end paika, kui mutt ütles esimesed sõnad „kljuubi takso?“ – lihtsalt venku oli ja kõik. Mina pääsin täna küll koju, aga ilmselt on sajad pidanud sinnasamasse keelebarjääri varju magama jääma.

Ega ma ise ka selge mees muidugi ole – Toom-Kuninga poes ütsin päeval hajameelselt „punane marlboro palun“. Ma kirjutaks siin praegu ilmselt surnust peast, ku selle esmakordselt elus ära oleks ost. Õnneks neil poldki.

varane egotripp tööle

Ei, ma jätkuvalt arvan, et ma olen viisakas inimene... Piia KK nimetaks seda lihtsalt konkreetsuseks. Täna hetkeks küll kõhklesin endas, ja siis veel korra. Staarost. Meil on vat sihuke kontor, kus toimetab vabakäigul ja allokeerimata töölaudadeta miski 20 inimest kuuest vabaühendusest. Üsna kirev bande - on puukallistajaid, on asjalikumaid, vahel välismaalasigi, aga kõik puhtad ja kenad inimesed, keskmine vanus jääb alla 30, mõni isegi ropendab vahel.

A vot täna meenus, et igale uuele töötajale tehakse eraldi koolitus, manuaal või vähemalt hoiatus, kuidas minuga toime tulla. Minu töölaud on ka ainus, kuhu keegi teine istuda ei julge, kuna olen lubanud kõik tappa; a kui väljamaal olen, siis vargsi ikka proovitakse. Alati keegi truum inimene muidugi teatab mulle, et "toimus rüvetamine".

Nimelt ronisin täna sportlikust hasardist (miks elu siis liiga lihtsaks teha) üle mitme kuu lausa poole kümneks kohale, kuna ühel org-l on töövestluste voor ja ma tahtsin kandidaate katsuda. Kommunikatsioonitegelast otsitakse ikkagi. Sain aga Milt kohe hoiatuse, et kui ma peaks mõnega kahekesi jääma korraks, ei tohiks ma kandidaati päris kohe ära ehmatada. Natukse mõtlemise peale lisas ta siiski, et noh, kui kandidaat ikka päriselt ehmub, ega ta ilmselt ei sobigi siia tööle. Ratsionaalne, mulle meeldib. Nii palju oli hoiatusest küll kasu, et kui hetke pärast esimene uksest sisse astus, olimegi kahekesi ja mai julgend talle midagi öelda. Arvab nüüd ilmselt, et ma olen lollakas, mitte lihtsalt kuri keenjus/munn.

A talvel teatas üks teine kontorikaaslane (kellega, tunnistan, veidi liiale läksin), et see oli nüüd viimane hoiatus ja järgmine kord räägib ta oma ülemusele, et see räägiks minu ülemusele, et see mind lahti laseks. Viis punkti kodanikujulguse eest, kui mul oleks üldse ülemus. Lisaks olen ma mugavalt ka poolametlik töökeskkonna volinik. It's good to be me! Või ei, pigem nagu prokurör Stark ütleb: "I'm great, yet I'm humble".

allahu akbar

Kultuuridevahelise dialoogi aasta jätkus veel õhtulgi ja mitte by Euroopa Komisjon, vaid puhas araabia skeene. Juulis, kui Itaalias hängisin, kirjutas Egiptuse semu Ahmed (pea 2a tagustes postides USA tripist tuttav tegelane, toanaaber ja seksilõvi), et tuleb pärast Poolat ja Pariisi augustis Eestist läbi. Üksba nüüd avastasin selle ehmatusega, täna helistas, et õhtul laekub, aga läheb otse Saaremaale ja on tagasilennuni seal. Natuke oli kergendust, natuke nostalgigatsust, aga õhtal talle lennujaama vastu läksin.

Seal ootas teda veel ta isa (kes on juba Saaremaal, sain aru, et Prahas hakkas igav) sõber Muhammad, kes paistis Eestis elama. Litsusime end siis Mi pisiksesse viledasse oopelisse ja aegruum väändus, kui silmad sulgesin. Sõitsime vaid bussijaama, aga araabiakeelne joviaalne möla ja samas keeles üürgav CD lasi need viis minutit mul taga uskuda, et ma olen kusagil kõrbe piiril (taksos, või džiibis) kahe musta mehega, ega tea, kas eluga pääsen. Eile lennujaamas vastu võetud Nadia (kellega mu oma auto ka lõuna poole kadus) just rääkis oma Saudi Araabia seiklustest viimastel nädalatel, kus üksi käivat naist vaadatakse imelikult, piiril korjatakse muude religioonide tekstid ära, iga teise asja eest läheb vangi jne jnt. Isegi seda ei saa kellelegi öelda, et ta on budist, aga tal on.. er.. vist Marokos sündimise tõttu võimalik öelda, et pärit moslemi perest. Õndsad on need, kes ei näe.

Virgusin, kui bussijaama juures M puhtas eesti keeles "mine perrse" karjatas. Olin tagasi kodus, ehkki veel suuremas segaduses. Ossin Ahmedile Kuressaare pileti, kaklesime natuke, et ta mulle raha ei annaks. Tutvustasime A-le kurssi, et sada eurot on umbes 1500 meie krooni, ta küsis, mis selle eest saab, Muhammad vastas araabia keeles, täpsustades mulle eesti keeles "üks lits". Ma luksatasin. M pidas vajalikuks täpsustada, et no mitte igasugune lits. Siis kriipisime pakihoiu ukse taga, aga kedagi pold. Pakkusin, et tüüp on sital. Araabid muigasid. Lõpuks küsisin piletööritädilt, see pakkus sama...

Toppisime aga sumadani oopelisse tagasi ja kõmpisime kiirele einele Macki. Meenutasime Aga oma USA, khm, "õppereisi", mis tähendas ju mitut nädalat iga öö joomist oma Egiptuse-UK-Türgi-Mehhinko-Poola-Eesti gängiga; aga mind huvitas too Eestis elav Muhammad hoopis rohkem kui Ahmed. Näis noor, 1,5a siin elanud, kohaliku tibiga abielus, töötab ehitusel - laob tänavakive, sain aru ta armsa ja väga eestiliku aktsendiga inglise keelest. Möönsin, et tean ka mitut tibi, kes turismireisilt enda tanu või pärija põlle alla saanud on. M viskas hooletult, et Eesti tüdrukud arvavad jah, et Egiptuse mees toob nende ellu sooja päikese, aga paari kuu pärast on see kadunud. Mõtles ta nüüd Eesti ilma või suhteid, ei söandanud ma küsida. Ma nii hästi ka araabide hingeelu nüüd ei tunne. Sõpru on tal mõnikümmend, nii eestlaste kui venelaste seas.

Näiteks kakles ta aasta otsa ARKiga, et vastavalt Genfi konventsioonile vms on tal õigus oma juhiloa põhjal Eesti oma saada, aga ARK mögises, et nemad lähtuvad Viini konventsioonist. Lõpuks kirjutas õiguskantslerile ja sel nd oli ARK teatand, et reedel saab kätte. Muhammad on muidu selline, lühem, a võiks isegi öelda kena, palju väljas töötanud, naljalt peksa juba ei saa Talinas. Isegi Tartus ei juletaks vist. Elab Sõle tänavas, aga ütles ise, et ei-ei, mitte Koplis - ikka siin pool. Ingliskeelse jutu sisse satub tal eestikeelseid väljendeid nagu "ma ei tea", nagu eestlane ütleb iga muu keelse jutu sees teadupoolest "noh" ja "kurat".

Mackis hargnes taas piinlik maksmise stseen ja nii palju ma seekord sain araabikust isegi aru, et nähes mu krediitkaarti, juhendas Ahmed, et M peab minema salaja ära maksma letis. Nii palju oskas ka M eesti ja teenindaja inglise keelt, mul Kairos küll samane trikk läbi ei läheks.

Pärast Ahmedi bussitamist viis M mu ajanappusel kaasahaaratud hiidpitsaga koju ja rääkis kohalikust Araabia kogukonnast. Või noh, nii palju kui ma küsida söandasin ja palju ma muusika tagant kuulsin, rääkis sama, mis kapogi just hiljaaegu viisakuskõnes küsinud, et mis te siin ikka teete, miks koos käite, mida räägite, mida elult ootate - jah, osad siinsed üritavat tõesti korra nädalas koos istuda ja teed juua. Kuna Mil on pidev ja sama töö olnud, siis rohkem pole kapotšnikud tülitanud, aga teised saavat komissaridega ikka tihemini teel käia kui omavahel. Looja, hoia Maarjamaad ja andesta meile me vead, tõepoolest.

Enne, kui tegin Ahmedile nalja, et Eestis on imevähe võõrtöölisi ja tänaval ei näe pea ühtegi musta, täpsustas M, et temasuguseid on Eestis täpselt 21. Ilmselt tegi nalja või mõtles mingit kitsamat gruppi, aga meie äärmuslikku immigratsioonipoliitikat teades võib see päris laia kontingendi kohta käia. Mis kultuuridevahelisest dialoogist või kellega me siin üldse räägime? Subboteja mu perse.

Kokkuvõttes oli see kõik ikka veel sürrim kui alguse autosõit - jutustan Tallinnas musta egiptlasega, kes räägib vaevu Eesti keelt, kes on igast keppi siin läbi pidand elama, aga kes mõtleb üsna täpselt nagu mina mingitest mulle olulistest asjadest.

Uskudes, et see on saamatus, kui keegi läeb.

vene klassika ja pärnu puuk

Rahvuslik külmetus (laalupeolt) taandub, aga asi on vist pigem igapäevases töökeskkonnas: kirjutasin lihtsalt "Nikolai Google", ega saanud tükk aega aru, et midagi valesti on. Estaõpsid on seda mugandust kindlasti kümneid kordi näinud, aga ma poleks end ilmas kahtlustand nihukses randmetöös.

Meenus veel Si dok- või naljajutt riigiasutuse valvelauast, kuhu saabus Hr Põder ja eksootilisema emakeelega militsjonär teatas telefoni, et sjaabus Hr Piider. Kõik on ju kõla järgi õige, aint see pagana kirjapanek on "üleilmastuvas, linnastuvas ja individualiseeruvas" (jupike mu töistest väljakutsetest) maailmas üha raskem. Ja sei olnud nüüd õigustus PRile!

Ja kultuuridevahelisest dialoogist veel. Mul oli üle paljude aastate puuk (säärel, kui te juba küsisite). Ilmselt suisa reedest, a täna omikul tuli alles ootamatu breikapp. Kuna tohtrite telefon ei vastand pool tundi, siis väntasin tuikava punapaiste tõttu (netis kästi) ise Kalamaja laatsaretti, kus regmoor kärkis esmalt mu ees seist lapsega, et mis nimi see Brent selline tal on üldse; siis käskis mul soni peast ära snimaitada, kui ma temaga räägin ning lõpuks teatas boolje-meenje, et kui ma kahe nädala pärast elus olen, on kõik hästi, kui ei, tulgu ma uuesti ja pangu aeg. Ja et telefonid täna neil ei töötagi, veenva iseenesestmõistetavusega. No nii palju poleks makst ühe väikse puugi pärast küll sõimata, arvan ma. See on nagu kadund koer tuleks õnnetuna su juurde ja sa annad talle selle eest veel jalaga, et ta märg on. Tüüpiline kodumaine teeninduskultuur. Saast. Nüüd õhtuks on jalg juba lilla, naabrid jätsid muga hüvasti.

PS Borrelioosi sümptomid on väsimus ja deprekas. Teadnuks, süüdistanuks ammu puuke.