Pühapäev, mai 04, 2003

The Hours oli s�nge. Liigagi. Woolf �tles �he meeldej��nd lause, p�hjendades, miks ta raamatus keegi surema peab - siis m�istavad teised elu v��rtust paremini. V�i midagi sellist.

Ebainimlik m�neti, aga film t�estas kenasti, kui v�he valikuid vahel on. Ja kui selline inimene elu k�est annab, oleks see ju nagu �igustatud ja ratsionaalne? Tundus kuidagi eluterve lihtsalt, et kui ise hakkama ei saa enam ja teistele peamiselt koormaks oled, on l�pust v�hemalt kellelegi kasu iseenda elude juures. L�putult v�ib muidugi t�estada, et alati on teisi v�imalusi jne jnt. A igas asjas tuleb kusagil otsus teha, vastavalt olukorrale.

Kurb film igatahes, jah. N l�ristas k�rval stabiilselt. Ees istusid aga vastikult l�hedal kaks seekordset h�steerikut, kes t�iesti valel kohal naersid. Kui �ldse saab mingi teksti vastuv�tu ise�rasusi arvestada. K tundis �hes �ra nende koolis t��tava prantslase, see selgitas nii m�ndagi.

Statoilist l�bi s�ites k�ndisin �mber maja, otsides mingit �li kogumiskohta. Ei olnud. Kummipumba juures vedeles aga imepisike jalgratas. Teispool kappi istus sama v�ike poiss. P�rdik k�sis peenikese h��lega vene keeles suitsu. Vabandasin �le �la, et teen viimast. J�rgmisest lausest ei saand ma aru, aga oletasin, et tahab mahvi. Andsingi. Tagasi ei julgenud k�sida, sai terve sigareti. Hetkeks tundus lihtsalt, et teen sellega heateo. P�rast sain muidugi aru, et saastan lapse tervist. Ehkki alati saab lohutada end, et k�ll ta saaks siis mujalt. Igatahes - pole selliste hetkede vastu paremat plaani, kui ise maha j�tta. Raisk.

Kommentaare ei ole: